esmaspäev, 17. september 2012

Pühapäev

Minu eilse õhtu filmiks oli "Justin Bieber - Never say never," ja et mulle enam ei saadetaks kirju (muide, kust te kõik mu e-maili saate??), teeme selle asja selgeks, et jajaja, ma olen ta fänn, ja kui enne olin passiivne fänn, siis USAs hakkasin teda eriliselt fännama. Nii armas nunnu poiss, haha.

Niisiis, film oli pagana hea, vaatasin seda teist korda ning see pani ka teisel korral meeletult elu üle mõtlema ja ma sain järsku aru, et ohoo, ma ju olen Ameerikas. Ei, see ei jõua üldse kohale. No ei jõua. Ma olen nii palju saanud kodustega suhelda, pole üksindust tundnud, eesti keel on ka täitsa suus alles, ei ole sellist tunnet, et olen välismaal, no ei ole.

Hommikul ärkasin vist 11 ajal. Sai kenasti välja puhatud. Mitu tundi pärast ärkamist lebotasin ikka voodis, kella ühe ajal läksin alla hommikust sööma. Vastuseks küsimusele, üldiselt söön krõbinaid hommikuks, mõnikord söön midagi muud, kui nende isu üldse ei ole. Paar maasikat sõin ka täna. Siis üles tagasi, skaipisin veel Kristoga, kokku tuli täna viie tunnine kõne, whoohaa! Kui ta lõpuks magama läks, hakkasin ka asjalikuks ning ronisin majast välja.

Sõitsin kõigepealt tagasi Premium Outletsi, kõrvaaukude pärast ning no üllatus-üllatus, Hilfigerist käisin ka korraks läbi. Haha! Tegin täna ruttu, enne kui keegi mind märkas, sest varsti mulle kutsutakse lihtsalt politsei, sest see pole normaalne, kui palju ma seal käin. Poe ringkäigud tehtud, autosse ja Targetisse.

Lemmik noh.

Olemas!

Ostsin hunniku komme, uusi asju, mida polnud proovinud, lisaks mingeid soolaseid näkse (ja taipohh need ka soolased pole, nagu ükskord popcornid) ning paar asja veel, mille valimisega läks hunnik aega. Jei, hakkan jälle väikseid üllatusi tegema, seega ei saa praegu lähemalt rääkida. Võib-olla hiljem. Lõpuks sõitsin siis rõõmsalt tagasi koju. Möödas oli jälle kolm tundi. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob.

Proovime uusi asju

Kodus tegin omale Caesari salatit. Niisiis, eile ostetud portsust jagus kaheks õhtusöögiks. Vist võib rahul olla. Mis sest, et alguses kallis tundus, praegu ei tundugi. Magustoiduks maasikad-ananassid ja tahtsin jäätist ka kuskile mahutada, aga esiteks Evie ei maganud (mistõttu ma ei oleks tohtinud seda võtta) ning teiseks oli mu kõht päris täis. Evie küpsetas endale šokolaadi popcorni. Kui keegi suudab magusa popcorni armastust jagada, siis andke teada, mis ime moodi??? Minu meelest on see jäle.

Tänu sellele, et mu kõht nii täis oli, laadisin oma kommivarud ka sahtlisse ega puutunud ühtegi. Hea plaan. Kui edaspidi proovima hakkan, eks siis oskan jagada, mis head on. USAsse saabudes kinkis Liis mulle karbitäie maiustusi. Täna vaatasin, et 4 šokolaadi on järgi. Tundub, et polegi nii maiasmokk kui arvasin. Heehee.

Õhtu lõpetuseks lugesin veel autokooliteooria raamatut, ei tundu midagi uskumatut, kuigi mõned sõnad on küll nii võõrad, et tuleb lihtsalt küsimus-vastus pähe tuupida, aru nagu nii ei saa. Kuigi lugesin, et välismaalased võivad eksamile sõnastiku kaasa võtta. Oeh, kust ma selle nüüd siis veel saan? Ei tea, kas kuidagi ripsmeteplaksutamisega mobiili ei või kasutada? Hahaa.

Okei. Kuna see postitus nüüd nii lühike tuli, haha, panen juurde jälle 1-2-3 fakti.

1) Ameerikas ei ole autodel tuled enne pimedat kohustuslikud. Kui siis aga pimedaks läheb ja mõnel lausa kaugtulesid vaja läheb, siis ega vastutulev auto ei tähenda, et need peaks maha võtma.

2) Suunatuled on harva kollased, enamikel on punased nagu pidurituled ja nt valges eriti ei saagi aru, et suund sees on. Mitte, et nad suunatuld kasutaks, aga no mõnikord ikka..

