laupäev, 30. august 2014

Universal Pictures ehk 3.päev

Kolmas päev algas eriti vara. Kuna eelmisel päeval sai üsna varakult magama mindud ja keha ei tahtnud kuidagi aru saada, millal uneaeg on, olime Allariga mõlemad kella neljast juba üleval. Esialgu oli tuju ka kuidagi paha, meie host ei jätnud õhtul meile kummalegi eriti head muljet ja esimese hooga mõtlesimegi, et paneme jooksu. Kui LA hotellide hindasid nägime, enam ei tahtnud (ja etteruttavalt ütlen, et nüüd kõik palju parem ka). 

Vaate üle nagu kurta ei saa
Teised meie „korteris“ ärkasid alles pärast meid, mina, Allar ja Fred läksime Universal Pictures’isse. Kell oli mingi pool kümme, kui me kohale jõudsime. Ära tulime kell seitse, lihtsalt ütlen. Sõit sinna kestis üle tunni, päris pikk maa oli. Parkimise eest pidime 16$ maksma, no on masendav eksju. Midagi teha ka ei saa, sest ühtegi teist kohta parkimiseks ei ole. Läksime sisse, kohe tuli tuju peale, eriti positiivne koht mu meelest.






Esimese asjana käisime Shrek’i teemalisel etendusel, mis oli lihtsalt ülilahe. 4D film, vahepeal kui Eesel aevastas, lendas meile vett näkku ja kui ämblikud kõndisid, kõndisid need meie jalgade peal ka. Huh, päris creepy värk. Edasi me läksime keskväljakule, kus oli see veeatraktsioon, et pead läbi jooksma ja kuivaks jääma. Alguses mõtlesin, et davai, mina ei saa märjaks, lõpuks andsin täiega alla ja lihtsalt jooksin läbi ja olin muidugi läbimärg ka.

Edasi mul veidi on järjekord segamini, aga me käisime näiteks loomade show’l. Koerad, kassid, linnud, siga, merisead, hull kompanjon ja iiiiiii kui lahedad lihtsalt. Käisime Simpsonite majas, see oli Universali üks ägedamaid asju. Pandi vagunisse istuma ja siis jumal teab mitu D’d see asi oli, igal juhul sõitsin nagu Ameerika mägedel. Süda läks ka pahaks. Ilma naljata. Tulime välja, otsustasime sööma minna, võinoh, et võtame hotdogid ja möllame edasi. Ma võtsin kaks ampsu hotdogi ja oli selge, et siit täna head nahka ei saa. No nii halb oli olla. Ahjaa, söögijärjekorras kohtusime Madelene ja tema sõpradega ka. 

Veel käisime me Õudustemajas, mis oli tõesti nii õudne, et ma kogu aeg kiljusin, röökisin südamest kohe ja mida rohkem ma röökisin, seda rohkem nad mind ehmatasid. No väga ulme. Rippusin lõpuks täiesti Allaril kaelas, nii õudne oli. Veel käisime Minionide sõidus, mis oli ka päris lahe, aga mitte MEGAlahe. Õnneks oli see alguses ja siis tundus veel päris änksa. Vaatasime ära WaterShow, mis mulle kõige meeldejäävam oli, see oli lihtsalt üliäge, kui palju efekte suudeti teha nii lihtsa asjaga nagu vesi. Käisime ka Studio Tour’il, kus siis näidati filmide tegemisi ja näitlejate elukohti võtete ajal, aga mul oli sel hetkel  nii paha olla, et ainus, millest ma mõelda suutsin, oli voodi. 

Allar sai õnneks kohe aru, et mul paha on ja nii ostsime vett, jõin, kallasin peale, jõin veel. Väljas oli nii kuum ja megapalju inimesi ja hullud atraktsioonid, et mu mõistus lihtsalt andis alla. Õnneks mida aeg edasi, seda parem hakkas. Sõime ära ühed jäätised ning seisime kaks tundi (!!!) Transformerite järjekorras, sest üks youtube’i guru ütles, et see on kõige ägedam atraktsioon Universalis. See oli tõeliselt tüütu, see ootamine, kogu aeg uued koridorid, uued uksed, veel pikemad koridorid, muud kui seisa ja oota. Iseenesest oli minu meelest asi väärt ka, Allar ütles, et Simpsonid olid paremad. Mõlemad ülihead, mu meelest. Viimases sõiduks valisime Jurassic Park’i, kus hoiatati küll, et kõik saavad märjaks, aga ma mõtlesin, et ah hui, teevad tünga nagu nii. No ei teinud.. me tilkusime kõik nagu dušši alt oleks tulnud. Õnneks oli see meie viimane atraktsioon ja pärast seda läksime nagu nii koju ära.













Studio Tour - metroojaam



Kaks tundi järjekorras




Ma olin nii väsinud, et ma jäin autos kohe magama. Fredi autoga käisime, tema sõitis. Sõitsime Santa Monicasse, et sealt veel kaks tüdrukut peale võtta, kes ka Fredi juurde tulid. Saksamaalt pärit, üks neist lõpetas just oma au-pairi aasta ja teine tema sõbranna. Väga lõbus reis oli koju tagasi, sai juttu rääkida ja naerda.

