esmaspäev, 5. november 2012

Mitte nii väga laisk pühapäev

Kuna öösel sai hilja magama mindud, olin kindel, et magan poole lõunani, ei liigu kodust mitte kuskile ja olen õnnelik oma laisa pühapäeva üle. Nii muidugi ei läinud. Ärkasin üles kella 12 ajal, suhtlesin natukene inimestega ja lebotasin oma toas, sõin hommikuks kaks oreo küpsist, nüüd mingi uus asi välja lastud, valge glasuuriga. Ohhh kui head! Õnneks piisavalt magusad, et üle 2-3 süüa ei jaksa.

Õppisin oma hispaania keelt, õpetaja ütles, et me peame iga päev 15 minutit hispaania keelega või millegagi, mis on hispaaniaga seotud tegelema. Nii siis sel nädalal päris iga päev ei tulnud, aga enam-vähem. Kõik sõnad-dialoogid on selged, "Danza Kudoro" laul on ka juba selge, multikad vaadatud, muinasjutud loetud. Super.

Õpetaja ütles, et mõni õhtu võib margariitade joomine ka selle 15 minuti sisse kuuluda.

Kella kahe ajal helistas Zuri mulle ja käskis end püsti ajada, et lähme uuesti shoppama. Rääkisin talle eile, et käisin Burlingtonis ja ta oli nii kuri, et ma teda kaasa ei võtnud, niisiis läksime uuesti sinna. Ta tahtis samasuguseid saapaid, mis ma eile ostsin, aga lõpuks ostis ikka teistsugused ning igast muud kraami ka. Minu vest meeldib talle ka õudsalt, oli nii pettunud, et ma selle Eestist ostsin, aga täna leidsime päris okei vesti talle ka.

Mina ostsin endale kindad. See teeb kõigile nii nalja, sest kui mina ütlen, et väljas on külm, siis peab väljas ikka väga külm olema. Tegelikult lihtsalt eile õhtul hakkasid käed külmetama ja leidsin täpselt õiged asjad endale, need, kus näpud on väljas ja siis saab pärast teise poole kindast näppude peale tõmmata. Ma ammu selliseid tahtnud ja no 3 dollariga anti. Ja nagu ema ütles, katus sõidab ammu, mõistusega enam ei mõtle, mida vaja oleks või et hiljem peaks nende asjadega koju tagasi ka minema. Haahaa!

Zuri ja tema jalanõude hunnik

Kolm silmalainerit - pruun, hõbedane ja nähtamatu

Angrybird!! 

Nii hea soe sall oli, ei tahtnudki ära võtta ja müts ka supervinge (jah, kindad on ka peas)

ja lollitame ka ikka

Igal juhul shoppasime me siis lõpuks kahe tunni ringis ja läksime iHopi sööma, sinna samma, kus ma eile Markiga käisin. Me mõlemad olime nälga suremas ja teenindajale tegi meie erutus menüüd nähes nii nalja, hullult sõbralik tüdruk oli. Zuri tellis omale mingi hommikusöögi jama, muna-peekon-kartulimisiganes ja sibularõngad ning mina tellisin mingi võileiva kraami, röstsai-sink-muna-juust ning kartulid. Pool toidust muidugi jäi alles, sest ma mõtlesin, et kuna ma olen seal teist korda, siis ma pean pannkoogid ka ikka ära proovima. Ja tellisin maasika-banaani pannkoogid, lõpp oli superraske, aga imehead olid. Ja homseks on ka lõunasöök olemas, haha. Teenindaja oli lihtsalt super, ma arvan, et ma jõin mingi 100 klaasi pepsit ära, sest ta reaalselt tõi kogu aeg uue. Zuri ütles, et tal läks kümnenda peal lugemine sassi, ahaha. Niisiis, meilt sai tüdruk hea jootraha ka.





Mingi hetk liitus Abdul meiega, kui ta töö läbi sai ning nad Zuriga pidasid väga sõjaka vestluse usu teemal maha, see oli ikka täitsa jõhker. Mina teadsin, et Zuri teeb nalja, aga Abdul tundis ennast rünnatavana ja siis mina lihtsalt olin seal nurgas ja mõtlesin oi-oi-oi. Põhiline teema oli neil midagi taolist, et Jumal ütles Aadamale, et ärgu söögu õuna, aga see sõi, aga Prohvet ütles moslemitele, et nad ei tohi sealiha süüa ja Abdul ei söö. Zuri üritas talle ikka selgeks teha, et ta peab proovima seda, et see on nii hea, et kuidas ta saab öelda, et talle see ei meeldi, kui ta pole seda maitsnud. Lõpuks nad vaidlesid juba naise-mehe teemal, et kas abielluvad samast usust inimesega (Zuri on kristlane) või mitte ning kas lapsed siis peavad ka usklikud olema, kui naine ei ole ja ma tõesti tundsin ennast nii halvasti, sest Zuri ründas ikka teravalt. Pärast vabandasin siis Abduli ees ka, aga ta vist on ikka päris kuri.