3) Avastasin, et Cosmopolitan, mille ma ostsin, on oktoobrikuu oma. Septembri keskel ostan oktoobrikuu ajakirja. Ameeriklased...

Töönädal alaku! :)

Stop-märkidest võiks lausa raamatu teha

No shoulder  -  kui nüüd keegi asjapulk ütleks, mis see tähendab? Seda ei olnud teooriaõpikus ka sees, minu jaoks täiesti mõistetamatu.

Nelja stopi ristmik

Märgid on kollasel taustal, üldiselt on tekstid üldse märgid. Ja tagapool paistavad noolekesed, need on järgmise ristmiku suunad, mind ajab see vastastikku vasakule pööramise joonis alati nii naerma, ei tea, kas keegi üritab teiselt poolt ka mööda minna.

Suunatuli või asi

Taga paistab Fresh Market - nagu meie Stockmann, kallis, aga mõned asjad on head

Täna peaks viimane ilus ilm olema, järgmiseks nädalaks ohtralt vihma!

Ja lubasin pükste pildi panna, mis ostsin. Nii nunnud minu meelest :)
Ahjaa, kas keegi teab, miks eile USAs lipud pooles mastis olid?

pühapäev, 16. september 2012

Laupäev

Sõnasin eile just kui ära, et tahaks palju ja kaua magada. Kõigepealt ei saanud ma eile üldse magama. Kell tiksus kümme, siis kesköö, siis juba kaks.. siis neli, siis kuus.. Ma olin ikka üleval. Kuue ajal lõpuks hakkasin tundma, et ooo, uni vist tuleb. Natuke enne seitset jäin magama ehk peaaegu 24 tundi järjest üleval. Kena lugu.

Magasin esialgu ainul kella kümneni, maja konditsioneeriga oli mingi jama, mu tuba oli megapalav, mina läbimärg ning sedasi ei saanud kohe kuidagi magada. Niisiis tegin akna lahti, panin oma puhuri tööle, sain kinnitust faktile, et ma olen jälle üksi kodus ning läksin magama tagasi. Lõplikult ärkasin veidi enne kella kahte. Mõnus režiim.

Rääkisime empsiga juttu ning järsku tuli pähe mõte, et tavai, SHOPPAMA! Ja ausalt, ma teen siin muud ka kui shoppan. Läksin siis Premium Outletsi, mis teadupärast mu lemmik kaubanduskeskus siin on, imeilusad asjad ja hinnad ja nii tore kõik.

Premium Outleti keskväljak

Esimeseks astusin ma sisse Hilfigeri poodi, kus ma pildistasin pea kõik asjad üles, mis seal olid. Teiseks, läksin söögiosasse, et hommikust süüa ning pärast pikka mõtlemist otsustasin Subway kasuks ja tegin endale maitsva võileiva. Tuleb tunnistada, et täna oli täitsa tsill, ei mingit probleemi keelega, ludinal tuli kogu tekst. Kõik küsimused, kõik vastused, no super.

Sõin siis oma hommikusöögi ära ning läksin Hilfigerisse tagasi, kust väljusin suure koti ja veidi vaesemana. Mõtlesin, et lähen uurin pakkumist, mida enne nägin, mis pakkus tasuta kõrvaauke. Poole tee peal selgus, et ei, ikka peab Hilfigerisse tagasi minema ja veel tunni seal olema ning veel vaesemana väljuma.

Teine kord oli juba päris naljakas, sest seal millegi pärast olid ainult meessoost teenindajad ning ma juba liikusin kassa juurde, üks mees läks ruttu kassasse, kuid selgus, et üks asi jäi võtmata, seega pöörasin otsa ringi ja kohe läks noormees ka kassast ära. Kui siis asi käes ja uuesti kassasse läksin, jooksis noormees kohe sinna. Teenindas mind, küsis selle mulle nii närvidele käiva küsimuse, kuidas mul läheb ja ma ohkasin ning ütlesin nagu inglise keele tunnis, silp haaval: "I-am-good, thank-you and how-are-you?"

Vahemärkusena siis, et minu jaoks natuke võõras vastata I'm good, sest koolis õpetati ikka I'm fine vastama. Ameeriklased ei ütle I'm fine, no pole kordagi kuulnud, et ütleks..

Igal juhul siis see noormees küsis, et kellele ma riideid ostan, sest mul oli hunnik meesteriideid ning uuris, kust ma tulen, sest mul oli võõras pangakaart ning jagas mulle mingeid sooduskuponge ja küsis meiliaadressi ja kui ma olin ära kirjutanud selle, aga ei leidnud veel OK nuppu, siis ta keeras selle ekraani enda poole, muigas ja näitas, kus nupp on. Sain allkirja ka kirjutada väriseva käega, haha, polnud ammu pidanud seda enam kirjutama, ei mäletanudki, kuidas see käib.



