pühapäev, 21. oktoober 2012

Laupäev

Kuivõrd ma eile kell pool neli hommikul koju jõudsin, polnud ma üldse võimeline mingit blogi kirjutama, põhimõtteliselt täiesti mingis mulli sees.

Minu eilne päev oli selline võimas, emotsioonide poolest. Harva kui nii palju erinevaid emotsioone ühte päeva saab. Hommikul ärkasin 12 ajal ja lebotasin lihtsalt oma toas kuni kella viieni. Vaatasin elu keset linna ja minu mees suudab saadet, see viimane mul ikka täielik lemmik, üks kift asi, millega eestlased hakkama on saanud. Selle nädala osa lemmik oli mul muidugi see Eesti 15 tippsportlase ära arvamine, eriline käkitegu ju.

Lõpuks tekkisid süümepiinad, et terve päeva oma toas tühja pannud ja ajasin jooksuriided selga ning läksin alla. Esimesega hooga küsiti mult alt, kas ma midagi söönud olen üldse. Ütlesin, et jaa, kommi. Haha. Nägin, et lapsed on riides, seega uurisin, kas nad lähevad ära ja saanud jaatava vastuse, hakkasin üles tagasi minema võtit võtma. Siis selgus, et meie majas on salasissepääs, whoohaa, kuhu saab ilma võtmeta. Vat kui vahva. Senikaua kuni Adam mulle näitas, kus ja mis see on, värises ta ja ütles mulle, et ma olen segane, et nii külm on.

Väga külm ei olnud, mingi 14 kraadi vist, aga tuleb tunnistada, et tuul käis läbi nii kõrist kui ka kõrvadest. Halb variant. Kuna ma aga oma emotsiooni pealt nii ükskõikne olin, et mind ei kõigutanud ei see külm tuul ega ükski kehaosa, mis meeletult haiget tegi. Kui lõpuks koju jõudsin, istusin 10 minutit trepi peal, üles ei jaksanud minna, täitsa julm oli olla. Julm, aga hea. Huh, pärast veel tegin ligi tunnise vanni, et lihased soojaks saada uuesti ning siis sättisin end valmis ja läksin kodust minema.

Kõigepealt käisime me Zuriga Subways söömas ja siis otsustasime hetkeajendil minna kinno. Tihedalt saab neid kinosid juba viimasel ajal. Kinos liitus meiega ka Karen. Pärast kino sain kutse liituda kohalike noormeestega Tim Hortonsis. Sõitsime kõik koos sinna, tutvusime seal teistega, Jason oli ja Terry ja jeebus, mis selle kolmanda nimi oli.. Ma ei mäleta. Kuna sealt süüa ei saanud, sõitsime me McDonalds'isse, mis on 24 tundi lahti ja kuna sealt ka ei saanud süüa, sest seal sai ainult sularahas maksta ja kõigil olid kaardid, siis hakkas mingi uus plaanide arutamine ja selle peale viskas minul, Zuril ja Karenil üle ning me leppisime kokku, et lähme kolmekesi ja leiame süüa.

Kui ma olin autosse istunud, sõitis Jason oma autoga mu kõrvale ja üritas minuga rääkida, aga ma ei tea, ma vist oma emotsiooni pealt lihtsalt jälle paugutasin ja olin ilmselt väga ebaviisakas. Ma hiljem küll vabandasin, aga nagu Zuri ütles, siis ta andis selleks põhjust kah. Lõpuks siis sõitsimegi Zuri ja Kareniga teise MCi ja saime seal siis natuke süüa. Tasuta saime küpsiseid ka, sest inimene tellis ja sõitis enne minema, kui kätte sai. Haha. Imehead olid, ahjusoojad ja šokolaadiga, mm.

Kõhud täis ja iga roju oma koju. Astusin uksest sisse ja pilk kellale kinnitas, et ma olin ilmselgelt liiga kaua jälle väljas. Jõudsin oma tuppa, suutsin ainult kõik riided seljast ära võtta ja vajusin. Huh, mõnus. Pärast pisukest puhkust võtsin end ikka kokku ja sättisin magamiseks valmis ja nii võiski väga mõnus öö alata.

Yay, armastan oma uusi saapaid

Pool kolm öösel, mäkis, jeejee


laupäev, 20. oktoober 2012

It's Friday!

Minu reedene tööpäev algas kell 12 ja esimese üllatusena oli Adam kodus, kes pidi kell neli tulema. Olin veidi segaduses, aga see lahenes kiiresti Adami tööleminekuga. Niisiis suhteliselt kohe pärast seda panin lapsed magama ja Skypesin veidi emaga, kes uuris mu Facebooki sõbralisti läbi, ütles, et nii palju uusi nimesid on, et ta ei jaksa enam järge pidada, haha.

Pärast laste ärkamist tegime veidi kunstitundi ja vaatasime multikaid, sõime pannkooke ja rääkisime juttu. Eviega siis, Graeme ei räägi veel juttu. Minu tööpäev pidi kell neli lõppema. 4.10 ei olnud kedagi, 4.15 ei olnud kedagi, 4.20 ei olnud ikka veel kedagi. Saatsin siis Adamile sõnumi, et kas ma midagi sassi ajanud või on juhtunud midagi, tuli välja, et ta vaatas valet nädalat ja arvas, et mu tööpäev kestab kella kuueni. Ta vabandas ette-taha juba sõnumis ja kui koju tuli, vabandas veel ja veel ja veel.. Nii armas, minu meelest polnud üldse hullu, mul nagu nii ei olnud erilisi plaane.

Kuna ma aga talle peaaegu nutmisega vahele jäin (ei olnud seotud mingi USA asjaga, lihtsalt mõned asjad peas jooksid kokku), otsustas ta minu eest mulle plaane teha ja andis mu numbri vist kõikidele oma sõpradele, kes tal olid, haha. Ühte neist noormeestest tundsin ma juba varem, ta käis kolmapäeval meil mingeid pabereid võtmas, kui ma üksi kodus olin ja ajasime natuke juttu. Igal juhul, see oli temast väga armas ja kuigi ma alguses mõtlesin, et ma löön ta maha, siis ta lõpuks keeras selle rõõmsalt naljaks, et see on tema telefon ja tema number ja ta võib seda jagada kui ta tahab. Ja ausalt ka - ma ei ole üldse pahane.

Niisiis kui ma lõpuks ikkagi vabaks sain, läksin ma korraks ringi sõitma, käisin pangas ja poes, tsekkisin ka kurikuulsa Michaelsi poe ära, no see on ikka täitsa paradiis, eriti käsitöö huvilistele. Ma kohe mõtlesin näiteks Siku peale, kes seal lihtsalt lolliks läheks, haha. Mõned asjad soetasin endale ka, aga ainult mõned.

