esmaspäev, 19. november 2012

Esimene päev New Yorgis

Kuna õhtul jäi Egert juba kell 7 magama, oli arvata, et ega hommikul kauaks und ei olnud. Ja kuigi ema pidas vapralt poole üheteistkümneni minuga vastu, vajus ta ka ära ja loomulikult olid need kaks hullu juba enne kella kaheksat üleval. Mis siis mulgi üle jäi, kui üles ärgata. Kell kaheksa. Pühapäeval. Ebanormaalne.

Viisime siis end eluga kurssi ja rääkisin Egerti juba surnuks, sest õhtul ju ei saanud ning arutasime minu eelmise õhtu seiklusi. Kirusime natuke hotelli ja Egerti voodit (tal lisavoodi, mis kivikõva ja magab köögis, peadpidi pliidis, haahaa) ja no sättisime veel ning lõpuks saime siis linna poole tatsama hakata. Algas minu tähelend.

Esiteks sain ma hiilata sellega, kus asub metroojaam. Olin ju eile õhtul sealt ise tulles sellise seikluse maha pidanud, et teadsin nüüd täpselt kuhu minema peab. Teiseks oskasin ma täpselt öelda, mis metroopiletit meil vaja on ja osta selle nii kiiresti, et ema jõudis ainult "oot-oot" öelda. Ja siis muidugi ema ja Egerti hämmastus, kuidas ei küsitud ei parooli, ei allkirja, ainult postiindeksit. Sellest postiindeksi naljast pole mina ka aru saanud, kinopiletit ostes ja kaardiga makstes küsib ka seda. 

Järgmiseks olin ma siis hullult tark, et mis metrood meil vaja on ja kuhu suunas ning metroos istudes teadsin ju täpselt, mis peatust vaja on. Huhh, nii lahe. Ema oli alguses päris paanikas, arutasime Egertiga, et ema lihtsalt ei oska reisida nii, et tema ei pea mõtlema. Jõudsime siis oma 34nda tänava metroopeatusesse ning jalutasime Madison Square Gardenile, et üritada korvpallile minna. 

Kõigepealt leidsime mingi inimeste järjekorra, mõtlesime, kas nad tahavad piletit osta. Siis üritasime ikka turvamehega juttu puhuda, et kas on piletijärjekord. Tavaliselt välismaal ikka kõik jauravad, et ema mine küsi, ema mine ütle, nüüd vaatasid mulle kaks selli otsa: "Mine küsi Sina." Igal juhul korvpallile me ei saanud, sest see oli totaalselt välja müüdud ja järjekorras, kus hetkel oli umbes 300 inimest, ütles turvamees, et tema pole rohkem kui 30t inimest kunagi näinud. Ja ta oli tõesti seda nägu, et ta on sellel ametil kümme aastat olnud.


Edasi siis tatsasime, just nimelt tatsasime, sest ei meil pole metrood vaja, sööma. McDonaldsisse. Egerti palvel, sest no mida muud Sa Ameerikasse sööma ju tuled. Nagu tavaliselt Ameerikas, oli ka seal re-fill süsteem, mis tähendab, et jooki täidetakse tasuta. Egert küll küsimise jättis mulle, aga vaimustus meeletult. Ütles, et see on parim asi Ameerikas. Haa-haa!

Järgmiseks mingisugusesse ticketi punkti, kust me tahtsime osta pileteid, et muusikali vaatama minna. Reklaamiti ilusti, et 50% allahindlus ning õhtune etendus, kõik nagu sobis, kui jätta välja fakt, et see 50% soodustusega pilet maksis sama palju, kui internetist leitud pilet. Niisiis, ei mingit muusikali ja oligi aega kõike vaadata, mida tahtsime. 

Tänaval jalutades sattusime kõigepealt peale meeletule liiklusummikule, mis meie meelest oli päris lõbus ning siis toimus mingi möll ka, nägime hunnikus tuletõrjeautosid, kes läksid metroojaama. Alguses ei teinud väljagi, jalutasime edasi, jõudsime järgmisse metroojaama juba ning sinna tulid samal hetkel uued tuletõrjujad ning üks mees jooksis metroost välja ja karjus ainult "Crazy," põlemise lõhn oli ümberringi. Jumal teab, mis seal toimus, nagu Egert ütles, meil tehakse pommiähvardusi, aga New Yorgis pannakse ka pomm.