Lõpuks siis olin nii väsinud sellest shoppamisest, et ei viitsinudki kõrvaauke tegema minna, äkki siis homme või üldse millalgi hiljem. Sõitsin poest kõigepealt korraks koju, sest jätsin enne Brutuse õue ning tal oli söögiaeg ka. Söötsin ta ära, panin tuppa ning läksin minema. Eesmärgiga küll postkontor leida, aga seda ma jälle ei leidnud ning avastasin end hoopis ühe uue poe eest. Meijer nimeks. Otsustasin sisse minna ning minu WOOOOWW emotsioon. Superlahe!



Muidugi, kui mul on liiga palju vaba aega ning mind on lastud suurde poodi, siis mida ma teen? Jaa, ma shoppan. Mul oli terve käru täis asju, mida ma siis proovima hakkasin, õnneks mulle peaaegu ükski asi ei meeldinud. Mõni meeldis, mõni jäi ostmata. Siin müüakse meeletult palju karvaseid pusasid ja need on nii head ja nii soojad ja nii mõnusad.. Aga ma ootan Black Friday (ehk tänupüha järgse ostuöö) ära, äkki saab Hilfigerist ka selle hinna kuidagi 88 dollari pealt alla poole. Sest no kui mul on valida, kas firmakas 88 dollarit või suvapoest 40 dollarit, siis ma ikka loodan esimese peale. Ja Hilfigeris oli ilusamat värvi ka.

Mõne asja ikka ostsin, õnneks mitte päris ebavajalikke asju. Näiteks ühed püksid ma olin kahel eelmisel korral juba ostmata jätnud, täna siis ostsin ära, sest praegu on mul kõik püksid valged-helehallid või muudmoodi väga heledad ning ma ei jaksa neid enam pesta, lastega on ikka palju mökerdamist. Niisiis, soetasin ühed mustad juurde, saab vast hakkama.

Leidsin ka Saksamaa osakonna, kust leidsin Kinderi šokolaadi ja esimese hooga hakkas süda nii kiirelt põksuma, et JAA MA SAAN ŠOKOLAADI ja siis nägin hinda, et pea kolm ja pool dollarit.. Mis te arvate, lähete äkki seenele?
Päris mitmed asjad tuttavad

Kuna mul oli värske söögi isu, mitte mingi võileib või mõni muu ahjus tehtav toit ei läinud üldse peale, otsustasin, et tuleb, mis tuleb, aga mina teen täna Caesari salatit. Leidsin selles HIIGELSUURES poes üles saiakrutoonid, salatikastme ja salati ka ning tee, mis tahad, no pole juustu. Nüüd ma muidugi sain teada kohalikelt, mismoodi seda juustu siin müüakse ja kus osakonnas. Mõtlesin,et no ma võin kanast loobuda (sest ma ei viitsinud kokkama hakata), aga juustu on vaja. Tuuslasin terve poe läbi, lõpuks leidsin ma osakonna, kus toidud veel rohkem valmis tehtud.

Et noh, kui mul on pakk saiakrutoonidega, salatiga, juustuga, sega ainult kokku, siis see on peaaegu valmis tehtud. Aga ma leidsin paki, kus oli salat, juust, saiad ja KANA ka. Ainult kastet ei olnud. Võtsin selle karbi ja kastme ja olingi väga väga rõõmus. Kuna selles poes oli eraldi mingi Fresh Market ehk värskete asjade osakond, leidsin ma sealt veel omale puuvilju (maasikas-mustikas-murakas-vaarikas ning maasikas-ananass) ning kuigi need asjad maksid nii vastikult palju, tuleb leppida. Ameerikas on värsked asjad kallid. Ja tegelikult, kallis on see, kes kaela ümbert kinni hoiab, kõik muu on ostetav, nagu mu isa armastab öelda.

Lõpuks jõudsin ma koju poole üheksa ajal. Jah.. viis ja pool tundi lihtsalt mööda poode.


Sõita oli mõnus, ma juba sõidan siin ka suhteliselt automaatselt. Isegi ühes kohas, kus GPS mind järjekindlalt tahtis kiirteele saata, keerasin mina teise kohta ja jõudsin koju vähe paremini. Tabasin end isegi mõttelt, et nalja saab nende lubade tegemisega, sest olles teise au-pairi kogemust lugenud, kus ta põhimõtteliselt käte valesti hoidmise eest uuesti eksamile pidi minema, siis edu mulle, mul on üks käsi vapsee süles tavaliselt. Koduteel üritasin siis niimoodi hoida, nagu autokoolis õpetati, ajas ennastki naerma.. keegi ei sõida ju nii..