Pärast seda käisin Famous Footwear poes, sest no siin läksid ilmad ikka nii järsku külmaks, et nüüd peab laiema pilguga igasugu saapaid ja asju vaatama. Ja kui mina juba vaatama hakkan, läheb jamaks kätte..

Igal juhul sai veel Targetist paar asja ostetud, kassas anti kotid kaasa, mõtlesin küll korraks, et huvitav, mis asi see nii raske on, et ei ostnud ju midagi rasket, aga ei viitsinud süveneda. Kodus leidsin liitrise apelsinimahla. Kurb küll, kellelgi jääb mahl nüüd joomata, aga ma olen väga rõõmus, et mul nüüd on. Haha.

Huh, õhtuks tahtsin igasugu plaane endale korraldada ja olin mõned kutsed ka saanud, aga kuna ma päeval hoolega kõik canceldasin (no kohe üldse ei oska õiget eesti keelset sõna siia panna), siis hoolimata sellest, et ma õhtul üritasin midagi teha, olid kõik just kui kadunud. Mingi hetk skypesime Reelikaga, vahelduseks jälle tore näha, sest ütleme nii, et olgu, mis on, aga kui keegi on Sulle sellise teene teinud nagu Reelika mulle tegi, siis sellest inimesest paratamatult saab Sinu elus keegi oluline. Mitte, et see tähendaks, et ma ei tahaks, et ta oluline oleks, aga see on nagu elu poolne sundimine.

Järsku loksus kõik paika ja ma panin uuesti riided selga ja sõitsin Lovelandi, mis on umbes samasugune äärelinnaosa nagu Liberty Township, kus mina elan. See oli minust 40 minutit eemal, väljas oli kottpime, sadas paduvihma, minu jaoks täiesti võõras kant ja hõlmas suurt osa kiirteed. Tundub hirmutav, jaa.. Aga mitte mulle - born to be driver (-sündinud autojuhiks)! Minu GPS muidugi näitas jälle taset ja kuna Christinil ei ole Ameerika numbrit, ei saanud ma ka temalt abi küsida, textisin Paulale, sest tema oli seal käinud ja pärast pisukest otsimist leidsingi.

Christin kutsus mu sisse ja ma nägin umbes 6-7 last. Kokku on Christini peres 12 last. Suudate te seda uskuda? Kui ma esialgu mõtlesin, et vapsee tegijad ema-isa, siis ma hiljem sain teada, et tegelikult 6 last on vanemate bioloogilised ja teised 6 on adopteeritud. Peab ikka süda ja hing inimestel olema. Christin sättis ennast siis valmis ja me sõitsime Paula juurde, võtsime tema ka peale. Paulal oli täna väike autoavarii, ta oli ülimures ja närvis ning kui ta oli ära rääkinud, mis juhtus (ehk tegelikult ei juhtunudki mitte midagi), üritasime me teda ikka rahustada, et vaevalt ta hullu summa maksma peab.

Sõita üritasime me Subwaysse, et süüa, aga see oli kinni. Otsustasime siis McDonald'sisse minna, et see ikka on 24 tundi lahti. Uskumatu, aga see oli ka kinni! Ja kell polnud veel üksteistki. Ulme. Ameerika. Reede õhtu. Kõik kinni. Päris paha variant. MCis aga pakuti, et me võime drive-inist osta, seega me kasutasime seda, sest no kõht oli ju ikka jube tühi. Tellisime siis hunniku asju, ega keegi eriti aru ei saanud, järjest panime asju juurde ja juurde.

Pidime siis edasi sõitma, oli küll mingi aken, aga ma ei pannud tähele, panin minema kohe. Christin hakkas karjuma mu peale, et seal pidi maksma. Panin siis tagurpidikäigu sisse ja läksin tagasi. Seal istus mingi paks mees, ütles mulle, et ma oma käigukangi "D" peale paneks ehk tagurpidikäigu välja võtaks. Ee.. No aitäh hoolitsemast, jah. Maksime ära, sõitsime edasi, järgmises aknas saime oma kotikese ja siis joogid ka. Sõitsime parklasse ja hakkasime siis autos kenasti oma kaupa hävitama, panime muusikat ja laulsime kõik koos. Järsku kõnnib mingi mees auto juurde.

Ma pidin surnuks ehmatama ennast, tema tuli küsima, kas meil on kõik okei. Eee.. Noo on küll jah, aitäh küsimast. Seletas, et me võime keskööni seal olla, siis oleks targem lahkuda. Küsis, miks me seal oleme. Paula ütles, et sellepärast, et teie kuradi restoran on ju kinni. Haha, ma niimoodi naersin. Ma üldse naersin väga palju. Vahelduseks hea.

Enne keskööd veidi siis hakkasime liikuma, sest Christinil on öörahu kellaaeg ning nagu ikka, vajalikul hetkel läheb GPS lolliks, eksid ära, üles ei leia ja kõik lootused kaovad. Just nii oligi. Me olime õigel teel, GPS näitas, et meil on 0,45 miili veel minna ja tee sai otsa. Kõik. Korras. Üritasime siis eemale sõita, et äkki GPS annab mingi muu marsruudi, no ei, kolm korda sõitsime sinna punkti tagasi. Ma olin lõpuks juba jumala õnnetu, Christin ei saanud ka aru, kus me oleme ja no tohuvabohu. Naised roolis, ma ütlen..

LÕPUKS me muidugi leidsime selle maja siis üles, aga selgus, et uksed on lukus. Uksekella keegi ei kuulnud, telefonile keegi ei vastanud. Hakkasime juba vaikselt leiutama, kuidas mingi aken lahti muukida, kui pärast pidevat kutsumisetooni Christini hostema vastas. Huh, saigi koju.

Mina siis hakkasin ka koju sõitma, kui mingi hetk saatis Jason (loe: üks nendest, kellele mu number anti) mulle sõnumi, et mis ma teen. Vastasin siis, et sõidan koju, mille peale tema minuga kokku tahtis saada. Ma olin väsinud ja ei viitsinud eriti, mille peale ta siis mingeid imelikke solvumise sõnumeid saatis, nagu väike laps. Lõpuks ma sain temaga täiesti vihast kokku, et mis tal häda on, vingub nagu väike laps ja meie kohtumine kestis pool tundi, millest ma 25 minutit kohe kindlasti ütlesin talle sitasti. Võib-olla olin jah veidi ülbe, aga no ta reaalselt vingus rohkem kui mu lapsed. Küll ei sobinud vihm, küll ei sobinud liiga külm temperatuur.. Midaiganes.

Ja siis kui koju tulin, oli kell juba kaks öösel ja ma põhimõtteliselt ümber kukkumas. Niisiis, nüüd magamise katsele.

Christin, Paula ja autopiknik

GPSi siiani parim leiutis

reede, 19. oktoober 2012

Maraton-tööpäev

Oh, esimest korda elus vist jaksan pärast oma 13,5-tunnist tööpäeva blogi kirjutada. Üllatan iseennastki.