Ummik ja kõik tuututasid

Tuletõrjeauto

Jalutasime mööda Times Square'i, käisime mu lemmik Aeropostale poes, raiskasime hunniku dollareid ära ning läksime siis M&Mi poodi. Egertil ja emal hakkas kommidelõhnast täitsa paha, mina nautisin nagu väike laps. Ja arvake ära, mida ostavad eestlased M&Mi poest? Muidugi sini-must-valgeid komme. Jee!



Korv poes

Täitsa meie värvides poiss ju



Õnnelikud oma kommidega, süüa ei raatsi
Pärast M&Mi kommipoodi läksime veel Hershey'se šokolaadipoodi, aga see polnud midagi erilist, niisiis jalutasime edasi Central Pargi poole. Selle aja peale kui me kohale jõudsime, oli igasugu asju pähe määrivatest inimest ikka täiesti siiber ja meie kolme ühine vastus: "ME JALUTAME," üsna selge. Pidev pakkumine siis käiski rataste ja hobustekaarikute peale. Üks mees hüppas järsku õue ja hõikas: "We have special price today only for persons from.. Where are you from?" (-Meil on spetsiaalne pakkumine täna ainult inimestele, kes pärit.. Kus te pärit olete?). Me hakkasime kõva häälega naerma.

Pargile tegime siis päris suure tiiru peale, vaatasime järvekesi ja mingi lossikese ära ja tegime pilti ning rääkisime juttu. 

Semud iga nurga peal

Vennakesega


no lemmik ju

Egertile tegi nii nalja, kuidas me kahekesi tehnikaga tegelesime
Central Pargist otsustasime mööda viiendat avenüüd jalutada, aga see ei pakkunud üldse pinget, niisiis läksime 7ndale tagasi, käisime Apple'i poes, panime iPhone'ile silma peale (sest Egerti plaan on ju ometi endale see telefon siit kaasa haarata) ja otsisime Cosi (mis on minu üks lemmikuid söögikohti USAs) ning sõime pizzat ja Caesari salatit. Ehk päeva jooksul sõi Egerti burksi, friikaid, pizzat ja ohtralt cocat. Jah, ta lausa armastab Ameerikat.

Söömast jalutasime tagasi Times Square'le, tegime veel tuledevalgel pilte ning käisime mõnes poes shoppamas, sõbrustasime politseinikega ning metroosse ja koju. 


Aastavahetuse kuul, mis uue aasta saabudes üles viiakse ja siis 00.00 kukub alla

Perekonnapilt, väikeste puudustega

Sõbralik politseionu oli
Lõpuks kui oma metroopeatusesse jõudsime, olid kõik parajalt väsinud ning tatsasime hotelli ära. Mina hävitasin veel mõned kohukesed, no ulmeisu ikka nende järele ning Egert ja ema peavad kahekesi koos võitlust, et mitte magama jääda. Ulme vennad ikka. Homme veel pikem ja sisukam päev ees ootamas, jee-jee.


pühapäev, 18. november 2012

Seiklus New Yorgis alaku!

Olen elusalt New Yorki jõudnud, seikluseid rohkem kui miljoni krooni eest.

Laupäeval ärkasin kell 8 hommikul ning kella üheksa ajal hakkasime sõitma, Adam sõidutas ja lapsed olid ka kaasas, sest Amee oli tööl. Sõit kestis meil umbes tunnikese. Sain hommikul ka kõne mingilt imelikult numbrilt, aga kuna kell oli vähe ja number võõras, ei võtnud vastu. Kui lennujaama jõudsin, tegin check-ini ning vantsisin turvakontrolli.

Turvakontrollis pidin panema kohvri lindile ja jope ja püksirihma ja kõik ehted, saapad, ime, et veel pükse ei kästud ära võtta. Kui lindist läbi olin läinud, küsis turvamees, kas mul on kõht tühi. Hakkasin naerma ja küsisin, et miks ta seda uurib, ütles, et mul on kohvris võileib, mis seal olla ei tohiks, aga kui mul kõht tühi on, siis võin kaasa võtta. Haahaa!

Kui jõudsin oma ootesaali, nägin, et minu kell 12 väljuma pidanud lennuk väljub 12.40. Alguses tundus veel enam-vähem, et kahe järgmise lennu vahe oli 59 minutit, et jõuan küll. Järgmisel hetkel lükati kellaajaks 13.08. Läksin uurima, et kuidas ma teisele lennule siis saan, kui seda esimest nii palju edasi lükatakse. Teatati rõõmsalt, et see on ka kaks tundi edasi lükatud. MIDA??

