teisipäev, 11. september 2012

Tõeline töönädala algus

Tänasest siis algas päevaplaani järgi töötamine mul, enne olin vastavalt paika pandud tundidele. Öösel tundus maja kuidagi nii palav, ma vähkresin terve öö voodis, vahepeal olin isegi kell neli öösel üleval, tee mis tahad, magama ei jää. Tsättisin siis veidi sõpradega, kes arvasid, et ma olen idioot ja peaksin ikkagi magama. Sellest piisas, magasin hommikuse äratuskellani rahulikult.

Kella kaheksast algas minu tööpäev. Algus oli üsna lihtne, lapsed sõid hommikust ning me rääkisime niisama juttu ning umbes poole üheksa ajal hakkasime juba kooli sättima. Paar korda sai veel autost tuppa joostud, nagu lastele ikka omane, et kõik asjad jäävad maha ja no muidugi mina oma load tahtsin ka täiega maha jätta. Loll valmis, hommikul unise peaga.

Lõpuks saime kodust minema 8.43 ja kooli jõudsime 8.57. Kuna drop-off algas kella üheksast, oli meil veidi aega ja siis me kuulasime muusikat ja tantsisime autos ja siis järsku Evie vaatas mulle otsa ja ütles oma übernunnu häälega "I love you." Awww... SUPERARMAS. Kui koolimaja uksed lahti tehti, läksime kolmekesi sisse, panime Evie asjad ära ja Evie õpetaja võttis minu andmed, sest varem pole ma teda kooli viinud ja ameerikas on drop-off ja pick-up ehk siis lapse kooli viimine ja toomine VÄGA olulised ja üliturvatud, suvalisele last kaasa ei anta ja kellaajad, millal teha, on samuti antud.

Kooli viies tuleb laps viia klassi, õpetaja pilk otsida, et ta on last näinud (tavaliselt nad seisavad ukse juures ja tervitavad) ning järgi minnes tuleb õpetajale öelda lapse nimi ja kui Sind on tuvastatud, et oled õige inimene, saad lapse ka. Täna näiteks nägin, kuidas ühele tüdrukule last ei antud, sest keegi ei teadnud, kes ta on ja laps nagu ka temaga minna ei tahtnud, hahahaa. Päris naljakas.

Kui Evie oli kooli viidud, läksime Gramiga koju tagasi, tal oli natuke multikavaatamist ning mina sõin nii kaua hommikust, see enne kaheksat söömine pole üldse minu jaoks. Saime veel veidi mängida ja tsillida, kui pidime jälle riidesse panema ja minema. Läksime garaaži, ma olin just uksenuppu vajutanud, et uks avaneks, kui Gram jokutas ukse kinni panekuga ja PÕMM.. oligi koer läinud.

Ja siukse jooksuga pani minema, et niisama järgi minna ei õnnestunud. Niisiis, ma jäin rahulikuks ja mõtlesin, mis variandid mul on. Grami autosse jätta polnud eriti arukas (eriti kui ma sellega ameerika seadusi rikuks, eksole), Gramiga koos minna polnud ka mõttekas, teda hoovi ootama jätta oli ohtlik, niisiis lükkasin ta tuppa ja palusin end oodata. Siis jooksin Brutusele järgi. Olgu mainitud, et mu jalad on eilsest jooksmisest nii valusad, et ma mõtlesin, et ma annan sellele koerale lihtsalt kere peale.

Sain ta lõpuks tänava otsast kätte, rihma tal kaasas polnud, seega pidin poolkükakil asendis teda lihtsalt järgi vedama. Viskasin ta tuppa, võtsin Grami, panin turvatooli kinni ja siis istusin roolis mitu minutit lihtsalt paigalt. Ma tahtsin nutma hakata, jalgadel oli nii nii nii valus. Oeh. Võtsin garaažist külma veepudeli ka ja sõitsin imeaeglaselt kooli poole.

Pick-up ehk lapsele järgi minemine on 11.15-11.30. Me jõudsime pisut varem kohale ja saime siis õues veidi ringi ka vaadata. Kui Evie kätte saime, selgus, et üks naine ei saa oma last kätte (nagu enne rääkisin) ja siis Evie küsis, et miks ei saa ja mis värk on ja siis GO GERLI, seleta nelja-aastasele oma supersuper lemmikus inglise keeles, miks see naine ikka seda last ei saanud. Sellistel hetkedel jookseb juhe ikka väga kokku.

Sõitsime koju, oli lõunasöögi aeg ning Evie soovil tegime bageleid. Sulajuustuga ja grillitult. Need nägid nii head välja, Gram andis mulle enda saiast ampsu ka. Nii hästi ei maitsenud. See bagel oli magus ja sulajuust soolane ja minu meelest päris jäle. Pärast lõunasööki oli jälle multikate aeg ning siis tuduaeg. Evie sujuvalt jättis viimase jälle vahele. Mida me siis tegime? No lollitasime muidugi. Me kogu aeg ju lollitame. Vaatasime Tom and Jerryt ja te ei kujuta ette, mismoodi Evie selle kassi üle naeris. Vahepeal oli lausa kahju temast, aga Evie meelest oli see nii naljakas, kuidas Jerry talle haamriga pähe lõi. Normaalne multikas, tõesõna. Evie küsis, mis selle halli väikse nunnu hiire nimi on, aga ma ei teadnudki, läksime siis üles ja googledasime - Nibbles. Hahahahahaa. Hea töö.

Mingi hetk Gram ärkas üles, siis me käisime korraks veel õues, mängisime Brutusega ning sõime snäkke, kreekereid (lambised snack-time'd on siin kogu aeg) ning siis ma tegin Evie voodi veel korda, pesust tuli kolm lina, üks tekk, üks padjapüür. Ja nii ma siis mõistatasin, mismoodi need asjad sinna voodisse peaks käima. Amee ütles, et tuli hästi välja! Loomulikust intelligentsist lihtsalt tasemel tegelane.

Kella nelja ajal tuli Amee koju, väga armas temast, mu tööpäevaks oli märgitud 17ni. Siinkohal ongi see tundide arv väga ähmane, sest mul nt sel nädalal on kirjas 44 tundi, aga täna juba tuli üks vähem. Ning muudel päevadel võib ka vähem tulla ja sel nädalal on isegi palju, sest kolmapäeval peab ka paar tundi valves olema (laste uneajal), muidu on mul kolmapäevad vabad. Voh kus elu.

Skypesime siis Kristoga, ülejäänud eestlased olid täna puhta kadunud. Allariga sai ka korraks räägitud, Kelly ja Triinuga ka korraks, aga no pikemaid suhtlusi polnud. Ja täitsa emavaba ka peaaegu, haha! Veidi enne kuute kobisin siis alla tagasi, sõin õhtust, grillisin omale juustusaia (see on nüüd täpselt samasugune nagu McToast McDonald'sis, mis mulle väga maitses - kaks saia ja hunnnnnnik küpsetatud juustu vahel, nüüd mul nipp käes, kuidas seda ise teha. Nom nom.

Pool seitse tuli Barbara, mu uus tugiisik meile külla. Ma veidi närveerisin, sest ma ei saanud eriti selle külaskäigu eesmärgile pihta, ja ta ei olnud siiani mulle positiivset muljet endast jätnud. Alustasime siis mingile lepingule allakirjutamisega, blablabla, kõik jube vahva. Järgmiseks siis küsis, et kuidas ma sõidan, ma naersin, ütlesin, et no ikka jube hea olen selles ja ta küsis Ameelt, kas olen, Amee ütles, et tema ei tea, tema pole sõitnud minuga, aga Adam väitis, et olen küll. Muide, ma sain nüüd lõpuks teada ka, mida see eelmine au-pair siin korraldas. Ütlen ainult ühe lause - tema kodumaal oli liiklus teistpidi, hahahahahhahaaha.. Edasi mõtleb igaüks ise, mida ta siin siis õige korda saatis. Hahaha, ma pidin naerukrambid saama, kui ma kuulsin.

Nii, siis me arutasime mu keeleoskust. Hakkas jälle mingi iba pihta, kuidas tuleb inglise keele tunde võtta ja nii edasi (ma ei saa aru, kas neile makstakse selle jutu eest) ja siis Amee ütles minu kaitseks, et ma saan väga hästi aru ja kui ei saa mingist sõnast, siis küsin üle ja tema küll pole aru saanud, et ma ei mõistaks või ei oskaks. Barbara oli nagu pisut pettunud selle peale. Ma ei tea, võib-olla kujutasin ette, kuidagi üldse ei tekkinud sümpaatiat. Järgmiseks siis rääkisime reisimisest, täiega surus, et noh kuhu ma minna tahan.. Misasja? Kuskile ei taha, olen oma Ohios rõõmus.

Järgmiseks hakkas ta mulle teistest tüdrukutest rääkima ja no, see kõik on väga tore, ma päris mitme tüdrukuga juba suhtlen ja Madelenega käisime väljas ka, aga no nii närvi ajas, kuidas ta hakkas suruma, et näe, see tüdruk on tore ja see on ka tore, Sa peaksid temaga kokku saama. No võib-olla ma tundun nagu mingi printsess praegu, aga mulle tõesti ei meeldi selline sunnitud suhtlemine. Selle sama asja pärast olin ma koolitusel esimesed kolm päeva vait ja viimase kolme tunniga jutustasin kõik surnuks, kui ma olin nendega, kellega ma tahtsin olla. Ja nüüd hakkab sama möll otsast peale. Ma lisasin nad siis oma Facebooki listi ära, kui räägivad, siis räägivad, ei räägi, siis ei räägi. Ma ei või, ma olen nii ärritunud selle teema peale.

Viimaseks siis minu jaoks kõige põnevam osa - kool. Tutvustas mulle igasuguseid koole, mis siin on, näitas, millised on enim valitud teiste poolt ning tutvustas ka veidi õppekavasid ja süsteeme, kui palju ma siin üldse koolis käima pean. See oli väga tore. Ütlesin, et uurisin nädalavahetuse kursuseid, mis on hea lihtne võimalus oma punktid kätte saada, ta hakkas seda kohe maha tegema. Argh, ära PALUN suru oma arvamust mulle peale. Aitäh.

Kui paberid läbi vaadatud olid, oli veel vestlus muljetest ja ma ütlesin, et ma olen väga rahul ja ma tunnen, et ma elan paradiisis, siis ta umbes torkas, et "Jajah, Sul on see honeymooni periood peal." Mesinädalate perioodiks loetakse esimesi nädalaid USAs, kui kõik nii perfektne tundub. Ma sain siis lõpuks päris kurjaks ja ütlesin, et kuule, see ei ole mul selle pärast, et ou ma elan nüüd usas ja see on lahe. See on ka jah lahe, aga mul on tõeliselt lahe perekond ja ma tunnen ennast siin hästi, meil on ühised huvid ning lapsed on imetoredad. Mille pagana pärast ma peaks talle vastama, et ma tunnen ennast normaalselt? Ma ju ei tunne, ma olen õnnelik, väga õnnelik.

Kurat. Vabandust, tuli natukene kurja alatooniga nüüd veidi see õhtune kirjeldus, aga ta suhtus minusse algusest peale kuidagi üleolevalt ja lõpuks umbes ütles, et ta järgmine nädal võtab ka ühendust, sest minuga tehti re-match ja ta peab olema kindel, et ma ikka olen kompetentne. Ma ütlesin talle, et olgu nüüd, minu juhtum ei olnud kohe üldse mitte tavapärane ja ma ei ole mingi depressioonis neiu, keda kontrollima peab.

