Laupäeva õhtul kella poole üheksa ajal läksime empsiga lennujaama, et teeme check-inni ja anname kohvri ära ning võidame sellega hommikul uneaega. Jõudsime lennujaama, täiesti välja surnud. Ee, uu? Infolauda uurima minnes selgus, et 20.30 läks viimane lennuk ja sellega koos kõik töötajad koju ning me ei saa midagi teha. Vandusime omaette, aga mis teha, tuli koju tagasi minna. Autos veel naersime, et hea, et Viimsis ei ela.
Mina läksin edasi Kelly juurde, kus ma siis muudkui olin ja olin ja olin ja lõpuks jumal teab, mis kell koju läksin ja SIIS KA veel pidasin magamisest paremaks Instagramis piltide vaatamist ning lõpuks uinusin kell 2. Kui kolme tunni pärast äratuskell helises, olin krapsti püsti ja valmis päevaks. Mainin, et see mõne tunnine uni on vägagi oluline fakt.
5.30 läksime siis lennujaama, andsime kohvri ära, tuterdasime sisse, sõime-jõime ja oligi aeg lennukisse minna. Amsterdami jõudsime õigel ajal, seal oli meil veel aega ringi vaadata mitu tundi ning siis läksime "suure kontrolli" hirmus varem väravatesse. Emps nägi esimest korda seda skänneeritavat masinat ja kukkus seal seletama, et tema ei taha, et teised temast läbi skännivad. Ma ütlesin, et ta võib siis lasta ennast katsuda, aga see ka talle ei sobinud. Igal juhul saime mõlemad probleemideta läbi, uurisime, kas kohver on ka meiega ja saanud jaatava vastuse, tatsasime lennukisse.
Vaatasime kohe, et rida 12 nii suures lennukis on kuidagi imelikult ees. Ahjaa, lennuk oli kahekordne. Say whaaatt? Appi kui lahe lihtsalt. Igal juhul siis meie kohad olid lausa eraldi sissepääsuga ning tuli välja, et istusime "Comfort Economys" ehk meil oli julmalt ruumi jalgadel, üsna mugavalt sätitud istmed ning meile jagati tasuta Absoluti terve tee. Me arutasime endamisi, kui palju Egert seda ära oleks joonud selle kaheksa ja poole tunniga. Miks me aga mingis luksusklassis istusime, jäi meile lõpuni arusaamatuks, emps ikka pidevalt korrutas, et tema oma 480€ piletiga peaks küll pigem kuskil pingi all istuma kui mugavustsoonis.
Lend ise oli üsna äge, nii palju uusi filme pakuti, vaatasin ära nii palju asju, et ma isegi ei mäleta, mida ma vaatasin. Tom&Jerryt ja Meeleheitel Koduperenaisi igal juhul ka. Süüa anti ka mitu korda, soe toit eriti minu maitse järgi ei olnud, sõin kukli ja kreekerid ja ema tegi nägusid, et mismõttes mulle mitte miski ei maitse.
Kui hakkasime Chicagole lähemale jõudma, selgus, et me jääme veidi hiljaks. No nii tund aega. Olgu mainitud, et meil oli alguses teise lennuni aega tund ja 55 minutit, seega see kahanes sujuvalt tunniks. Passi-piirikontroll läks edukalt, onu sattus mu viisast segadusse, esimese hooga laksaski templi J-1 mulle passi ja siis avastas, et oih, see viisa ju ei kehtigi enam ja tegi selle markeriga üle W-1ks. Kardetud küsimused piirdusid vaid sellega, mida ma viisa kehtivuse ajal riigis tegin ning miks ma uuesti tulin, ei huvitanud kedagi.