Kella kaheksa ajal siis viisin Zuri koju, läksin ise ka koju ning koristasin terve toa ära, kõik sahtlid, kapid, kõik tegin korda. Vahel tuleb see hullus peale. Sorteerisin oma maiustused ka ära, sest ma ju ostan neid kogu aeg kokku, tahan proovida, aga üsna tihti ei maitse, siis need tõstan jälle eemale. "Mike-Ike" kommid on ikka lemmikud mul, nüüd ma leidsin Burlingtonist veel mitu erinevat sorti neid, nii hea!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga hull nädalavahetus oli, mu pere nägi mind vist 20 minutit terve nädalavahetuse peale. Aga samas, endal on kuidagi nii hea tunne, niimoodi möödub aeg ruttu, aga on väga lõbus. Niisiis, rõõmsa meeleoluga vastu uuele töönädalale!

kaart Adamile

Kaart seest (millegi pärast on külili, ei lase muuta ka). See kanake veel liikus kah.

Selline päikseloojang tähendab alati, et väljas on külm. Haha.

pühapäev, 4. november 2012

Laupäev (ja minu 100's sissekanne)

Niisiis olin endale saanud ootamatult vaba päeva ja ärkasin erakordselt kiiresti, läksin alla, rääkisin lastega juttu enne magamaminekut. Evie-Graeme ja Adam olid McDonaldsis käinud ja Evie sai mänguasja, mida ta mulle näitas. Ütlesin siis, et ma peaks ka sinna minema, et tahaks ka mänguasja. Evie ütles, et ma olen selleks liiga suur. Mõtlesin veidi ja nõustusin ning ütlesin, et ma võtan siis friikartulid ja kana naggitsad, Evie ütles, et ma olen selleks ka liiga suur. Lõpuks ütles, et burger on suurtele inimestele.

Gerli: "But I am big baby. Baby, but just big." (-aga ma olen suur laps. Laps, aga lihtsalt suur)
Evie: "You are not baby. You are babysitter!" (-Sa ei ole laps. Sa oled lapsehoidja!)

Minu tee viis Cincinnati Premium Outletsi, kus polnud ammu käinud ja pidin minema mõnda asja üle vaatama, kas on veel alles. Kui kohale jõudsin, sain aru, et seal on hullumaja. Laupäev ja kell oli 1. Kõigepealt otsisin ma parkimiskohta ei rohkem ega vähem kui 10 minutit. Kui olin koha leidnud, sadas taevast konkreetselt mingit paska alla. Ei olnud see vihm, ei olnud see lumi, meenutas veidi meie rahet, aga oli  ikka märg plöga. Kõik inimesed jooksid ning karjusid. Nagu loomaaeda oleks sattunud.

Käisin oma lemmikpoed alguses järgemööda läbi, Guessi, Aeropostale, Rue21, Charlotte Rousse'i, Nike'i ning kui juba mitu kotti käe ümber oli, mõtlesin sügavalt sisse hingates, et lähen Hilfigerisse ka. Meeste poolelt hoidsin teadlikult eemale, sest kui ma midagi ilusat näen, siis on jama käes. Seega proovisin paar naiste asja selga, aga õnneks ei meeldinud. Haha, jäi raha alles.

Kuna siis ilm oli veel jaburamaks läinud ja mina mõtlesin, et väga ajuvaba oleks ka koju minna, sõitsin hoopis pisut eemale Burlingtoni, mille ma mõni nädal tagasi olin valmis vaadanud. Tegemist oli Cincinnati Malliga, mis esmapilgul tundus üsna maha jäetud olevat. Reaalselt, terve blokk kaubanduskeskust oli lihtsalt tühi. Ei poode, ei inimesi.. Leidsin oma Burlingtoni üles ja leidsin järgemööda ka kõik asjad, mille järgi ma sinna läksin. Ja mõned asjad lisaks. No super shopingupäev oli täna.

Poes hakkasin mõtlema loogiliselt, kus ma asun ja järgmise loogilise sammuna mõtlesin, et üsna mu ligidal peaks Mark elama. Textisin talle ja tuligi välja, et ta 3 miili eemal. Kuna mina hommikul süüa ei tahtnud/jõudnud ning kell oli juba 5, läksime me sööma. Koht nimega iHop. Väga mõnusa menüüga, nii-öelda firmaroog pannkook. Ilmselt olekski pannkooke võtnud, aga täna polnud üldse magusa isu ja nii läksin oma lemmiku (trummipõrin) Caesari salati peale välja. Ja ikka pool portsu koju kaasa. Mu kaaslane ajas mul täna küll veidi hinge täis, päris mitme koha pealt ma lihtsalt mõtlesin, et ahhh issand jumal, aga muidu oli okei. Ainult, et temast lahti saamiseks pidin kasutama vabandust, et mu hostisa textis mulle, et ma pean koju minema.