Kodus võtsime GPSi ja sõitsime siis Allariga Targetisse, Allar sõitis seekord. Kuna meie tee aga kiirteele viis ja ta konkreetselt ära ehmatas, siis ta loobus ja tagasi sõitsin mina. Poest oli meil palju asju vaja, aga me olime nii väsinud, et ei viitsinud midagi osta ning tagasiteel lippasime TacoBellist läbi, ostsime omale burritod. Ma polnud ju päeva jooksul midagi rohkem söönud kui kaks ampsu hotdogi ja jäätise ning lisaks veel terve päeva ringi ka tõmmelnud.

Jõudsime „koju“ tagasi veidi pärast 11’t, teised (kaks tüdurkut Saksamaalt ja kaks tüdrukut ei tea kust) sõid pizzat ja veetsid aega koos, me olime antisotsiaalsed, no üldse ei jaksanud. Paar sõna ütlesime sekka ja tegime voodid ära, et tudule minna. Fingers crossed,et homne hommik ilusam (ja hilisem) oleks.

PS! Kell üks tulid veel kaks tüdrukut siia, meid on ühes toas praegu 8 tükki, haha, HURRRAAA. 

reede, 29. august 2014

Mikidemaal, päev 2

Teine päev algas meil hommikul kell 6, Eesti aja järgi 7, kuna me ei saanud täpselt aru, mis kohalik kell on või kas telefonid muudavad kella ära automaatselt, sest otseselt levi polnud, aga vahepeal oli helgemaid hetki. Seega me igaks juhuks ärkasime varem. Kui aru saime, mis kell on, magasime muidugi edasi. Lõpuks kui üles saime, läksime sööma, sain jälle oma munaputru ja peekonit, mingi hull lemmik viimasel ajal. Istusime laeva ninas, seega nägime ilusti mereteed ja nautisime oma hommikusööki. Ilm oli imeilus, päike paistis. 

Sadamasse jõudsime täpselt kell 10 ja siis panime padavai jooksu ka, jalutades, kuna sadama ja lennujaama ekspressi vahe oli umbes 3km ja meil aega ligi 2 tundi. Tundus mõttetu bussipileti peale raha raisata (ja nagu nii järgmised kaks nädalat saavad olema „ülitervislikud“). Jalutades me muidugi eksisime veidi ära, aga seda ainult see-tõttu, et me hakkasime minu kaardis kahtlema ja turistigiid juhatas meid teisele poole. Pärast muidugi tuli välja, et oleks pidanud minu kaarti usaldama, jõudsime küll samasse kohta, aga tegime vist tervele Stockholmile tiiru peale. Õnneks oli ilm jätkuvalt ilus. 


Mis puudutab rootslaste seletamisoskusesse, siis see on küll noh jah.. Üks tüdruk seletas hullult hästi, ülejäänud seletasid käte ja jalgadega ja näiteks, kui me lõpuks olime CityTerminalis, kus meil oli vaja olla teoreetiliselt, lihtsalt teises terminalis, seletas sealne infolaua kutt, et noh.. „Go outside and left.“ Ja kõik. Kogu tema seletus. Johhaidii. No üles me igal juhul lõpuks oma terminali leidsime ning saime ka piletid ostetud ja rong ootas meid kohe ees. Rong oli megaäge, sõitis 200km/h, hullu kimaga pani.


Teel lennujaama refreshisime hullult uudiste lehekülgi ja lennujaama lehte, sest nagu teada, öösel hakkas vulkaan Islandil purskama ja no see oli viimane, mida meil vaja oli. Õnneks läks kõik hästi. Jõudsime lennujaama, tegime iseteeninduses check-in’i ära, kuna järjekord oli mega ja saime siis teada, et USA lennule ei saa kohvrit iseteeninduses checkida. Oh miks? Järjekord oli tõesti mega, me seisime mingi 100 tundi seal, ausalt. Kui kohvri antud saime, vudisime turvakontrolli, mis oli nii lebo, et ma vist oleks võinud vedelikud ka käes läbi viia, neil oli jumala pohhui, kuidas-kus-mis. 

Oma terminali jõudes oli veel üks passikontroll ja siis veel üks passikontroll ja siis lõpuks ootesaal, kuhu meid pea kaheks tunniks jäeti. Mingi jama oli neil seal, nii palju kui kõlaritest kuulsime, täpselt ei teagi, milles asi oli. Õnneks oli seal laadimispunkt kenasti olemas ja Wi-Fi samuti, seega oli, kuidas aega parajaks teha. 



Lõpuks kui meid lennukisse lasti, selgus, et kuigi meil on 27’s rida, oleme pea viimased. No mõni rida oli veel pärast meid. Lennuk ise on tõeline odavlennufirma oma, kõrvaklapid tuli osta, tekk tuli osta. Õnneks mul klapid olid, ostsime Allarile ja teki jagasime ka kahepeale ära. Kolme istmega reas vähemalt istusime kahekesi ja see oli tõeliselt mugav. Reis ise oli lihtsalt nii igav, et no kuku pikali. Ma võtan kõik sõnad igava laevasõidu kohta tagasi. Tegime Allariga sudoku challenge’t, võidu peale, ma võitsin, Allar tegi sohki. Paar filmi sai ka vaadatud, muusikat kuulatud, magatud ja põhiliselt vahitud seda ekraani, et no kaua ometi see lennuk veel lendab. 