Suure jooksuga panime siis kohvrit otsima, saime ruttu kätte, ruttu järgmisest kontrollist läbi, ruttu rongile, ruttu terminali number 2. Ja siis hakkas nali pihta. Inimesed seisid umbes 2km järjekorras. Ma kõndisin sinna ette vist umbes 25x, et kuidagigi lennule jõuda. Üks turvamees ütles, et no problemo, kõik lennud jäävad hiljaks. Tabloolt uurides selguski, et meie lennu uueks ajaks 17.30. Korra jõudsime mõelda, et korras, Charlottes Miami lennu peale enam ei jõua, sest nende vahe oli ka mingi tunnike, aga no oli eos selge, et ilmselt on kogu riigi lennugraafik vussis. Järjekorras olemise aja sisustasime kohvri lahtisaamisega, sest need totakad vennikesed olid selle niimoodi ära lõhkunud, et see ei tulnud isegi mitte lahti enam. Tavaliselt on probleem, et ei lähe kinni, aga meil ei tulnud lahti. Jooksin mööda lennujaama, et leida kohta, kus seda korda teha ning lõpuks saime ikka korda. Kui pärast kahte tundi järjekorras seismist jõudsime lauani (oma kohvri olime enne juba saanud ära anda), selgus tõde - me võime saada Charlottesse, aga mitte Miamisse. Tädike lauas oli üsna närvis, kuna meil lendas umbes 7 küsimust sekundis ja lõpuks ütles ta, et teate mis, te jääte Chicagosse. Aa..
US Airlines siis andis meile miskise hotelli voucheri, et me peame uuesti broneerima ja kuna meil oli Miamis broneeritud ja makstud, sõdisime seal veidi, et no aga miks meie peame maksma, kui nemad on tõprad ja meid kohale ei vii? Tädi läks sellest ainult veel rohkem närvi. Ta bookis meid hommikusele 8.55 lennule ning käskis hotelli helistada. Ma siis helistasin, öeldi, et on täis ja suunati järgmisse, see oli ka täis. Pakuti ainult sviite 150$/öö ühele ja olles juba piisavalt närvis, saatsin ka selle tädi kukele ning istusime emaga maha, et wifisse saada ja hotelli otsida.
Kui aga Ameerikas on midagi veel ebakindlamat kui seda on lennujaamades olev Wifi, siis ma söön oma mütsi ära. Seega, nagu aru on saada, ei aidanud meid ei kaks laptoppi ega nutitelefonid - internetti me ei saanud. Kõndisime lennujaama infosse, kust sai hotellidesse helistada. Ma arvan, et ma helistasin umbes 25tk läbi ja KÕIK OLID VÄLJA MÜÜDUD. Appikene. Käisime kohvrikontrollis, kus meile öeldi, et meie suur kohver sõidab üksi Miamisse ja me saame selle järgmisel päeval ise sinna jõudes kätte. No selge.
Tegime ära hommikusse check-inni, et uneaega võita. Meie automaatne kohanumber oli 13A-13B. Õnneks ema märkas ning arvestades tolle päeva ebaõnne, vahetasime kohad ära. Mina märkasin, et exiti ukse juures on tühi ja panime ennast sinna - palju ruumi, juhheii! Check-in tehtud, läksime Hiltoni hotelli. Mõtlesime, et küsime mingit voodit koos rottidega või midagi, mida jõuaks/tahaks maksta, aga teate mis? SEE OLI KA VÄLJA MÜÜDUD. See pagana Hilton, üks tuba miljon eurot, sada tuhat tuba ühes hotellis.. ja no ei. Tee mis tahad, ei ole. Õnneks oli seal wifi, niisiis võtsime bookingu lahti, otsisime lennujaamatransfeeriga hotelli, broneerisime ruttu ära ja panime jooksu. Vähemalt hotell oli olemas.
Transfeeride peatuses oli umbes miljon eri bussi, seega ma helistasin hotelli ja küsisin, kus nende oma on. Öeldi, et kolmas peatus, jalutasime sinna, ootasime veidi ja buss tuligi ja me saimegi hotelli. Hotell oli suhteliselt keset põldu, aga hotelli kõrval oli McDonalds. Hurraa! Kirjutasime ennast sisse, tõdesime, et hotell on vana ja ühikataoline, aga tuba oli väga mõnus. Käisin ruttu mäkis õhtusööki hankimas ja kella üheksa ajal suikusime unne. Ehk siis, mäletatavasti olin ma eelmisel ööl maganud kolm tundi, teel põhimõtteliselt ei maganud ning siis sain uuesti magama täpselt 22 tundi hiljem. EI ole normaalne.
Hommikul plaanisime alguses kella 7se bussiga minna, aga umbes viie ajal ütlesin emale, et ma ei jaksa enam magada ja ärkasimegi üles. Otsustasime varasema bussiga minna, eelmise päeva seikluseid arvestades, et jumala eest kuskilt maha ei jääks jälle. Kuigi hommikusöök pidi olema alles 6.30, oli enne kuute fuajee inimesi täis, seega tädike tõi kohvi ja saiakesed letti ning saime veidikene midagi hamba alla kah. Buss viis meid 10 minutiga lennujaama, kus läbisime kontrolli enam-vähem tempoga ja edukalt.
