Miami - Key West - Cozumel kruiis ehk 2.-5.päev

Laevas panime asjad kajutisse ära ja siis algas õppus, mida teha, kui laev põhja läheb. See oli rohkem naljanumber kui asjalik üritus, aga no vantsisime kaasa terve tee sinna õue, lõbus.

Ma olen suht huvitatud sellest plämast, mis räägitakse, kas pole?

Edasi läksime laeva avastama ning avastasime, et basseini juures käib disko. Kaks lugu tulid järjest sellised tantsud, mida Cincinnati klubides kogu aeg mängiti ja rahvas tantsis kaasa ja mina ka ja mõtlesin, et jeeee I LOVE USA!! Ainult Chicago lennujaama ma edaspidi väldin, see toob ainult jama kaasa. Igal juhul pärast paarisaja kalori maha tantsimist leidsime, et süüa antakse. HALLELUUJA! Võtsime õuna, friikaid, tsipse, Cheddari kastet, burksi, muid kastmeid ja sidruni limonaadi. Kõlab nagu Ameerika toit, kas pole? Mul läks poole toidu pealt süda juba pahaks, väljas oli 28 kraadi ja seda toitu liiga palju. Disko käis terve aeg edasi, rahvas möllas, DJ möllas, üliüliüliäge lihtsalt.

Kui kõhud täis olid, läksime kajutisse ning mingi hetk jäime magama. No siuke väsimus tuli peale lihtsalt. Kuna meil oli õhtusöök 20.15, pidime selleks ajaks üles ärkama. Me muidugi ärkasime 20.20. Ruttu riidesse, siis otsisime veel mööda laeva oma söögituba taga, aga tänu seletustele leidsime ruttu. Sellel laeval on veidi ebaloogiline ehitus, on esiots ja taguots, kus on erinevad kohad, aga et esimest otsast tagumisse saada, peab läbi üheksanda korruse kõndima. Ja ainult läbi üheksanda.

Õhtusöögilauas istusime empsi kurvastuseks üksinda, ta tahtis nii väga kellegagi tutvuda, haha. Mina võtsin täis Itaalia õhtusöögi, eelroaks Caesari salati ja põhiroaks lasanje, emps tellis mingid kevadrullid ja kartulipudru-liha. Viimast sõin minu meelest mina rohkem kui emps ise. Vahepeal oli meile uus kelner tulnud ja arutades emaga, et ta näeb nii eurooplane välja ja ta nimi oli ka Nikola (ehk peaaegu Nikolai), küsisin talt, et kust ta pärit on ja selguski, et täitsa Serbiast. Sellega tegime kuti tuju nii heaks, et ta teenindas terve õhtu meid ja mina sain magustoidu lausa topelt jäätisega. Hurraa! Mu magustoit oli šokolaadikook, kirjade järgi, tegelikult oli see vedel šokolaad ja kuum. Ja isegi minusuguse maiasmoka jaoks oli see nii magus, et isegi topelt jäätiseports ei aidanud. Vahepeal teenindajad tantsisid ka meile, nii lahe.

Pärast õhtusööki käisime peasaalis vaatamas mingit etendust, grupp tantsijaid coverdasid lugusid, minu meelest oli veidi Su nägu kõlab tuttavalt kõikide saadete kokkuvõte, pooled laulud olid samad, mida meie lauljad laulnud juba on. Pärast showd otsisime üles ööklubi, kus oli sama DJ, kes päeval basseini ääres ning kuigi alguses oli klubi üsna tühi ja me mingid ainsad segased, kes tantsisid, siis lõpuks olime klubihundid keset platsi, leidsime endale kenad tantsupartnerid ja möllasime nii 2 tundi järjest, non-stop. Ameeriklastele omaselt kell 1 sai pidu läbi, siis jätsin oma silmarõõmuga hüvasti, käisime pesus ja tudule ära.