Sõitsin siis kodupoole tagasi, tulin kiirteel üks mahasõit enne kodu oma maha ning läksin Tylersville roadile ning käisin Targetis ja Famous Footwear (või äkki oli mingi muu pood, haha) poes, ostsin veel mõned asjad, mida oli vaja ja mõne asja unustasin ka ning kui olin lõpuks autosse istunud, et koju sõita, helistas Zuri ning me leppisime kokku, et viin asjad koju ja hängime.

Jõudsin koju kella poole kaheksa ajal. Väga normaalne. Vahetasin oma vanematega 3 sõna, lastega 4 sõna, viisin asjad üles, käisin pesus, textisin veel veidi ning kella üheksa ajal läksin välja tagasi. Veidi tundsin end isegi imelikult, et tunnikeseks koju tulin, aga mõtlesin, et kuna mul on ainult nädalavahetused vabad, siis ma peangi tsillima. Igal juhul korjasin Zuri peale ja Kareni peale ja me sõitsime Wyomingi, misiganes ja kusiganes see ka poleks.

Seal kohtusime Ianiga ja sõitsime edasi mingisse kohalikku baari, mis nägi välja nagu tüüpiline Ameerika baar filmides. Ian kohtus seal Ericuga (ja tema naisega). Meie mängisime Zuri ja Kareniga ühe piljardi ja pärast seda läksime poodi. Vahepeal olin oma hostisalt saanud sõnumi, et vajadusel ei pea ma ööseks koju tulema, vaid võin mujale jääda, mis ligemal on. Väga väga armas temast. Poest ostsime me coca, sprite'i ja mingi imeliku joogi veel lisaks ning kuna me VÄGA erutusime McDonaldsi kuldse "M" tähe peale, mis ikka väga kaugele paistab, siis pärast poeringi läksime me sinna.

Mina tellisin oma shake'i (mis on uus sõltuvus siin) ning siis kutt ütles, et bla-bla sõitke järgmise aknani, aga Zuri hakkas karjuma, et ei ei ei, meil on veel ühte tellimust vaja. Noh siis jooksis kutt kokku ja ma ikka üritasin seletada, et meil on nüüd uut tellimust vaja, eraldi 1tsekiga ja arvega ja puha. Ja siis me naersime ikka korralikult seal, mida me täpselt tahame. Kui me lõpuks maksma jõudsime, oli see teenindajakutt jumala kindel, et me oleme purjus. Üritasime ikka seletada, et ei ole ja lõpuks Zuri ütles talle, et me täitsa kained, pole alkoholi käeski hoidnud ja see kutt ei taha näha meid, kui me oleme alkoholi tarbinud. Haha, tegime ühe inimese tuju laupäeva õhtul jälle heaks.

Meie tellimused muidugi läksid kõik sassi ja segadust oli korralikult, seega me pidime hullult kaua ootama ja sisustasime aega lollakate piltide tegemisega. Pärast siis sõitsime Nicki majja. Nick on Iani sõber. Ja Nicki naine Jill on maailma kõige vaimukam inimene. Ma arvasin terve õhtu, et Jill on mingi 20-21, nagu mina, siis sain teada, et tal oli eile sünnipäev ja sai 31. No ma räägin, ameeriklased ja nende säilitusained..

Õhtu oli väga tore, meil oli õues lõke, tutvusime uute inimestega ning grillisime vahukomme. See maitse ajab mind lihtsalt oksele, aga grillida on väga tore. Ja nalja sai korralikult. Minu nimega saab alati nalja, ameeriklased nii püüdlikult ikka üritavad seda Gerlit öelda, täna Jill tegi komplimendi, et mu nimi on nii seksikas. Ja siis sain komplimendi oma inglise keele kohta ning kui küsiti, mis sõna mu jaoks kõige raskem on ja ma ütlesin, et "comfortable," ikka silp haaval com-for-table, siis pool õhtut käis nali selle ümber, et ma suudaks selle välja öelda. Tehke, mis tahate, ei suuda.

Kella ühe ajal sai nalja, sest ameeriklased keeravad kella kell 1 öösel ning minul on näiteks mobiilis kaks kella, üks on automaatne kell ning teine on nii-öelda ekraanikell. Nii tekkiski olukord, kus automaatne kell jäi 00.59 peale seisma ning ekraanikell tiksus edasi. Kui ekraani kell oli saanud 1.59, muutus see tagasi 00.59 peale ja automaatne kell tiksus ka edasi. Päris naljakas oli vaadata, kuidas üks kell lihtsalt seisis. Niisiis, tagasi 7-tunnise ajavahe peal.

Lahkusime siis grillipeolt pisut pärast kahte ning viisin pliksid koju ja jõudsin ise ka koju. Kell oli pool kolm. Ehk tegelikult pool neli. Kuna mu kõht oli kohutavalt tühi, sõin ära oma Caesari salati ning nüüd lähen magama ka. Kell näitab jälle neli. Haha.