Lõpuks siis Cincinnati lennuk väljus 2,5 tundi hiljem, jõudsin Põhja-Carolinasse, linnakesse nimega Charlotte.  Seal selgus, et ka kell neli väljuma pidanud lennuk EI VÄLJU kell neli ning minul kadusid juba kõik lootused üldse päeva jooksul New Yorki jõuda. Ostsin lennujaamast endale õuna ja banaani, sest kõht hakkas ka nagu tühjaks minema ning ootasin. Ootasin. Ootasin veel ja ootasin veel.





Lennuk tõusis õhku pisut pärast poolt viit. Esiteks istusin ma äriklassis, teiseks võeti mu käsipagasi kohver ära ja pandi suurte kohvrite sekka. Kusjuures seda viimast tehti nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi passi, rahakotti ega arvutit välja võtta. Kadus kogu täiega. New Yorki jõudes oli väljas kottpime. Tore lugu. Sain pärast megapikka ootamist oma kohvri kätte ja kadusin siis lennujaamast nagu tuul, sest ma tahtsin ju niiiiii väga kohale jõuda juba.

Esimene New Yorgi vaade



Vahepeal sain ema sõnumi, et kohvreid ei kontrollitud ja 18 kohukest ootavad mind! Jee! See andis tõuke kiiremini liigutada. Leidsin siis üsna kiirelt bussi ning kasutasin oma suurepärast orienteerumisoskust, sõitsin veidi, hüppasin maha ja leidsin ka metroo üles. See oli vähe pikem reis, tervelt 28 peatust, aga üsna probleemideta leidsin ka õige koha üles.

Edasi läks seikluseks. Kõigepealt ei saanud ma aru, kuhu poole ma minema peaks, aga kasutasin tarka telefoni ja google mapsi ning sain suuna kätte. Olin õigel tänaval, teoreetiliselt oleks pidanud olema ainult üks pööre paremale ja kohal, aga no nii ei läinud. Telefon lülitas ennast välja, sisse enam ei lülitanud. Tore lugu küll. Keset New Yorki, ihuüksi, kottpime, aimu ka pole, kuhu minema peaks. Kõndisin siis mööda tänavat edasi, otsisin 10ndat tänavat. Tänavad läksid järjest 9, 8, 7, 8, 9 .. midaa?? Kus 10 on?

Uurisin ümberringi inimestelt, juhatati mind siis kümnendale tänavale lõpuks (ema oli vahepeal paaniliselt mu juba läbi helistanud, USA numbri, Eesti numbri), kõndisin ühele poole, majanumbrid 888, 898.. okei, teisele poole. Teisel pool majad 928, 938, 948.. Mul oli vaja 700.. Tore lugu.

Helistasin uuesti emale, nüüd juba veits paanikas, et mul pole aimugi, kus see pagana hotell on. Ema sai umbes aru, kus ma olin ja kui ütlesin, et olen tupiktänavas, sai kohe aru, sest nende takso olevat ka sinna sõitnud. Niisiis tuli ta mulle vastu ja saigi lapse õnnelikult kätte. JEE! Kell näitas üheksat.

Hotelli jõudes leidsin magava venna ja sõin kiirelt ära kaks jänksi kohukest (mida ma niiiiii väga ootasin) ning tegin kohe ka leiva endale, oh kui hea, otse Eestist. Ema muidugi jäi ka ruttu magama ja nii ma imelikul kombel läksin ka ise kell 11 magama.



Seiklus lõppes edukalt, kurvalt ainult kohvri jaoks, kelle rattad jäid poole tee peale.

Edasise suhtes optimistlikum.

reede, 16. november 2012

Vaheklipp

Teen kiire postituse neljapäevasest päevast ja sellest, mis edasi saab. Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva olin jälle poole ööni üleval, niisiis magasin päeval kella kaheni. Kui üles ärkasin, sai tunnike jälle Killu ja Alvariga jutustatud, ja kella neljast asusin tööpostile.