Welcome to The United States - lause minu südamele :)
 Jõudsime kohale veidi enne nelja, tassiti meid bussiga kuskile terminali, kus me kõmpisime veel hunniku maad ja seisime veel piirikontrolli järjekorras ka megakaua. Lõpuks kui järg meieni jõudis, otsustasime koos minna, sest nii tundus, et läheb kiiremini. NO EI. Piirionu oli endale pähe võtnud, et ta küsitleb meid nii kaua kuni üks meist nutma hakkab (no mina ilmselt). Te lihtsalt ei kujuta ette, mis küsimused ja järeldused tal olid. Näiteks uuris ta, et mis tööd me teeme ja kommenteeris, et aga kuidas te siis USAsse reisite, kui te nii väikse palgaga töö peal olete? Ma läksin jumala keema, ütlesin viisakalt, et no ma ei ütleks, et meil eriti väiksed palgad on ja see, et USAs süsteemid teisiti on, ei tähenda, et igal pool on. Ta nagu konkreetselt üritas vihjata, et hei Gerli ja Allar, teil pole piisavalt raha, et meie riiki tulla. Jobu. Lisaks siis muidugi tekkiski probleem sellest (jälle), et mul oli J-1 viisa ja et Allaril ka oli, 100 küsimust selle kohta ning muidugi parim osa, et Allaril on tegelikult kehtiv viisa ka USAs olemas, aga praegu tuli riiki ESTAga. No ma ei saa aru. Küsiti meilt tagasisõidupileteid ja seda, kuhu praegu lähme jnejnejne. Ilma naljata mulle tundus, et me vastasime pool tundi järjest selle sego küsimustele. Kiiresti läks, jah...

Kontroll läbi, saime kiirelt kohvri kätte ning see punkt, kus meid oleks pidanud maha võtma liigse alkoholi kaasa tassimise eest, oli megalõbus, onuke küsis mult, kas meil on oma keel ja kuidas on eesti keeles „Kuidas läheb?“ Ja ütles järgi ka, nii tore. Lennujaamast välja minnes avastasime esimese asjana ülisooja ilma. Kuigi temperatuur näitas vaevu üle 20 kraadi, oli nii hea soe, oeh. Jalutasime oma autorendi shuttle’i juurde, see tuli üsna pea, esimene sõitis meist mööda, teine võttis peale ja viis kohale. Rendis saime jälle natuke jutustatud, kuna mitte miski ei sobinud ega klappinud ning pärast pikka jauramist anti meile corolla võtmed kätte ja sooviti head teed. Te ei kujuta ette, kui ilus see auto on! Ma lihtsalt armastan Toyotasid ja see on uus ja musta värvi ja seest ülivinge. Ja see on 2014nda aasta auto. Oeh, mõnus.


Hakkasime siis sõitma, GPS ei tahtnud kuidagi aru saada, et me ei ole Assakul, seega me esialgu tiirutasime suvalt ringi kuniks ta ennast järgi võttis ja läksime siis Wal-Marti otsima. Üsna tore pärast 10 minutit omapäi ringiliikumist sattuda 10-realisele kiirteele, kus GPSi Jüri stoilise rahuga seletab: „Hoia vasakule, järgmiseks hoia vasakule ja püsi paremas reas. Hoia vasakule ja mine vasakult kolmandasse ritta.“ Tead, Sina, Jüri, mine üldse metsa. Õudne, kui hull see kiirtee oli. Esimesed paar minutit ikka olid väga pingelised, edasi läks leboks. Walmarti leidsime ka kenasti üles, ostsime siis paar asja, mis vaja oli ja sõime veidike ning hakkasime siis otsima oma hosti Fredi kodu, mis oli täiesti võimatu missioon. Lõpuks võttis see meil aega ei rohkem ega vähem kui tunnike. 




Ta kodu on aga WOW. Ma ei osanud ühtegi muud sõna öelda, kui ta meid sisse tõi. Ainult WOW. Igal juhul vestlesime me veidikene ja kuna me olime päris väsinud, siis tegime voodid ära ja tuttu ära. 

neljapäev, 28. august 2014

Tagasi Mikidemaale, päev 1.

Meie reisi algus oli hullumeelne, nii megalt kiire oli, ma töötasin veel hommikul, seega ma pidin korraga jõudma hoida Looret, pakkida asju, sõita mööda linna, Loore vanaemale näiteks järgi ja siis veel raha vahetama ja oehh.. Kui ma lõpuks koju jõudsin, olin läbi nagu Läti raha juba. Pakkisime kiirelt asjad kokku, arutasime omavahel veel 7x üle, et mis puudu on ja mis juurde tuleb panna, aga no mõni asi jäi ikka maha, nagu näiteks USBi juhe Lexusesse. No mis seal ikka.  Sõin kodus veel natuke ja siis tuligi juba emps järgi ja viis meid sadamasse. 