Hommikul ärkasime me kella seitsme ajal, lebotasime veel oma toas ning läksime hommikust sööma. Söök oli nunnu, sai ise omletti teha (öelda, mis sisse läheb) ning krõbinaid ja piima sai ka. Tutvusime uute mustanahalistega, kus naine oli oma kuuendal kruiisil juba. Mõnus fänn. Rääkisime, et Eestis on pidu hommikuni, et me olime nii pettunud, et kell 1 kinni pandi.

Kui kõhud täis said, panime riidesse ja läksime Key Westis maale. Tegemist on siis kõige lõunapoolsema ametlikult USA osaga. Otsustasime rattad rentida, kuna mulle oli paar vihjet juba varem tehtud, et see on kasulik idee. Väntasime mööda linnakest ringi, käisime selle „monumendi“ juures, mis kõige lõunapoolsem tipp on ning ühes rannas, kus ujuda ei lubatud. Kuna meie ikka kangekaelselt ujuda tahtsime (temperatuur oli 30+), läksime teise randa, mis oli küll tasuline, aga selle eest väga väga ilus. Helesinine meri ja valge liiv, hurraa.

Kuna meie rattarendi aeg hakkas otsa saama ning me mõtlesime, et me rohkem sõita nagunii ei taha, viisime rattad ära ning pärast vahepeatust laevas käisime niisama shoppamas. Ma olin seekord lausa nii geniaalne, et ma ei võtnud mitte ühtegi patsikummi kaasa ja ma poleks iial arvanud, et uue patsi ostmine saab nii võimatu missioon olema. Ostsin lõpuks 3$’ga selle, sest no ei olnud võimalik elada lihtsalt. Igal juhul me siis ostsime veel üht koma teist ja lõpuks läksime laeva tagasi, panime ujukad selga tagasi ning läksime basseinide äärde.
Päevitasime seal niisama, vahepeal sai diskot ning mingi hetk kutsuti 8 inimest lavale ja no ma ka muidugi läksin ning meist tehti 4-4 tiimid ja öeldi, et ujuda peab oskama. Võistlus oli lihtne – särk selga, ujud teise otsa, võtad särgi ära, särgist väänad vee välja, särk selga tagasi, algusesse ja särk seljast ära, järgmisele selga. Ja seda siis kaks ringi. Meie meeskond võitis, saime auhinnaks lausa medalid. Megavahva!

Edasi läks diskoks selles osas, et hakati jälle neid „ameerika klubi“ tantse tantsima. Ja mina alguses tantsisin oma päevitustooli juures, aga no kui lemmiklugu tuli, läksin üles, nii-öelda lava peale koos teistega. Poole laulu ajal tuli üks organisaator minu juurde ja ütles, et pärast laulu ei tohi ära minna, et ta ei ütle miks, aga ei tohi ära minna. No olgu siis nii. Pärast laulu selgus, et on valitud 6 inimest ja võistlus lip-singing. Ehk mulle anti banaan, pandi mingi suvaline lugu peale ja ma pidin siis seal reivima. Lady Marmelade loo sain, väga mõnus, olin kohe esimene, seega ei olnud aega üldse pablada. Mõnus.

Võitis üks mees ja üks naine, naine võitis mingi vanake, kes sõi banaani esinemise ajal lihtsalt ära. Haha! Sellepärast võitiski, et ta oli nii naljakas. Kutt võitis üks mustanahaline, kes võttis esinemise ajal järjest riideid seljast ära. Üsna kindel võit, ütleme nii.

Pärast siis lebotasime veel veidi, käisime söömas ka, ma seekord kühveldasin salatit ja juustu-friikaid, emps ikka üritas normaalset toitu süüa. Hiljem leidsime jäätiseautomaadi ka, oh rõõmu ja tegin endale kohe umbes kolme meetrise jäätisetorni sinna vahvli sisse. Kuna me (tegelikult ainult emps, aga ta sihikindlalt väidab, et mina ka) ära põlesime, istusime varjus, tantsisime veidi ning tulime siis tuppa, et ennast õhtuks valmis sättida. Emps üritas järjepidevalt oma vembu-tembunägu kuidagi ära meikida ja mina sisustasin aega tema üle naerdes.