Amee toetas ka kogu aeg kõrvalt, et ma olen alati rõõmus ja tegelen lastega ka väljaspool tööaega ja olen tal abiks (seda rõhutatakse siin kogu aeg, et olles pereliige, peab aitama nt õhtusöögi ajal lauda katta ja hiljem asjad nõudepesumasinasse panna jne) ning et ma isegi täidan-tühjendan nõudepesumasinat käskimata. See on kodust sisse jäänud, jee-jee, hea kasvatusega tüdruk. Kokkuvõtvalt ma siis ilmselt ikka jätsin endast hea mulje, sest ma pulbitsesin sisemiselt ja tõesti veidi kurjemalt tõdesin ainult seda honeymooni perioodi asja, sest kamoon - tule ela ise siin peres, näed, et kõik on väga hästi.

Täna jäin korraks mõtlema selle peale, et mis teeb selle pere nii heaks. Esiteks kindlasti see, et nad on nii noored ning nendega on lihtne rääkida. Teiseks ühised huvid ja huumorimeel. Kolmandaks aga see, mis mulle esimese pere juures närvidele käis, sunnitud suhtlemine, mida siin ei ole. Mu esimese pere juures oli iga hommik rääkimine, kuidas magasin, mida tegin õhtul, päeva jooksul ka kogu aeg, et kuidas läheb ja nagu ma julgesin oma toast välja tulla, nii kohe ikka jutustama, et kuidas ikka läheb jnejne. Nagu ma nüüdseks aru olen saanud, ei huvita reaalselt mitte ühtegi ameeriklast, kuidas Sul tegelikult läheb. Ja kui huvitab, siis ta kohe kindlasti ei küsi, kuidas Sul läheb. Niisiis, kolmandaks mulle meeldib siin peres see, et ma saan rahulikult mööda maja ka nii liikuda, et ma ei pea pidevalt valves olema ja küsimustele vastama, kui on rääkimise aeg, siis räägime. Mulle meeldib rääkida, väga meeldib, aga mulle meeldib seda teha nii, et ma tunnen, et teine inimene on minu tekstist huvitatud.

Sellega seoses jäin kohe mõtlema eestis olnud perede peale, no Evelin-Rainer on praegu nagu pereliikmed, Timo-Kristiga rääkisime samuti palju ka muudest asjadest, mis ei puudutanud lapsehoidmist ning Heili oli ka üks nendest, kellega me palju rääkisime. Ülejäänud pered olidki sellised, kuidas öelda, kellega ma kartsin rääkida ja olin kogu aeg ootamatuteks küsimusteks valvelseisundis. Mulle ikka meeldib see, kui mul on kodu- ja peretunne. Siis on hea. Nii nagu siin.

Oehh.. Nüüd see blogi venib jälle nii pikaks. Ma ei saa aru, kas ma pean kaks korda päevas kirjutama hakkama, et normaalses pikkuses saaks. Tahtsin veel rääkida siis koolist, uurisin õhtul oma toas neid aineid ja tunde, tuleb tunnistada, et päris ärev seisund on, olemas on nii ajakirjandus kui ka kommunikatsioon, on ka mingid sporditunnid (a la tantsimine või kergejõustik) ning erinevad keeled. Mõtlesin, et võtan hiina keele. Leidsin listist vene keele ka, mõtlesin, et võtaks selle hoopis. Läheks algajatesse ja õpiks tähti otsast peale. Lahe ju.. Okei, prioriteediks ikkagi ajakirjandus, siin on seda võimalik nii laialdaselt õppida, et kuku pikali. Üks tund on presidendi ajakirjandus, mis õpetab tudengeid presidendi pressiesindajateks. Kuulge, whohaa, Obama esindaja võiks küll olla ju...

Ehk siis kokkuvõtvalt, kooliga on alles lahtine seis, sest peale tundide ja ainepunktide arvude ei saanud ma mitte midagi aru, nt mis maksab jne. Ja kellaajad ei tahtnud ka üldse praegu sobida, peab siis mõtlema veidi. Aga meel läks kohe rõõmsaks, kui nägin, et minu eriala on täitsa olemas.

Kell üheksa hakkas Masterchef (Meisterkokk) saate kolmanda hooaja finaalsaade ja me Egertiga oleme SUURED fännid sellel. Tänu Egertile ma üldse teadsingi, et täna finaal on. Ja muide, Egert, ongi kanali nimi Fox. Finaal oli ülipõnev, see küll ei võitnud, kes mulle sümpaatsem tundus, aga kogu see hooaeg on ülipõnev, sest seal osales seekord pime kokk. Rohkem ei räägi, äkki mul mõni fänn siin, lobisen veel kõik välja. Ja ma leidsin ka ameerika telekava netist üles, nüüd ma tean, mis kell mida vaatama peab, sest siin on lihtsalt MILJON kanalit, ja ma magan kõik head asjad maha. Näiteks kolmapäeval on X-factor telekas, mida ma nüüd kavatsen vaatama hakata.

Pikk päev jälle läbi saanud ning nüüd teki alla peitu, sest täna on uni ikka väga suur ning homme hommikul ärkan koos korvpalliga, sest tööpäev hakkab hiljem ja korvpall varem! Jeei!

esmaspäev, 10. september 2012

Nädal täis

Täna sai täis terve nädal minu uue pere juures. Super aeg on olnud, tuleb tunnistada. Mis sest, et paljudele mulje jäi, et lastehoidmine on üks suur jama, tegelikult 90% ajast on nad ikka suurepärased. Ja mu hostvanemad (kelle kohta on vanem nii ajuvaba öelda, sest nt mu hostema pole minust kümmetki aastat vanem).

Eile oli minu SUUR emotsioon korvpall. Eesti mängis Serbiaga, Saku Suurhall oli üllatavalt täis, aga siiski tühi, kihlveokontorid ennustasid 99%-list võitu Serbiale, publik tuli saali vaatama vastasmeeskonna tähti, netis oli vaatajaid alla kahe tuhande (tavaliselt küündib 4000 ligi). Ja mis siis juhtus? Eesti meeskond oli nagu uuesti ärganud, leidnud endas korvpallihinge ja purustasid Serbia meeskonna pihuks ja põrmuks. Säh Sulle! Ma vaatasin mängu nagu väike laps, kiljusin ja värisesin, külmavärinad olid peal, koos Allariga jagasime emotsioone läbi interneti. HULL VÄRK!!!

Sellega oli minu tuju terveks päevaks heaks tehtud. Umbes tunnike pärast korvpalli sättisin ennast välja ja sõitsin Premium Outlets Malli tagasi ning jõudnud õigeks ajaks kohtumispaika, avastasin telefonist sõnumi, et teine neiu jääb hiljaks. Otsustasin Hilfigeri poele uuesti tiiru peale teha, saatsin veidi pilte ja hindasid isale, meelelahutasin ise ka end sellega, sest ma tean ju täpselt, palju need samad asjad Eestis maksavad. Lihtsalt ulme.

Veerand viie ajal kohtusimegi Madelenega (loe: Mädlin), kes on Lebanonis, mis on ka Cincinnati äärelinn, ka au-pair. Pärit Rootsist, mis minule suure tõuke temaga kohtumiseks andis, Rootsi ja Eesti on nagu semumaad ju. Meil jooksis jutt esimesest minutist ja sain kohe aru, et tegemist on väga toreda tüdrukuga. Me shoppasime ligi kaks tundi, Madelenel oli 2 poodi, kuhu ta minna tahtis ja minul oli 2 poodi, kus ma minna tahtsin. Ometi 2+2 andis kokku 2 tundi. Mina sain lõpuks omale jooksutossud ning ühes poes, kuhu Madelene minna tahtis, proovisin vist umbes 20 asja ja oleks tahtnud kõik ära ka osta, aga siis tegin väikse mängu "see või see" ja nii ostsin lõpuks ühe asja, kampsiku. Läks tarvis, siin on õhtuti nii külmad ilmad (jep, 24 kraadi).

Pärast shopingutuure läksime Chipotle'sse sööma. See on Mehhiko restoran, kus on menüüs neli asja: burrito (kausis ja saia vahel), tacod (krõmpsuvad ja pehmed), salat ja siis chipsid. Esimese kolme asja puhul valisid asja ära ja siis hakkasid järjest sisse panema, kõike, mis leti ääres oli. Mida rohkem sisse ajasid, seda rohkem kasumisse jäid, hind koostisosadest ei muutunud. Mina võtsin salati, lisasin kana, tomatid, valge kastme ja juustu. Iseenesest oli täitsa hea, aga no mehhiko toit ehk siis vürts oli omal kohal. Ja ports oli nii suur, et lõpuni süüa ei jõudnudki ja kõht oli nii täis, et hakkas lausa valutama. Ja maksis 6.25 + maksud. Ma pole nendele maksudele ikka veel pihta saanud, seega ma lihtsalt mainin, et maksud lähevad hindadele alati otsa.

Vähe sellest, et toit oli hea, oli jutt ka hea. Tutvusime Madelenega lähemalt, rääkisime elust-olust siin ja seal. Samuti on meil mõlemal suur kirg Eurovisiooni vastu ja teatavasti Madelene riik ju võitis sel aastal, ta oli väga õnnelik. Rääkis, mismoodi seal lugu valitakse ja mina rääkisin, mismoodi meil. Lisaks siis rääkisime perekondadest, sõpradest, armastustest, tulevikuvaadetest ja muust lisaks. Madelene aasta saab jaanuaris täis ja ta ütles, et siis on adios ameerika ka. Et tema ei taha siia kauemaks jääda. Söömise lõpetasime umbes poole kaheksa ajal.

Edasi läks Madelene koju, riideid vahetama, õhtul klubiüritus. Kutsus mind ka kaasa, aga otsustasin omadel põhjustel mitte minna. Mina hakkasin oma sõbra GPSiga kaklema, et Wal-Marti minna. Kaklesime, mis me kaklesime ja tuuseldasin ma, mis ma tuuseldasin mööda linna, aga kohale ma jõudsin. Minu prioriteet sinna minemiseks oli laenutada Harry Potteri film. Kuna ma olin eelneval õhtul juba kolm tükki ära vaadanud, tahtsin edasi vaadata ja viimase ka ikka võtta, seda perel ei olnud. Leidsin aparaadi, leidsin filmi, hind ja tagasitoomine klappisid ja siis.. Jah, pangakaarti oli vaja. Seda mul teatavasti veel ei ole (PS! Ema, ei pidanud eesti kaardid töötama seal, sest nad tahavad usa aadressi, kuhu film võetakse).

Niisiis, filmi ma ei saanudki. Peab ära ootama, kui oma konto saan ja siis saab filmi ka. Kusjuures, ma mõtlesin vihaga, et tavai, ma siis ostan selle filmi, aga üllatus-üllatus, see oli välja müüdud. Krr.. No võib-olla oligi parem, osta küll ei olnud vaja seda, hahaha. Ema, äkki saadad mulle eestist, haha? Igal juhul kuna see pood tundus mingi megasuur ja jälle selline, kus müüakse kõike, otsustasin seal veidi tsillida. Noh, kaks tundi lõpuks tsillisin. Leidsin igast huvitavaid asju sealt, käru jälle asju täis ja endal rõõmus meel. Läksin välja ja mida ma näen? Suur parkla, täis autosid ja minu tühi mälu selle koha pealt, kuhu ma enda oma jätsin. Kuna Amee mulle enne textis, vastasin talle siis nii muuseas, et ma otsin autot ja ta ütles, et puldil on nupp, millega auto hakkab karjuma ja tulesid vilgutama. JA MA LEIDSINGI! Mõnikord on need ameeriklased ikka targad ka. Vastasel juhul ma oleks ilmselt oma autot hommikuni otsinud.

Shopingukraam

Lemmikud (piparmündi jäätis viskas mõneks ajaks koppa)

Lõpuks jõudsin siis kümne ajal koju, Brutus oli väga rõõmus mind nähes. Esiteks aga avastasin, et see koerake oli mu Skittlesi kommipaki kätte saanud ja selle muidugi ära söönud ning teiseks ma siis avastasin, et ta oli kõik välja oksendanud. Jeap, siin majas on valged vaibad ja see oli siuke ühtlane punane mass. Koristasin siis ära, üritasin vaipa ka pesta, aga eriti vedu ei võtnud. Mõtlesin, et teen hommikul valges uuesti, seal toas oli pime ja ma ei leidnud lülitit üles.