Tänane hommik algas minu jaoks liiga vara. Öö läbi magada ei saanud, pea oli mõtteid täis ja nii ärkasingi jälle vaid mõned tunnid maganult. Veetsime lastega väga mõnusalt aega, nad olid heas tujus, mina olin unine ja järelandlik ning meil oli palju nalja. Kuna väljas sadas paduvihma, olime sunnitud toas olema. Mitte, et see meie rõõmu vähendanud oleks.

Tähistasime täna "Lotte 15" ehk multikat vaadatud 15 korda. Päris naljakas. See on ausalt sõltuvust tekitav laste jaoks. Ja Evie haarab seda ka päris hästi, isegi minul ei tulnud meelde, kes Bruno on, aga Evie küll teadis.. Väikese tantsutunni tegime ka, Evie naudib seda, kui ma panen muusikat oma iPodist läbi suurte kõlarite, tal isegi omaette lemmiklaulude list juba.

Lõuna ajal läks Gram rahumeeli magama ja Evie ka ning kuigi Evie 30 minutit hiljem riides oma toast välja tuli ja mulle muljet üritas jätta, et ta juba magas, siis napilt 10 minutit pärast seda intsidenti ta magas. Ja magasin mina ka. Ärkasin korra kolme ajal, kuulasin, et on vaikus, siis ärkasin uuesti nelja ajal. Käisin lapsi vaatamas, mõlemad magasid rahus. Jäin uuesti magama ja ärkasin kell viis ning lapsi vaatama minnes ärkasid mõlemad ka üles.

Õhtusöögiks nuias Evie pannkooke ja mina mõtlesin, et kuna ema kogu aeg käib ja räägib, et ma peaks küpsetama ka siin, siis tegin esimese katse ära. Pannkook on ju ka kook ja küpsetamist vajav, haha. Evie küsis pannkookide peale siirupit, mille pidi veel mikrolainahjus soojaks laskma, kusjuures see muutus seal mingi ülivedelaks, väga naljakas kraam. Mulle ei maitsenud ka, meenutas seda vahtrasiirupit, aga oli minu meelest veel jubedam.

Pärast veel käisime õues mängimas ja tegime veel tantsutundi toas ning lõpuks juba kella kaheksa ajal olid mõlemad pidžaamas, vegeteerivas olekus diivani peal. Kuivõrd Evie eile jäigi diivanile magama, üritasin täna siis ta varakult voodisse suunata ja õnnelikult nad lõpuks magasidki.

Mina tegin endale veel meeldiva õhtusöögi kuue erineva jäätisesordiga ning vaatasin ära Harry Potteri kuuenda osa, mis lahkelt telekast tuli. Amee tuli poole kümne ajal koju, küsis kohe, mis ma teinud olen, et nii hea lõhn on majas. Armas.

Filmi viimase tunni vaatasin oma toas. Edasi sai veel veidi ühe ja teisega jutustatud ning oligi juba minul ka uneaeg.

Tantsutund


Esimene küpsetus Ameerikas

Evie ja suuretüdruku kahvel

Mu jäätisekauss ja Harry Potter

neljapäev, 18. oktoober 2012

Day off

Kuna täna oli vaba päev, ei saa siit ka mingit eriti sisukat blogi. Päev lihtsalt ei olnud sisukas. Eile olin jube hoos oma vaba päevaga, jälle magama ei läinud ja hommikul ärkasin pärast 4 tundi und. Mu iga päevane traditsioon on emps, kes alati tööle saabudes natuke mu peale karjub, miks ma jälle ei maga. Haha!

Hommikul siis panin riidesse ja sõitsin Frozen Yogurt Bari, mis oli kinni, seega textisin kiirelt Paulale ning me vahetasime asukohta, läksime Panera Breadi. Kuna ma olin valmistunud suure hunniku jogurtisöömiseks ega olnud hommikuks midagi söönud, oli mul kõht tühi ja tahtsin palju süüa, aga värsket. Niisiis tellisin salati. Huvitav küll, mis salati, haahaa.


Paula tellis omale mingi suure sooja ahjuvõileiva, see oli reaalselt suur ikka ja Christin tellis pudru, mis oli täiesti maitsetu, ta oli jube närvis. Lõpuks tellis endale ka võileiva. Kokkusaamine oli väga väga lõbus, Christin on parajalt humoorikas tüdruk ning Paula on nii siiras ja nii armas. Me Christiniga rääkisime poliitikast, kuidagi tuli jutuks kolmas maailmasõda ja sealt edasi juba Euroopa Liitu ja Paula küsis, kes meie arvates on Euroopas parim riik nii-öelda ja meie arvamused Christiniga läksid lahku, niisiis meil oli väga tuline vestlus, kumb siis ikka on parem, kas Norra või Saksamaa.

Pärast rääkisime veel üldse maailmas ja mõjuvõimsatest inimestest ja üritasime Paulale seletada, kus asub Eesti ja kus Tšehhi. Gruusiast rääkisime ka, Paula ütles, et ta pole iialgi siukest riiginime kuulnud. Mina sain siis oma suurepäraste geograafia teadmistega jälle hiilata ja seletasin, kus on. Uskumatu ikka, kuidas mõned teadmised lihtsalt jäävad, pole ammu ise maailmakaardil riike vaadanud, aga kui keegi mingi riigi kohta küsib, võin une pealt lugeda, kus miski on või mis selle ümber on. Tundub, et vanaisa ikka tegi head tööd minuga.

Hommikusöök lõppes meil umbes 11 ajal, sest erinevalt minust ja Paulast ei olnud Christinil dayoff ja ta pidi tööle minema. Mina mõtlesin alguses koju minna, aga siis tuli meelde, et ühed saapad ju ootavad mind. Läksin poodi, sain infarkti - polnud ei saapaid ega minu suurust ega midagi. Läksin siis nukralt müüjalt küsima, et kas need on tõesti ära ostetud ja tuli välja, et keegi pani need kinni, aga see aeg oli juba üle läinud ja müüja ütles, et kui ma need ära ostan, siis ta annab mulle ja teeb näo, et ta ei tea midagi. Hahaha, nii armas.

Maksmisel selgus tõsiasi, et mu kaart ei tööta. Lihtsalt ei lugenud ära. Mingi päev Targetis oli ka sama jama, aga siis müüja kasutas teist kaardi terminali ja seal töötas. Saapapoes aga ei saanudki tööle. Müüja siis juba oli ka kurb, et kas ei saagi saapaid osta, kui mul järsku meenus, et mul on üks kaart veel kaasas. Või vähemalt peaks olema. Käed värisesid täiesti, kui otsisin ja õnneks oli olemas. Huhh.. Süda vajus juba saapasäärde ja seda kõige otsesemas tähenduses.