Sadamas saime oma check-in’i kenasti tehtud, aga pidime hullult ootama, kõigepealt kuniks lasti sinna üles ootama ja siis polnud laeva ja see tuli ka mingi sigahilja ja lõpuks jooksime laeva. Kadusime üksteisel veel ära kah. Kajut oli meil mega – autoteki all! Jess. Kuigi väga ilus. Kui olime kotid ära pannud, läksime laeva peale ringi jalutama, õhtusöögi varianti otsima, kuna „Rootsi laud“ maksis 36€ ja kui väga ma ka ei tahtnud viis liitrit jäätist ära süüa, oli see hind ajuvaba. Leidsime ühe koha, kus pidi maksma 100g järgi 1.90€, see tundus päris okei.  Tegime paar pilti ja videot ning kolisime kajutisse tagasi. Ah ei, tax free poes käisime ka korraks ja siis vaatasime kajutis filmi „Last Vegas,“ aga Allar jäi juba suht alguses magama ja mina jäin ka ühel hetkel. Magasime mõnusalt kuni laev jõudis Helsingisse ja hakkas nii kõvasti värisema, et mu padi värises voodist maha. No doubt, ma olin päris kuri. Haha.




Pärast pisukest arutelu, et mis siis nüüd teeme (te ei kujuta ette ka, kui igav on laevasõit, kui pidu ei pane ja mega seltskonda kaasas pole) ja otsustasime õue minna. Tegime veel videosid, pilte ja läksime kajutisse tagasi. Hull ekskursioon on siin laevas, liftid ei too kõik teisele tekile ja siis me muudkui peame orienteeruma. Kajutis avasime šampuse ja ametlikult meie reisi, pidasime maha kaunid toostid-kõned ning jõime selle 10 minutiga ära. Või võib-olla pikema ajaga, aga mul hakkas pea kohe ringi käima, seega ma ei saanud midagi aru. 






Kui jook joodud sai, läksime uuesti laeva peale taterdama, seekord siis sööma. Läksimegi sinna saja grammi kohvikusse, pakuti kartuliputru (lemmik ju) ja lihapalle, megahead soolased. Kõhud täis, üritasime ikka kuidagi wifisse saada, aga terve laev vist üritas, seega mega aeglane jamps oli. Istusime „Fun“ baaris, oma arvutites ning ajasime lolli mula. 

Ja nõnda meie laevareis möödubki. Hommikul kella kümneks peaksime Stockholmi jõudma ja siis õige seiklus alles algab.

neljapäev, 14. august 2014

Uued seiklused ootavad ees

Kutsun kõiki oma Ameerika seiklusele kaasaelajaid nüüd mu uuele seiklusele kaasa elama. Seekord päris Ameerikasse ei koli, aga seal saab ka kindlasti käidud - http://gerlikruiisil.blogspot.com/.

esmaspäev, 4. august 2014

1 aasta kodus

Täna, täpselt aasta tagasi, jõudsin Eestimaa pinnale ning minu ilus muinasjutuline lugu Ameerikas sai mitte nii muinasjutuliku lõpu. Lubasin kunagi, et kirjutan postituse oma ajast, kurbadest ja rõõmsatest hetkedest ning võtan selle kokku nii, et see ei tee enam haiget.

Öeldakse, et inimene saab millestki üle siis, kui ta suudab meenutada ainult head. Minuga just nii praegu ongi. Ainus, mida oma aastast mäletan, on õnnelikud ja rõõmsad hetked, inimesed, kellega tutvusin ja minu teine perekond, kelle endale sain. Ja ausalt öeldes, kui ma aasta tagasi ütlesin, et ma ei teeks seda enam mitte kunagi uuesti, olen ma praeguseks selle juba unustanud, ma teeks seda iga kell uuesti (ja kes teab, äkki teengi). 

Aasta on pikk aeg. Täpselt nii kaua sain ma Ameerika pinnal ka olla. Ma elasin New Yorgis, oma esimese hostpere juures, kellest ma küll tegelikult ei mäleta midagi. Mu aju on lihtsalt ära blokeerinud selle osa, mis seal toimus või kes need inimesed olid. Nemad olid esimesed, kes näitasid mulle, millised on ameeriklased tegelikult. Edasi elasin ma Stamfordis, Reelika hostpere juures ja jätkuvalt, ma olen neile surmani selle eest tänulik. Ilma nendeta oleks mu dream õhupall juba nädal pärast saabumist katki läinud. Ja siis kolisin ma Liberty Townshippi, Cincinnati eeslinna. Minu paradiis algas. 

Amee, Adam, Evie ja Graeme on jätkuvalt mu südames, me kirjutame ja räägime, saadame pakke. Mäletatavasti kolisid nad Texasesse, kui ma nende juurest lahkusin ning nüüd on nad valmis saanud ka oma maja ning elavad seal. Adami õde kihlus vahepeal, Amee õde sai lapse. Palju muutuseid on toimunud ning neil läheb endiselt hästi.

Edasi elasin ma Hamiltonis, Richardite perekonnas, kes olid tõesti armsad inimesed, aga tüüpilised ameeriklased ning selle asemel, et rääkida ja asi korda ajada, käitusid nad nii nagu ameeriklased ikka käituvad - endale kasulikult. Kuna seal oli meeletult valesid ja alatut käitumist, ei tahaks ma nendest üldse pikemalt rääkida. Fakt on see, et nad võtsid uue tüdruku umbes 2 kuud pärast minu lahkumist ja kohtlevad teda täpselt sama sitasti kui mind. Ma arvan, et peaksin olema rõõmus, et sellest pääsesin.