Graeme alles magas, Evie suhteliselt kohe ärkas. Kogu päev oli kuidagi uimane, kõiki asju tegime hiljem kui pidi. See on üks hea asi nende õhtuste päevade puhul, et ei pea nii rangelt päevaplaanist kinni hoidma, sest pole vahet, mis kell lapsed magama lähevad (nt kui Amee tuleb 21.30, ei saa ma Eviet nt 21.15 voodisse panna, sest siis ta ei jõua magama jääda).

Mängisime mingeid hullumeelseid jooksmismänge, Evie joonistas minu toas neli paberit täis, sõime orzot kõik koos (see tähendas, et terve köök oli paras seapesa), siis veel browniet, mis on mingi ameerikale omane šokolaadikook, Adam ise küpsetas, ulme kui hea. Pärast vaatasime veel multikaid ja meil oli täna mullidega vann, sest Adam andis Eviele poes järele ja ostis vannivahu. Haha. Ja lõpuks siis beebid magama.

Evie kunstitunnid mu toas

Mullivann
Pidin valvepostil olema keskööni, siis tuli Adam koju ja minul jälle terve öö aega lollitada, sest homne tööpäev anti vabaks. Jee!

Kuidagi väga osavalt olen ma rääkimata jätnud oma järgmistest päevadest, isegi mu lähedasemad sõbrad tulid küsima, kuhu ma minema hakkan. Haha. Igal juhul on mul nüüd reedene tööpäev vaba ja laupäeva hommikul lennujaama ja New Yorki! Ja siis edasised asjad tulevad järjest järgi, mis kus ja kuidas.

neljapäev, 15. november 2012

2 päeva !!

Ma ei jõua oma päevasid enam ära lugeda, jäänud on veel neljapäevane tööpäev, mis on mõneti naeruväärne ja siis reedene tööpäev, mis on veel naeruväärsem ja siis juba laupäeva hommikul läheb tegutsemiseks, jee-jee! Ja laupäev tuleb pikk ja põnev. Ma niiiiii excited!

Olgu, kolmapäevane tööpäev. Graafikujärgselt oleks pidanud olema 9.00-18.00, aga teisipäeva õhtul rääkisime Adamiga selgeks, et hommikul tuleb koristaja, seega ta viib Evie ise kooli ja võtab Graeme ka kaasa ning tsillib temaga siis väljaspool maja. Minu tööpäev algas pärast kooli, umbes 11.30 paiku. Adam oli väga üllatunud, et koristaja ikka veel siin oli, mina ei osanud üllatunud olla, kuna tavaliselt on mul kolmapäeviti vaba päev ja mul pole halli aimu ka, mis kellani ta siin olema peaks.

Lõpuks oli lastel lõunasöögi aeg, aga süüa tegema ei saanud minna, koristaja oli all. Olin siis nagu mõni missioonil agent, käisin alt süüa toomas ja tegime pikniku ülemisel korrusel. Kui uneaeg kätte jõudis ja koristaja endiselt tolmuimejaga all kolistas, läks asi juba imelikuks, siis sain mina ka aru, et ta kuidagi kauaks jäänud. Panin lapsed siiski magama ja koristaja läks lõpuks alles poole kolme ajal ära. Õhtul rääkisin Adamile, ta oli nagu üllatunud ja segaduses sama aegselt, et kas koristaja hängib lihtsalt päeval nende majas. Ta koristas alumist korrust põhimõtteliselt 4 tundi.

Uinakust ärkasid mõlemad lapsed samaaegselt, seega ma siis üritasin korraga vahetada Graeme mähkmeid-riideid ja anda Eviele juhised, kus tema tantsuriided on. Poole tegevuse pealt kuulsin, kuidas Adam ka koju tuli. Adam palus, et ma Eviele tantsimiseks soengu teeksin. See kujutab endast täiesti tavalist patsi ja paela sidumist veel sinna, aga ta ütles, et tema jaoks on see patsikummi panemine lihtsalt meeletult raske. Mind ajas nii naerma.

Tantsutunni ajal vaatasime meie Graemega kodus Lottet ning tsillisime niisama ja kui Adam ja Evie ka koju tulid, oli mingi õhtusöögi moodi asi ja ajasime juttu kõik koos, sai korralikult naerda jälle. Graeme ei ütle oma emotsioonide väljendamiseks sõnu, ta nagu ümiseb või häälitseb ja mina näiteks saan juba päris hästi aru, mis hetkel ta küsib salvrätikut, millal tahab piima või süüa või mida iganes. Täna oligi nii, et Graeme hullult riidles Adamiga ja tahtis midagi ja Adam oli jumala segaduses, andsin siis Graemele salvrätiku ja vaatasin etteheitva pilguga Adamile otsa "Nooo kuidas Sa siis aru ei saanud?" Haha! Niimoodi tögamegi kogu aeg siin, väga kift, et mu perel minuga sarnane huumor on.