Koduteel märkasin imeilusat punast taevast ka, kahjuks pildile nii hästi ei jäänud ning avastasin ühe eriti laheda sildi. Kõik ei saa sellest aru, ainult seltskonda kuuluvad inimesed saavad, aga minu meelest oli see nii naljakas, et "Kristo kodud ja Schmidtid ehitavad.. " Hahahaha..




Minu pere oli täna ära, käis jumal teab kus ning me olime Brutusega kahekesi. Ta muidugi ronis kohe mu voodisse magama ning ootasime siin siis teisi koju. Poole üheteistkümne ajal nad saabusid ka, rääkisime kaks sõna juttu ning nüüd mul väike filmiõhtu ja siis ka magama.

Toitun asjalikest asjadest ka..

Ahjaa, aitäh mu suuremale vennale, tänu kellele ma ei pidanudki Harry Potteri filmi ostma minema. Haha! Nüüd on see ka vaadatud ja hea on olla.

Panime Liisiga (teine Eesti tüdruk, kes au-pair Virginias) paika väikse puhkuseplaani mu sünnipäeva ümber (või vähemalt kevadel) ning kauplesin endale ka juba jõulukingi. Superluks! Love her. 

laupäev, 15. september 2012

1 kuu, 1 nädal ja 1 päev

Täna Ameerikas oldud 1 kuu, 1 nädal ja 1 päev. See aeg läheb siin lennates, nüüd ma saan ka aru, millest kõik vahetusõpilased ja au-pairid räägivad. On esmaspäev ja silmapilgu pärast on juba reede. Mu kaks nädalavahetuse päeva mööduvad reaalselt aeglasemalt, kui 5 tööpäeva.

Eile siis oli see super kurikuulus 13,5 tunnine tööpäev. Hommikul ärkasin üles nii välja puhanuna, et lausa uskumatu. Alustasin kella kaheksast siis. Gram polnud hommikustki söönud. Okei, sai protseduurid kõik tehtud ja ise ka rohkem üles ärgatud, vaatasime multikaid (see hommikune cartoon-time on lihtsalt mu lemmik) ning olime natuke asjalikud, vahetasime voodilinad ära, panime pesu pesema, koristasime, tõime kirjad tuppa ning olime veidi väljas ka, aga ilm oli MEELETULT palav, isegi koer ei tahtnud välja minna. Pole sellist nalja ammu näinud.

Siin on majas üldkonditsioneer, mistõttu majas ei saa kunagi aru, mis temperatuur väljas on (välja arvatud hommikutel, kui on meeletult külm, siis on ikka õues ka külm). Seega ma otsustasin parki mitte minna, lapsed kipuvad ka lolliks minema selles kuumuses ja mul on nendega siin möllamist küll. Niisiis me lollitasime jälle toas, nii nagu me ikka lollitame. Tagaaias käisime veidi ka mängimas.


Evie ja Gram


On küll udune, aga mõte on pildil minu meelest nii armas : ) 

aeg-ajalt jagab neid mulle

Evie fotografeerimise oskused, olen päris kaadris.
Lõunaajal olid kõik nii väsinud, et läksime magama. Võinoh, mina ei maganud lõpuks ikkagi, kuigi oleks võinud ilmselt. Lapsed magasid megapikalt, ma vahepeal käisin lausa vaatamas, kas nad ikka hingavad, sest uneajad läksid juba üle kolme tunni. Lõpuks Evie ikka ärkas ja ma jagasin temaga muret, et tahaks poodi minna, talle paistis see idee väga meeldivat. Kui Gram ka ärkas, mõtlesin, et kell juba nii palju, et peaks hakkama õhtusööki tegema ja siis mõtlesin hoopis kasuliku vajalikuga ühendada ja saanud Ameelt loa, korjasime kompsud kokku, autosse ja McDonald'sisse!

Amee vist natukene üritas mulle selgeks teha, et kas ma ikka saan hakkama ja ütles, et võin minna, kui ma arvan, et saan. Mäletatavasti meie tervitusõhtusöök pizzarestoranis oli päris hull, ma sain siukse šoki kohe. Haha! Sõitsime siis kohale, nägin, et suur mänguplats on ka ja läksin kohe eriti rõõmsaks. KÕIK KASULIK ja meeldiv koos.

Leti ääres saime natuke juhet kokku jooksutada, sest mäletatavasti ei tea ameeriklased mcdonaldsis ju menüüst suurt midagi, enam keerulisemalt ei ole võimalik neid asju panna. Pilt - hind - pilt - hind. Oh palun, tehke menüü kah! Pidasime Eviega aru, tema teadis vähe paremini, mis nad söövad, mina teadsin ainult, et kananaggitsaid. Tellisime piima ja friikaid ja õunu ja naggitsaid ja ooehhh.. Terve kandik oli asju täis.