Järgmised kodud olid mul Elleni, Lidia ja Zuri hostperede juures mõnede päevade kaupa ning ka kõigile neile olen ma rohkem veel kui tänulik, sest just sellises olukorras Sa näedki, kes on Su sõber. Muidugi tegelikult oli mul öömaja pakkujaid teisigi, aga nemad olid need, kelle juures ma reaalselt olin.

Ma sain endale väga häid sõbrannasid: Zuri Panamast, Madelene ja Joanna Rootsist, Kim, Nele ja Lidia Saksamaalt, Tereza ja Christin Tšehhist ning Ellen Brasiiliast. Pean uhkusega tunnistama, et suhtlen nende kõigiga tänaseni. Kõige rohkem vast Zuri ja Madelenega, kuna viimane käis mul hiljuti külas ning Zuri.. tema lihtsalt oli mu parim sõbranna seal ja kuigi me vahepeal tülli läksime, oli see meie puhul kuidagi mitte midagi ületamatut. Väga palju oleme ka Joannaga rääkinud, temaga saame nüüd ka kuu aja pärast kokku ning muidugi Ellen, kes jätkuvalt kiusab mind piltidega Kings Islandist, sest tema pikendas teiseks aastaks ja on endiselt seal. Ja ma olen endiselt väga kade.

Kui ma võtan oma aja kokku, ütlen ikkagi, et ma ei kahetse midagi. Ma tegin selle aasta jooksul rohkem lollusi kui  oma eelneva elu jooksul, ma tutvusin rohkemate inimestega, ma elasin hullupööra mõnusat elu. Ma õppisin selgeks keele, mida ma räägin sama hästi kui oma emakeelt, ma kasvatasin oma enesekindlust ning avasin oma silmad, et maailm ei ole must-valge ega ka roosa. Õppisin olema realist, õppima oma vigadest ning mis kõige olulisem - õppisin armastama iseennast.

Üks, milleks tuleb valmis olla, on see, et inimesed Su elust kaovad. Kadusid ka minu elust. Kui ma koju tagasi tulin, kustutasin oma elust ära kõik need, kes selle aasta jooksul minuga kordagi vestlust ei aretanud. Milleks see kõik? Lisaks tekkis mu ellu selliseid inimesi, kes tahtsid minu sõbrad olla, kuna olin USAs käinud. Mõni neist siiralt, mõni mitte. Pluss muidugi Eesti aupairide kogukond, oeh, nii palju uusi tüdrukuid minu sõbralistis, enne kui läksin, minu sealolemise ajal ning ka nüüd, kui ma juba kodus olen. Oma kogemustega saan head nõu anda ning ma pean ütlema, et Eesti tüdrukud on ikka ägedad tüdrukud küll.

Kohanemine kodus. Ilmselt veidi aitas kaasa ka minu üsna järsk ja ootamatu lõpp, aga see kohanemine oli ikka väga raske. Alguses läks mul ligi kuu, kui ma olin valmis inimestega kokku saama, kes polnud mul just kõige lähedasemad ja kelle küsimused alles haiget tegid. Muidugi ma pean siinkohal tänama meeletult oma sõpru, kes andsid endast 120%, et ma ennast hästi tunneks ning muidugi mu pere, eesotsas emaga, kes tegid mu olemise ikka väga mõnusaks. Ma kippusin (ja mõnikord kipun siiani) Eestit ja Ameerikat pidevalt võrdlema, kippusin endale kinnitama, et seal oli parem. Kippusin silma kinni pigistama asjade ees, mis olid siin suurepärased, aga ma ei tahtnud seda endale näidata. Ma ei tahtnud tunnistada, et Eestis on ka täitsa okei olla, iga minu rakk tahtis üle ookeani tagasi lennata.

Kolm kuud hiljem läksime me emaga reisile, Ameerikasse, kuhu ta tegelikult pidi mulle külla tulema, aga noh, mind ju seal enam ei olnud. Meie reis oli ülilõbus, naljakas ja tore ning ma olin enda jaoks juba mõelnud enne reisi selgeks, et sellest kas saab minu Ameerika peatüki viimane lehekülg või saan ma vastupidi aru, et ma tahan sinna tagasi. Juhtus viimane. Mu ema, kes ilmselt tunneb mind pea kõige paremini, on sellest ajast saadik rääkinud, et ma muutusin seal totaalselt ja see on totaalselt minu ühiskond. Minu inimesed, minu suhtumine, minu elu.

Ja nii ongi. Ei möödu päevagi, kui ma ei mõtleks, kuidas Ameerikasse tagasi saada, mida seal teha, kellega olla, kuhu minna. Võib vist isegi öelda, ma olen totaalne USA sõltlane. Ilma naljata. Viimased pool aastat olengi teinud ränka tööd, et sinna tagasi minna ning ma ei jäta enne järele, kui ma saan ka. Kui ei saa selle projektiga, saan järgmisega. Kui keegi minult au-pairi programmi ja kogemuste kohta küsib, räägin alati positiivset, mis sest, et negatiivset on ka, positiivne kaalub selle kõik üle. Ma ei oleks see, kes ma olen, ilma selle kogemuseta.

Lõpetuseks jõuangi sinna, et 28.augustil sean juba koos Allariga sammud jälle USA poole, küll ainult reisile, aga seekord läänerannikule ehk kõik on jälle uus, juhhuu! 

reede, 25. juuli 2014

Uudised




Minu puhul on see häda, et kui ma midagi pähe võtan, siis nii on. Kolmapäeval sain pakkumise, terve öö mõtlesin selle peale ja neljapäeval otsustasin, et no ja mis mul kaotada on? Nii, et, Ameerika - HERE I COME AGAIN! 