Kirjutasin omale plaadid, mida autos kuulata ja ühte kuulasin siis kodus. Tegime väikest tantsuõhtut koos Brutusega, sõime jäätist (päris tõsiselt ta sõi mu jäätise esimese korraga ära, jätsin sekundiks järelvalveta) ja siis ma vaatasin veidi naistekaid "Sex and the City" ja "Gossipgirl" ning siis üritasin veel ühte Potterit vaadata, aga tunni pärast tuli siuke uni peale, et panin kinni ja kolisin oma tuppa ära.

Kell oli vist mingi üks või poolkaks, vähe parem seis kui eelmise õhtu kell neli hommikul. Hahaa. Magasin ülimõnusalt hommikul pea 11ni, ei tahtnud kuidagi üles ärgata, aga lõpuks mõtlesin, et koer ju tahab välja ja kolisin siis korraks alla. Tuli see aeg meelde, kui meil kodus kutsikad olid ja nad hommikul niutsuma hakkasid ja nad välja tuli lasta. Oh, olid ajad.. Mõtlesin siis esialgu, et jään uuesti magama, aga uudishimu sai võitu ja kolisin ikkagi netti jutustama kõigiga.

Keskpäeval läksin kogu oma tavaariga alla, sest isa ütles, et Anetti tennisemäng peab olema. Otsisin lolliks ennast, mängu ei leidnud. Meeste poolfinaali nägin ja naiste paarismängu, aga Anetti ei kuskil. Pärast sain teada, et ta kaotas. Teine koht siiski, suure slämmi turniiril, seega supertüdruk ikka! Sõin krõbinaid hommikuks ja no muidugi ma unustasin oma kausi jälle järelvalveta ja Brutus sõi lõpu ära. ARGHHH. Millal ma ükskord õpin?

Võtsin uue kausi, sain ikka söödud oma hommikusöögi ja siis tegin Kristole majas ekskursiooni ja emale pärast näitasin ka veidi. Superilus maja on, ma ei väsi seda kordamast. Mingi hetk mõtlesin, et testin siis oma uued tossud ja jooksupluusi ka ära ja läksin jooksma. Keset päeva, temperatuuri vaatamata. Täis tainas, väljas oli 33 kraadi.

Suutsin vist pool tundi joosta ja tulin koju tagasi, no nii palav oli, sure või ära. Aga nii mõnus! Mul kodutänav on veidi allamäge ja kui jooksma hakkasin, oli siuke vabaduse tunne, ise ka ei usu. Pole vist kunagi nii väga tahtnud jooksma minna. Ja tossud olid ka nii head, alguses tundus, et pigistavad, aga joostes oli tunne nagu tossud jookseks ise, haha. Ja muidugi mu superkostüüm - mustad tossud, mustad püksid roosade triipudega ja neoonroosa jooksupluus. Jajaja! Ma nii kaifisin.

Kui ma koju tagasi jõudsin, mõtlesin küll, et surm on silme ees, ebareaalselt palav lihtsalt. Nagu saunas. Ei, veel hullem. Midagi kirjeldamatut. Poole liitrine veepudel tühjenes sekunditega. Edaspidi ma valin ilmselt jooksmiseks mingi hilisema kellaaja, kui külmem on, sest õhtuti on siin sitaks külm. 20+, aga nii külm. Talvel saab veel nalja. Kui külmaks läheb, kolin spordisaali kah, zumbatama lõpuks. Praegu ma arvan, et on õues ka ilusad ilmad ja pole vaja sisse ronida.

Pärast mu väikest trennikest siis Skypesime Kristoga mitu tundi, ja siis mõtlesin, et peaks poodi minema ja omale uued Skittlesid ostma. Ja textimine Ameega andis ka mõista, et nad tulevad hilja õhtul, seega mul oli süüa ka vaja. Esiteks ma siis sõitsin läbi kodu-kool marsruudi, homme pean Evie ise esimest korda kooli viima ja nii on parem, kui tee on läbisõidetud. Teiseks otsisin üles Targeti ja läksin poodi, võtsin Skittlesid ja tulin välja. Vau! Ma olen juba nagu mees: uksest sisse - sihtpunkti - võta - maksa - uksest välja.

Mõtlesin pikalt, et mul oleks nüüd süüa vaja. Uurisin GPSist, mis toidukohad ümberringi on ja läksin Subwaysse, kus neid eine võileibasid müüakse ja ise valida saad, mida sisse paned. Panin jälle hunniku salatit, no mulle nii maitseb see salat siin, Egert juba tegi ka märkuse, et muud ei olegi, kui tellisin Caesari ja tellisin Caesari.. Aga see on üks väheseid värskeid asju siin, mida kindla peale võtta saab. Tahtsin esialgu omale poest osta salati asju, aga need oleks umbes 10 dollarit kokku maksnud ja ma loobusin, kusjuures parmesani juustu ei leidnud üldse. Ainuüksi see salatipakk maksis mingi 4 dollari ligi. Segased. Igal juhul läks lisaks siis kana ja juust ja mingid kastmed, ma ei mäleta, võtsin kõike, ahhaa.

Hakkasin koju minema, panin GPSi sisse kodu, kuigi ma enam-vähem teadsin, kus ma olen ja GPS suunas mu hoopis teisele poole. Mõtlesin siis omaette, et eino, okei, kui Sa arvad, et sealt parem on, lähme siis sealt. Lõpuks rallisin ikka mööda siukeseid tänavaid, et ise ka ei usu ja uskumatu, aga tõsi, koju ma jõudsin. Yay! Tunnen ennast juba sõitmisel päris kindlalt, eks see asukoht on võõras, aga liiklus on ju samapidi kui meil ning teised autojuhid ainult veidi jobumad kui meil, muu on kõik okei. Kiirustest ka veel aru ei saa, Adam ütles, et kui märki pole, on 45 miili, aga kui ma 45ga sõidan, olen kõige kiirem ja siis hakkan mõtlema, et äkki magasin mingi märgi maha. Üsna mitmetes kohtades näitab GPS ka piirkiirust, siis rallin nagu ralliäss, näiteks kiirteel on 65 miili, see on mingi 105km/h, üldse mitte kiire, aga siin tundub ikka täitsa rallirada. Täna sõitsin ikka esimest reast neljandasse, kõik jäid mulle ette, päris boss värk. Siiamaani kökerdasin esimeses reas, ei julgenud kaugemale minna, hahaha.

Koju jõudsin, nägin, et mu perekond on ka koju jõudnud. Evie ja Gram olid nii rõõmsad minu nägemise üle, neid oli ka hea näha, maja oligi juba liiga vaikne. Läksin üles riideid vahetama ja kui alla tulin, ütles Adam, et mulle tuli pakk. Haha, see pakionu ilmselt oligi see vennike eile hommikul, keda ma sisse ei lasknud. Tegin siis paki all lahti, kõik tahtsid näha, mis seal sees oli. Kui ma paki peal Reelika nime nägin, aimasin, mis sealt tuleb ja mu meeleseisund ei eksinud - ma sain Justin Bieberi laule laulva hambaharja!!! NIIII LAHE. Aitäh aitäh aitäh Reelikale veel ükskord. Ja lisaks sain siis kaardi, imearmsa ja esimese kirja Eestist samuti. Pärast pikki reise Eestist USAsse ja mööda USAt, jõudiski minuni. Aitäh, vanaema!

Adam ja Amee küsisid, kas ma olen miski Bieberi fänn, neile alguses tegi nii nalja, et mis asja. Ma ütlesin, et jaa, hullemat sorti fänn olen nüüd. USAs kuidagi hakkas hullult meeldima mulle, haha. Ma tahtsin isegi New Yorgis kontserdile minna, aga noh, tuli kolida ja Ohios ta kontserti ei anna. Kahjuks.

Vestlesime siis veel veidi järgmisest nädalast ja kirjutasin Adamile kuupäevad, kui ma puhkusel olen ja et ta uuriks mulle lennupileteid ja kossupileteid, lubas sellega tegeleda ja teada anda ja jagas oma arvamust, kuhu kossu vaatama minna ikkagi.

Niih. Oma päevaplaaniga sain siis lõpule nüüd. Kuna mu vanaema saadetud kirjas oli palju küsimusi, vastan siia need veel ära, millest ma siiani rääkinud ei ole. Küsisid 45-tunnise töönädala kohta, ma Eestis olin ka nii palju enam-vähem, sest lapsehoidja peab ju tööl olema 8-tunnise vanema tööpäeva + aja, mil vanem tööle ja koju liigub, seega ei midagi uudset minu jaoks ning 45-tundi on ikka maksimum, mitte, et iga nädal ongi 45. Näiteks praegu on 40-45 tundi, olenevalt nädalast.

Kooli kohta küsisid ka, selle eest maksab siiski pere, mitte mina. See on programmi poolt paika pandud, kui palju pere peab hüvitama, kui valid kallima, on kokkulepe perega, kes maksab. Ja kooli saab valida nii sellise, kus iga nädal peab kohal käima kui ka sellise, et käid ühel nädalavahetusel 3 päeva koolis ja saad samad ainepunktid kätte, eks ma varsti pean mõtlema ja otsustama, mida ma teen või ei tee. Sügisesed klassid hakkasid juba peale, seega iga nädalased kursused saaks ma alles jaanuaris võtta. Eks ole siis näha.

Auto on Chevrolet Impala, uhke ja ilus ning mõõtmetelt enam-vähem sama, mis mu mazda kodus ning automaat, seega täiesti külma närviga sõitmine. Loodan, et ma käigukangi kasutamist ära ei unusta, sellest oleks tõeliselt kahju. Siin on automaadiga tsill, aga kodus ju mulle meeldis ikka manualiga rallida.

Tervisekriisist sain ka üle, ilmselt stress ja uus keskkond tegid oma töö, nüüd pole enam midagi viga olnud. Kuumusega olen ka nii harjunud, et 24 kraadiga panen juba pikad püksid jalga. Mul pole kunagi midagi kuuma ilma vastu olnud ja seega ma naudin täiega seda, et nii soe on.

Sai vist kõik. Aadressi võivad kõik e-maili teel küsida, seda blogisse panna ei tohi. Siis saate igast nunnusid asju mulle saata, mulle õudsalt meeldivad pakid ja kaardid. YAY!

Kusjuures, üks asi, millest ma siin meeletult puudust olen hakanud tundma, on lugemine. Kodus ikka sai ajalehti ja ajakirju ning raamatuid loetud, siin pole üle kuu aja peaaegu mitte midagi lugenud. Reelika juures ühe ajakirja lugesin ja ühe raamatu ka, aga seda oli kuidagi vähe. Niisiis ostsin endale poest uue ajakirja (cosmopolitan on ikka kvaliteetajakiri ju, hahaha) ja uurisin, kas siin majas raamatuid on. Aga nagu mainitud sai, on Amee suur Harry Potteri fänn, niisiis on tal ka kõik raamatud olemas. Need on mul nagu nii peas, võib inglise keeles lugeda küll. Ma lugesin lennukis mingist raamatust, mille mingi ameeriklane kirjutas, Bin Ladeni tapmisest, mis pidi 4.septembril poelettidele tulema. "No easy day," pole veel poes näinud, aga ma tahaks, arvan, et see on põnev ( ja ärge hakake neid e-raamatuid mulle soovitama, ma lähen hulluks, kui ma pean veel midagi arvutiekraanilt lugema, hahah )

Ma tahan igakord blogisse ameeriklastest kirjutada ja erinevustest, aga ma mitte kunagi ei saa, sest mu niisama jutudki venivad megapikaks. Ma siis kirjutan selle ühe fakti ära, mis mind kõige enam hämmastas - nad tõepoolest ei võtagi jalanõusid toas ära! :)

laupäev, 8. september 2012

Üksinda kodus

Reedene tööpäev algas mul alles kell 12, võtsin sellest maksimumi ja ärkasin alles natuke pärast 11. Ülimõnus oli nii pikalt magada. Kui ma alla läksin, tehti just lastele lõunasööki ja nii võtsin ma olukorra üle söömise ajal. Vanemate lahkumine läks üllatavalt lihtsalt, isegi Gram hõikas rõõmsa näoga "Bye!" Uskumatu. Söögile järgnes multikate vaatamine ja siis Gram läks magama. Evie ei tahtnud sellest midagi kuulda ja nii me mängisime temaga mõnusalt, tegime trikke, õpetasin talle plaksumängu, ikka together-right hands-together-left hands. Talle täitsa meeldis. Lollusi muidugi tegime ka, me teeme alati lollusi, kui Gram magab.