Kõik sujus sõbralikult. Läksime mängutuppa. Siin ei ole see nagu tuba, see on pool restorani ning seal on mängimise alad 4+ vanuses lastele ja toddleritele (1-3.a)  ning seal on lauad ja märjad salvrätikud ja põlled ja värgid, no kõik tiba-toba. Ma olin nii sillas kuidagi sellest, see tegi minu jaoks kõik palju lihtsamaks. Panin lastele toidud salvrätiku peale ja laua peale ning nad käisid siis vastavalt vajadusele söömas-joomas ning mängisid meeletult.




Lõpuks olime ligi kaks tundi seal vist. Poolteist. Ma ei teagi. Kui koju tagasi tulime, mängisime veel õues palli ja Brutusega ning lõpuks tuppa, vanni, pidžaamad selga ja magama. Eelmisel õhtul meeletult heas tujus magama läinud Evie enam kolmandat õhtut ei tahtnud sellega leppida, et emmet ei ole. Käisin mitu korda uuesti voodisse tõstmas, raamatut lugemas, rääkimas.. Lõpuks kui Amee pool kümme koju tuli, jooksis Evie talle trepi peal vastu. Haha, selline pliks.

Pärast laste magama panekut vaatasin x-factorit, seekord oli ainult tunniajane saade, aga juba nägi häid esinejaid ka. Ainuke jama on teleka vaatamisega see reklaamide hulk, JULM, ausalt, me eestlased ei oska ette kujutada ka, mis tähendavad reklaamid. Veidi sai jälle ühe ja teisega jutustatud, ma ei saa aru, eestlased on vist unetud tegelased. Adam saatis mulle sõnumi ka, et tal on nii hea meel laste pilte näha ja näha, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, et ma teen head tööd. See oli nii nii armas, et ma ei osanudki mitte midagi esimese hooga vastata, mingi hetk ikka vastasin, et mul on hea meel olla pereliige ja lapsed on superarmsad, mul on ka nendega tore. Lõpuks kui oleks võinud magama minna, ei olnud absoluutselt und, nii üleväsinud. Jäin magama alles pärast keskööd.

Seega, kui hommikul kell 7 äratuskell helises, tundsin ma siukest väsimust, et oi oi oi. Tänane 9-tunnine tööpäev aga tundus nii köömes eilse 13 peale, seega motivatsiooni oli. Alustasime hommikut söögiga, 7.30 polnud veel kumbki söönud. Natukene lebotasime niisama, siis oligi juba aeg riided selga panna ja kooli minema hakata.

Õigeks ajaks sinna, Evie kenasti ära saadetud ja tahtsin panka minna. Tuli meelde, et passi unustasin koju. Kogemusi selle ameeriklaste non-sense suhtumisega minu dokumentidesse küll juba, niisiis koju tagasi, pass kaasa ja siis uuesti kooli juurde, kus pank ka oli. Tegelikult oli seal lausa mitu panka, ma tegin üki-kaki-kommi-nommi, sest mul polnud ausalt aimu ka, milline parim on ja Adam ei öelnud ka midagi, kas pean mingi kindla tegema, tegin suvalise.

Ja vahemärkusena selle dokumentide mitte usaldamise suhtes nii palju, et alkoholipoodi ei lastud, öeldi, et olgu pass või ei ole midagi. Nagu üksinda kodus filmis see papagoi "2 cookies or nothing." Mida iganes.

Üks asi, mis mulle meeletult ameerika juures meeldib, on teenindus. See on max-level lihtsalt. Nii ka täna pangas. Neil nii rasked fraasid siin, pangakontot on ka võimalik mingi kümmet erinevat teha. Küsib, millist tahan. No seda tavalist. Haha. Ennast ajas ka praegu naerma. Lõpuks siis kui ta oli mulle kõiki asju tutvustanud, ütlesin ikka vaikselt, et tahaks ikka tavalist, pangakaardiga ja puha. Tegime siis mingi checking-accounti mulle. Tundub töötavat.

Paberite vormistamine ja minu KÕIKIDE asjade pildistamine võttis meeletult aega, sest pärast social security office'i nalja ma kannan kõiki pabereid kaasas, et nad ei saaks öelda, et miski on puudu. Rohkem mul pabereid ei ole, midagi ei ole puudu. Ja läkski kõiki asju vaja. Mis iganes nad nendega siis nüüd peale hakkavad. Pangakaardi saab 10 päeva jooksul, lubasid helistada. Jaajaa, sest ma saan hullult aru, kui mu telefon heliseb, ausalt.