Saapad käes, rõõmsalt koju. Kodus olid endiselt koristajad ja mu perekonda ei kuskil. Lootusetu. Mingi hetk mu pere ikka tuli, sain hunniku pakke (ei kujuta ette ka, kust nad need välja võlusid, haha) ning vaatasin ära veidi eesti keelseid saateid, et ikka keel meeles püsiks ning jutustasin skaibis Kristoga ja Sikuga ka. Veidi hiljem vajusin ära ja jäin magama. Panin endale igaks juhuks äratuskella, et päris hommikuni ei magaks ja ilmselt kui poleks pannud, olekski hommikuni maganud. Huh, armastan seda režiimi, mis mul on.

Õhtul siis oli väike ja väga vaikne õhtusöök, sest Evie oli lambist diivanil ära vajunud ja ma üritasin hästi vaikselt teha, et teda mitte äratada. Amee veel ütles, et ta oli 2 minutit enne Evielt küsinud, kas lähme magama ja Evie ütles, et ta pole väsinud. Haha.

Televiisorist üritasin X-factorit näha, aga no siin ei ole mitte midagi ebakindlamat kui telekava. Kui ikka on presidendi kõne, siis on presidendi kõne või kui on oluline pesapallimäng, siis on pesapallimäng ja absoluutselt mitte kedagi ei huvita, et Sina oled ammu valmis vaatama x-factorit. Niisiis, nägin ma seda umbes tunnikese kõikidega segaste saadete vahele, mis tähendas kahe erineva saate näitamist, pesapalli näitamist ning siis vahele x-factorit. No väga keeruline. Lõpuks tuli silt "Saade läheb kordusele teisipäeval." Haha, hästi panete. Lülitasin ümber ABCfamily kanalile ja vaatasin jälle ööni filmi, Harry Potter ruulib, jajaja.

Minu numbrimärk koos Bengalsiga

Täiesti normaalne ju dressid, tossud ja käekott, hehee, only in America.
Ja nüüd sups-sups magama, homme maraton tööpäev.

kolmapäev, 17. oktoober 2012

Teisipäev ja teised õnnesoovid

Tegelikult on täna veel mõnel inimesel sünnipäev ja kasutan võimalust, kuivõrd Ameerikas on veel kella järgi 16.oktoober. Niisiis, palju õnne sünnipäevaks ka Batule! :)

Minu tänane päev algas veidi pärast kella ühtteist, ärkasin ja sättisin ennast korda ning natuke aega hiljem oli meil Skype kõne vanaisaga, kellel oli täna sünnipäev ja kellele me emaga otsustasime üllatuse teha. Ehk ema võttis arvuti sünnipäevale kaasa ja mina sain otse õnnitlused edastada. Ja natukene ka sünnipäeval osaleda. Täitsa vahva oli vahelduseks jälle, polnud ammu pikalt pidanud eesti keeles rääkima ja ma saan nüüd nii hästi aru vahetusõpilastest, kes ütlevad, et kirjutada on üks, aga rääkida hoopis teine. Isegi isa mainis täna, et mõni sõna on mul täitsa aktsendiga. Haha.

Pärast vestlust läksin siis alla, lapsed olid just lõunasöögi lõpetanud ja vaatasid multikat. Mängisime ja jooksime mööda maja ringi, korraks käisime õues ka. Pool tundi hiljem läks üks magama, veel pool tundi hiljem teine järgi. Ja lõunauni muudkui venis ja venis ja venis.. Lõpuks ma mõtlesin, et ei tea, kas peaks nad üles ajama. Üks ärkas kell viis, teine kell kuus. Kena lugu küll.

Niisiis oli päevaplaan täiesti sassis ja ma andsin endast kõik, et nad lihtsalt ära väsitada, sest õhtul pidi ka keegi ju magama minema. Käisime õues jooksmas, vaatasime multikaid, mängisime toas, joonistasime, lõpuks käisid vannis ligi tund hiljem kui tavaliselt ja olid vannis ka terve tunni. Siis tundus, et on piisavalt väsinud, ahaha. Õnneks siin peres ei ole sellist kellaaja peale värki, et PEAB üles ärkama ja PEAB magama minema. Ja arvestades, kui tublid nad olid täna, arvan, et nad olid seda und väärt küll.

Juhin tähelepanu multikale, mis telekast tuleb

Graeme esimene vaarikas. Nägu on suht hea.

Magustoit

Magustoit tegi kõik rõõmsaks!!
Minu tööpäev kestis kella 21.30ni, siis tuli Amee koju ja mina registreerisin ennast kooli ära. Hispaania keel, siit ma tulen! Mõtlesin ja mõtlesin, oleksin ehk tahtnud mingit keelt edasi õppida, aga lõpuks mõtlesin, et kui mul on see võimalus siin antud, siis miks mitte õppida hoopis uut keelt. Ja oleks ju väga vahva Ricky Martini lugudele rohkem kaasa laulda kui unos-dos-tres.. Hahaha.

Pärast tööd tegin väikse spaa, katsetasin oma kõik kreemid-maskid-möksid ära, mis ma endale kokku olin kraaminud ja panin siis oma megavinge pingviinidega pidžaama (mis tänasel Skype kõnel kõigile ette jäi, haha) selga ja nautisin seda head ja magusat lõhna oma toas ning jutustasin korraga nii paljudes keeltes, et lõpuks oli täiesti sassis, Reelikale hakkasin vastama inglise keeles ja Michale läks üks lause eesti keeles.

Blogi auväärseks lõpetuseks panen pildid meie tänasest õhtusöögist, lubasin kunagi, et näitan, millised need laste "peaaegu friikartulid" siis on.

Üle tüki aja lõpuks sõin ise jälle Caesari salatit, vahepeal oli küll isu nii täis, et paljas lõhn ajas oksele

Ja minu laste "chicken and fries," kõmm ahju ja 15 minuti pärast kõhtu, nii lihtne ongi
Homme on day-off, mis ei tähenda tavaliselt muud kui tänast kauast üleval olemist ja homset kauast magamist, aga kuna meil on siin koristajate päev homme, vean mina ka ennast kodust välja.. Ja nendest plaanidest juba homses blogis. 

teisipäev, 16. oktoober 2012

Palju õnne sünnipäevaks!



Kallis vanaisa, 

Mis küll sooviks, oh ei tea.
Sooviks kõike, mis on hea.
Sooviks rikkust, sooviks õnne,
aga tervist kõige enne.

Päikese valgust eneses kanna,
soojust teistele edasi anna.
Lillede ilust naeratus võta,
ikka rõõmsalt edasi tõtta.

Olgu rõõmu ja tuju, et lustida,
olgu seda, millega kõhukest lastida,
olgu õnne tänaseks, homseks ja edasi,
mis sest, et aastad ei lähegi tagasi.

Unusta aastad ja meeles pea ikka,
et naine on surmani võrratu plika.
Jätkates vanade eestlaste kommet,
tervist ja õnne-täna ja homme.

Palju palju õnne sünnipäevaks!