22 000$ ja ongi kaater olemas

Outdoor pood, päris huvitav

Karen

Zuri

Zuri

Karen

joujou

Mi Chicas

Lemmik

meie lõke


Nick ja Jill

Vahukommi grillimine

Kella kolmene õhtusöök

laupäev, 3. november 2012

Viimased päevad

Kuidagi vaikseks jäi blogi viimastel päevadel. Tegelik põhjus seisnes selles, et kolmapäeva õhtul oma saadet vaadates tundsin järsku, et kuidagi paha on olla. Kuum-külm ja pea muutus järjest kapsamaks ja kui siis kurva näoga alla läksin, et ma vist olen haige, sain kraadiklaasi ja esimest korda elus oli kehatemperatuur 100! Haha. Ehk siis 38 kraadi Celsiuse järgi. Päris halb lugu. Sain igasuguseid vitamiine ja rohtusid ja kebisin magama ära.

Hommikul ärkasin üles, mitte midagi polnud muutunud. Kuna see aga tuli nii ootamatult, olin ikkagi lastega. Sisuliselt vaatasid nad terve päeva multikaid, sest ma lihtsalt ei jaksanud mitte midagi teha. Lõunaune ajal magasin koos nendega, mõnusalt 2 tundi, ärkasime koos Eviega. Hmm, ma ei teagi, kas me midagi tegime veel, ma olin ikka jumala sooda omadega. Pärast tööd sõin veel rohtusid sisse ja kebisin magama ära ning panin omale äratuse X-factori ajaks. Tundus, et tervis on võib-olla parem, aga kraadida ei julgenud.

Kuna ma siis terve päeva olin maha maganud, öösel muidugi und ei tulnud. Jee-jee! Kui lõpuks varahommikul magama läksin, tundsin vähemalt, et pea pole enam kummist. Reedel ärkasin keskpäeva paiku ja jooksin kohe alla kraadima, ja minu õnneks oli mu semu palavik ennast alandanud. Ameet kodus ei olnud, ei saanud küsida midagi temalt, aga otsustasin siis ise, et lähen hingan värsket õhku. Sõitsin (jaa, õues olemine) kõige pealt kinno, kus ostsin kingituse Ameele ja Adamile, sest nagu te eelnevatest blogidest nägite, ühel oli reedel sünnipäeval, teisel on täna.

Mingi hetk textis Mark mulle, et mis ma teen ja kas mul oleks aega kokku saada, seega ma seadsin oma sammud Orange Leafi, kus sain suure hunniku frozen jogurtit. Jaa, see oligi täiuslikust õnnest puudu. Rääkisime mingi tunnikese juttu, siis pidin ma ära minema. Sõitsin läbi ummikute (sest meeletult arukas on reede õhtul pool kuus üritada kuskile minna) koju, nägin Ameet, soovisin lõpuks näost-näkku ka õnne (Facebookis, textis, blogis ja kaardil olin seda juba teinud) ning nad läksid välja.

Jäin lastega koju, vaatasime autode multikat, tegime vannitiiru ja veidi pärast kaheksat läksid mõlemad väga rahumeeli magama. Väga väga tore. Tegelesin siis veel veidi oma üllatustega, nüüd kõik valmis ja pean lihtsalt järgemööda ootama kuni kuupäevad kätte jõuavad ja neid esitlema saab hakata. Haha. Mingi hetk saabusid Amee ja Adam ka oma peolt koju, rääkisime veidi juttu minu töögraafikust, sest november oli ikka täitsa täitsa imelik, päris mitu kohta olid siuksed, et misasja? Näiteks ühel reede õhtul pool tundi. Haha, midaa??

Igal juhul sain kinnitust, et mul on superluks perekond ja läbirääkimised olid edukad ehk sain ka ühe laupäeva hommiku vabaks, mida mul väga väga väga oli vabaks vaja. Ja pilk kalendrisse näitas, et mul on KAKS NÄDALAT veel jäänud oma lennuni, jejejeje. Ma nii elevil.

Igal juhul siis kesköö paiku tuli Ian mulle järele, sest jälle pärast tervet päeva moosimist otsustasin, et no mis siis ikka, saame siis kokku. Käisime McDonaldsi drive-in'is, sest neiu Gerli väga väga tahtis jäätisekokteili (ja see on siin niiiiiiiiiiii hea) ning siis sõitsime mänguväljakule, vaatasime tähti ja ronisime niisama ning rääkisime juttu. Väga mõnus oli. Ja ma olin väga soojalt riides, kartuses uuesti haigeks jääda, nii, et täitsa hea oli mitte väriseda. Kella kahe ajal tõi Ian mu koju tagasi, Skypesin veel emaga ja siis Egertiga, kes ikka mõnel korral nädalas tuleb mulle ütlema, et uni tapab mu, sest ma ei hooli temast.

Amee sünnipäevakook.

Õnnelik koogi ja cocaga, hahaha.
Ja nüüd siis ongi kätte jõudnud jälle nädalavahetus, mis esialgu pidi ka töötulva all mööduma, kuid plaanid muutuvad kiiremini kui Sandy oksi laiali lennutas, niisiis on ikkagi vaba. Lähen shoppama.

Palju õnne sünnipäevaks !



Once a year I get the chance
To wish you birthday cheer.
It pleases me no end to say,
I wish you another great year.
So happy birthday to you Adam,
From the bottom of my heart.
And may your good times multiply,
Till they’re flying off the chart!