Gramile aga ei meeldinud see passimine üldse ja laua peal oli pulgakommi kauss, niisiis ta sai ühe. Lutsis seda natuke, andis mulle ja võttis teise. Lutsis seda ka ja hakkas kolmandat võtma, seda ma talle ei lubanud. Ja oioioioioi.. mis detsibellid sellest kõrist tulid. Veits viskas end kõhuli ja pikali seal pangas, karjus ja röökis ja tuleb tunnistada, et esimest korda jooksid minu juhtmed kokku. Võtsin ta käest kinni, viisin õue ja küsisin vähe kõvema häälega, et mis tal viga on. Õnneks oli teller väga arusaaja, tõi mulle lõpuks paberid õue, üliarmas lihtsalt. Ja rääkis veidi Gramiga ka, kes talle siis sülle puges. Hhaha.

Läksime autosse, üritasime postkontorit leida, ei leidnud. GPS näitas, et mu nina ees on, no mina ei leidnud. Homme ilmselt uuele katsele teise suunda, äkki leian ikka. Kuna Evie kooli lõpuni oli aega, aga samas oli aega nii vähe, et koju oli mõttetu minna, otsustasin sööma minna. Panera Breadi, kus me ükskord Ameega ka käisime, sealt saab superhead sulajuustuga bagelit. Mmmmm... See on paradiis. Kindlasti üks nendest asjadest, mida ma eestis igatsema jään. Emps väitis, et Eestist saab ka bagelit, aga no kindlasti pole see see, mis siin.

Gram sai candy cookie.
Kella 11.15ks läksime Eviele järgi ja kuna siin mul palju pilte küsiti, sai neid ka üksjagu täna tehtud, panen need lõppu siis. Koju, kodus väike snäkk Eviele ning järgmisel hetkel magasid mõlemad lapsed. Mina mõtlesin mitmel korral magama jääda, aga otsustasin ikkagi asjalik olla, pesin pesu veel ja panin kõik asjad kokku, koristasin köögi ära ning oma toast viisin ka veepudelid ära. Mõnus.

Kui lapsed üles ärkasid, oli meil väike snack-time ning siis joonistasime, sünnipäevakaarte emmele ja issile, welcome pildikesi issile ning siis veidi ka multifilme ja ISSI TULIGI! Lapsed olid nii rõõmsad. Amee tuli minut hiljem. Adam uuris, kuidas meie nädal läks, Ameega arutasime lõunaseid magamisi, Evie magas täna 3+ tundi, kuna läks magama alles kell kümme ja ärkas hommikul kell 6 koos Ameega. Hull värk.

Arutasime siis Adamiga mu piletite hindasid ning Ameega samal ajal rääkisime veidi lastest ja siis kolisin oma tuppa. Järsku kuulsin, et uks läks kinni ja majas vaikus. Kõik läksid ära, hahaha. Lasin vanni kuuma vett täis, tassisin arvuti vannituppa ja vaatasin filmi. Väike spaa-õhtu. Kulus väga ära, nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Kui välja tulin, oli mu pere ka koju jõudnud ning lapsed sättisid magama.

Ja nüüd ongi ees jälle nädalavahetus, ouujee! Saab kaua ja palju magada, ma loodan.

Evie kool

Tee-ehitus Ohio moodi

Sisuliselt kokkuvõte - vanemad saavad õhtul välja minna ja lapsed kooli tuua, ongi nagu vanemate-välja-laskmise-õhtu, üks laps maksab 30 dollarit, teine 20. Ja kellaaeg on 18-22 õhtul. Päris mõnus, minu meelest.

Laste nimesildid

Kooli koridor

Klassiruum

Klassiruum ja mänguväljak õues

neljapäev, 13. september 2012

Töö, lõbu, Ohio ja Cincinnati

Seekord ma oma tööpäevadel pikalt ei peatu, sest kuna mult on küsitud nii siinsetes kommentaarides, e-mailides kui ka Facebookis mu elukoha kohta täpsemalt, siis täna ma keskendun sellele samuti.

Eilne päev algas korvpalliga, see oli tõesti hea. Mõnus oli niimoodi, mäng võideti samuti, mitte eriti pingeliselt, aga kuna kestis kaua, siis ma lõpu juba vaatasin allkorrusel koos lastega. Mu tööpäev algas 12.30. Korvpall sai läbi, siis läks Gram kohe magama ka ja pärast magamist läksime koos parki. Oli lihtsalt superilm ja tuju oli ka kuidagi nii hea nii minul kui ka lastel.




Õhtu möödus meil kodus veel aias mängides ning kuna mu tööpäev kestis 21.30ni, pidin mina olema see, kes lapsed magama paneb ning läks üllatavalt hästi. Evie alguses karjus mu peale, et ta tahab emmet ja ei taha magama, aga ma rääkisin temaga rahulikult (Mu rahulikkus hakkab mind ennast ka juba üllatama) ning lõpuks läks ta ilusti voodisse.