(Hihi, ja see ju tähendab jälle uusi blogipostitusi, hurraa!)

pühapäev, 9. veebruar 2014

Uus blogi

Kutsun kõiki siinlugejaid ka mu uude blogi keskkonda: http://thesidrun.blogspot.com/.

Tegemist siis minu iga päevase jonnimise, vingumise, arvamuse ja kogemuse blogiga. Kirjutan kõigest, mis peas, südames ja hinges ning ootan vastukaja samuti.

Tere tulemast :)

neljapäev, 19. detsember 2013

123

Mulle tundub, et siin on ikka veel neid, kes tahaksid mu igapäeva blogi lugeda, aga pole kutset saanud, palun saatke minagerli@gmail.com uuesti oma meiliaadress, mingil hetkel tuli neid kutseid nii palju, et keegi võis küll kahe silma vahele jääda.

Varsti jagan uut ja põnevat blogi, mis hetkel avatud ainult mulle, aga üsna pea saab avalikuks.

esmaspäev, 2. detsember 2013

Väike kokkuvõte

Niisiis ongi minu kaua oodatud puhkus Ameerikas läbi. Kõige eredamad momendid on ikkagi kruiisilt pärit, kuigi me empsiga mõlemad tõdesime, et kruiis lõpus oleks parem olnud. Esiteks temperatuuri vahetus ja teiseks see, et seal saab tõsiselt lõdvaks lasta. 

Mul on heameel tutvuste üle, mis tänu kruiisile sain. Esiteks muidugi teised eestlased Malle ja Hindrek, kes olid lihtsalt nii ägedad, et seda raske kirjeldada. Mul pole kunagi olnud probleemi võõraste inimestega läbi saada, aga nad olid kohe ekstraägedad. Teiseks Nikola, noormees Serbiast, kes laeva peal meie õhtusöögi kelner oli, kellega me tänase päevani kirjutame ja arutasime, et ta võiks puhkuse ajal Eestisse tulla. Ja kolmandaks, Shurland, noormees Trinidad ja Tobagost, varem mul siin blogis DJ nime all olnud, kellega me samuti tänase päevani aeg-ajalt kirjutame ja Skypeme. Rahvusvahelised suhted on alati kasulikud.

Nikolaga, pärast seda, kui me Gangnam Style'i olime ära tantsinud. 
Kui ma peaks 15 päeva jooksul ütlema ühe KÕIGE meeldejäävama ja lemmikuma hetke/koha, siis selle hõivab 100%-liselt delfiin Amaya. Inimesed, kes pole kunagi delfiiniga sõitmas käinud, tehke seda. See, miks lapsed käivad delfiinidega ravil, on nüüd minu jaoks nii selge, nad suudavad ravida ka terveid inimesi. Selle tunni aja jooksul, mis vees oled, unustad absoluutselt kõik oma mured, mis vaevavad, on vaid kaks elusolendit - Sina ja delfiin. Rahasse ei anna seda väärtust üldse panna. See on väärtus kogu eluks.


Muidugi oli reisil ka palju muid lahedaid asju - Cozumel ja Key West, Chicago Cloud Gate (ehk Uba), Willis Tower, Niagara Falls, Kanada. Sõita läbi riigi oli vahva, kõik hotellid olid vahvad. Neid oli meil ühtekokku 7 terve reisi jooksul, seega paras ports. Ja mitte ükski ei olnud halb. See on vist küll rekord.  Terve aja, kui me sõitsime, oli meil sama raadiojaam (no 95% ajast) ja ausalt, seal oli umbes 10 erinevat lugu, mida siis lasti kogu aeg uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks olid kõik sõnad peas. Haha.

Seltskond reisil oli mul vahva. Emps. Me oleme piisavalt sarnased inimesed, et saaks nalja ning piisavalt rahulikud, et üldse mitte tõmmelda, kui GPS meid valesti juhatab või ise veidi puusse paneme. Mis halvasti, see uuesti. Isegi siis, kui meil kohvrid ära kadusid Miamis, panime kained pead kokku ja leidsime lahenduse, samamoodi Chicagos, pingelises olukorras, kus kõik hotellid olid välja müüdud. Ütleme nii, et kaks pead on ikka kaks pead. Ja nalja sai meil ka, päris palju, üsna tihti naersime pisarad silmas. Kuigi emps ütles, et nüüd mul ilmselt temast tükiks ajaks kopp ees, pole üldse nii hull, tegelikult oli väga väga vahva. Aitäh Sulle!