Happy birthday, Adam!

Palju õnne sünnipäevaks!



I’m wishing you another year
Of laughter, joy and fun,
Surprises, love and happiness,
And when your birthday’s done,
I hope you feel deep in your heart,
As your birthdays come and go,
How very much you mean to me,
More than you can know.


Happy birthday, Amee!


neljapäev, 1. november 2012

Päris Halloween

Tavaliselt on kolmapäeviti vaba päev, see nädal ei olnud, sest sain juba ette nädal aega puhkepäevasid. Kuigi töö algas kell 12 ja ma mõtlesin, et saan kaua magada, läks mul meelest ära, et täna oli koristajapäev. Pekki. Me rääkisime Ameega ka sel teemal, et võib-olla oleks neljapäev parem, aga samas on minul keerulisem olla kahe lapsega majast väljas kui ärgata varem. Niisiis käib ta ikkagi kolmapäeviti.

Keskpäeval algavad tööpäevad on sellepärast head, et siis järgneb kohe uneaeg. Täna sain ka mõlemad väga kiiresti magama ning seejärel oli 2 tundi leboaega, ilm oli endiselt väga märg ja vihmane. Tegelesin veidi oma asjadega, üllatustega (nüüd mul neid juba mitu plaanis) ning pärast tegime Eviega snäki, lakkisime ta küüned ära. Poole tegemise pealt ütles mulle, et ma olen esimene au-pair, kes ta küüsi lakib. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see küll hea pole, hahaha.. Pärast tegime veel väikest videoshow'd, panen kaks videot siia ka, väheke kummuli on, ma ei saanud üldse aru, kuidas ma oma telefoni hoidma peaks.


Kui Graeme ka üles ärkas, hakkasin lastele just õhtusööki valmistama ja siis tuli Amee koju. Lõpetasin õhtusöögi tegemist ja mängisin endiselt lastega, skaipisin ema ja Allariga ning kirjutasin jälle palju Egertiga, nagu ta ütles, ma rikkun kõik tema õhtud ära, kui kõige paremad saated telekast on.

Mingi hetk tuli Adam ka koju ja siis tulid meil külalised, mingi Amee sõbranna oma lastega ning Adam, see sõbranna ja Evie ja sõbranna lapsed läksid trick-or-treati jooksu tegema. Meie jagasime siis kodus komme. Alguses muidugi Graeme ärandas kaks pulgakommi ära ja sõi neid rõõmsalt koos.

Evie kostüüm - Brave nukk, ilma parukata.  Müts oli peas, sest megakülm oli väljas. Ja niisama Graeme. 

Pulgakommimees

Esimesed külalised

ja veel külalisi

Ja veel külalisi

Meie kodutänav ja tricktreatitajad

Suht peaaegu viimased trikktriititajad, Adam ütles, et nemad on selleks juba liiga vanad, et see pole viisakas
Pärast seda jooksuvärki käisin korraks poes, ostsin endale õhtusöögiks salati ja vaarikad ning vudisin koju tagasi, kus minu suureks üllatuseks oli täna X-factori esimene live-saade. Ma arvasin, et see nädal jääb vahele, aga ei jäänudki. Seega kaks tundi meelelahutust. Ja nüüd vara magama, sest mul on ju nii raske nädal olnud. Nagu ema ütles, pean välja puhkama oma kuuest puhkepäevast. 

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Kõik tagasi normaalsusesse

Pärast tormi oli kuidagi kohe kurb tunne, enam ei olnudki telekas otseülekannet üle terve Ameerika ning ei pidanudki värisevalt ootama, kas mõni tool lendab veel kuskile. Tormijärgselt oli meil täna tavapärasemast kõvem tuul ja vihma sadas ka terve päeva, aga muidu ei saanud nagu arugi, et midagi oleks olnud.

Hommikul magasin kella 11ni ja siis oli endiselt tunne, et magaks noo mõne tunni veel. Tööpäev algas 12st, lapsed tundusid küll alguses jonnakad olevat, aga neil käib alati plõks ära, kui vanemad ära lähevad ja on minuga hoopis teistsugused. Tegin neile lõunasöögiks kurikuulsat orzot jälle, aga kuna Adam alustas tegemist, siis ta soola ei pannud (ma ei tea, millegi pärast lapsed söövad kõiki asju maitseta, chicken&fries on ka ilma soolata) ja siis mulle ei maitsenud. Lapsed sõid aga isuga ning terve köök oli pärast neid makarone täis.

Hüva koristamist, Gerlike

Kuna siis üsna pea uneaeg peale tuli ja Eviel kõht valutas, läksidki mõlemad väga sõbralikult ise magama. Tavapäraselt oleks ilmselt mina ka maganud, aga kuna ma teadsin, et Adam peaks varsti koju tulema, ei julgenud ma seda teha. Ma lihtsalt pole siiani päris hästi aru saanud, kas see on normaalne, et ma seda teen või mitte, haha.