Gram ärkas umbes poole kolme ajal, sain siis oma suurepäraseid mähkmevahetamise oskuseid näidata. Ausalt, see on lausa juba igav, et kui ma ise lapse saan, siis ma ei hakkagi kakaste mähkmete peale öökima nagu tavaliselt värsked lapsevanemad teevad. Haha! Näksisime veidi kreekereid, Evie tundis muret, miks need krõmpsuvad on, et ta tahaks pehmeid. Mis asja? Kust Sa tuled üldse sellise asja peale, et kreeker peaks pehme olema?

Mingi hetk küsisin, kas lapsed tahaks õue minna ja Evie arvas, et me võiks parki minna. Ma olin veidi kahtleval seisukohal, sest mul esiteks ei olnud koduvõtmeid, teiseks mul polnud aimugi, kus on park ja kolmandaks oli väljas nii palav, et ma mõtlesin, et ma suren ära seal õues. No okei, võtmetega mõtlesin väga kavala tehnika välja, nimelt käib garaažiuks lahti autos olevast nupust, seega ma võtsin siis autovõtmed kaasa ja oligi korras.

Teises punktis ma kahtlesin lõpuni, aga Evie ja Gram istusid kärusse ja meie sõit võis alata. Evie seletas kogu aeg, et siit pööra sinna, siit pööra sinna ja nüüd peab otse minema. Pidin taas kord tõdema, et väikeste laste mälu on uskumatu (ükskord nägin sama asja 4-aastase Keiriga Tallinnas) ja kohale me jõudsimegi. Superilus park, purskkaevu ja tiigiga, ainult, et mitte mingisugust võret ees ei ole, põhimõtteliselt võib laps vette lausa kogemata veereda. Hahaha, päris naljakas oleks, ma juba mõtteis mõtlesin, kuidas ma talle baywatchilikult järgi hüppan, hahahaha.
Meie limusiin

Mänguväljak

Mänguväljaku kõrval olev bassein

Mänguväljakule jäime tunniks ajaks, väga lõbus oli ja oli megapalav ka ja mulle tuli meelde, miks ma oma plätusid pool aastat ei kandnud, ja, tere tulemast villikesed nunnukesed. Ühel hetkel läks nii pimedaks väljas, peaaegu et jooksime koju, et märjaks ei saaks. Kodus oli kõikidel kõht tühi ja nii hakkasime me siis süüa tegema ja suht varsti tuli Adam koju ka, mis tähendas minu jaoks tööpäeva lõppu.

Väljas kiskus marutormiks, mul oli selline tunne, et see vihm tuleb lihtsalt akendest läbi, tuul puhub üldse aknad eest ära ja müristab maja pooleks. No selline torm lihtsalt. Anti tormihoiatus ka kohe kiirelt, vaatasime uudistest, kuidas möllas. Mingi hetk kolisin üles korrusele, läksin vanni, kuna mänguväljakul lapsed ronisid mu otsas ja peal ja ma olin mõnus muri. Lebotasin vannis mingi pool tundi, rohkem ei viitsinud ja panin siis otse pesust tulnud riided selga, ahh, ma nii kaifin seda, siis nad on nii pehmed ja lõhnavad nii hästi.

Ja siis istusin oma toas voodi peal, kuidagi täitsa tühja ja Evie tuli ja küsis, kas ta tohiks minust pilti teha, et ma näen nii ilus välja. Panen siia ka, Brutus on minu meelest nii lahe sellel pildil.


Veetsin siis õhtupooliku all, mängisime lastega ja suhtlesime ja Adam tõi mulle mu päevaplaani ning arutasime siis kõik marsruudid läbi, sest ma esmaspäevast pean hakkama Evie't kooli viima. Aitasin veel lapsed riidesse panna, asjad kokku korjata ning läinud nad olidki. Terve nädalavahetuse on siis kodust eemal, alles pühapäeva pärastlõunal-õhtul tulevad tagasi.

Mina veel tuuslasin niisama mööda maja ringi, ootasin, et juuksed kuivaksid ja siis natuke enne üheksat läksin autosse ja otsustasin sõita Targetisse, sest mul oli paari asja vaja ja ma arvasin, et saan need sealt. Saingi. Ja igast muid asju sain ka. Oi kui palju asju. Kohe hea tunne oli sees, et tavai tavai, nüüd rahuldan isusid. Poest siis sõitsin koju ning panin oma asjad kõik ilusti väikse lauakese peale valmis, et söön ja vaatan telekat.

Kõigepealt siis Printsessi Päevikud ja siis Potterid otsa. Amee on suur-suur Potteri fänn. Ja muideks, kellel jäi eelmisest sissekandest mulje, et ma solvasin Ameed, võtku teatavaks, et tal on magistrikraad arstiteaduskonnas, seega ta teab tunduvalt rohkem asjadest, millest minul aimugi ei ole ja see polnud üldse solvamiseks mõeldud, vaid mõni inimene lihtsalt ei huvitu spordist. Nii on. Amee pole solvunud ja see on ammu unustatud, pigem on Amee rõõmus, et ta ei pea enam Adami spordijuttu kuulama.

Lõpuks siis oli õues jälle marutorm, isegi Brutus kartis. Panin teleka hästi kõvasti, vaatasin kella kolmeni öösel filme, rääkisin veidi emaga juttu ja siis kolisin üles ära. Magama läksin lõpuks alles nelja ajal. Üldse polnud und.

Täna hommikul ärkasin poole üheteistkümne ajal, Brutus haukus all ja kui ma alla läksin, nägin, et keegi on ukse taga. Ma olin pidžaamas ja ema õpetas juba väiksena, et võõrastele ei tohi ust lahti teha. Niisiis, ma ei tea, kes see oli või mis ta tahtis, sest ma ei teinud ust lahti, hahaha. Ja siis terve hommikupooliku olen mõnusalt voodis passinud, vaatan korvpalli.

Lõpetuseks panen pildi oma uuest pildiseinast, nii meeldib mulle rohkem, see korrektselt seatud piltide nelinurk oli kuidagi liiga korrektne minu jaoks.



PS! Henry, palju õnne sünnipäevaks. Kalli-kalli!

reede, 7. september 2012

Kuu aega USAs

Täna algas siis uus kuu USAs. Loodetavasti on ülejäänud kuud ikka tunduvalt paremad kui esimene ning tuleb tunnistada, et algus on paljulubav.

Eilne korvpall siis teadupärast lõppes täitsa kurvalt ja nii ma skaipisingi veel emaga veidi ning kolisin alla korrusele, sest Evie ja Adam läksid tantsutundi (tantsis siiski Evie, haha) ning meie jäime Gramiga koju. Alguses ta röökis mingi 5 minutit täiest kõrist, viskas ennast pikali maha ja trampis ringi, aga siis rahunes maha ja edasine tund möödus päris tsillilt, mängisime ja jooksime mööda maja.

Esialgu pidin õhtul lastega koju jääma, aga kuna Amee haigeks jäi, jäi trenn ära ja meil oli õhtul hoopis "Gasser family Handbook" läbitöötlemine. 13 lehekülge, hahaa. Esimese hooga ma ehmatasin jumala ära, nad olid tõsiste nägudega ja palusid mul arvuti alla tuua, et saaksime koos lugeda. Esimesel lehel oli nende tervituskiri mulle. Ja juba siis ma naersin mõnusalt, seal oli lõik perekonda sulandumiseks, et kui mul on mure, tuleksin rääkima, ja siis lauses oli, et "homesickness, social activities, school, boyfriends.." Naersin, et mul ikka boyfriende üks, ei pea mitmest rääkima, ahaha.. Adam ütles, et jumal neid tänapäeva tüdrukuid teab, hahaa.

Edasi siis veel sünnipäevad, tähtpäevad, tutvustasid mulle veidi Ameerika pidutsemisi, hoiatasid, et Halloweenil (mis teadupärast on 31.oktoobril) pean koos lastega trick-or-treat jooksu tegema. See siis on see, et käiakse ukselt uksele, küsitakse trick or treat ja siis antakse kommi. Nagu meie kadri- või mardipäev, neil selliseid asju ei ole. Jõuludest rääkisime, minu puhkusest, sünnipäevadest, tänupühadest. Ja lõpetuseks kohustused, reeglid ja menüüd lastele. Pean tunnistama, et kuidagi palju parem on niimoodi töötada, et ma tean täpselt, mida minult oodatakse ja näiteks menüü-list oli täna mitmel korral mulle päris abiks, ise jooksin kokku juba.

Õhtul mõtlesin algselt vara magama minna, aga noh, siis ei saanudki, sest see vestlus oli ja siis me vaatasime Adamiga tennist koos ( oh kui tore, et ma sporti armastan ), Ameerika parim tennisemängija Roddick lõpetas oma karjääri ja nii kahju oli, et ta viimase mängu kaotas ja siis tema tänukõne ajal olid Adami silmad päris märjad, mul endal ka ja kõik staadionil nutsid ja noh kurb värk. Pärast naistemängu, kus Williams väga kergelt võitis ( ja ta ju ka ameeriklane ehk Adam jälle rõõmus ) läksin oma tuppa magama. Täna kuulsin, et meie oma Anett Kontaveit on US Openi veerandfinaalis. Peab hakkama silma peal hoidma, saab Adamile ka näidata, kui kenad naised Eestis on.

Brutus oli õhtul seltsiks, teki all, hahaha
Täna hommikul ärkasin seitsme ajal üles, uimasin tõsiselt, silmad lihtsalt ei tulnud lahti, nii naljakas. See päevase uinaku tegemine hakkab külge, ameeriklased vist teevad seda kogu aeg. Adami ja Amee lahkumine hommikul oli üsna vahva missioon, sest nad mõlemad üritasid seda teha nii, et lapsed ei näeks, et vähem draamat oleks.

Okei, mulle oli kena päevaplaan tahvli peale joonistatud ja ma olin siiralt uskumisel, et meil kõik õnnestub. Nagu aru saada, siis nii see ei läinud. Kõigepealt kaklesime me Eviega. Ta tahab kogu aeg piima juua, aga üritatakse ikka sisse juurutada piim-vesi-piim-vesi süsteemi ja kui ma talle siis tema pudeli veega andsin, nõudis ta piima. Ütlesin, et joogu vesi ära, siis saab piima. Sai minu peale vihaseks ja võttis Grami kausist vahukommid ära, sest tema omad olid otsas juba. Võtsin need tagasi, et need ei kuulu talle ja nii ei ole ilus käituda.