Tänase päeva tippsaavutus oli viie tunnine Skype kõne Killu ja Alvariga. Väga hull. Killul on nagu mingi missioon mulle eesti keelt meelde tuletada, käib ja jutustab, haha. Tegelikult väga tore on, teeme neid 100 päeva tasa, mis me üldse ei rääkinud.

Õhtul siis juhtus mitu asja. Hm, rääkisime Joshiga, oma erimeelsustest, ja jõudsime lahenduseni. Mis sest, et mulle see üldse ei meeldi, aga vähemalt sai selgeks räägitud. Lisaks käisime Robiga, kellega me juba tükk-tükk aega suhelnud olime, aga kiirete graafikute tõttu polnud kohtunud, õhtust söömas. Tema valikul ja "päeva-emotsioonil" läksime Mehiko restorani, "El Grande Rancho" kohanimeks. Teenindajad olid kõik mehiklased ja menüü oli mulle nii võõras kui veel olla saab. Lõpuks tellisin tacod, sest neid olin hotellis saanud ja need vähemalt maitsesid mulle.

Pärast õhtusööki käisime veel Starbucksis, jõuluteed joomas, mina ei osanud midagi valida ja teenindaja tegi mulle mingi segu mitmetest erinevatest, võõras ja mitte minulik (sest ei olnud üldse magus), aga imehea. Lisaks oli seltskond superhea, sest kuigi tegemist oli noore ameeriklasega (mis minu kogemuste põhjal tähendab lolli inimest), oli ta ääretult tark, ta teadis isegi seda, et Eesti on Läänemere ääres ja et me ei saa presidenti valida ja et meil oli enne eurot kroon. Wow. Mu suu jäi tõesti lahti. Arvestades eelmiste päevade emotsiooni, oli see õhtu täpselt õiges kohas ja täpselt õige huumoriastmega. Olin rahul.

Kuskil kümne ajal jõudsin koju tagasi, pugesin oma tuppa ja sisustan oma aega endale jõulukingituse tegemisega. Aitäh siinkohal Merlinile, kes mulle infot jagas, nüüd ma nagu väike laps oma suures rõõmus.

Läksime õue, Graeme keeldus midagi muud jalga panemast ja sokkide ära võtmisest keeldus samuti. Niisiis sai tulemus selline

Meisterdasin ise Eviele kommidest kaelakee, ta oli nii õnnelik, ütles, et olen parim au-pair terves maailmas

Tänane piknik teisel korrusel. Evie pildil näete jõulukingituste kataloogi, ta valis endale juba 12 asja välja. Ulme.

Minu kaart Madelenele:
Just wondering what you've been up to.. because you're one of my favourite people in the whole wide world.
Dear Madelene! This is so unfair we just met and now you already leaving. But I still believe we will see again. We have shared a lot together and there are not enough words to say what your friendship has meant or how special you will always be to me.
I hope your flight home will be without problems and you will be happy whatever life will bring to you.

You are part of my heart,
now,
tomorrow,
forever.
Love, Gerli

kolmapäev, 14. november 2012

100 päeva Ameerikas!

Täna siis ametlikult 100 päeva Ameerikas oldud. Kiirelt läinud need päevad. Uskumatu tegelikult. Mulle meeldib igasugu asju tähistada, jee-jee.

Nädala alguses jäin kuidagi väga tasa, mõned asjad ajasid emotsiooni kokku ja tundus, et ei saa sõnu kuidagi ritta. Sellegi poolest sisukad päevad olnud. Esmaspäeval alustasin tööpäeva kella kaheksast hommikul, sellistel hommikutel mõtlen alati, et tahaks magada. Alati. See kell kaheksa on minu jaoks ikka nõks liiga vara. Igal juhul sellel nädalal pole Ameet kodus, peame Adamiga kahe peale hakkama saama ning esimesel päeval tõestasime end muidugi selles mõttes parimast küljest, et kui Eviele kooli järgi minemiseks on aeg 11.15-11.30, olime me mõlemad 11.25 ilma Evieta kodus.