Lennujaamas tatsasime ringi ning istusime siis maha ja nautisime Starbucksi jooke ja McDonaldsi smuutisid. Meie lennuaeg oli muidugi edasi lükatud, aga see ei üllatanud enam üldse. Õnneks mitte palju, umbes 20 minutit. Lend ise oli edukas, meil oli palju ruumi ning jagati tasuta jooke, lend kestis ise umbes 2,5 tundi ja tundus juba, et päev kisub edukaks. Aga no ei, see mis hakkab perse minema, läheb lõpuni.
Braavo neile, kes juba kaasa mõeldes taipasid, et meie kohvriga juhtus midagi. Juhtus ei midagi muud, kui see, et US Airlines seda Charlottest edasi ei saatnud. Me olime Miami lennujaamas, meil oli kruiisini aega 2,5 tundi ning meie kohver, kus sees oli absoluutselt kõik asjad, oli meist umbes 2 tunni lennu kaugusel. Täitsime siis kiirelt paberid ära, ise juba skeeme tehes, kust saame ujukad, kleidid, kingad ja muud kraami, mis kõik suures kohvris olid, aga kruiisile vaja oli.
Võtsime takso ja palusime end viia kuskile, kus neid asju saada ja ta viis meid K-Marti. Tegime 30 minutiga siukse shoppingu, et mul oli süda veel tükk aega paha. Saime uued püksid, pluusid, kleidid, jalanõud, ujukad, kreemid, pesemisasjad jnejnejnejne. Terve käru oli asju täis. Adaptrid pidime ka uued ostma, sest need olid ka suures kohvris. Oeh..
Lõpuks tegi takso veidi kiiret tempot ja jõudsime kolmeks sadamasse, tegime check-inni ning tädi küsis, kas me oleme sõbrannad. Emaga. Meie. Sõbrannad. No ei. Saades lõpuks laeva, käis mõnus rahulaine üle kere läbi. Me suutsime seda! Vähemalt üks kord oleme me õigel ajal õiges kohas ja mis sest, et ilma kohvrita, vähemalt kohal.
Mina läksin edasi Kelly juurde, kus ma siis muudkui olin ja olin ja olin ja lõpuks jumal teab, mis kell koju läksin ja SIIS KA veel pidasin magamisest paremaks Instagramis piltide vaatamist ning lõpuks uinusin kell 2. Kui kolme tunni pärast äratuskell helises, olin krapsti püsti ja valmis päevaks. Mainin, et see mõne tunnine uni on vägagi oluline fakt.
5.30 läksime siis lennujaama, andsime kohvri ära, tuterdasime sisse, sõime-jõime ja oligi aeg lennukisse minna. Amsterdami jõudsime õigel ajal, seal oli meil veel aega ringi vaadata mitu tundi ning siis läksime "suure kontrolli" hirmus varem väravatesse. Emps nägi esimest korda seda skänneeritavat masinat ja kukkus seal seletama, et tema ei taha, et teised temast läbi skännivad. Ma ütlesin, et ta võib siis lasta ennast katsuda, aga see ka talle ei sobinud. Igal juhul saime mõlemad probleemideta läbi, uurisime, kas kohver on ka meiega ja saanud jaatava vastuse, tatsasime lennukisse.
Vaatasime kohe, et rida 12 nii suures lennukis on kuidagi imelikult ees. Ahjaa, lennuk oli kahekordne. Say whaaatt? Appi kui lahe lihtsalt. Igal juhul siis meie kohad olid lausa eraldi sissepääsuga ning tuli välja, et istusime "Comfort Economys" ehk meil oli julmalt ruumi jalgadel, üsna mugavalt sätitud istmed ning meile jagati tasuta Absoluti terve tee. Me arutasime endamisi, kui palju Egert seda ära oleks joonud selle kaheksa ja poole tunniga. Miks me aga mingis luksusklassis istusime, jäi meile lõpuni arusaamatuks, emps ikka pidevalt korrutas, et tema oma 480€ piletiga peaks küll pigem kuskil pingi all istuma kui mugavustsoonis.