Ja oii mis möll sellest tuli. Panin ta time-outi, see ajab teda veel rohkem närvi, ta tuli sealt ära ja näpistas mind. Päris valusalt kusjuures. Mis asja?! Panin tagasi, tuli ära, võtsin siis ta kii-kii ära. Noh, mäletate küll, see tekk, mille sündides sai ja milleta ta lihtsalt kammib täiesti ära. Panin selle külmkapi otsa, ütlesin, et tal on valida, kas minut time-outi, "sorry" või "please." Ta röökis, lihtsalt röökis. Ma siiamaani mõtlen, et kus see närv tuli talle täiesti rahulikult otsa vaadata ja öelda, et tal on kolm valikut, kui ta ei tee, ei saavuta ta mitte midagi (näiteks Adam ja Amee ei suuda kunagi rahulikuks jääda, kui Evie möllama hakkab). See meeleheitlik röökimine kestis pool tundi vähemalt. Lõpuks ta oma röökimise vahele karjus sorry. Haha. Peaaegu ei saanudki aru. Andsin siis talle kii-kii tagasi, ja kõik oligi korras. Siuke möll.

Järgmiseks sõi Gram siis oma vahukomme ja need said otsa ja tahtis uusi. Ütlesin, et aitab tänaseks maiustustest ja rohkem vahukomme ei söö. Oh jeesus, hakkas uus kisa peale. Uskumatu. Õnneks temaga on palju lihtsam, ta kardab time-outi nagu tuld. Panen ainult ta trepiastme peale istuma, 10 sekundit ja ta on täiesti tasa. Siis küsin, kas ta on nüüd hea poiss, ütleb jah ja kallistab. Ja oleme sõbrad edasi.

Kogu selle karjumise-peo vahele avastasin järsku oma toa ukse tagant Brutuse junnid. Mitte ühe, vaid kohe terve hunniku väikseid junne. Ma olin vist terve minuti lihtsalt kivikuju. Nagu mis asja? MIS SUL VIGA ON? Koristasime siis ära, Evie aitas õiged puhastusvahendid leida ning pesime puhtaks ja viskasime Brutuse õue. Kui ta sisse hakkas kraapima, lasime sisse tagasi. Järgmisel hetkel vaatas otsa ja hakkas uuesti junni laskma, ma siis karjatasin, mille peale ta jooksma hakkas ja jooksu pealt veel üks junn kukkus maha. ULME ULME lihtsalt. Arutasin siis Adamiga, et mis toimub ja ta ütles, et see on väga ebatavaline, et äkki tal midagi tervisega viga. No ma ei tea..

Niisiis, jah, algus oli ulme. Mingi aeg tegin lastele lõunasöögi, õppisin ka seda saiagrilli kasutama, grillisin juustu ja saiasid, mõnus. Pärast lõunat siis väike multikaaeg ja siis Gram tudule. Ilmselt ma oleks Eviega ka kakelnud ja tema ka magama sundinud, aga Amee tuli koju ja siis ma mõtlesin, et ah vahet pole. Amee tundis ennast endiselt halvasti, seega ta oli omas toas ja meie Eviega olime all ja mingi hetk hakkasime vesivärvidega värvima. Väike kunstnik, täitsa ilusaid asju värvis ja joonistas.

Tal tegelikult on väga ilus soeng, aga ta just enne kummardas alla ja sellepärast näeb nagu väike piraat välja, haha. Ma isegi täna avastasin, et Eviel ja Matildal (mu viimane neiu, keda Eestis hoidsin ja kes nii nii nii kalliks sai) on meeletult palju sarnasusi. Nii välimusel kui ka iseloomult. Ja no rosinasilmad ju lemmikud mul.

Kuskil kolme ajal vist ärkas Gram ka üles, siis käis kommide mangumine. Evie üritas armsalt "Can you please give me candy from your country?" (-Kas sa palun annaksid mulle kommi, mis sinu maalt toodud) ja siis vaatas veel natuke mind, pani pea viltu ja proovis edasi oma nunnu häälega "From Estonia. Please?" (-Eestist. Palun?) Nii naljakas oli. Ja eile Adam ja Amee rääkisid mulle, et Eviele ei jää mu nimi meelde kuidagi ja ta kutsub mind uueks au-pairiks. Täna ma kogu aeg küsisin, et mis mu nimi on ja niimoodi ta ei suuda meenutada, aga kui ma ütlen, siis ta kohe "YEEESSS, GEEERLLI" Nii lahe.

Pakkisime täna veidi kohvreid ka, kuna homme õhtul läheb terve pere ära. Ma pesin laste asjad puhtaks lõuna ajal. Enda asjad ka. Ajuvaba, ma panen kõik asjad põhimõtteliselt pesumasinasse, mis mul on ja pesumasinas on põhja peal natuke asju. Mu ema küsis hästi, et milleks neid nii suuri on vaja. Jumal teab, miks. Igal juhul siis jah, kõik asjad olid puhtad õigel ajal ja kusjuures mul ei palutud seda teha, ma ise mõtlesin, et kui nad ära sõidavad, et äkki läheb mingeid asju vaja. Super, plusspunktid kirjas. Mitte, et ma neile muidu ei meeldiks, ikka meeldin.

Natuke enne viite sai minu tööpäev läbi, aga Evie ei olnud sellega sugugi nõus ja nii me siis mängisime temaga pidevalt ja ta käis mu toas chow-chowde pilte vaatamas, Volli nimi ei jää kuidagi meelde, aga Tikut juba teab. Siis skaipisime Kristoga veel natukene ja ma otsisin omale marsruuti, kuidas poodi saada, panin kõik kirja, sest aastate pikkune kogemus näitab, et kõige vajalikumal hetkel veab tehnika alati alt.

Seitsme ajal siis sättisin ennast valmis ja läksin alla, sain veel viimased õpetussõnad auto ja sõitmise kohta ja sõit võiski alata. Tooli liikumist ei saanud ma kuidagi paika, no ei olnud sellist kangi, mis tooli lähemale nihutaks. On see võimalik? Ei ole ju?! Okei, ma mingi päev otsin edasi, iseenesest sõidu ajal ei olnudki midagi viga, ei tea, miks alguses tundus, et varbad pedaalideni ei ulatu. Üritasin siis GPSi oma aadressi sisse toksida ja VOILA, show võis alata. Minu kodu sees ei olnud, liiga uus tänav ja pole kaardile pandud ja mu poeaadressist ei tahtnud ta ka midagi kuulda, niisiis ma sõitsin oma paberi peale kirjutatud juhiste järgi ja leidsingi poe üles.

Parkisin ennast kohe Hilfigeri poe ette, sest see oli mu prioriteet number 1. Ausalt, see on ebanormaalne, mis hinnad seal olid. Meesteteksad olid 29,99 dollarit, naistel 25-50 dollarit, polosärgid (mis mulle hullult meeldivad) maksid 19 dollarit. Kõik oli odav-odav, ainult karvane kampsun, mis mulle meeldis, maksis 88 dollarit. Jamps. Spordipoed sai kõik läbi kammitud, ja shopingutuju kadus täiesti. Ma ei tea, miks, leidsin mitu asja, mida osta, aga nagu ei viitsinudki rahakotti välja võtta. Haha, pole üldse minu moodi.

Lõpuks siis käisin ühes parfüümi poes, uurimas kahe lõhna kohta. Burberry Beat, mis mul Eestis absoluutne lemmik oli, seda ameeriklased ei pidanud enam tootma, et kui on varasemast järgi, siis on, aga üldiselt mitte. Nonoh, kuulge, see oli üks pagana hea lõhn. Teiseks uurisin siis Snookie kohta, mida Reelika juures meeletult fännama hakkasin. Ja ma terve kodutee mõtlesin, et kui ostsid lõhna eraldi suure pudeli, maksis 39,99 dollarit, aga kui ostsid pesuasjade koti + lõhna (sama suur pudel) + kehakreemi, maksis 29 dollarit. What?! Ei, need ameeriklased panevad ikka hullu..

Mõtlesin siis, et ühed friikartulid ja jäätise sööks küll ja kaklesin autos siis GPSiga, kuna tegemist on tomtomiga, mis mul kodus ka olemas oli, teadsin, mis funktsioonid seal sees on ja läksin kindla peale välja. Otsisin ümberringi Targeti poodi, McDonaldsit ja pizzarestorani, valikuks osutus MC, sest see oli kõige lähemal. Ahja, ma emale seletasin, et põhjus, miks ma alati nt McDonaldsist süüa ostan, on selles kindlaks määratud jootraha jätmises, mis käib mulle närvidele. Ostad prae, maksad 20 dollarit, pärast pagana 10 maksad veel jootrahaks. Ajuvaba. Ühesõnaga, nendes kiirtoidukohtades seda reeglit ei ole ja seega ma ei kipu kuskile restorani minema.

Nii, siis sai see McDonald's sisse pandud, oh, seal samas. Aga no muidugi, parimatel hetkedel läheb GPS lolliks, ei leia teed või tal pole seda ning nii ma siis leiutasin seal kottpimedas oma suurepärast orienteerumise oskust kasutades umbes suunda kuhu minna. Hea variant, et näed seda kollast M-tähte, aga teed sinna ei leia. Lõpuks sain õigele tee otsale ennast ja siis ununes ära, et tegemist on miilide, mitte kilomeetritega ja põmm! Keerasin vales kohas alla ja olingi kiirteel väljas. Teatavasti kiirteel tagasipöörde võimalust ei ole.

Ropendasin autos kuis jaksasin (kusjuures inglise keeles sõimasin, haahaa) ja siis arutasin omaette, et jää rahulikuks, ennegi ju olnud nii, vahet pole, rallid veits ringi. Rääkisin endaga. Ja terve aja inglise keeles. Ei saanud arugi alguses. Sõitsin siis mõnusad 4 miili maha järgmise mahasõiduni (põhimõtteliselt oleks võinud juba Targetisse minna, aga ma tahtsin ainult kodusuunda tagasi minna), siis mahasõit, kus GPS jälle lolliks läks, mingi uus tee oli seal ja lõpuks jõudsin siis kiirteele tagasi, teise suunda ja laulsin veel omaette, nalja kui palju.

Paar minutit hiljem jõudsin jälle selle kollase M-tähe juurde, mõtlesin, et tavai, nüüd leian üles. No tee mis tahad, sissesõidu teed pole. APPPPPIII!!! Alla anda ka ei tahtnud, tahtsin ju pehmet jäätist, haha. Leiutasin siis oma teid seal, lõpuks GPS teatas lihtsalt targa häälega, et "olete jõudnud sihtpunkti." Mine pekki, ausalt, ma olen keset põldu.

Veidi otsimist ja ma leidsingi oma McDonaldsi. Sõin siis oma friikartulid ära, kusjuures majonees ikka ongi tasuta (hullult vajalik info) ning mingi noormees tuli sisse, kellel oli supermani särk (teate küll, see sinine ja siis punase ja kollasega on see märk peal) seljas ja mitte tavaline T-särk, vaid küljed olid täiesti paljad, see oligi tal nagu keep seljas. Ma jäin jumala kulm kortsus teda vaatama, mis tal viga on.. A tema vist mõtles, et ta meeldis mulle ja siis ta istus suht lähedale mulle ja küsis lambist, kas me hakkame presidenti valima. Ma kohe vastu, et ei, ei hakka, mida Sa ajad?! Ma ei tea, kas ta siis polnud ka ameeriklane, sest ameeriklased ju valivad küll presidenti, aga miks ta sellist asja üldse küsib? Tainas.

Sõin oma jäätise kiirelt ära ja panin plehku. Päris jube, kottpime, mingi suure tee all peidus. Läksin autosse, panin ruttu uksed lukku ja palusin lihtsalt GPSi, et ta mu nüüd koju viiks, sest väljas on liiga pime, et ma midagi aru saaks. Adam pani mulle ilusti sisse kodu, aga no kuna meie tänavat seal ei ole, siis kodu on kaks tänavat enne meie kodu. Õnneks sealt ma juba teadsin, kuidas tulla, jõudsin ilusti koju. Tulin tuppa ja hõikasin Adamile rõõmsalt "I'm alive!!" (-Ma olen elus).