Adam käis täna Brutusega arsti juures ja tuli välja, et ta on ülekaaluline, umbes 2,5 kilo ja see on koera puhul päris palju. Talle tehti igasugused süstid ja kogu jama läks 230$ maksma, tuleb juba meie chow-chowdega arsti juures käimine meelde, haha. Ja nüüd on meil eriprogramm kodus, et Brutus ei saaks MITTE MIDAGI muud süüa, kui oma toitu. Saab raske olema. Ta on päris maniakk.

Pärast lõunauinakut tegime me Eviega natuke käsitööd, ta nägi minu rinnas olnud silti Halloweeni peol ja tahtis endale ka sellist. Me siis lõikasime ja dekoreerisime ja teipisime (sest liimi mul ei ole, haha) ning lõpuks tulid väga ilusad sildid välja, isegi Adam ütles, et hea töö. Nimede kirjutamisega tekkis ka paras segaduses, sest kuigi me Eviega kahe peale välja mõtlesime, mis Graeme keskmine nimi on, ei osanud ma seda kirjutada, niisiis jäi ta Graemeks. Hiljem sain teada, et Graeme Joseph on ta.

Ise nii rahul

Käsitööring

Graeme silt, autoga ja puha
Pärast oli meil veel õhtusöök, alguses nõuti valjuhäälselt uuesti orzot, aga ma olen üritanud ikkagi need söögid erinevad teha, muidu on nii üksluine. Mitte, et Evie menüüs üldse ainult umbes 5 erinevat sööki oleks. Igal juhul otsustati siis peanut-buttersi võikude kasuks, nad söövad seda maapähklivõid nagu mina Nutella šokolaadikreemi, aga no see teine kreem ajab lihtsalt oksele. Jube jube jube. Ma ei hakka seda kunagi armastama.

Kuna lapsed olid terve päeva väga tublid olnud, jonnita ning kõike teinud ilusti nagu ma palusin, lubasin neile natuke Mesikäpa šokolaadi ja 20 minutit enne oma tööpäeva lõppu Lottet vaadata. Umbes 3 minutit hiljem tuli Adam sisse, nelja milkshake'iga. Küsis, kas tahan vaniljet või šokolaadi. Valisin šokolaadi ja tuli välja, et see on hoopis jäätisekokteil. Ma ei tea, miks ma alati olen mõelnud, et milkshake on mingi piimamögin. Igal juhul oli see superhea ning kuidagi nii ilus lõpetus ilusale päevale.

Emotsioonid olid šokolaadi süües laes
Rääkisime Adamiga mu hispaania keelest ja ta arvas, et see võib päris hullumeelne olla õppida uut keelt võõras keeles ja siis mõelda uut sõna kõigepealt eesti keeles ja siis üritada tõlkida see inglise keelde. Eile koolis tekkis korraks olukord, kus ma teadsin sõna eesti keeles, aga ei teadnud seda sõna inglise keeles. Kuigi, kui me näiteks lauseid tõlgime, siis ma kirjutan tõlke inglise keeles. Automaatselt, poole tunni pealt sain järsku aru, et ma seda teen. Seega, nalja hakkab seal veel saama.

Õhtuks oli plaan kinno minna, Ian oli mind päev otsa moosinud, et lähme lähme lähme. Ian oli üks noormees laupäevaselt peolt, üliviisakas, ausalt, ma pole nii viisakat inimest ammu kohanud. Täna sain ka teada, et ta on 31-aastane, seega eks vanus annab aru ka. Igal juhul käisime siis vaatamas Silent Hilli, mis pidi õudukas olema. 3D versioonis. Prillid anti paki sees ja kui ma poleks enne vaadanud, et see 3D on ja läätsesid pannud, siis vist polekski näinud, sest need olid nagu tavalised päikseprillid (võrdluseks, et näiteks Coca-Cola Plazas saab 3D prillid oma prillide peale panna). Filmi kohta nii palju, et see polnud midagi katastroofiliselt õudsat ja jube kiiresti sai läbi ja päris rõve oli, aga no meelelahutus seegi.

Pärast kino rääkisime veel natuke aega juttu, maast ja ilmast, väga mõnus. Kuidagi nii vaba õhkkond oli. Et nüüd pean oma sõnad tagasi võtma, et ameeriklased ainult jobud on, lõpuks õnnestus ühte normaalset ka kohata. Ian palus mul rääkida, mida ma filmist arvan, aga seda eesti keeles teha. Ja mis juhtus? Ma jooksin täiega kokku, ühtegi sõna ei tulnud. Vot nii hästi olen inglise keelega ära harjunud.

teisipäev, 30. oktoober 2012

Tormi update

Ohio: teisipäeva jooksul võivad mõnesid maakondi tabada tuuleiilid, mille kiirus on kuni 97 kilomeetrit tunnis. Vihm võib üle minna lörtsiks. Arvatakse, et tuul murrab endiselt maha puid ja elektriposte. Elektrikatkestusi on üle 215 000. (allikas: Delfi)

Öösel umbes kella kahe ajal jõudis torm meieni ka, kõigepealt kuulsin, kuidas käis mingi pauk, uurima minnes selgus, et naabriaiast lendas tool meie aeda. Järgmisel hetkel käis veel suurem pauk ja terve maja sein värises - naabritool pani vastu akent. Ühesõnaga jah, tuule kiskus üles küll. Mingi hetk värises terve sein uuesti ja järgmisel hetkel oli mul nuttev neiu siin. Üritasin teda siis lohutada, et ei ole hullu (tema pea magamise hetkel oli täpselt vastu seda seina, mis värises) ning kuna ta meeletult väsinud oli, jäi ta mu kõrvale magama ja toimetasin ta hiljem oma voodisse tagasi.