PS! Varsti näeme.

Sügis tuli

Tänane hommik algas šokiteraapiaga, ma ei tea, mida ma unes nägin, aga no siuke šokk oli ärgates, et oi-oi. Ja lisaks olin ma üpris väsinud. See on see, kui režiim on nii sassis, et enam mitte midagi aru ei saa.

Hommikupoolikul oli Eviel kool, meie Gramiga veetsime selle aja poodides ringi kolades. Kuivõrd Gram pole just parim poes käija, hankisin ma lõpuks lihtsalt suure hunniku Oreo küpsiseid ning sellega oli poiss tehtud ja tuju jälle hea.

Koolist Evie kätte saadud, tegin veel autos julma nalja, et ma ei taha neile küpsist anda, hoian kõik endale. Sõrmenips ja mõlemad nutsid. Hahah, see oli nii naljakas lihtsalt, tellimise peale. Ja kui ütlesin, et tegin nalja, oli kõik jälle korras. Lapsed...

Kodus lõunasöök ja magama minek, käis üsna lihtsalt, mõlemad olid päris väsinud. Ärkamine oli vastavalt neli ja pool viis. Päris hea, 5 minutit pärast Grami ärkamist tuli Amee juba koju. Andsin lapsed üle ja tsillisin umbes tunnikese oma toas. Hiljem oli meil õhtune istumine, Amee tegi mulle kuuma šokolaadi, oma uue masinaga, mis nad eile ostsid. Rääkides mugavusest - masin on selline, et teed kaane lahti, paned topsiku sisse (selline väike nagu meil näiteks kohvikoort müüakse, siuke ümmargune), kaane kinni, kaas teeb topsile augu sisse ning lisab vett ja välja tuleb kuum šokolaad. Ja nad kasutavad neid pakke ka tee, kohvi ja muude kuumade jookide tegemiseks. Super luksus.

Tänane õhtu oli üldse väga tsill, istusin terve õhtu all, küpsetasime mingeid saiakesi, rääkisime tänupühade ja mu perekonna ja minu plaanidest, rääkisime rematchidest, rääkisime mu tugiisikust, elust ameerikas, mu tunnetest ja no tõesti kõigest. Kõigest, millest veel siiani ei olnud rääkinud. Ja Amee ütles, et nad on väga õnnelikud, et nad minu said, et see nii lihtsalt käis ja et neil minuga mingeid probleeme ei ole. Minu lohutuseks ütles veel, et nende naaber, kes tegi load Ameerikas, kolis teise osariiki ja pidi uued load tegema, ütles, et Ohio lubade tegemine on max-level raskustasemelt. Oh, lahe, seda ma ju tahtsingi kuulda.

Niisiis, väga tsill ja nalja täis õhtu. Ilma poolest oli täna jälle natukene külmem, nädalavahetuse 20+ kraade vist sel aastal enam ei saa, aga mine tea. Tegin täna pildi ka, kuidas sügis on kätte jõudnud.



Kui ameeriklased midagi fännavad, siis suurelt. Näiteks on mu hostdad Bengals Tiger'si meeskonna fänn. Pesapalli meeskond siis. Kui ma siiani olin märganud lippu garaažis, pilte seintel ning oranzi-musta kirjuid riideid, siis eile ma märkasin õllepudeli kaunistust ja täna, et isegi mu autonumbrimärgile on peale kirjutatud "Bengals."

Haha, kusjuures sellega seoses tuli meelde, et üks päev oli Amee Facebookis postitus "Tigers! Tigres! Tiigrid!" Ehk siis inglise keeles, portugali keeles (mida Allana räägib) ja eesti keeles. Amee ei tea, kust see tuli, aga kuna Adami Facebooki konto kinni on, siis ilmselt ta häkkis end Amee omasse sisse ja elas rõõmu välja. Täitsa tore oli siukses kohas järsku eesti keelset sõna näha.

Teine asi oma eelistuse näitamises on näiteks praegused presidendivalimised Ameerikas. Teatavasti kandideerib uuele ametiajale demokraatlik Barack Obama ning tema vastas on vabariiklaste esindaja Mitt Romney. Ameeriklastel on Obama ja Romney sildid-pildid hoovi peal püsti (vastavalt sellele, keda nad toetavad), nad kleebivad nimedega kleepse autodele, ratastele, isegi kiivritele. Täna nägin ühte meest särgiga, millele oli kirjutatud "I support Mitt Romney" ja muidugi ei puudunud sealt ka mehikese näoga pilt.

Selle viimasega jäin ise mõtlema, et Eestis me küll ei vali presidenti, aga erakondasid me ikka valime ja kuigi ma omavanuselistega ikka arutan, et kes kelle valis, siis ma olen märganud, et näiteks vanem generatsioon varjab küll oma eelistusi väga kiivalt. Huvitav, kuidas see välja näeks, kui Eestis oleks hoovide peal püsti kollased sildid oravate ja Reformierakonna nimega või sinised IRL sildid.. Päris julge oleks vist panna roheline ja keskerakonna silt, hahaha.

Seoses minu autosõitude ja muusikaga, Adam mainis kunagi, et ma oleks ettevaatlik lauludega, mida autos kuulan. Tegin eesti keelse plaadi, umbes nädal hiljem laulis Evie juba lugusid kaasa. Tegin siis uue plaadi väheke lapselikemate lauludega ja nüüd oleme me umbes nädala sõitnud niimoodi, et ainult "Hamster song" mängib, sest see on Evie lemmik. Mind ajab täitsa oksele juba see laul. Haha.

Ja kirsiks tordile Sophia ja Judy lahkumispeo grupipildi natuke ilusam versioon. Eelmine oli silly-versioon.

Paremalt siis Zuri (Panama), mina, Marta (Ukraina), Kelly (võõrustas), esimene rida Madelene (Rootsi), Judith (Saksamaa) ja tagant vasakult Kim, Nele ja Sophia, kõik Saksamaalt.

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Suure sööma pühapäev

Väga hull pühapäev oli täna, ma pole vist elu sees nii palju söönud kui täna. Tõesti oli selline tunne lõpuks, et palun Jumalat, et mul kergem hakkaks. Aga midagi söömata ka ei saanud ju jätta, no ei. Selles mõttes, et söök jagunes terve päeva peale ära, aga viimane oli NII SUUR, et oi-oi-oi.

Öösel sai jälle pool ööd üleval passitud, niisiis hommikul ärkasin minut enne äratuskella, see oli 11.59. Ilmselt oleks põõnanud poole õhtuni veel. Mis teha, kui töönädal kohe soodustab seda kauast üleval olemist, haha. Igal juhul käisin siis pesus ja panin end valmis, kella ühest algas Evie sünnipäevapidu.