Ta oli rõõmus, küsis, kuidas läks, ütlesin ainult, et pikk jutt ja tulin oma tuppa ära. Garaažist võtsin veel külma veepudeli kaasa, siuke tunne, et andke rahusteid ka. Haha! Tegelikult oli väga mõnus õhtupoolik ja taas tuleb tõdeda, et kogemused õpetavad - GPS on kõige kindlam ebakindel abivahend liiklemiseks autoga võõras kohas.

PS! Käisin vahepeal vetsus ja kui tagasi tulin, nägin, et kommipaber on maas, mida mina kindlasti maha ei pannud ja järgmisel hetkel leidsin Brutuse oma teki alt. Haha, on tegelane.

kolmapäev, 5. september 2012

Peaaegu ameeriklane

Minu eilne päev oli tegus. Ärkasin hommikul juba natuke pärast kaheksat üles, sõin all krõbinaid (no ei istu mulle need ameerika krõbinad, ema palun too mulle normaalseid) ja siis sättisime üheksa ajal ennast kõik koos autosse ja sõitsime "Social Security Office'sse" Meie eesmärk oli teha mulle social-security number, mis on põhimõtteliselt nagu isikukood Eestis, seda läheb vaja nii pangakonto avamiseks kui ka juhilubade tegemiseks.



Läksime kohale, saime numbri, ootasime järjekorras umbes 20 minutit ja siis öeldi, et meil on üks paber puudu. Ohhh pläää. Mul ei tulnud üldse pähe, et ma seda DS-vormi igale poole kaasa pean võtma. Sõitsime siis koju tagasi, 20 minutit koju, 20 minutit tagasi. Võtsime siis uue numbri, ootasime uuesti 20 minutit ja siis ütles tädi, et meil on üks paber puudu. Mina olin väga segaduses, sest mul rohkem pabereid ei olnud ja siis naine ütles, et sponsori kirja on vaja, et ta mind sponsoreerib. Seletasime siis seal koos, et ma olen Amee töötaja, tema on sponsor, öeldi, et ei-ei vastutav isik peab olema, keegi, kes maksab talle. Amee sai nii kurjaks, ütles, et kuulge, mina maksan, pole mingit kirja vaja. Naine jäi endale kindlaks.

Amee sai veel kurjemaks, läksime õue, helistasime tugiisikule, et mis pagana kirja nad tahavad. Samal ajal kutsus naine mu sisse tagasi ja ütles, et no paneme siis, et ei ole vastutavat isikut. Ma veel ütlesin, et kuulge, mul seal vormi peal on ju kirjas vastutav isik, mida veel tahate? Ja ma ei teagi, mida ta siis lõpuks tegi või ei teinud, aga kahe nädala jooksul saadetakse number koju. Ohh, yay! Istusime autosse ja nägime, et kell on 11.38.

Väga hull hommik seega, me olime kõik nii väsinud sellest jamast ja kui koju läksime, magasime lõuna ajal järgemööda kõik veidi. Kui ma üles ärkasin, oli Amee juba tööle läinud ja me olime laste ja Adamiga kodus. Möllasime kõik koos allkorrusel, imenunnud lapsed lihtsalt, uskumatu. Nii kiiresti tekkis klapp ja soe tunne. Mingi hetk läksime õue, Adam pidi trimmerdama ja siis meie mängisime maja ees peenraringi sees.

Mingi hetk tulid teised naabrid ka jutustama, üks võttis lapsed ka kaasa, siis oli neli last. Põhiline meelelahutus oli mööda vihmavee renni joosta ja end märjaks pritsida. Mingi hetk tulin tuppa, õhtust sööma, mäkerdasin kena pasta kokku ja toppisin kilo juustu peale ja võtsin siis coca ka, mõtlesin, et proovin selle Diet Cola ära. Liis väitis, et see on okei maitsega. No ma ei tea.. Päris jube jook.


Kui ma söömise lõpetasin, üritasin telekat tööle panna, aga see oli minu jaoks liiga raske, niisiis ma kasutasin lihtsalt oma superfancyt telefoni, mis on nagu väike arvuti. Kui Evie tuppa jõudis, tilkus ta täiesti. Hahaa. Kohe siis läksid vanni ja ma tsillisin omaette ning siis Adam viis lapsed magama ja mina läksin ka oma tuppa. Und ei olnud ega tulnud, niisiis lobisesime Tinaga terve tema öö. Lõpuks mina läksin magama, tema oli ikka üleval, haaha. Aga oli hea rääkida.

Täna hommikul ärkasin jälle vara, juba enne poolt kaheksat. Üllataval kombel und ei olnudki. Ajasin end ruttu püsti, riided selga ja läksin alla. Suhteliselt kohe me ka lahkusime, esimesena käisime keemilises puhastuses, drive-in, autoga aknasse, ütlesime nime ja saime riided vastu. Edasi käisime apteegis (tuletan meelde, et see on siin nagu kaubanduskeskus), siis sõitsime kooli. Eviel oli täna esimene koolipäev. Nii uhke tunne oli kuidagi, et oo, minu suur tüdruk läheb kooli.


Pärast Evie kooliviimist sõitsime me Targetisse, käisime väikse poetiiru ning siis sõitsime juuksurisse. Lastejuuksur. Oligi kohe selline värk, et juuksur oli üleni laste oma, toolideks on autod ja lennukid, multikaid näidatakse, pulgakommid ja lõbusates värvides seinad. Väga lahe minu meelest. Gram aga nii ei mõelnud ja ta röökis terve aja, mis me seal olime, juuksur üritas siis kiirelt asja korda ajada. Ulme komöödia.


Pärast juuksurit käisime veel lasteriiete poes, meie Gramiga mängisime legodega, Amee siis shoppas. Järgmiseks läksime sööma, ma ei mäleta, mis see nimi oli, aga kuna ma hommikust ei söönud, siis käisime  hommikust söömas. Mina võtsin cream-cheese'ga bageli, polnud ammu saanud. Nii hea. Korra mõtlesin wrapi ja salati peale ka, aga siis mõtlesin, et ah ei.. Hommikuks söön ikka bageli.

Ja siis järgmiseks me sõitsime veel Fresh foodi poodi ning siis juba Eviele järgi, kelle koolipäev läbi oli saanud. Ta oli nii õnnelik ja rõõmus, nii meeldis koolis. Amee jagas küpsiseid, Gram sai šokolaadi omad ja ma panen siia pildi, milline ta välja nägi pärast, hahahaa.


Mõnus šokolaadikoll. Tulime koju, jõime külmasid jooke, nii hea, väljas jälle 30+ päev täna, megapalav. Ja siis tulin oma tuppa ja jutustasin sõpradega ning siis juba algas korvpall, mille ajal ma siis jälle blogi kirjutan. Ehk tulemust ei tea.

Suur aitäh Karolinile, kes mulle inglise keelse palve leidis, nüüd ma saan selgeks õppida ja söögilauas koos teistega lugeda. Nii põnev. Ja minu esimene kuu ameerikas ongi märkamatult mööda läinud. Lupsti. Kui kellelgi on mingeid küsimusi, pange kirja, üritan kõikidele vastata ja ameerika elust lähemalt kirjutada ka. :)

teisipäev, 4. september 2012

Kui tundub, et olen sattunud paradiisi

Tiksubki läbi minu esimene täispikk päev uue pere juures. Ja ma olen nii rahul.

Eile olin mõne tunni oma toas üksinda, elasin suurelt Eestile korvpallis kaasa. Enne veel seletasin Adamile, miks see mäng oluline on ja kui suur fänn ma ikka olen. Eesti kahjuks kaotas ja mu pere siin oli ka kurb, sest ma enne seletasin tõesti õhinaga, et see võit on oluline. Pärast korvpalli tundsin, et ma kuidagi nii väsinud, tulin oma tuppa tagasi ja magasin tunnikese. Voodi on nii suur ja siin on nii palju patju, et kui ma teki all olen, siis mind ei näegi, ainult üks suur patjade hunnik on.

Pärast tudumist uimerdasin niisama, tutvusin natuke ülemise korruse eluga ning ühel hetkel Amee textis mulle (textimine on sama nagu meil sõnumite saatmine telefoniga, ainult et ameeriklastel on see tasuta ja siis nad textivadki kogu aeg), et nad lähevad välja sööma, kas ma tahan ka tulla. Haha, eriline mugavus ikka altkorruselt ülesse textida. Saatsin vastu, et muidugi tahan ja panin ennast riidesse ning läksin õigeks ajaks alla.

Sõitsime Dewey's pizza restorani, mis pidi olema Ameerika üks populaarsemaid ja Ohio parimaid. Seda näitas ka rahvatung. Helistasime ette, et tuleme ja ikkagi pidime kohapeal 30 minutit ootama. Aga mulle kinnitati, et see on seda väärt. Köök, kus pizzasid valmistati, oli seal samas, klaasi taga, sai vaadata, kuidas tehakse. See kutt, kes taignapallist lapiku pizzapõhja tegi, oli uskumatult osav! Lennutas tainast nagu võlur, ma siiamaani ei usu. Pole siukest nalja enne näinud. Ja vahepeal viskas jahu vastu klaasi, laste suunas, kes teda vaatasid. Oh neid kilkeid! Minu Evie muidugi kilkas ka.

Lõpuks saime lauda, siis mulle tehti selgeks, et siinsed pizzad on kohutavalt suured ja meil oleks targem võtta pool-pool. See tähendab seda, et pool pizzat on ühe maitsega, pool teisega. Voh, see on päris asjalik, minu meelest. Poole valisin mina, sest ma ei söö mitte midagi ja teise poole Amee, sest ta ka ei söö mitte midagi. Ja siis Adam pidi meie valiku all lihtsalt kannatama. Amee valis mingi juurviljavärgi ja siis Adam nokkis sealt pealt nii paprika, oliivid kui ka sibula lihtsalt maha. Haahaa! Mina valisin Hawaii, millelt Adam ananassid maha nokkis. Heh, hea kooslus ikka, kui kolm tükki saavad kokku, kes ei söö midagi. Muideks, lastele käis Adam McDonalds'sist kana nagitsaid toomas, sest nemad *üllatus-üllatus* ei söö ka midagi. Isegi pizzat mitte!

Samuti oli seal restos ameerikale omaselt re-fill süsteem ehk joogid täidetakse tasuta. See hakkas ühel hetkel väga närvidele käima, sest ma jõudsin ainult 2 lonksu võtta, klaas oli pooltühi ja nad juba viisid selle minema. Mu klaasi täideti umbes 10 korda selle poole tunni jooksul. Lõpuks ma sõin 2 pizzalõiku ja mu kõht oli nii täis (ilmselt mängis oma osa ära joodud coca hulk).

Evie mangus meile magustoidu ka välja ja pizzarestorani kõrval oli mingi jäätisekohvik, Adami sõnul Ameerika parim jäätis ning kui me sisse astusime, arvasin, et ma ei saa sealt iialgi välja.. Nii palju jäätisesorte ja mina, suur jäätisefänn, pidin valima millist soovin. Lõpuks ma otsustasin lihtsalt Evie maitset usaldada ja võtsin miski marjajäätise šokolaaditükkidega. Vist oli, siuke mustika maitseline oli ja lillat värvi ka. Kahjuks olin ma üliloto ja unustasin nii kaamera kui ka telefoni kaasa võtta, seega mul pole ühtegi pilti. Edaspidi ma üritan seda vältida.

Lõpuks kui koju jõudsime, oli lastel juba vanniaeg ning mina käisin ka pesust läbi, panin pidzaama selga ja pugesin oma padjahunniku vahele. Ja ma ei taha neid patju siit voodi pealt ära võtta, mulle meeldib see tunne. Igaks juhuks mainin, äkki muidu mõni torkab, et ma võin need ju ära ka võtta.