Hommikul sadas lund. Seda mina ei näinud, aga Madelene ja Vanessa Facebooki postitused annavad aimu. Kui mina üles ärkasin, oli maa jälle roheline. Näis, mis päeva jooksul toimuma hakkab, ilmselt vaibub nüüd.

Üleüldine seis Ameerika idaosas on kaos - vähemalt 14 inimest on surnud, üle 6 miljoni inimese ilma elektrita.  Oma sõpradest olen kuulnud, et Liisini eriti suur torm ei jõudnud ja Micha kirjutas ka hommikul, et on elus, Reelika pani ka hommikul pilte netti üles, temaga ka kõik korras. Kuigi idarannikul on kahjustused ikka päris ulmelised.

Ja muidu olen ma Õhtulehe fänn (ikkagi oma kollektiiv), aga antud hetkel tahaks lüüa küll neid. Üleskutse peale endast märku (eestlane USAs) anda jooksid vist kaks tainapead kohale, üks rääkis sellest, kuidas vihmavarju pole mõtet avada ja teine sellest, kuidas inimesed mõtlevad üle ning Õhtulehel kaks lugu olemas. 0 infot, 0 põnevat fakti. No tõesti??

Igal juhul olen kombes.


Dayoff, torm ja kool

Pühapäevane päev möödus peojärgsele päevale omaselt ehk ma magasin terve päeva. Käisin voodist väljas 2x Brutusele süüa panemas ja 1x ise süüa võtmas ja terve ülejäänud päeva magasin. Õhtul kaheksa ajal tuli lõpuks mu pere koju. Ma olin nii rõõmus, kui ma neid kuulsin, et ärkasin kohe üles ja jooksin teise tuppa neid kallistama. Nii nii hea meel lihtsalt. Evie oli ka täitsa õnnelik mind nähes, Graeme oli väsinud ja tänu sellele mitte nii heas tujus. Amee ja Adam tõid pizzat ka, niisiis ma sain veidi süüa ja siis õppisin tükk aega ning lõpuks vajusin magama alles kella ühe ajal. Eelnevalt olin teada saanud, et mul on täna jälle dayoff. Nagu mu ema küsis, et 5+1? Aga jah, põhimõtteliselt terve nädala sain puhata, viimati töötasin eelmisel teisipäeval.

Ahjaa, kuna Eestis keerati eile kella, aga USAs ei keeratud, on meil ajutiselt ajavahe kuus tundi. Järgmisel pühapäeval loksub kenasti 7-tunni peale tagasi.

Hommikul ärkasin kell 7. Jah, kuus tundi und ja see on ilmselgelt minu jaoks liialt vähe. Sõime all Evie, Graeme ja Ameega koos hommikust ning siis lebotasin ma oma toas, sest Adam oli mingil põhjusel kadunud. Kella üheksa ajal leidsin ta üles, siis me sõitsime Lebanoni mu juhilube tegema, kohale jõudes selgus, et kontor on kinni. Jumal saadab märke kogu aeg mu poole, et ei ole vaja.. ei ole vaja.. Ma tõesti ei taha neid üldse teha.

Läksime käisime siis hoopis rehvidesse õhku panemas. Ameerikas maksab õhu panemine. Reaalselt ongi silt Air - 1$. Kas saab enam ajuvabamat asja olla kui õhu eest maksta? Adam pärast seletas, et maksad selle masina eest, nagu tehnoloogia, mitte õhu. Jõudsin ainult mõelda, kui palju ma Eestis oleks juba maksnud, sest mu autorehvid olid kogu aeg tühjad, haha.

Vot siuke masin, isegi kaardiga saab maksta, haha
Läksime siis koju tagasi, Adam oli päris heas tujus, sõimas neid kontorivennikesi "Son of a Monkeys" hahaha. See oli nii naljakas. Uuris mu õhtuste plaanide kohta, esimest korda ju kooli ning kas ma tean, kus ma minema pean ning kas olen elevil. Kui koju jõudsime, vajusin kohe magama ära. Ärkasin kell 3. Ausalt, master-sleeperi tiitli võiks mulle anda.

Kui üles ärkasin, skaipisin Egertiga kaks ja pool tundi. Edastan siis oma õnnesoovid ka siin must-valgelt, kes teab, see teab. Supertubli poiss on, ikka õe jälgedes, jeejee! Lõpuks pidin Egertiga kõne ära lõpetama, sest kell tiksus peale ja pidin kooli minema hakkama.