Kui alla läksin, olid seal Amee vanemad, Terry ja oioi, vanaema nimi läks meelest ära ja Amee õde Ashley oli ka. Varsti pärast seda tulid Adami vanemad ka, nende nimedest ma ei tea üldse midagi. Kui Adam ütles, et ma olen Eestist, olid kõik selliste nägudega, et misasja, mis see on, kus see on? Amee isa pani üpris lähedale, küsides, kas see on kuskil Rumeenia kandis. Noh, okei, saab andeks, parem Rumeenia kui Venemaa. Järgmine nali muidugi oli minu nimega. Hääldasin, mis ma hääldasin, no ei tulnud sealt Gerlit kuidagi ning lõpuks Adam õpetas neile oma nipi mu nimega, ütles, et nagu nii ma juba harjunud oma "uue" nimega. Üritasin Kristole seletada, kuidas nad mu nime ütlevad, aga see on ikka keeruline, seda peab ise kuulma, haha..

Peo söögid olid üsna ameerikapärased, mac&cheese, pizza ja mingid seened juustude ja värkidega, mu ema teeb umbes taolisi asju ahjus, seentenimi ei tule meelde, igal juhul see kraam minu suhu ei jõudnud. Muid asju sõin, pizza oli mitte pehme põhjaga, vaid krõbe nagu mingi kreeker vms oleks põhjaks, noa ja kahvliga süüa ei saanud. Ja see mac&cheese pole ka mul mingi eriline lemmik. Võin süüa, aga mitu portsu ei tahaks. Ja lõpetuseks muidugi oli kook, see sama, mida me eile õhtul ehitasime. Hommikul Amee kaunistas seda, superilus tuli.

Laulsime sünnipäevalaulu ja siis nad laulsid mingi teise laulu veel otsa, millest mina aru ei saanud, aga mille lõpp oli umbes, et puhu nüüd küünlad üks-kaks-kolm.. Keeruline värk mu jaoks, haha.

Mac&Cheese, pizza, seened, saiakuklid ja tort

Tort lähemalt

Päevastaar

Phuuuhh, puhutud

Eviel oli sini-must-valge kook

Väike printsess!

Ja mehed ikka vaatasid kõik diivanil sporti.. Taga paistab Adami ema ja Evie, siis Adami isa, Adam ja esiplaanis Amee isa ja Gram.
Pidu iseenesest oli tore, ma olin nagu mingi vaatamisväärsus, kõik küsisid küsimusi, sain oma lemmik lumejutu rääkida, kuidas meil ikka oktoobrist aprillini kogu aeg paks lumi maas oli ja uue huvitava küsimusena küsiti mult, millal ma oma pere viimati nägin ja kas ma igatsen kah. Päris armas. Igal juhul seltskond oli sama, kes tänupühade ajal külla tulevad ja teatavasti on mu ema ja vend ka tänupühal meiega, seega ma siis tegin eeltöö nende jaoks ära, Eesti kohta küsimustele vastamisega.

Pärast pidu, läksin mina välja. Adami vanemad olid siis veel siin, nendega jätsin kenasti hüvasti, nad olid imearmsad lihtsalt. Kõik külalised olid, aga Adami vanemad suhtlesid minuga rohkem ja jätsid siukse ekstrasõbraliku mulje. Väga tore ja ei mingit pinget suhtlemisel, väga tsill. Õue minnes avastasin esimese asjana, et paduvihma sajab, räige torm. Mingi seos vist vihma ja minu kinoskäiguga, sest sõitsin mina Masonisse, kinno, jälle, ja jälle sadas vihma. Seal kohtusin seal Christini ja Paulaga. Christin on üks tšehhi tüdruk, kellega ma juba kaks kuud olen netis suhelnud, aga saime alles esimest korda kokku ja Paula on mehhikost. Mind kohe tõmbab nende mehhiklaste poole, haha.

Saime natukene jutustada, siis saabus Madelene ka ning siis läksime kinno. Filmiks uuesti Pitch Perfect, kuna teised polnud näinud ja mina tahtsin ka uuesti näha. Teatavasti on asjade alla laadimine ameerikas väga-väga paha tegu, seega ma võin küll kinos käia mitu korda vaatamas.

Pärast kino tegi Madelene ettepaneku minna frozen-yogurtit sööma, mis siis on nagu jäätis, aga jogurt. Ja erinevaid maitseid saab võtta ja pärast veel igasugu kraami sinna peale panna. Ma mõtlesin, et tavai, see on mu esimene kord, tulgu siis täiega. Võtsin šokolaadi, apelsini, maasika, vanilje ja ee.. üks oli veel, ka pruunivärvi, jumal teab, mis asi, need jogurtid siis igal juhul ja siis panin peale maasikaid, kiivisid, M&M komme, šokolaaditükke ja pähkleid.

Seal need jogurti automaadid ja maitsed

Lisandid

Minu ekstrasuur frozen-yogurt

No see viimane nüüd oligi see, millest alguses rääkisin, et seda sai liiga palju ja mul oli süda väga paha. Järgi ka jätta ei tahtnud. Maitse igal juhul oli lihtsalt super ja ma ei jõua oodata, millal sinna uuesti minna, imehea lihtsalt. Ahjaa, hinna määras kaal.. Oma hinnast ei hakka üldse rääkima, hahaha.

Jutustasime Paula, Christini ja Madelenega hästi pikalt ja asjadest, millest ma varem ei olnudki rääkinud ja sain uusi asju teada kõikidelt tüdrukutelt ja rääkisin oma kogemusi ja muidugi rääkisime Madelenega Allanast. Kui Allana siin oli, oli ta Madelene üks parimatest sõpradest ja Madelene oligi see, kes mulle alguses kohe ütles, et midagi ei klapi minu ja tema teadmistes, mille peale mina siis kõhklema hakkasin. Kokkuvõtvalt oli väga lõbus õhtu, tõepoolest, sai naerda palju ja hea tunne oli uusi sõpru ka saada, eriti just selliseid, kellega ma terve aasta saan koos olla.

Selle viimase lausega seoses ütleksin, et kõige rohkem siin loodud sõprussuhete juures sakibki see, et sisuliselt sõlmid sõpruse, aga iial ei tea, millal see otsa saab. Selles mõttes, et muidugi me suhtleme internetis edasi ja tutvus on kogu eluks, aga just selliste lähedasemate suhete loomine, näiteks minu ja Madelene sõprus. Mul on lihtsalt nii kahju, et ta ära läheb. Täiesti kindlalt tema äramineku peol nutan lahinal. Me küll juba panime paika, millal me jälle kohtume, aga ausalt, see tunne lihtsalt sakib. Seda ütles kunagi üks vahetusõpilane ka hästi, et eestist ära minna on kerge, sest tead, et näed neid 9 kuu pärast (mina siis 12 kuu pärast) uuesti, aga usast ära minnes ei pruugi sa neid sõpru enam iialgi näha. Tänapäeva internet on küll kõikvõimas, aga internet ei asenda sõprust. Ja sellepärast mul ongi nii nii kahju.. Oeh. Mõtlesin selle peale terve tänase autosõidu, kui koju tulin, see sakib. Sakib, sakib, sakib.