Minu uni oli jube katkendlik, vaheldumisi tunni magasin, tunni olin üleval ja nii kella üheni välja. Siis sain rohkem tunde magada ja mingi kella viie ajal jäin uuesti unne ning ärkasin pool kümme. Liigutasin ennast korraks ja mõtlesin, et ah tavai, magan veel. Niisiis jäin kell kümme uuesti magama ja ärkasin pool kaksteist. Kui ennast liigutasin, sain Adamilt tere hommikust sõnumi, kuhu oli lisatud, et ta ei vaja mu abi täna hommikul ja nautigu ma vihmast päeva.

Tõepoolest, vihma sadas siin täna päev otsa. Ja ma ei teagi, kas halva ilma tõttu või millegi muu tõttu, aga söögiisu oli täna pea olematu. Ei tahtnud hommikust, ei tahtnud lõunasööki.. Jõin aga vett hoolega, siin nad ju hoiavad väikesed veepudeleid (ja ka coca-cola purke) kogu aeg külmkapis, ükskõik, mis hetkel lähed, kogu aeg on külm. Mõnus!

Vestlesime Adamiga autosõitmisest ja ta lubas, et kui Amee töölt koju tuleb, võime sõitma minna, et saan veidi harjutada. Kuna aga Gram magas ja Evie tegeles oma asjadega, tulin üles tagasi ja kasutasin ära soodsat kellaaega, mil kõik eestlased olid internetis. Jutustasin ühe ja teisega, mingi hetk panin hoopis teleka tööle ja vaatasin "Julia ja Julia" filmi ära. Eks tõlkes läheb pool kaduma ja natuke ei saanud aru ka, siis üldse ei meeldinud. Subtiitreid oleks vaja, haahaa.

Mingi hetk siis läksin alla tagasi, vaatasime koos Grami, Evie ja Adamiga telekat kui Amee koju tuli ja teatas, et piimapudel on katki ja terve auto on piima täis. Yay! Tore lugu küll. Veidi segadust kohe kui koju tuli. Arutasime uuesti minu tühja kõhu üle (ilmselt Adam kurtis talle, et ma ei söö) ning nüüd sain lõpuks öelda, et kõht on tühi. Kuna Ameel läks söögitegemisega aega, kasutasime meie Adamiga selle ära, et sõitma minna. Huhh, alguses nagu korraks kartsin, aga minut pärast algust oli hea olla. Auto nagu auto ikka, pidurit peab ainult rohkem tallama kui ma harjunud olen, aga sellega saab ka hakkama.

Sõitsime üle poole tunni mööda linna ringi ja Adam näitas mulle, kus shopingukeskus on, pidid outlet poed (ehk odav kaup) olema ning trummipõrin - ma nägin ka Tommy Hilfigeri silti. See vihje oli ainult mu isale.  Eks ole näha, kas saan homme sinna uudistama minna või nädalavahetusel, mis mul vaba on, aga igal juhul on see lõpuks leitud ja olemas.

Autos saime ka Adamiga rohkem rääkida, ta on SUUR spordifänn ja mina ju olen samuti, seega meil ühiseid teemasid jätkus. Rääkisime korvpallist, jalgpallist, pesapallist ja olümpiamängudest, ütles, et vaatas neid kogu aeg ja Amee oli nii kuri olnud ta peale, et kaua võib vaadata ja siis mina rääkisin, et mu esimene hostpere oli nii spordikauge kui üldse veel võimalik, et nad avastasid sel aastal, kes on Usain Bolt. Adam ütles, et ta arvab, et Amee ka ei tea ja käskis kodus järgi küsida. Ma mõtlesin, et ah ära aja, igaüks teab, kes ta on, ta on ju Jumal. Adam arvas, et Jumal on ta küll. Adamile ja Ameele meeldib laulda ka, Ameel on nii ilus lauluhääl, Adam täna tegi paroodiat, ma ei mäletagi kelle laulule.. Mingi naine igal juhul ja siis laulis kõva häälega, ma naersin nii kõvasti, et pidin kraavi sõitma, hahahaaa..

Seoses kraavi jutuga, siin pole teepeenraid. Reaalselt. On tee ja siis on kuristik. Päris õudne. Sellepärast see kraavisõitmine ongi selline üsna lihtsasti juhtuv asi. Auto peab kogu aeg sirgelt teel olema. Adam tegi mulle suure ringi läbi ja ümber Cincinnati ja üks ristmik oli selline, kus kaks rida pööras vasakule, aga pärast pööret oli neli rida ja mina siis automaatselt pöörasin sinna, kuhu minu rida teoreetiliselt pidi minema, kui järsku Adam karjus "AWESOME." Nende eelmine au-pair oli seal samas kohas siukse jama kokku keeranud, et Amee sai infarkti ja Adam pea nuttis tagaistmel ning nad otsustasid, et see tüdruk ei saa nende juurde kauemaks jääda, haahaaa.. No okei, tegelikult ei olnud asi ainult selles ühes kohas, see tüdruk väidetavalt tõesti ei osanud sõita.

Niisiis, kui me koju jõudsime ja ma kõik õigesti olin teinud, ei eksinud ühegi märgi ega kiiruse vastu, auto oli terve, tuju oli hea, küsis mu sõiduõpetaja, kas ma sündisin rool peos. Super! Tehtud! Vähemalt on midagi, mida ma nii pagana hästi oskan. Läksime tuppa, Adam ütles Ameele "Auto on katki.." Ma pidin naerukrambid saama, Amee nägu oli lihtsalt, hahahahaa, aastanägu. Ta ütles, et tal jooksis terve elu juba silme eest läbi, et kas tegelt ka peab jälle uue tüdruku otsima, et enam küll ei taha, ei jaksa.. Haahaa!

Tuju oli sellega terveks õhtuks heaks tehtud. Amee küpsetas lasanjet ja pastat, mina jäin täna viimase juurde, kuna lasanjes olid nii oliivid kui ka mais ja mind hoiatati, et see on vürtsine. Söögialguses loeti laua ääres palvet. Ma olin natukene segaduses, sest eesti keeles tean ma seda palvet küll, aga inglise keeles oli see minu jaoks natuke keeruline. Ma siis panin lihtsalt käed kokku ja mõtlesin ilusaid mõtteid, et küll on hea, et elu on lill ja kõht on täis.

Õhtusöögi ajal uurisid Evie ja Adam, et noh, kas pärast 24 tundi nende majas on mul tunne, et appi, kus lennuk on, ma tahan tagasi eestisse. Hehehe.. Rääkisin siis neile, mida ma tegelikult neist mõtlen ja kui õnnelik ma olen ja Amee ütles, et tema on ka minu üle õnnelik. Nii hea, nii hea. Küsisin siis Amee käest, kas ta teab, kes on Usain Bolt. Ta ütles, et ei tea. Adam vaatas mind siukse näoga, et ma ju ütlesin..

Õhtusöögi järel mängisin lastega, sain nendega väga heaks sõbraks, juba sain head ööd musi ja kalligi ning Evie oli terve õhtu mu kaisus, vaatasime koos Jurassic Parki (kas ajuvabamat filmi annab teha??). Nägin ka kurikuulsa lastekaristamismeetodi "time-out" ära ja ausalt öeldes selle draama peale, mis Evie korraldas, oli mul tunne, et ma vaatan otseülekannet Supernanny saatest. Seal lapsed korraldasid ka alati siukest jama, kui nad time-outi saadeti.

Ühesõnaga, Evie lõi Adamit vihaga ja see tähendas time-outi. Evie arvas, et ega ikka ei tähenda küll ja Adam võttis ta kick-kicki ära (see on mingi teki moodi asi, mis Eviele sündides kingiti ja mis on talle kõige olulisem asi, selleta ei lähe ta isegi kodust välja) ja Evie korraldas MEELETU stseeni. Time-outi ta lõpuks ei jõudnud, ta ostis ennast sellest vabaks kallistustega ning vabandusega ja isa eest kohustuste ära tegemisega (päris kaval Adamist mu meelest), tõi ise Grami mähkme ja pidžaama ülevalt alla. Siis sai ta ka oma kick-kicki tagasi.

Kella üheksa ajal oli minul juba nii suur uni, et ma tulin oma tuppa ära, ja ronisin teki alla. Sai natukene Margusega veel jutustatud (mu vapper eestlane, kes öösiti tööl on ja mulle meelelahutust pakub) ning blogi kirjutatud. Nüüd jälle linnuke kirjas!

Homme tegusam päev vast ees ootamas, äratus on paigas ja paar asja ka, mida teha vaja.

Kuna mul rohkem praegu pilte pole üles pandud, siis minu pildiriiul

Paharett Brutus mu voodis möllamas

Paharett Brutus uut pahandust välja mõtlemas, haahaa

pühapäev, 2. september 2012

Kolimine osa 2

Nüüd see kõige põnevam moment, uues kodus, uues peres. Kõik on uus!

Eilne õhtu Seani juures venis pikale, mu tuba oli kuidagi nii minu vastane kui veel võimalik, ei olnud üldse tunnet, et magama läheks. Poleks nii väsinud olnud, siis ilmselt ei olekski magama läinud. Lõpuks 00.40 ikka sundisin silma kinni panema, et natukenegi puhata. Ja kui 5.30 äratuskell helises, oli täpselt selline tunne, nagu polekski sekunditki maganud. Kuna mu arvuti töötas, tegin kiired chatid Kelly ja empsiga ning üritasin kuidagi üles ärgata.

Viimane missioon oli veel suruda arvuti väiksesse kohvrisse ja pesuasjad suurde kohvrisse, väiksesse kohvrisse ei mahtunud mitte midagi, arvuti panin sisse, käekoti ja paar asja võtsin välja. Läksime autosse kella kuue ajal ja sõitsime siis läbi Manhattani Queensi linnaosasse, kus asub Laguardia lennujaam. Minu meelest päris lahe, et autoteel on neli rida ja need neli rida lähevad kõik lennujaama, iga üks oma terminali.

Minu terminaliks oli D. Sean pani mu maha ja kohe, seal samas õues oligi check-in. Ma olin veidi segaduses, selline tunne, nagu mingi tüüp võtaks mu kohvri minult ära ja mitte midagi ma rohkem sealt seest ei näe. Pidin maksma 25 dollarit, kaart võeti, kaart tõmmati läbi, visati mulle tsekk. Ei allkirja, ei parooli. Misasja? Järgmiseks sain teada, et minu terminal on ära muudetud ja pean hoopis C-terminali minema. Pärast mõningast uurimist jõudsin bussipeatusesse, kust buss viis C-terminali. Jõudsin ainult mõelda, et noohjah, nüüd olen oma kohvrist ka ilma, see küll teise terminali lennule ei jõua (ameerika lennujaamad on ju niiiiii suured).

Bussiga sõites avastasin muidugi tõsiasja, et suures kiirustamises unustasin pesemisasjad suurde kohvrisse panna ja käekott oli ka üle õla, lisaks veel väike kohver ja kõhukotike ka. Seega mul siis oli sisuliselt 3 käsipagast, lubatud oli rangelt üks. Huh. Šampooni ma siis viskasingi ära, õnneks polnud palju sees ja lootsin, et pinsette ära ei võeta (eestis on võetud, et on relv). Turvakontroll oli õudsam kui filmides näha võis, väga palju vormides ja püssidega mehi, kurja näoga naine piletit kontrollimas. Nägin, kuidas minu ees olev perekond maksis oma pagasi eest, sest neil oli rohkem pagasit, kui tohtis. Mõtlesin siis, et tuleb, mis tuleb, ma olen vapper ja julge.

Piletitädi muutus hoobilt sõbralikuks, kui nägi minu "Estonia" sildiga passi, küsis, kas ma olen öö läbi lennanud. Küsis, kas mulle meeldib Ameerika. Ja kuidagi jutu käigus jäi täitsa nägemata, kui palju kotte mul oli. Turvakontrollis kontrollis mind mees (esimest korda elus näen sellist nalja), mõtlesin oma ema taktikale "plaksuta ripsmeid ja kõik saab tehtud" ning ma siis naeratasin tollele noormehele, kes ei tundunud eriti palju minust endast vanem ning vaatasin kohe siiralt silma sisse, panin oma asjad kõik lindi peale ja läbi ma olingi. Jõudsin ainult mõelda "jess" kui mu kotid tõsteti lindilt maha. Appi, appi!