Sellel õhtul oli pidulik õhtusöök ehk terve laev sättis end üles, pandi kleidikesed ja ülikonnad, kingad ja naised olid soengute ja meikidega. Kuna meie söök oli hilisem, siis käisime varasemaid vaatamas, nii ilusad nägid välja. Meie kelnerid (meil oli neid kolm tükki, Nikola ja siis üks mees veel ja üks naine) tegid mulle komplimente, sest ma nägin nii võõras välja. Mina sõin jätkuvalt Caesari salatit eelroaks ja põhiroaks võtsin seekord miski SUURE lihakäntsaka. Ja kui ma ütlen suure, siis see oli reaalselt suur.  Õhtusöögi ajal tegi üks mees oma naisele abieluettepaneku, nii nunnu. Kõik ümberringi pisardasid.

Pärast söömist käisime toas riideid vahetamas, sest esimese õhtu kleidiga tantsimist ma enam korrata ei tahtnud. Disko oli äge nagu ikka, seal oli DJ sellises klaaskuplis rahva kõrval kohe, siis ma vahepeal kekutasin talle ka, ta oli siukse kurva näoga seal kohe. Tutvusime uute meestega, kes meiega tantsima tulid ning möllasime kuni kella kolmeni.

Hommikul saime veidi pikemalt magada, kuna jõudsime Mehhikosse alles 13.30. Käisime söömas seekord restoranis, mis minu meelest oli igavam. Pidi kogu aeg ootama, et keegi midagi tooks ja viisakalt istuma jne. Õues oli palju parem süüa. Võtsime päikest ning ujusime. Kusjuures, kruiisil oli basseinivesi merevesi. Ehk sama temperatuur ja sama soolane. Esmakordne kogemus. Lõunast siis läksime maale, minu meelest kohe nagu ma jalad maha panin, oli mul tunne, et ma olen mingis Mehhiko seebikas. Samasugune elu ja olek seal, sombreerod igal pool, vaibad akendel ja ustel ees, siuksed tõmmu-nunnu mehed jne.

Kuna meie plaan oli minna delfiinidega ujuma, aga see maksis laevas natukene liiga palju, otsustasime selle oma peaga üles otsida ja vaadata, kas on odavam. Oli küll. Nii otsustasimegi minna. Tegemist oli Cozumeli rahvuspargiga, kus need delfiinikesed elavadki ja neid õpetatakse seal. Alguses oli meil teooriaõpetus, Alejandro tegi seda, ta oli nii armas ja rääkis nii armsalt, et ma korraks isegi unustasin, miks ma tegelikult sinna tulin. Mehhiko mehe peangi endale võtma, need olid ikka ebareaalsed kompud seal. Igal juhul tagasi asja juurde - pärast teooriat viidi meid vette, meil oli oma instruktor ja delfiin Amaya. Ja nüüd ma võiks umbes 20 lehekülge kirjutada, kui armas see kõik oli, aga ma panen lihtsalt pildid, sest need annavad emotsiooni väga ehedalt edasi.

Kui me olime Amayaga hüvasti jätnud, kohtusime veel mingi suure eluka Edgariga. Oligi selline nimi. Ja tuli välja, et tegemist on Mehhiko nimega. Need suured ja pirakad elukad sõid kapsast. Nagu.. kapsast? Tegelt ka või? Saime ise sööta ja katsuda ja silitada. Kui veest välja saime, läksime merilõvide showle, nad olid lihtsalt IMEEEarmsad. Hüppasid ja kargasid ja plaksutasid endale ja sheikisid. Nii nunnu. Hiljem käisime veel basseinis ujumas ning siis läksime veidi parki ringi vaatama. Kui see tiir ka tehtud sai, läksime ostsime oma delfiinikeste pildid ära, tegime veidi draamat seal (mu elukutse ju) ning tulime rõõmsatena ära, taksosse ja sadamasse tagasi.