Minul oli siis vaja veel üleval olla ja valvata ning juhuse tahtel oli Ott ka jutustamise hoos, seega me rääkisime temaga minu keskööni (ehk järgmine eestlane, kes öö läbi üleval oli). Täitsa hea. Just selliste vestluste pärast ei olegi mul suurt koduigatsust peale tulnud, kui ma olen kurb, siis ma räägin kellegagi ja siis läheb tuju rõõmsamaks. Paljud peagi au-pairiks tulevad inimesed on minu käest selle igatsuse kohta küsinud, niisiis ütlen veel kord - Skype, Skype, Skype. See on parem, kui arvatagi oskaks.

Täna oli vaba päev! Kasutasin kogu täiega. Ärkasin alles pool üks üles ning läksin alla alles kell neli, Evie tundis väga muret, et kas ma ikka hommikust söön, niisiis sõin kell neli oma krõbinaid. Haha! Poole tunni pärast läksid nad Evie tantsutundi ning mina pidin esialgu minema Madelenega kohtuma, aga kuna ta mu sõnumile ei vastanud ja mul emotsioon sõita ka ära kadus, siis olin tükk aega lihtsalt oma toas ning lõpuks otsustasin minna poodi kommi ostma. Hahaha, ma juba kujutan oma ema ja isa nägusid ette selle lause peale. Minu meelest parim ravim mitte kommi süüa, on neid osta, sest alati kui mul kommi on, pole mul mingit isu, aga kui mul neid ei ole, on isu kah.

Poes otsisin korraks ikkagi Harry Potteri DVD'd ka, no ma ikka tahaks seda filmi näha, ja leidsin ka. Igasuguste special-editionitega. Film + nägemata stseenid + intervjuud + sadamuudjama ja see maksis 30 dollarit. Ma küsisin teenindaja käest, et kuulge, ma tahaks ainult filmi, kuidagi odavamalt ei saa või? Hakkas naerma, ütles, et kahjuks jah selle viimase osaga on veits hullu pandud. No kena lugu küll. Jäi ikka ostmata.

Mingi hetk textis Madelene mulle, et ta ikkagi on kodus, ei pidanud ära minema ja ma võin tulla. Põhjus, miks tema juurde tahtsin minna, oli juhilubade teooriaeksami raamat, mille ma vähemalt korraks läbi loen, äkki ikka on mingid nipikad sees. Sain selle kätte ehk siis vast järgmine nädal lähen lubasid tegema, Amee ütles, et see on siuke huiamine, et üks vanem peab lastega kodus olema ja teine minuga möllama, muudmoodi ei saa.

Kusjuures, seoses liiklusega. Meie kasutame anna teed märki (no nt reguleerimata ristmikul on kahel anna teed ja kahel siis vaba voli rallida) või on meil see ristimärk, mille korral kehtib parema käe reegel. Noh, siin .. anna teed märki ma olen vist kokku kolmel korral näinud. Neil on see stop-märk IGAL POOL. Ma ei liialda, see on reaalselt igal pool. Isegi kaubanduskeskuse parklas, kui Sa jõuad ukse ette, on seal stop märk. Igal juhul, mis mind esimesel päeval ikka hämmastas oli see, et kui neli teed saavad ristmikul kokku ja KÕIGIL on stop-märk, siis kuidas palun? Kes see esimesena siis läheb? Ma küsida ka ei tahtnud, tundus nii loll küsimus ehk ma siis lihtsalt jälgisin iga kord ja lõpuks saingi pihta! JEE! Esimesena läheb see, kes esimesena stoppis. Ajuvaba. Ausalt, see on lihtsalt ajuvaba. Iga kord kui stoppima hakkad, jälgid juba kaugelt, kes enne Sind viimasena seisma jäi (sest siin küsimus ikka millimeetrites), et teaksid, millal minna. Ja mõnikord on Sul seal mõni minusugune, kes ei tea, millal minema peab ja siis kõik hakkad tuututama ja siis on jama käes..

Täna õhtul pidin lapsed umbes tunnikeseks enda hoole alla võtma, panin nad magama, täna läks absoluutselt imehästi, sain head ööd musigi ning "I love you" lause kah. See teeb kohe tuju heaks. Ise vaatasin all X-factorit, ja lõpus oli nii kurb koht ja ma ka nutsin ja täpselt siis tuli Amee koju ja siis ta ehmatas alguses ära, et miks ma nutan ja mina muudkui nutsin ja naersin ja ta vaatas siis ka ja ütles, et "I get it why you crying" (-Sain pihta, miks Sa nutad).