Probleem oli hoopis selles, et mu arvuti oli asjade all peidus, see tuli sealt välja tõsta. Kõik muu toimis. Nii saingi USA piirikontrollist, kus on lubatud RANGELT 1 kott, läbi kolme kotiga. Yay! Saanud lennujaama sisse, hakkas uus tsirkus väravaga. Otsin ja otsin, kõnnin ja kõnnin, no üles ei leia. Alustasin algusest, mu värav oli 44, lolliks minge.. Tänu aastatepikkusele kogemusele Euroopa suurtes lennujaamades, säilitasin rahu ja mõtlesin, et see ju ongi normaalne, et ma pean palju kõndima. Alati on pidanud.

Lõpuks leidsin värava napilt check-ini alguseks üles ning ka seal ei huvitanud kedagi, kui palju kotte mul on või kui palju need kaaluvad. Lennuk oli pooltühi, ilmselt sellepärast. Kiirelt haarasin ühe võileiva kaasa (see on oluline fakt) lennukisse ja läksin. Huhh, seal oli meeletult külm. Stjuardess oli väga sõbralik naine, tõi mulle teki ja pärast teisegi ja padja ka.

Õhku tõustes tegin veel mõne viimase pildi New Yorgist ja siis panin silma kinni, sekundiga jäin magama ja ärkasin alles napilt enne kohale jõudmist, kui mul paluti iPod välja lülitada ja tool püstiasendisse tõsta. Väsimus oli endiselt suur.
Bye bye New York

Tere tulemast Ohiosse!

Nii palju rohelist, nii hea!

Tulin lennukist maha, nägin metrood, kõik läksid peale. Mõtlesin, et ei ei, minul on ju kohvrit vaja, ma lähen kohvri sildi suunas. Pärast muidugi selgus, et metroo viiski kohvri sildi suunas, haahaa. Ei, aga hea oli jalutada, sai veidi und silmast ära.

Ühel hetkel nägin enda ees naist-meest, kes kohtusid, mõtlesin, et misasja, siin tullaksegi vastu? Kus mu kohver on? Nägin üsna kiirelt ka Adamit, kes mind ootas, Adam on minu hostisa nimi. Ta kallistas mind ja ütles tere tulemast ja ma vist vaatasin väga töllaka näoga talle otsa, sest mu suurim probleem oli ikkagi mu kohver. Mismõttes inimene tuleb mulle juba vastu ja mul ikka pole kohvrit??

Veendusin taas, et kõike, mida on võimalik teha valesti, teevad ameeriklased valesti. Kohvri sain kätte napilt enne lennujaamast väljumist. Täitsa terve oli, kõik asjad sees ka terved (eriline mure oli ju Vana Tallinna pärast). Jalutasime siis auto juurde, mis oli kuskil eemal parklas, panime kohvrid sisse ja hakkasime sõitma. Adam rääkis, et see lennujaam pole isegi Ohio osariigis, et see on niii kaugel. Sõitsime umbes 45 minutit, mul oli nii raske oma silmi lahti hoida, et mitte magama jääda. Õnneks Adam oli ka väsinud ja siis me sõitsime uhkes vaikuses.

Ühel hetkel Adam ütles, et näe vaata, Cincinnati kesklinn. Jah, minu uus elukoht - Cincinnati. Väga mõnus nägi välja, mitte nii suur muidugi kui New York, aga suuri maju nägi siingi. Kui koju jõudsime, nägin ränka vaeva, et oma lõuga mitte maani lasta vajuda. Uskumatu loss! Tulime tuppa, Evie ja Gram, kes on minu lapsed ja Amee, kes on mu hostema sõid parajasti hommikust ja tervitasid mind soojalt. Nii hea tunne, hoopis midagi muud kui esimene kord.
Tere tulemast koju!

Viisin oma asjad üles, panin teised riided selga ja tegin toale ülevaate ning läksin alla tagasi koos kingitustega. Evie ja Gram kiitsid draakonikommid heaks (vihje emale) ning mugistasid natukene igast pakist. Lõpuks Amee pani kommid ära, et nad üledoosi ei saaks. Adam oli "Vana Tallinnast" väga sillas, tegi omale kohe joogi (jaa, ma saabusin umbes 11.30 hommikul). Kiitis heaks. Uurisid raamatut, Eesti kohta, küsisid küsimusi, andsid mulle telefoni ka, nüüd on mul lõpuks USA number.


Mul on garderoob, jajajajajaaa!




Mingi hetk läksin siis uuesti üles, pakkisin kõik oma asjad lahti, tõeliselt kodune tunne on siin toas. Kohe oli olemas. Jutustasime veel perega, hea näha, et siin peres on suhtumine hoopis teine ning mind võetakse kohe omaks ja et inimesed on nii sõbralikud. Ja muidugi, siin peres on koer - Brutus. Mäletate mu hommikust võileiba? Kuna see oli ülivürtsine, ei suutnud ma tervet ära süüa ja viskasin lõpu siin prügikasti. Enne kui ma arugi sain, oli see juba Brutuse käes ja kui ma häält tõstsin, pani ta kiirelt jooksu. Hahaa, vot nii tore kuts on. Ja armastab mind ka, juba lakkus mu üleni üle ja paneb kogu aeg pea sülle mulle.

Niisiis, tunne on hea, meel on rõõmus. Ja tutvustan lõpetuseks oma perekonda ja koduümbrust ka:

Gram ja Evie

Adam ja Amee
Paharett Brutus

Pilt maja eest

Minu auto

Majanumber, NII SUUR
Sisse kõndimise tee, mõnusalt palju põõsaid

Kolimine osa 1

Niisiis, eelmises blogis mainitud uudised jõuavad nüüd kahe postitusega teieni. Ma leidsin omale uue perekonna ning minu ameerika tripp läheb nüüd alles põnevaks!

Reede hommikul sain teada enda lennuaja, sihtkoha jätan veel endiselt lahtiseks, hoidmaks ära ebaõnne. Igal juhul, suhtlesin oma uue perega, Seaniga (mu tugiisik) ja sõpradega ning erinevate asjade kokkuleppimine võttis jälle suure osa päevast. Vahepeal sain natukeseks õue, kui käisin Cocoga jalutamas, ülejäänud aja olin toas.

Õhtupoolikul jäime Reelikaga kahekesi koju ning kuna tegemist oli minu viimase õhtuga Stamfordis, tellisime süüa. Söögiootuses mängisime rockbandi, mina olin kitarriga, Reelika oli trummidel. Algus läks vaevaliselt, lõpp tuli juba päris hästi välja. Ja mingi hetk saabus meie söök kah - pizza ja pasta (linguini ja bologonese kastmega). Panime telekasse Harry Potteri filmi ja hakkasime mugistama. Mina leidsin garaaži külmkapist oma coca-cola jäägid ka, sai need ka ära joodud. Väga mõnus.

Minu kitarr


Kaheksa Harry Potteri filmi

Õhtusöök - hommikusöök - õhtusöök

Pasta bologonese - mitte just parima maitsega, aga tühja kõhu peale käis küll

Pärast pastat muidugi oli kõht nii täis, et pizzani ei jõudnudki, see jäi siis hommikuks. Meie filmiõhtu järel tegime minu voodi jälle ära, viimast korda pumpasime õhtul madratsi täis. Rääkisime veel juttu, tsillisime ja pärast keskööd pisut magama.

Täna hommikul ärkasin kella 11 ajal, suhtlesin kodustega veidi, sõin hommikusöögiks pizzat ning koristasin veidikene tuba. Lõuna ajal hakkas missioon mahutada kõik asjad kohvrisse. Veidi tööd ja korras. Järgmine missioon, saada kohvrid õigesse kaalu, läks juba keerulisemalt. Tee, mis tahad, ei ole kohver õiges kaalus. Täiesti mulle teadmata põhjustel.

Suht lootusetu seis

Kuna aga Reelika on meister-pakkija, saime suure kohvri õigesse kaalu ning väiksesse mahutasime vaakumkoti abiga rohkem, kui see kohver eales näinud on. Kaal on muidugi põhjas, aga loodame, et seda ei kaaluta. Eks homme saab rohkem uudiseid, kui lennujaamas ära käinud olen.

Päris mitu tundi kulus kohvrite pakkimisele-lahti pakkimisele-pakkimisele ja lõpuks oli kõht päris tühi. Niisiis, otsisime garaažist välja jälle meie pizza ja nüüd lõpuks õhtusöögi ajal saime selle ka lõpetatud.

Pere, kes mulle poliitilist varjupaika pakkus, läksid õhtuks kodust ära ja enne nende äraminekut tegime kõik koos pilti, kallistasime ja rääkisime ning Ed (hostisa) soovis mulle seiklusrohket aastat, et nüüd läheks paremaks ja Irja ütles, et ma ikka ühendust hoiaks ja et tänupühade ajal näeme! Kirsi ja Liisa soovisid palju edu. Väga armas moment, tuleb tunnistada, selle kahe nädalaga sai pere väga kalliks ning see tänu, mis ma neile võlgu olen, on suurem kui oskaks ettegi kujutada.

Kirsi - Ed - Irja - Reelika (taga) - Liisa - mina
Kuna mulle pidi mu tugiisiku naine järgi tulema ja mulle öeldi kellaajaks 17-20, olin kella viiest saadik valmis. Jutustasime veel Reelikaga, sõime pizzat, muljetasime ja tassisime mu kohvrid õue. Kella kaheksa ajal tuligi Laurie (Seani naine) mulle järgi. Tõstsime kohvrid autosse ja Reelika andis mulle veel lahkumiskingituse ka. Väga väga armas. Kiskus kohe kurvaks ära selle asja.

Kokku pakitud tavaar

Autos mõtlesin, et ootab ees tund aega vaikust, aga oh ei, Laurie oli väga jutukas ja kuna ta Ungari-Poola juurtega, teadis ta Euroopast, teadis, kus Eesti asub, aga ei teadnud eriti palju Eestist, niisiis rääkisime Eesti iseseisvumisest (see on ameeriklastel üks põhiküsimusi, et kas me oleme iseseisvad või millal me iseseisvusime ja kuidas me nüüd hakkama saame), söökidest, eestlastest, elust, minu perekonnast, minu juhtumisest mu esimese perekonna juures ja sain juhiseid, kuidas uues peres teistmoodi käituda.

Sõit kestis veidi üle tunni, seega pärast üheksat jõudsime kohale. Sean elab New Yorgis, sellest ka minu Facebookis märgitud kolimine New Yorki. Et ikka põnevus säiliks, haha, mul endal on küll väga põnev. Igal juhul, Seani maja on väga kodune nagu Pipi Pikksuka segasummasuvila ja mis peamine - siin on kaks koera: Mojo ja Chaplin (nagu Charlie Chaplin). Mojoga sain juba suurteks sõpradeks, ta armastab mind. Heehe. Ja ma leidsin siit ka kassi, jee! Vaatas mulle toa teisest otsast otsa, põrnitses ja tuli siis väga graatsiliselt minu juurde. Vaatas veel korra, hüppas sülle ja nurrus terve õhtu. Ja nägi välja nagu mu Triibik kodus, ainult veidi paksem ja mitte nii pehme karvaga.

Hea tunne on, et uue kuuga algab ka uus etapp minu elus. Loodan, et seekord läheb paremini ja homme jagan infot ka homse päeva kohta (ma tean, et kõik on nii põnevil, ma ise ka, aga kolimine osa 2 tuleb homme). Nagu aru olete saanud, lähen ma lennujaama, seega kolin ma New Yorgist eemale.

PS! Mangusin perelt homseks 2 vaba tundi korvpalli vaatamiseks. Ja taipohh Eesti ei võida :D