Panin riidesse, pakkisin omale pusa kaasa (sest miski minus ütles, et väljas on ikka külm), sain head soovid alt korruselt ning läksin õue. Tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Nii palju siis minu hõiskamisest, et ei torm Ohiosse jõua. Sõitsin esimeseks panka, kasutasin ka selle drive-ini siis lõpuks ära (sest pank oli lihtsalt kinni). Alguses sõitsin kohale, vaatasin, et mingi post. Ei midagi muud. Siis märkasin, et mingi karbike on toru sees. Võtsin välja, panin oma tseki sisse ja vajutasin send nuppu. Ja sõitiski mu tsekk läbi torude sisse, tädi võttis vastu, pani raha arvele ja saatis mulle kinnituspaberi vastu. Päris lahe! Enam ei lähe ma kunagi panka sisse, see drive-in ruulib!!

Siuke postike

Umbes näeb, et põõsad on kõik tagurpidi
Pangas käidud, käisin korraks poes, ostsin omale kooli jaoks vihiku, mulle meeldib see, et on vihik ja pastakas, mitte mingi arvuti. Kuigi alguses tahtsin Justin Bieberi pildiga osta, otsustasin lõpuks ikka kutsude kasuks. Haha, see esimene lause pool oli tegelikult nali.

Edasi siis kooli, olin juba peaaegu kohal, 0,3 miili veel minna ja siis tuli rong. Ja ma reaalselt ootasin selle rongi järgi 7 minutit. Ma olin lõpuks nii närvis, mõtlesin, et ma ei jõuagi kooli. Pidin ju veel otsima, kus majas mu klass on või kus mu klass on või kuhu ma üleüldse minema pean. Lõpuks siis näitasin oma "olen-eestlane-ja-sündinud-ralliäss" oskusi ja leidsin ka parkimiskoha ning jooksin kooli. Ilmselt kui oleks tuulega samas suunas jooksnud, oleks hullu hoo sisse saanud. Ikka julm tuul.

Vot nii lähedal
Alguses oli koolis mingi orientatsioon, räägiti reeglitest, aga see tädi rääkis nii vaikselt ja kogu aeg seljaga minu poole, et ma ei saanud midagi aru, seega ma ei oska öelda, millest seal räägiti. Ühel hetkel jagati klassitäis inimesi ära, cookingu, spanishi ja health&care klassideks. Vantsisin siis oma spanishi vendadega alla korrusele, kuskile maja teise otsa. Meie grupis on 7 inimest, mina, siis üks noor naine veel Poolast, üks mustanahaline (kes näeb välja täpselt samasugune nagu Justin Vaprades ja Ilusates), ka üpris noor, ja siis üks vanem daam, julgen pakkuda, et 55-60 aastane ning kaks paksu ameeriklast mehed ja üks naine, kes juba oskavad seda keelt. Ajasid mind närvi, miks tulla algajatesse, kui Sa juba oskad. Aga ei, väga väga mõnus seltskond on.

Meie õppejõud on Melinda, super kift naine. Ja esimene Ameerikas, kes ütles mu nime puhtalt Gerli. Temaga rääkides sain ma aru ka, mida ameeriklased valesti ütlevad. Nad moonutavad selle e ära. Ja no r-tähte ei ütle nad ka niimoodi põristades nagu meie. Nii ma olengi kogu aeg mingi Göörli. Hea, kui isegi aru saan, et minuga räägitakse. Ja ma ei tee nalja, see on ulme ikka vahel.

Koolis olin siis kolm tundi. Kuna Abdul elab üsna kooli ligidal, kutsus ta mu pärast kooli korraks külla, tutvusin ta nõbudega, päris naljakad tüübid. Rääkisid omavahel araabia keeles, see kõlas ikka nagu mõnus puder ja kapsad, pärast rääkisime mingi tunnikese Abduliga veel juttu ja siis sõitsingi koju. Kiirtee peal oli täitsa võimatu sõita, teed eriti ei näinud ja tuul oli nii kõva, et puhus autot edasi-tagasi. Ulme!

Kui koju jõudsin, tegin uudised lahti ja mis ma näen - see sama lollakas torm Sandy, mis veel hommikul ei pidavat Cincinnatisse jõudma, on kogu täiega end siiapoole asutanud. Oeh, no selge, sellest siis see vihm ja tuul. Kuna mul päris mitu sõpra tormis sees, siis hoian ikka silma peal ja loodan, et kõik elavad selle kenasti üle. Siinkohal tervitused Liisile, Reelikale ja Michale.


Ja pildid koolimajast:
Tüüpiline koolisöökla


Enda peab ka ikka ära märgistama, haha


Libaryst on cybrari saanud

Telekad on igal pool



Niisiis, siinkohal ma lõpetan. Lõbustan end tormiuudiste otseülekandega ja loodan, et see asi lõppeb kiirelt ja õnnelikult kõikide jaoks. Ja te ei kujuta ette, kui heameel on mul praegu, et ma New Yorgist sisemaale kolisin.