Üks pessimistlik lõik sai nüüd kah siia kirja pandud. Üldiselt olen ma ikka õnnelik ja megarahul siin, nii, et sellest ühest lõigust ei tasu end kõigutada lasta. Ühest asjast ma pole veel rääkinud. Kui me käisime klubis, siis seal oli mingi rahvusvaheline õhtu või üritus ja pidi paberi peale oma nime kirjutama ja riigi, kust pärit oled ning siis mingi hetk kutsuti mind sinna lava peale, öeldi, et ma laulaks midagi. Haha, hea töö. Ütlesin siis, et ma võtan oma sõbrad lisaks, et nad Rootsist, see peaaegu sama kui Eesti. Ja laulsime kolmekesi. Mingi aeg siis helistati Madelenele, et me meeldisime neile ja kui meile sobib, siis me võiks Chicagosse minna mingile konkursile või tutvustusele (ta ei saanud päris täpselt aru millestki peale selle, et laulma peab), et makstakse kinni, peaasi, et me tuleme. Väga lahe pakkumine. Kahjuks ei ole meil ei Henrikut, kes läks juba Rootsi tagasi ega ka sel hetkel ka enam Madelenet, sest tema juba on siis Rootsi läinud. Igal juhul väga lõbus juhtum ka siin USAs.

Lõpetuseks, nagu juba traditsiooniks on saanud, panen mõned pildid, mis täna tegin.

Vikerkaar!

Halloween jätkub


Veel Halloweeni

pühapäev, 14. oktoober 2012

Laupäev

Eile õhtul jutustasin veel Adami ja Ameega, kui koju tulin, Adam ehitas Eviele jalgratast, sünnipäevakingitus. Jah, veel üks. Kõik filmidest nähtud suured momendid sünnipäevadel (ja jõuludel ja aastavahetusel jne) ongi reaalses elus ka nii ja kingitusi on tegelikult ka nii palju.

Õhtu-öö olid veel lõbusamad, jutustasime Michaelaga (Tšehhi tüdruk, kes oli nüüd kuu aega re-matchis ja läks täna hommikul lõpuks oma uue pere juurde) ja jutustasime veel Camillaga, kellega meil üks vägagi ühine kogemus USAst nüüd on, haha, jagasime muljeid. Väga lahe. Lisaks sain telefonikõne Eestist (eksole, rikkalt elame), õnneks USA numbrile ehk mina vapsee ei maksnud midagi.

Poole ööni lahendasin teooriaeksami teste, väga lahe, lõpuks kui juba 80 küsimust 0-veaga tulid, oli endal ka lõbus ja hea tunne. Mingi poole kahe ajal või jumal teab millal, jäin magama ka. Hommikul ärkasin pool üks. Poolehmatusega, sest ma olin üpris kindel, et eksamile me küll ei jõua, haha. Mööda ei pannudki. Õnneks Adam ei viitsinud ka minna. Mina ei taha sinna üldse minna, ausalt, see sakib. Ma mõtlesin, et peaks öösel salaja minema seda ümbrikut harjutama (auto manööverdamise eksam), see tundus kõrvaltvaadates küll nii väike, et elusees ei sõida ära. Jube jama ka, et võõras auto. Oma autoga teeks kinnisilmi vist ära. Eesti autoga ma mõtlen, sest see auto, mis mul siin on, on küll täitsa okei ja tunnetan küll, aga mõnikord on küll nii, et ise arvan, et kohe on vastas, aga tegelikult mingi sada meetrit ruumi veel.. 

Niisiis passisin voodis veel ja lebotasin niisama, kella neljast algas mu tööpäev. Üleval oli ainult Evie. Mõtlesin küll, et imelik, aga oletasin, et ju Gram läks hiljem magama ja sellepärast alles magab. Lõpuks ärkas Gram kell pool kuus. Oh jumal. Temaga on see jama, et mida kauem ta magab, seda pahuram ta tavaliselt on. Nii ka täna. Alustuseks jonnis, röökis ja nuttis ta umbes 10 minutit. Lõpuks läksime alla, ma serveerisin neile ekstraägeda õhtusöögi - makaronid, võileivad, jogurt.. Noh, et ikka valikut oleks. Mõlemad sõid taldrikud tühjaks.

Täna oli õues totaalne üllatus. Väljas oli 21 kraadi. Jah, eile ma käisin shoppamas, külmetasin õues vesti ja kampsuniga, täna olin lühikeste riietega. See on see USA ilm.. Igal juhul läksime me parki. Igaks juhuks läksime autoga, sest taevas oli nii tume, kartsin tõsiselt paduvihma kätte jääda ning nii oli kindlam auto läheduses hoida. Pargis olime kaks tundi, lõpuks oli nii pime, et me näinud enam üksteistki ja lapsed olid murid nagu mõned põrsad pori sees. 

Kodus vannitiir, mis oli veel ekstranaljakas, lapsed olid väga hoos ja koostööaldid ning kui ma nad vannist välja võtsin, oli meil veel ekstrahuumor vestlus Eviega.

Evie: Don't talk with me. (-Ära räägi minuga)
Gerli: Why? (-Miks?)
Evie: Because you talk too much to me. (-Sest Sa räägid liiga palju)

Hahaha, ma hakkasin niimoodi naerma, et Evie lõpuks naeris ise ka ja kui ma pärast Adamile ja Ameele rääkisin, naersid nemad ka korralikult. Seoses Evie naljadega, meil oli eile ka üks naljakas juhtum, millest ma unustasin kirjutada. 

Gerli: Too much TV is not good for your eyes. Or you have to wear glasses like I do. (-Liiga palju telekat ei ole Su silmadele hea. Või Sa pead prille kandma nagu mina).
Evie: Ohh, I loooovee glasses. (-Ohh, ma aaarrrmrmastan prille.)

Väike ebaõnnestumine vist.. Hahaha.

Kella üheksa ajal tulid Amee ja Adam ka koju, oma järjekordselt jooksmiselt, mind enam üldse ei üllata, kui ma mingil ebatavalisel ajal tööl olen, siis nad raudselt jooksevad kuskil. Veetsime umbes tunnikese koos, Amee-Adam-Evie-mina ning rääkisime juttu ja tegime nalja, küpsetasime veidi sünnipäevakooki, Eviel on homme sünnipäevapidu. Päris mõnus oli, Amee rääkis, et talt küsiti täna dokumenti, hahaha! Kuigi ta tõesti näeb isegi noorem välja kui mina, siis see oli ikkagi väga naljakas. 