Õhtu oli mõnus, Adam tuli koju ning rääkisime juttu, tundub, et pean tõesti hakkama Allana sõnu uskuma mõne koha pealt, just nimelt selle koha pealt, mis puudutab perekonnas olevate inimeste iseloomu. Kuna mul tavaliselt on esmaspäeviti kool, aga tollel esmaspäeval oli tegemist veteranide päevaga, mistõttu paljud ülikoolid olid kinni ning Adam küsis kolm korda, kas ma olen ikka kindel, et mul kool on, saatsin õpetajale texti, kas on või ei ole. Kusjuures õpetaja ütles esimeses tunnis, et kui milleski kahtleme, saadaksime texti. Imelik oli, aga no olgu. Õpetaja vastus oli veel jou-jou sisulisem, naerma lausa ajas.

Veel kolm tundi enne kooli oli mul tehtud 0 kodust ülesannet, sest mu mõistus lihtsalt blokeeris, läks ju eelmine nädal tund üsna nihu. Tund enne minekut otsustasin end kokku võtta ja vähemalt üritada. Ja nii uskumatu kui see ka pole, üksinda omaette harjutades oli see asi kohe eriti lihtne. Tegin kõik kodused ülesanded ära ning sõitsin rõõmsalt kooli poole. Tuju oli kohe täitsa hea selle tõttu.

Koolis läks hästi, seal klassis on väga tore ja saab korralikult nalja. Kuna klassis olen mina ja üks poola tüdruk ja ülejäänud ameeriklased, oleme meie kahekesi sattunud "tarkurite" listi, kuna ameeriklaste jaoks on lihtsalt uskumatult raske põristada r-i ja lugeda sõna nii nagu nad seda näevad. Lõpuks ometi on minul eesti keelest kasu kah, haha.

Tund lõppes veerand kümme, väljas oli SUPERkülm, isegi kui autoni jooksin, värisesin üle kere. Ahh, talv ära ei tule veel.. Autos toksisin Joshi aadressi GPSi, käisin sealt supsti läbi ning siis koju. Ahjaa, kuna üks McDonald's ka jube ahvatlevalt kodu-kooli tee peale jääb, võtsin sealt omale jäätisekokteili. Selle eest, et ma nii tubli olin koolis. No kes ei leia vabandust, on loll. Eksole, haha.

Kodus jutustasin Michaelaga ja sain otsapidi juba hommikuste eestlastega ka kokku kuni lõpuks pisut pärast keskööd uinusin.

Hommikul algas tööpäev kell kaheksa. Tavaliselt algab teisipäeviti kell 12.30 ja see on tähendanud, et koolist hilja saabumine ei oma tähtsust, hommikul saab magada. No mitte täna. Kui see nädal ei oleks nii ilusa lõpuga, oleks ma lausa kuri oma graafiku pärast, haha. Meie hommik oli produktiivne, kogu aeg tegelesime millegagi, kordagi ei passinud niisama tühja ja juba kella 11 ajal nägin, kuidas Graeme väsis. Tähendas, et tegevus toimib.

Laste lõunauinak algas täna juba pisut enne kella ühte, nägudest oli näha, et pikka pidu enam poleks. Lõunauinaku aja veetsin mina Killu ja Alvariga skaipides. Ülitore oli lihtsalt, nii palju sai naerda ja nendega polnud ma tõesti 100 päeva rääkinud. Kui lapsed ärkasid, lõpetasime korraks ära, hiljem ma lõpetasin tööpäeva ning jätkasime. Väga lahe!

Adam käis õhtul poes ja tuli saja kotiga koju, rääkisime, et Eestis küll mehed poes ei taha käia, vähemalt minu isa küll ei taha. Ma mäletan, kuidas ma ükskord üritasime kahekesi ringkäiku ära teha, mida tavaliselt teeb ema tunni ajaga või isegi rohkem. Meil läks 10 minutit, korv oli imelikult tühi ja muidugi jätsime me kõik olulised asjad ostmata. Õhtusöögi sain ka täna, teist korda siin oleku ajal teeb keegi mulle süüa, haha. Päris hea statistika. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis Adam tegi, nagu makaronid, aga seest juustuga ja siis kastet peale ja parmesani juustu. Imehea!