Sadama juures tegime veidi shoppingut, käisime ühes poes, kus anti tasuta tekiilat. Ma proovisin kõik maitsed ära, mis seal olid. Nom nom. Käisime poodides suveniire ostmas ning lõpuks oli juba kottpime, siis ootas meid veel ees tax-free pood, kus sai ka tekiilat juua, jee! Laeva jõudes oli hea tunne juba sees. Viimasest poest laevani oli ka veel veidikene minna ning seal tee peal kuulis emps järsku, kuidas üks mees küsis "Kumb see meie oma on?" Kõndisime natukene edasi ja ma siis küsisin, et "Sa oled selle teise laeva peal, jah?" Mehe nägu oli lihtsalt priceless!

Igal juhul olidki meie laeval ühed eestlased veel, Malle ja Indrek. Leppisime kokku, et lähme koos õhtust sööma ja jalutasime laeva. Laevas korjatakse alkohol ära, mille maalt ostad ja antakse reisi lõpus tagasi, et ikka laevalt jooke ostaks (10$ tükk). Meie aga oleme susserdised ja tulime selle ostetud tekiilaga lihtsalt otse kajutisse. Mitte, et me oleks hullult tahtnud seda teha, see on siiani kinni, aga see järjekord oli nii pikk, et me ei viitsinud seal seista.

Kokkulepitud ajal siis läksime õhtust sööma. Kuna me olime Mehhikos väga kaua, ei olnud seekord varaset ega hilist õhtusööki, vaid kõik olid koos ja me ei saanud oma kelnerit, saime mingid sellised udud, et no ma peaaegu pidin nutma hakkama. Ebanormaalne kompanjon. Ma sõin Caesari salatit ja mingit liha friikartulitega ja siis magustoiduks jäätist. Istusime neljakesi koos, eestlastega ja kaks neist ei rääkinud üldse inglise keelt, mu ema veidi ikka räägib ja siis olin mina. Aga teenindajad ei rääkinud ka üldse keelt, nii et oligi eestimeelne õhtusöök.

Seekord oli disko õues, Mehhiko teemaline õhtu. Ma jõudsin kohale, hakkasin kohe kekutama ja sain DJ'lt kaabu, ainsana. Lisaks jagati mingeid kulinaid, juukselillekesi, pärleid ja helendavaid käepaelu. Alguses oli pidu ümber lava, lõpuks kogunes lava peale, ja nii ma selle DJ ümber oma sõrme keerutasingi. Disko ise oli väga väga hea, lõppes poole kahe ajal ja läks edasi sees olevas diskoteegis, aga seal polnud nii hea muusika, seega ma läksin oma DJga hoopis laeva peale jalutama. Magama sain vist mingi kahe ajal.

Kolmas päev kruiisil oli tervenisti merel. Ehk me päev otsa ainult päevitasime, jõime külmasid jooke ja jälgisime ilusaid mehi. Neid seal jätkus. Isegi kui mul oleks kodus mees olemas, ei võtaks ma teda MITTE KUNAGI sellisele kruiisile kaasa. See on ikka kompude paradiis. Mingil hetkel tutvusime meie kõrvale istunud kahe vanema naisega, 60+ olid, nagu nad ise ütlesid. Jutt oli nii hea ja naljakas, et mul oli lausa lõbus. Kuna mu DJ lõpetas töö, siis me läksime minigolfi mängima, aga tuul oli selline, et pall liikus 5m raadiuses nagu ise tahtis, siis ei tulnud meil sellest midagi välja ja nii viis ta mu lihtsalt laeva ette otsa ja tegime Titanicut ja rääkisime juttu.

Hiljem läksin basseini äärde tagasi, aga empsi enam polnud, seega ma sädistasin veidi nende kahe tädiga, nad olid lihtsalt NIII naljakad, uskumatu. Pärast käisin korraks kahte ampsu söömas ja siis tuppa tagasi, kus emps juba oli ja kuhu ta oli teised eestlased ka kutsunud. Tegime nendega veel veidi nalja ning siis sättisime ennast õhtusöögiks valmis ja läksime, seekord oma lauda, oma megaägedate teenindajatega. Nikola muretses, et kus eelmisel õhtul jäime ja nii ma kirusin talle, kui nõme seal oli ja kuidas ma teda igatsesin. Terve õhtusöök oli väga naljakas, ma sõin Caesari salatit (neljast neli, jee) ja lõhet riisiga. Magustoiduks tellisin koogi jäätisega ning meile valmistas ikka segadust, et mis see "sponge" tähendab kuni ma lõpuks järeldasin, et kui spongebob on käsna kalle, siis sponge on käsn ja tegemist on käsnakoogiga. KUSJUURES, nii oligi. Nii, et, lihtne ja lahe loogika.