Meil oli väike vestlus ka koos Ameega, ta küsis, et kuidas ma ennast tunnen, lastega ja nii. Ütles, et naabrid olid talle öelnud, et kui me lastega väljas oleme, on lapsed nii rõõmsad, et ma olen vist mingi Mary Poppins. Hehe, seda oli hea kuulda. Rääkisime veidi kasvatusest, sest nad andsid mulle vabad käed laste karistamisel, kasvatamisel ja reeglite tegemisel ja siis ta uuris, et mis ma teen. Ja küsis, kas olen homseks pikaks päevaks valmis. Yay, 13,5-tunnine tööpäev. Saab vinge olema.

Niisiis, minu elukoht. Minu uus elukoht on Ohio osariigis, leiate selle kaardilt paremalt poolt, Pennsylvaniast vasakul ja Indianast paremal, selline roosakas.

Linn, kus elan, on Cincinnati äärelinn, asub kaardil A-tähe all. Nimeks Liberty Township.

Kuna see ikkagi on Cincinnatiga täiesti koos ning minu tsillimised mööduvad ka kõik sealt, jagan veidi andmeid Cincinnati kohta. 206,1 ruutkilomeetrit on pindala (võrdluseks Tallinn - 159) ning rahvaarv 292 943 inimest. Seega, ei midagi suurt, aga suurem kui minu elukoht Eestis.

Kliima on mõnus, suvi on keskmiselt 28-31 kraadi, talv paar miinuskraadi. Kuigi see kliima on ülijonnakas, on olnud talvesid nt 20 soojakraadiga, on olnud ka 20 miinuskraadiga. Samuti on olnud suvesid 5-10 soojakraadiga (noh, nagu Eestis).

Koole on palju, päris mitu suuremat ülikooli (ilmselt minu valikuks saab University of Cincinnati) ning spordi poole pealt on Cincinnatil uhkustada pesapalli tiimiga "Cincinnati Red Stockings", kes pidavat päris head olema, mingi jalkaklubi on ka, mingi ameerika jalgpalli klubi on ning isegi jäähoki tiim on, aga ei midagi muud erilist. Korvpallitiimi ei ole.


Liiklus! Oi, kuidas ma kaifin seda, et punase tulega võib paremale pöörata. Ausalt, kui ma Eestisse tagasi tulen, hakkan mingiks ministriks (pole päris kindel, kes seda teha võiks) ja kehtestan ka selle seaduse. See on paradiis ja siuke ajavõit mõnikord. Aga ei, meie paneme paremale pööramiseks lausa eraldi valgusfoori.
Teerajad

Pood, kust saab kõike. Ja ukse eest võite ka STOP-märgi leida.

See siniste triipudega maja seal taga on näiteks haigla

Ja siukest parklast otsi siis oma autot, kusjuures see on parklast 1/6.

Seal on Evie kool

Nii palju rohelist on ümberringi

Veel natukene rohelist

Ja veel rohelist ja liiklust kah

Vot, selline roheline see elu siin on. Ma olen ülirahul, ma olin nii õnnetu New Yorgis, kui tagaaias oli 2m x 2m ruumi ning ainult maja majas kinni. Siin on kuidagi siuke kodusem tunne, et on puid ja põõsaid ja isegi tagaaiad.

Täna sain ühe tüdrukuga veel tuttavaks, kes Ungarist pärit. Alguses tundus, et on kuidagi plirts-plärts, aga kui kuulis, et ma seal mitu korda käinud, siis muutus sõbralikumaks. Mulle tundub, et au-pairide suhtlemised omavahel ongi kas sellepärast, et nad on samast riigist või naaberriikidest pärit või nad vähemalt on üksteisel külas käinud. Mis minu jaoks WHOHAA oli, oli see, et Ungaris hakatakse inglise keelt õpetama 10ndas klassis ja seda juhul, kui õpilane soovib. Ime kah, et need šuuušimuuušid midagi aru ei saanud meist seal. Dorottya (see oli selle tüdruku nimi) igal juhul läheb ülikooli inglise keelt õppima. Sealt see jutt tuligi.

Seoses keeltega, ma ikka päris paljudele pidanud vastama, et kui kaua ma olen keelt õppinud ja mis keeli õpetakse ja see on uskumatu, kuidas inimesed ahhetavad selle peale. Peamine küsimus on, et kus need õpetajad võetakse ja siis järgmine, et kuidas õpilased ometi suudavad nii paljusid keeli õppida. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult enamik õpilasi lõpetavad keskkooli siiski ühte võõrkeelt osates, aga no vahva, et meile siiski üritatakse neid hästi palju pähe ajada.

Nii, sellega siis täna lõpetan. Kui kellelgi veel mingeid küsimusi on, andke jälle teada, siis ma oskan kirjutada täpsemalt. Ja edu mu 13,5 tunniseks tööpäevaks nüüd. :)