Üks minu blogilugejatest andis mulle idee kirjutada re-matchi teema uuesti, kui sellest on juba nii palju aega möödas ning emotsioonid vast maha jahtunud, et kirjutaksin uuesti kogu loo oma perest tutvumisest lahkumise hetkeni.
Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...
..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.
Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.
Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.
See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.
Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.
Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.
Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..
Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.
Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.
Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.
Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.
Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.
Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.
Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...
Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..
Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.
Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna.
Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...
..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.
Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.
Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.
See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.
Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.
Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.
Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..
Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.
Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.
Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.
Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.
Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.
Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.
Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...
Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..
Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.
Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna.