Kui meie magustoidu tellimus oli ära võetud, tuli kuskilt Nikola ja ma pahandasin temaga, et nüüd ma ei saagi topeltjäätisega (eelmine kord ta tõi mulle), et keegi teine ju teeb. Ta ütles, et vaatab, mis teha annab. Ja nii tõi ta mulle taldriku peale ehitatud kaks silma ja šokolaadiga tehtud naeratuse. NII ARMAS. Ütles, et mina kinkisin oma naeratuse talle, et ta kingib mulle nüüd vastu. Kohe pärast seda hakkasid kelnerid tantsima ja Nikola võttis minu ka tantsima, tantsisime Gangnam Style'i seal, ma oma roosa kleidikese ja kõrgete kontsakingadega, vägagi hea kompott. Pärast tantsu kallistasin Nikolat ja ta ütles, et olen tal vaieldamatult lemmiktüdruk. Nii armas temast.

Õhtusöök söödud, käisime toas riideid vahetamas ning siis oma kaardi eest maksmas. Seal laevas olid kajutikaardid maksmisvahendid, ükskõik, mida ostsid, kaardi tõmbasid läbi ja siis lõpuks tuli ära maksta. Arve käes, läksime diskoteeki, kus alguses oli külm ja rahulik, aga lõpuks läks täitsa elavaks. Minul ei olnud eriti tuju ja see ei jäänud märkamata mu lemmikul DJ kutil, seega ma siis ootasin lihtsalt kannatlikult kuniks ta töö lõpetas ja siis läksime koos klubist ära, laeva peale jalutama. Sain kingituseks ühe särgi ja käepaela, mida ma juba päeval nillinud olin. Lõpuks oma kajutisse tagasi jõudsin vist poole nelja ajal, kell kolm ma veel vaatasin õues kella.

Täna hommikul ärkasime kell kaheksa, pakkisime kohvrid ära ja läksime sööma. Siuke uina-muina hommik konkreetselt, midagi ei jaksanud teha ega rääkida ega küsimustele vastata. Hakkasime laevalt maha minema, võeti meid muidugi maha. Mind tegelikult, aga emal lubati kaasa tulla minuga. Küsiti sada küsimust viisa kohta, et kas ma ikka läksin riigist ära, kui läbi sai ja kas ma ikka lähen praegu koju tagasi ja kas kas kas kas... Väga kaua õnneks ei läinud, saime lupsti välja ja siis nägin, kuidas üks taksojuht ei saanud oma pagasnikut lahti ja hakkasin lõõpima temaga ja siis meid pandigi selle takso peale.

Ega ma autos ennast tagasi ei hoidnud, lõõpisin edasi, et kui punane tuli oli, mismõttes ta oma Facebooki juba ei uuenda. Ja siis rääkisime niisama juttu maast ja ilmast, Eestist ja Miamist ja muust säärasest. Pean aga järjekordselt mainima, et tegemist oli ülikompu kutiga. Ausalt, ma kolin Ameerikasse tagasi, ainult nende meeste pärast. Või siis Mehhikosse. Kompud siin, kompud seal, kompud iga nurga peal. Hotelli me jõudsime juba enne kümmet, seega polnud just eriti suur lootus, et me sisse saame, aga no porjtee.. üllatus-üllatus, jälle kompu kutt. Haha. Ajasime veidi juttu, istusime wifis, lõpuks, üle viie päeva, kõik juba megamures, sai siis kõigile seletatud, et elus ja terved. Sellega lõppes ametlikult meie kruiisi osa, kahjuks. See on midagi nii ägedat, et iga inimene peaks vähemalt korra elus selle ära proovima, ausõna!