Pärast õhtusööki ja korralikku huumorit, mis sellega kaasnes, panin ennast valmis ja hakkasin ära minema. Evie ütles veel mulle, et oleksin hoolas (esimest korda elus, ei teagi miks) ning soovis head ööd ka, mina sõitsin Madelene juurde. Madelene läheb homme Rootsi tagasi ja me leppisime kokku, et kohtume veel viimast korda kahekesi. Meie vestlus oli üsna emotsionaalne, ulatasime mõlemad teineteisele kingitused ning rääkisime veel tunnetest ja emotsioonidest ja ühel hetkel tundsin lihtsalt, et kui ma veel kauaks jään, kisub nutuseks ära. Läksime õue tagasi, kallistasime, naeratasin talle ja ütlesin head-aega ning järgmisel hetkel keerasin selja ja nutsin kogu südamest. Mul oli lihtsalt nii kahju. Ei lohutanud see, et meil juba kokku lepitud järgmine kohtumine, ei lohutanud see, et Eesti-Rootsi on nii lähedal ja me kindlasti suhtleme edasi, ei lohutanud tänapäeva IT-ajastu, mille abil saame kogu aeg suhelda, no kohe mitte miski ei lohutanud. Nutsin kogu tee koju, tulin koju, Adam nägi, aga ei öelnud midagi ning tulin oma tuppa ära. Eriti nukker kohe.

Veidi paremaks tegi tuju Harry Potteri film, mida huviga vaatasin, aga no selle lõpp oli ka nii kurb, et jälle nutsin ja lõpuks mõtlesin, et lähen igaks juhuks magama ära enne kui veel miski nutma ajab. Haha, mõnusalt emotsionaalne olen.

Üks asi vestlusest Madelenega ja ka Camilla blogist on mul nüüd hinges ja ma tõesti loodan, et tulen sellega toime. Sellest räägin pikemalt siis, kui see möödas.

Ja nüüd piltide maraton!



Mängisime kaks tundi nende play-dohidega, ja endiselt oli pliks nii erutatud sellest

Kostüümivahetus ja aeg printsessi mängida. Kusjuures Evie näeb siin pildil välja täpselt nagu väike Amee.

Hahaha, Evie on nii nunnu!

Kui meie Eviega pildistasime, veetis Graeme aega sedasi

Imearmas profiilipilt, Evie tehtud kusjuures

Jätkasime lollitamist

Väike playdohi fänn

Nagu Graeme näost näha võite, oli väljas meeletult külm, pärast 20 minutit põgenesime tuppa tagasi

Ja pildike Madelenele kingituseks

esmaspäev, 12. november 2012

Nädal jälle läbi

Aeg läheb siin ikka meeletult kiiresti. Järjekordne nädal jälle läbi saanud ja aeg siis veel viimased sündmused kokku võtta. Eilne päev mööduski terve aja voodis olles. Kui üles ärkasin, käisin all korraks, et midagi süüa, aga mitte millegi isu ei olnud. Sõin oma paar vaarikat ära ning mõned krõbinad ka ja kobisin voodisse tagasi. Kella üheksa ajal õhtul läks uuesti kõht tühjaks, aga siis tundus juba imelik alla minna sööma ja nii ma siis olin ikka edasi omas voodis. Kesköö paiku tuli Ian mu maja juurde, tahtis oma eelmise õhtu käitumise pärast vabandada (mainisin, et kõik mehed olid parajad sitapead) ning käisime korraks jäätisekokteili joomas. See vestlus eriti kuskile ei viinud ja ma arvan jätkuvalt, et ta on sitapea. Haha, küll on ikka tore.

Hommikul magasin äratuskellani, siis sättisin end valmis ning läksin Kenwoodi (mis on siit umbes 25 minutit sõitu) ning kohtusin seal Madelene, Anna ja Niklasega. Anna on ka rootslane ja Niklas oli tema poiss-sõber, kes tal Rootsist külas oli. Parajalt rootsipärane seltskond. Ootasime mingi pool tundi veel Zuri ja Kareni järel kuni need kohale jõudsid ja läksime siis Fridaysse sööma. Mina olin juba tükk aega pasta järele isutanud, seega oli kindel plaan seda süüa. Kuna portsud on tõeliselt suured, otsustasin võtta "pick 2-pay 10$" pakkumise, sest olin enamgi veendunud, et seal peab see pasta portsjon väiksem olema (sest pasta üksinda maksis 13$). Ja eelroaks võtsin BBQ kana mingisuguse flatbreadi. Ma ei teagi, mis see on, nagu sai, aga siuke natuke krõmpsuv. Muidugi, kui toit lauda toodi, selgus, et mitte mingit vahet ei ole, pastaportsjon oli Anna omaga sama suur ja tema võttis ainult pasta. Minul tekkis aga küsimus hinna poole pealt, et Anna maksis oma pasta eest üksinda 13$ ja mina sain lisaks veel eelroa ja maksin 10? Loogika?