Lend ise oli üsna äge, nii palju uusi filme pakuti, vaatasin ära nii palju asju, et ma isegi ei mäleta, mida ma vaatasin. Tom&Jerryt ja Meeleheitel Koduperenaisi igal juhul ka. Süüa anti ka mitu korda, soe toit eriti minu maitse järgi ei olnud, sõin kukli ja kreekerid ja ema tegi nägusid, et mismõttes mulle mitte miski ei maitse.
Kui hakkasime Chicagole lähemale jõudma, selgus, et me jääme veidi hiljaks. No nii tund aega. Olgu mainitud, et meil oli alguses teise lennuni aega tund ja 55 minutit, seega see kahanes sujuvalt tunniks. Passi-piirikontroll läks edukalt, onu sattus mu viisast segadusse, esimese hooga laksaski templi J-1 mulle passi ja siis avastas, et oih, see viisa ju ei kehtigi enam ja tegi selle markeriga üle W-1ks. Kardetud küsimused piirdusid vaid sellega, mida ma viisa kehtivuse ajal riigis tegin ning miks ma uuesti tulin, ei huvitanud kedagi.
Suure jooksuga panime siis kohvrit otsima, saime ruttu kätte, ruttu järgmisest kontrollist läbi, ruttu rongile, ruttu terminali number 2. Ja siis hakkas nali pihta. Inimesed seisid umbes 2km järjekorras. Ma kõndisin sinna ette vist umbes 25x, et kuidagigi lennule jõuda. Üks turvamees ütles, et no problemo, kõik lennud jäävad hiljaks. Tabloolt uurides selguski, et meie lennu uueks ajaks 17.30. Korra jõudsime mõelda, et korras, Charlottes Miami lennu peale enam ei jõua, sest nende vahe oli ka mingi tunnike, aga no oli eos selge, et ilmselt on kogu riigi lennugraafik vussis. Järjekorras olemise aja sisustasime kohvri lahtisaamisega, sest need totakad vennikesed olid selle niimoodi ära lõhkunud, et see ei tulnud isegi mitte lahti enam. Tavaliselt on probleem, et ei lähe kinni, aga meil ei tulnud lahti. Jooksin mööda lennujaama, et leida kohta, kus seda korda teha ning lõpuks saime ikka korda. Kui pärast kahte tundi järjekorras seismist jõudsime lauani (oma kohvri olime enne juba saanud ära anda), selgus tõde - me võime saada Charlottesse, aga mitte Miamisse. Tädike lauas oli üsna närvis, kuna meil lendas umbes 7 küsimust sekundis ja lõpuks ütles ta, et teate mis, te jääte Chicagosse. Aa..
US Airlines siis andis meile miskise hotelli voucheri, et me peame uuesti broneerima ja kuna meil oli Miamis broneeritud ja makstud, sõdisime seal veidi, et no aga miks meie peame maksma, kui nemad on tõprad ja meid kohale ei vii? Tädi läks sellest ainult veel rohkem närvi. Ta bookis meid hommikusele 8.55 lennule ning käskis hotelli helistada. Ma siis helistasin, öeldi, et on täis ja suunati järgmisse, see oli ka täis. Pakuti ainult sviite 150$/öö ühele ja olles juba piisavalt närvis, saatsin ka selle tädi kukele ning istusime emaga maha, et wifisse saada ja hotelli otsida.
Kui aga Ameerikas on midagi veel ebakindlamat kui seda on lennujaamades olev Wifi, siis ma söön oma mütsi ära. Seega, nagu aru on saada, ei aidanud meid ei kaks laptoppi ega nutitelefonid - internetti me ei saanud. Kõndisime lennujaama infosse, kust sai hotellidesse helistada. Ma arvan, et ma helistasin umbes 25tk läbi ja KÕIK OLID VÄLJA MÜÜDUD. Appikene. Käisime kohvrikontrollis, kus meile öeldi, et meie suur kohver sõidab üksi Miamisse ja me saame selle järgmisel päeval ise sinna jõudes kätte. No selge.
Tegime ära hommikusse check-inni, et uneaega võita. Meie automaatne kohanumber oli 13A-13B. Õnneks ema märkas ning arvestades tolle päeva ebaõnne, vahetasime kohad ära. Mina märkasin, et exiti ukse juures on tühi ja panime ennast sinna - palju ruumi, juhheii! Check-in tehtud, läksime Hiltoni hotelli. Mõtlesime, et küsime mingit voodit koos rottidega või midagi, mida jõuaks/tahaks maksta, aga teate mis? SEE OLI KA VÄLJA MÜÜDUD. See pagana Hilton, üks tuba miljon eurot, sada tuhat tuba ühes hotellis.. ja no ei. Tee mis tahad, ei ole. Õnneks oli seal wifi, niisiis võtsime bookingu lahti, otsisime lennujaamatransfeeriga hotelli, broneerisime ruttu ära ja panime jooksu. Vähemalt hotell oli olemas.