Kuna ma sain samalaadset küsimust enne reisi ja ka reisi ajal mitmelt inimeselt, otsustasin sellest pikemalt kirjutada. Mõnes mõttes kartsin seda reisi väga. Aimasin, et on kaks varianti, ma kas saan seal aru, et ma lihtsalt igatsesin USA elu ja tõmban nüüd niidid kokku või ma saan aru, et see on minu jaoks ja ma tahan sinna tagasi minna. Esimesed päevad ma olin kui kala vees, kõik oli nii hästi, kõik tegi nii rõõmsaks. Mingil hetkel sain pakkumise, mis pani mind tõsiselt mõtlema ja kui ma olin tõsiselt juba tükk aega mõelnud, mõne inimesega arutanud, aga sisuliselt üksi otsustanud, sain aru, et asi ei ole igatsemises, asi on selles, et ma tõesti olin seal riigis õnnelikum. Võib-olla ei olegi küsimus riigis, vaid nendes inimestes, võib-olla on asi milleski muus, aga ma ei saa pigistada silma kinni selle ees, kes olin 12 kuud seal, kes olin ligi 4 kuud siin ja kes olin 2 nädalat jälle seal. Ma näen ise, mis on õige ja mis parem. Minu jaoks.

Ja et mitte midagi ära sõnuda ja põnevust hoida, jätan praegu otsad tuleviku mõttes lahtiseks, aga ütleme nii, et on mida oodata. Vähemalt ma ise küll ootan.

Ja veelkord suur-suur aitäh kõikidele osalejatele, kes minu jaoks selle reisi nii ägedaks tegid. 

Reisilõpp ja seiklused ehk 14.-15.päev

Laupäeval olime kohe eos sellised lebotajad, läksime kodust välja alles ühe ajal, käisime kõigepealt uuesti Outletsis, mina ühtesid pluuse vahetamas (sest ma ei viitsinud neid proovida ja ei olnud õiged) ja ühte pusa tagasi viimas ning ema veel mõndasid asju ostmas. Mul oli kuidagi tüdimus peal, ei meeldinud ükski pood, ei meeldinud shoppamine, ükski asi. Kolm päeva jutti oli lihtsalt liiga palju.


Edasi läksime Burlingtoni, kus ostsime endale uue ilusa kohvri. Tõesti väga ilus ja mahukas ka. Seal käidud, siis läksime Forever21'te, kuhu minu ühed jalanõud jäid. Kahjuks neid ei olnud selles, või tegelikult olid, aga liiga suured või liiga väiksed. Mu tuju aga oli endiselt üleval, sest üks variant oli veel neid saada. Leidsime mingi Charming Charlie poe, kus müüdi ehteid, kotte, salle ja muud kraami värvide järgi. Rohelised, sinised, mustad, valged. Väga lahe. Soetasin endale ühe käekoti ja emps soetas endale väga fancy telefonikoti, käis ja eputas sellega terve õhtu.

Viimast õhtusööki läksime Steak and Shake'i sööma. Esiteks, kuna see mu lemmik, teiseks, kuna see oli seal samas ja kolmandaks, kuna seal on maailma parimad jäätisekokteilid. Meie teenindaja oli väga armas tüdruk ja pean tunnistama, et mina tellisin oma joogi valesti, mul oli näpp menüül mint-cookie shake'i peal, aga ütlesin cookie-shake ja ta tõigi tavalise. Ma siis vabandasin ja ütlesin, et ma ikkagi soovisin minti ja ta tõigi uue ning vabandas ka veel. Uskumatu. Isegi, kui mina olen sitapea, ta ikka vabandab. Lihtsalt armastan seda nende suhtumist ja armastust töösse, mida nad teevad.

Hotelli tagasi, algas missioon kohvrite pakkimine. Mina olin optimistlik ja muudkui rääkisin, et küll mahub, küll mahub. Kusjuures, mahtus ka. No üldse ei olnud probleeme, ei mahtuvusega, ei kaaluga. Käsipagas küll kaalus 12kg + käekott veel 5kg, kuna arvuti oli seal sees, aga no lebooo.. ABC Family kanal näitas Harry Potteri seitsmenda osa esimest osa ja siis teist osa ja siis näitas teist osa uuesti, et no kui keegi ei näinud veel. Väga naljakas.

Hommikul arvas emps, et äratuskella pole vaja, et küll ärkame. Ärkasime mu ehmatuse peale 8.38, hommikust sai süüa kuni kella 9ni. Ma vist nii padjanäoga pole kunagi söömas käinud, konkreetselt püsti-riidesse-sööma-tuppa tagasi. Toas panime veel viimased asjad kohvritesse ning hakkasime siis ära tulema, mõtlesime, et pigem olgu lennujaamas suurem varu, kui et passime hotellis tühja.


Mäletatavasti meie auto oli nii väike, et sinna midagi sisse ei mahtunud ning tulles oli meil 1 suur kohver, nüüd oli kaks. Ja me mahutasime ära. 2 suurt kohvrit + 2 käsipagasit + 2 käekotti. Ja minu sombreero. Selle tõin ikka vapralt koju ära.

Sõitsime umbes tunnikese, käisime veel ühes kaubanduskeskuses, lootuses mu jalanõusid leida, aga neid ei olnud. Ju ma siis ei pidanudki neid saama. Lohutuseks käisin frozen jogurit söömas ning siis läksimegi lennujaama. Leidsime autorendi imeilusti üles, ilma ühegi probleemita. Emal oli leping kaasas, et lisajuhti ei ole ja siis mina sõitsin sinna, haha. Selle katki läinud kojamehe susserdasime ka sinna külge, seega mingeid lisatasusid ei rakendunud. Hurraa!