Pärast soolaseid toite otsustasime juustukooke tellida ja kuigi ma pool oma soolast juba kaasa olin pakkinud, on ju mu maos alati ruumi magusale. Hahaa! Tellisime siiski Kareniga kahe peale, terve ära söömisele ma ei julgenud panustada. Tegemist oli vanilje koogiga ja tuleb tunnistada, et see täitsa maitses mulle. Need Cheesecake Factory koogid mulle siiani väga head muljet jätta ei ole suutnud. Kui olime söönud-maksnud, läksime õue ja tegime veel viimase pildi koos Madelenega, mina kohtun temaga korra veel, seega ei pidanud eriti õnnetuks muutuma.

Minu eelroog

Karen

Minu pasta, näeb välja nagu jäätis minu meelest

Zuri


Juustukook

Karen-Zuri-mina-Madelene-Anna-Niklas

Zuri-Karen-Madelene-Anna-mina. Päike paistis hullult silma teistele, sellepärast siuksed näod. 

Lõpetasime Friday's umbes kella kolme ajal, siis sättisime Zuri ja Kareniga end Masonisse bowlingusse. Hiljem selgus, et see jumala mu kodu ligidal. Peab veel minema. See oli üsna suur, 18 rajaga ning maksis ka päris lahedalt. Kõigepealt eraldi kingad 2,95$ ja siis 3,95$ mäng. Aga mitte, et mäng rajal maksab nii palju, vaid mäng iga ühe jaoks. Me mängisime kaks mängu umbes tunniga. See teeb sisuliselt tunni hinnaks 24$. VÄGA normaalne.

Mängida oli päris tore. Esimene mäng läks üpris aia taha, kuulid olid valed ja rada oli viltu ja nii edasi. Teine mäng oli mul juba rohkem enda moodi, aga ikkagi lõpp läks käest ära. Ise arvan, et peaasi, et lõbus oli ja seda ta oli.

14 rada paistab pildilt, 4 jäi veel peitu

No ikka roosa kuuliga ju

Esimese mängu algus, no väga kõva

Esimese mängu lõpp


Teise mängu lõpp, Zuril oli mõlemas mängus sama skoor, ma ikka teises tegin 2x esimese mängu skoori, haha

Ja meie kõik koos. 
Pärast bowlingut läksin siis koju, rääkisime Adamiga veidi juttu, kuna Amee ei ole kodus sel nädalal, arutasime natuke töögraafikut ja mu nädalavahetuse seiklusi ning niisama juttu ka. Tegelesin pisut lastega, Evie oli natuke tusane kuna ta oli just ärganud, aga muidu oli väga tore.

Lõpuks siis maandusin oma tuppa, selline mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb tunne on sees, iseenesest oli ju jälle supertore nädalavahetus, aga ikka on mõni asi nüüd hinges, mis rahulikult olla ei lase. Ja ainult kuus päeva veel mu lennuni, jee-jee!

pühapäev, 11. november 2012

Head isadepäeva, isa!




Sa oled minu isa 
nii tugev, suur ja visa, 
teed tööd ja teenid palgalisa 
ja minu peale eal ei kisa. 
Võta vahel ka puhkust, 
siis tunnen su üle uhkust, 
ja selleks, et kõike jaksaks sa, 
tahan Sulle öelda ma: 
Palju õnne kallis ISA 
ole ikka vapper, visa. 
Kui mind sinu lapseks loodi 
tahan olla sinu moodi. 


Natuke naljakas luuletus on, aga no tähtis on mõte. Head isadepäeva, isake kallike! :)

Head isadepäeva!



Happy Fathers Day
Happy Fathers day means more 
than have a happy day 
It means i love you first of all 
Then thanks for all you do
It means you mean a lot to me
and that I honor you.

Happy Fathers Day, my best hostdad Adam!