Transfeeride peatuses oli umbes miljon eri bussi, seega ma helistasin hotelli ja küsisin, kus nende oma on. Öeldi, et kolmas peatus, jalutasime sinna, ootasime veidi ja buss tuligi ja me saimegi hotelli. Hotell oli suhteliselt keset põldu, aga hotelli kõrval oli McDonalds. Hurraa! Kirjutasime ennast sisse, tõdesime, et hotell on vana ja ühikataoline, aga tuba oli väga mõnus. Käisin ruttu mäkis õhtusööki hankimas ja kella üheksa ajal suikusime unne. Ehk siis, mäletatavasti olin ma eelmisel ööl maganud kolm tundi, teel põhimõtteliselt ei maganud ning siis sain uuesti magama täpselt 22 tundi hiljem. EI ole normaalne.
Hommikul plaanisime alguses kella 7se bussiga minna, aga umbes viie ajal ütlesin emale, et ma ei jaksa enam magada ja ärkasimegi üles. Otsustasime varasema bussiga minna, eelmise päeva seikluseid arvestades, et jumala eest kuskilt maha ei jääks jälle. Kuigi hommikusöök pidi olema alles 6.30, oli enne kuute fuajee inimesi täis, seega tädike tõi kohvi ja saiakesed letti ning saime veidikene midagi hamba alla kah. Buss viis meid 10 minutiga lennujaama, kus läbisime kontrolli enam-vähem tempoga ja edukalt.
Lennujaamas tatsasime ringi ning istusime siis maha ja nautisime Starbucksi jooke ja McDonaldsi smuutisid. Meie lennuaeg oli muidugi edasi lükatud, aga see ei üllatanud enam üldse. Õnneks mitte palju, umbes 20 minutit. Lend ise oli edukas, meil oli palju ruumi ning jagati tasuta jooke, lend kestis ise umbes 2,5 tundi ja tundus juba, et päev kisub edukaks. Aga no ei, see mis hakkab perse minema, läheb lõpuni.
Braavo neile, kes juba kaasa mõeldes taipasid, et meie kohvriga juhtus midagi. Juhtus ei midagi muud, kui see, et US Airlines seda Charlottest edasi ei saatnud. Me olime Miami lennujaamas, meil oli kruiisini aega 2,5 tundi ning meie kohver, kus sees oli absoluutselt kõik asjad, oli meist umbes 2 tunni lennu kaugusel. Täitsime siis kiirelt paberid ära, ise juba skeeme tehes, kust saame ujukad, kleidid, kingad ja muud kraami, mis kõik suures kohvris olid, aga kruiisile vaja oli.
Võtsime takso ja palusime end viia kuskile, kus neid asju saada ja ta viis meid K-Marti. Tegime 30 minutiga siukse shoppingu, et mul oli süda veel tükk aega paha. Saime uued püksid, pluusid, kleidid, jalanõud, ujukad, kreemid, pesemisasjad jnejnejnejne. Terve käru oli asju täis. Adaptrid pidime ka uued ostma, sest need olid ka suures kohvris. Oeh..
Lõpuks tegi takso veidi kiiret tempot ja jõudsime kolmeks sadamasse, tegime check-inni ning tädi küsis, kas me oleme sõbrannad. Emaga. Meie. Sõbrannad. No ei. Saades lõpuks laeva, käis mõnus rahulaine üle kere läbi. Me suutsime seda! Vähemalt üks kord oleme me õigel ajal õiges kohas ja mis sest, et ilma kohvrita, vähemalt kohal.
Ainult sinuga juhtub selliseid asju, seriously :D Mina sinuga reisile minna igatahes ei julgeks.
VastaKustutaEks ta paras julgus ole koos minuga tulla :D
KustutaKui ma kruiisil käisin, olid pistikud kusjuures euroopa omad ja ma veel eksrta ostsin uue minisirgendaja kaasa :D
VastaKustutaTohoh, meil olid ikka usa pistikud.
Kustuta