Lennujaamas oli meil 3,5 tundi aega ja olime mingis tillukeses terminalis, kus polnud isegi eriti palju poode, kus aega surnuks lüüa. Kuna mul oli internetiühenduse saamiseks kasutaja juba olemas (sest Chicagost ei saa ju kunagi õigel ajal minema), sain vähemalt netis olla. Seoses selle Chicago lennujaamaga, ma olin empsile juba mitu päeva rääkinud, et olgu valmis, et me jõuame kolmapäeval koju, et ei ole võimalik, et kõik hästi läheb.

Meie lend pidi väljuma 16.25. Sellel kellaajal hakati meid alles sisse laskma. Läksime siis kenasti oma kohtadele, meie rida oli 62. Kokku oli ridasid 68 ja meie tagant olid kõik tühjad. Siuke lebovärk, palju ruumi pikutamiseks. Kui rahvas oli lennukisse lastud, ei juhtunud midagi. Pool tundi hiljem ka ei juhtunud. Siis ütles kapten, et meil on ukse damage (ma ei teagi, mis sõna see eesti keeles on, katki noh) ja nad üritavad hinnata, kui tõsine see on, kas me saame minna või võtab aega. Lõpuks tõusime õhku 18.10. Meie selle ja järgmise lennu vahel oli veidi üle kahe tunni, seega meil vaikselt hakkasid närvid läbi minema.

Reis iseenesest oli minu meelest kiire, aga üsna rappuv. Kuna oli üsna hiline kellaaeg (arvestades kellakeeramist), magasin mõnuga. Vahepeal sõin, siis vaatasin ära filmi "We're the Millers," mis on üks mu lemmikuid sel aastal ning siis magasin edasi ja magasingi terve reisi kuni kohale jõudsime. Vahepeal ärkasin selle peale üles, et lennuk värises nii kõvasti, et mu padi kukkus maha ning ma mõtlesin juba, et kui palju inimesi mu matusele tuleks ja mis nad seal räägiks. Tõsiselt, nii hullult raputas. Vahepeal, kui lennukiirust vaatasin, näitas see 998km/h, tavaliselt üle 900 ei ole, seega piloodid tegid tõsist tööd, et varem jõuda.

Õhtusöök

Jõudsime Amsterdami 8.10, pidime jõudma umbes kell 7. Järgmise lennu check-in aeg oli 8.45 ja see oli täiesti teises lennujaama otsas. Emps hakkas hullu tuhinaga jooksma, ma lihtsalt ei jaksanud. Kohver + käekott olid nii rasked, et käed olid nii valusad, et pisarad olid silmas, seega mul oli nii savi, nagu nii minuta see lennuk ei lähe kuskile. Tänu sellele, et meil kiire oli, ei pidanud turvakontrollis pikas järjekorras seisma, saime eelisjärjekorras, kuigi emps korjati seal jälle maha. Chicagos ei meeldinud neile meie ilusad küünlad või noh see geel seal sees, Amsterdamis ei meeldinud neile külmkapimagnet. Minu kinkepakki ka veidi kommenteeris, aga ma pilgutasin silmi ja ütlesin, et ma järgmine kord olen tublim.

Jooksuga siis sinna teise lennujaama otsa, jõudsime väravasse, kohe tuli buss, kohe viis lennukisse. Käsipagasi kohvrid korjati ära, aga see enam ei üllata, enam ei paki ka sinna mitte midagi sellist, millest kahju oleks. Lennuk oli täis korvpallureid, ma nii lootsin, et saan ühe nunnu musta poisi kõrvale istuda, aga vot ei saanud, haha. Nüüd tuli välja, et see on see meeskond, kes homme Rakverega mängib. Mine või Rakverre vaatama..

Igal juhul lend kestis kaks tundi ja kümme minutit ning mina suures osas põõnasin, ei osanud lihtsalt muud teha. Kui maandusime, tervitas meid esimese hooga üsna karge ilm. Kuigi temperatuur oli üsna sarnane USA omale, on ikka vahe sees. Lennujaamas ootasime siis oma kohvreid, muudkui tulid, rahvas muudkui sai ja sai ja pool lennukitäit ikka veel ootas ning lint pandi kinni ja kõik. Oota, mida? Ilma naljata, pool lennukitäit polnud oma kohvreid saanud. Ei tundunud loogiline. Meie ka muidugi ei saanud, ilmselgelt. Kuigi me veidi olime seda aimanud, sest arvestades, mis jooksuga meie lennukisse läksime, ei pruukinud kohvrid üldse jõuda.

Läksime siis pabereid täitma, et oma kohvreid saada, kogu see pool lennukit tuli kaasa, mees seal laua taga läks jumala närvi, et misasja, üks alus on laadimata või milles küsimus on? Aga vot küsimus oli ikka selline, et kõik kohvrid jäid Amsterdami. Vahva. See tekitas minus siukse jonni, et kui me koju jõudsime, kommenteeris mu väike vend, et see on imelik, et ma autosõidu jooksul ei öelnud ühtegi sõna. No ei olnud tuju üldse. Kurat te ei saa oma kohvritega hakkama, ma pole kolm viimast reisi mitte kuskile saanud ilma, et mu kohvrid kadunud poleks.

Lennujaamas vastas olid meil isa ja vend, kodus tervitasid kutsud ja kiisud. Sõin kohe taldrikutäie makarone ära, lõpuks normaalne toit, jess. Ja nii meie seiklus lõppeski. Ilma kohvrideta. Loodetavasti need tulevad ka järgi.