Niisiis oli jälle tore õhtupoolik lastega, mõnus patareide laadimine ning tore õhtu veel ka oma "mänguvanematega," igati hea tunne on sees. Mulle meeldib, kui me mingit täiesti lambiseid asju räägime, siis on kohe selline kodune tunne. Õnneks nad on samasugused terava huumoriga nagu ma ise, siis ei ole mingeid solvumisi ja saan end nagu kala vees tunda.. Ma loodan, et mu oma isa Eestis ikka igatseb mu teravaid nalju, haha..

Ahjaa, oleks hästi armas, kui need, kes mu saadetud asjad kätte on saanud, annaks mulle teada ka, muidu ma muretsen end lolliks, kas ikka jõudis kohale või ei jõudnud. Aitäh. 

Lõpetuseks hunnik pilte meie tänasest päevast. 
Kõik koos - CHEEEESEEE!!




See seal on Gram, haha

Õpetasime täna Gramile, kuidas liumäest niimoodi lasta, et ei kukuks, siiani ta sõitis siukse hooga, et alati lõpetas pikali maas. Raske töö tulemusena maandub ta nüüd edukalt - YAY!!

Kuuukkkuu??

CHEEESEEE

Ahvid puuris

Evie tahtis endale pilti teha minu tossudest, talle jubedalt meeldivad need, haaha. Kurikuulsad Puma sokid ka paistavad.

Siin rajoonis reaalselt ei ole väikseid maju, no lihtsalt ei ole. Antud muruplats on jalgpalli väljak, selle ümber ja tagant ma tavaliselt käin jooksmas, kuna mulle ei meeldi asfaldi peal joosta ja seal on väga mõnus muru.

Evie järjekordsed fotografeerimise oskused, ta jätab alati pool mind ainult pildi peale, ahhaa.

Halloween täies hoos, järjekordne maja meie rajoonis ära kaunistatud. Ukse kohal olev ämblik on mu lemmik!


Ostublogi

Kuna minult on palju küsitud Ameerika hindade kohta, allahindluste kohta ja asjade kohta, mis ma ostnud olen, siis ma teen siia väikse kokkuvõtte piltide ja tekstiga. Ohtrate piltide ja tekstidega.

Rosary kaelakett, ostsin selle Ebayst, maksis 3,99$ ja shippingu peale veel 0,99$. Ehk kokku siis 3,9€.

Pusa Hilfigeri poest. Esimene kord käisin vaatamas, maksis 88$, teine kord käisin, maksis ikka 88, kolmas kord läksin, oli allahindlus 30% ja hinnaks 61$ ehk 47 eurot. Seest karvane, väga hea soe ja eks firma annab hinnale oma osa, aga Eestist sellise hinnaga Hilfigerit kohe kindlasti ei leia.

Jope Guessi poest. Maksab 69.99$ ehk 54 eurot. Allahinnatud veel ei ole, ootan kuni hinnatakse. Üles pildistatud nii must kui ka valge.


 Käekotid Guessist. Järjest tulevad pildid, hinnad varieeruvad 75 ja 80 dollari vahel ehk eurodes vastavalt 58 ja 62. Sellele lisandub 40% allahindlus.



Wedge saapad, seest hästi paksud, nii paksud, et pidin number suurema võtma, et jalal kitsas poleks ning jalas väga mugavad nagu sussid. Hinnaks esialgu oli 240$ (186€), aga jumal-teab-mitu-sada-protsenti-allahinnatud ja uus hind 49.99$ (39€). Mingi naturaalsete asjade pood, ilmselt siis esialgse hinna andis lambavill saapa sees ja mingi eriline karv saapa peal ka. Ei tea, ei süvenenud.

Pusa Aeropostale poes, esialgne hind 48,50$ (38€), aga allahinnatud ja uueks hinnaks 9$ (7€).

Pluus Aeropostale poest, esialgne hind 18.50$ (14€) ja allahinnatud hinnaks 1.99$ (1,5€).


T-särk Rue21 poest. See pood on üks mu lemmikuid nagu nii, seal on nii ilusad ja armsad ja samas lahedad asjad. Selle särgi eesmärk on toetada rinnavähi organisatsioone, sest oktoober on USAs rinnavähi kuu (meil on ka mingi taoline projekt, aga ma ei mäleta, mis kuus see oli) ja see pluus oli seljas ka väga väga ilus, nii siis ostsin ära. Maksis 9.99$ (7,7€).


Püksid Aeropostale poest, algne hind oli 34.50$ (27$€) ja mina ostsin 9 dollariga. Mu lemmikpüksid nüüd, nii head pehmed ja no roosa on ju tegija.


Pidžaama, Rue21 poest, maksid 14.99$ (11,5€), olid kallimad kui ma oleks tahtnud, aga no siin olid vahepeal ööd nii külmad, et ma reaalselt magasingi pusa seljas, seega need olid vajalikud. Ja nunnud pingviinikesed on ka peal. 


 Kaelakett "K-tähega," ma ei mäleta, mis selle poe nimi oli, mingi ehetepood oli, maksis 7.99$ (6€).

13. Hunnik asju koos.
a) Nike jooksutossud - Nike poest, originaalhind 99.99$, soodustusega sain 49.99$ (39€)
b) Lühikeste varrukatega jooksusärk - Walmartist, maksis 9.99$
c) Pikkade varrukatega kampsun - Rue21 poest, maksis 19.99$
d) Spordirinnahoidja - Nike poest, originaalhind 49.99$, soodustusega sain 9.99$


Jooga püksid, ostsin need Meijeri poest, maksid 29.99$, olid allahinnatud 14.99$ peale.


Päikeseprillide komplekt, tellisin Ebayst, maksid 19.99$ ja sellele lisandus shippingutasu Eestisse, sest mind kasutati ainult kauba ostmiseks ära, haha. Shipping oli 13$ ja midagi kopikatega.


Nii, vist said enam-vähem kõik asjad. Pesud jätsin panemata, need isiklikumad, aga nende hinnad on enam-vähem samasse klassi, mis Eestis ning mu lemmikud Puma sokid, mille kohta ma palju küsimusi olen saanud. Esimesed ostsin Burlingtonist, 6paari 7.99$, teised ostsin ka sealt ja kolmandad ostsin siit TjMaxxist, olid 6 paari ja 9.99$, aga mulle meeldivad need viimased rohkem, need on õhemad ja kuidagi ilusamad.

Eelmises blogis mainitud lukustatud riietekabiinid vist sai ka valesti natuke välja hõigatud, sest tõepoolest, Mari juhitud tähelepanu, et Oregonis neid pole, tuletas meelde, et Stamfordis neid ka ei olnud. Võib-olla on siis mingi Ohio kiiks või teatud poodide kiiks, aga no siin on küll kõik kabiinid lukus.

Ja siis ütlen veel, et Aeropostale'st sai mu uus lemmikpood. Ebareaalne lihtsalt, mismoodi allahindlusi tehakse ja 100 dollarilised asjad lõdvalt 20-30ga ära müüakse. Pagana eestlased, tehke järgi.. Hahaa.