Reisilõpp ja koju tagasi ehk päevad 15-18

Kruiisilaevalt maha minnes kohtasime esimese asjana kohe uuesti seda Mehhiko tüdrukut ja tema tädi, kes palusid meilt telefoni, et oma sugulasele helistada, kes neid peale pidi võtma ja siis selgus, et nad arvasid terve aja, et me oleme ameeriklased. Sellest ka telefoni küsimine. Haha. Kusjuures, see tüdruk oli teine, kes otse küsis, kas Allar on mu vend. Üks tüüp Mehhiko tänavalt ütles ka Allarile, et osta midagi oma õele vms. Ülejäänud ikka arvasid, et me paar ja mesinädalatel ja nii edasi, päris naljakas. 

Igal juhul kuna meil oli hotelli check-inniks aega lausa 3 tundi, otsustasime, et ei lähe taksoga, vaid tripime natuke nagu kohalikud. Esimene ots läks meil veidi vussi, täpselt ei saanudki aru, kust me selle bussi peale oleks pidanud saama, aga kuna asi läks loogiliselt, ei viitsinud pead vaevata ning sõitsime ühe bussiga Long Beachi kesklinna, sealt läksime metroo peale ja sõitsime Los Angelese kesklinnale lähemale ning poole maa pealt tulime maha ja läksime bussi peale, mis viiski meid siis meie hotelli juurde. Mul oli kaks kohvrit, mõlemad liiga rasked, et ma neid kanda jõuaks ja kui me maha hakkasime minema, küsis üks mees, kas vajan abi, ütlesin, et nooo natukene võib-olla küll. Küsis, et kumma ta võtab, ütlesin, et väiksemast aitab, et jaksan suurt tõsta, siis naeris, et olen tugev tüdruk. Hehe, nii mõnus emotsioon tuli kohe sisse.

Hotelli leidsime üsna ruttu, kusjuures kui ristmikul arutama hakkasime, et kas paremale või vasakule, tuli kohe üks kohalik küsima, kas oleme eksinud. Ah, love those Americans. Hotelli jõudsime ikkagi liiga vara, kuna me saime transpordiga lihtsalt nii hästi hakkama. Ainuke nõme asi oli see, et piletit üksinda osta ei saanud, pidi mingi TAP-kaardi ostma (1$) ja sinna raha laadima, aga ühe kaardiga mõlemad ei saanud ja no seda avastasime küll liiga hilja, pooled otsad sõitsime lihtsalt jänest. Lisaks ei tahtnud see aparaat jälle ühtegi pangakaarti, nõudis ainult krediitkaarti. Siinkohal ütlen, et mul on jube hea meel, et meil mõlemal mitu pangakaarti kaasas oli, sest see oli minu jaoks täielik üllatus, kui paljudes kohtades üks või teine või kolmas kaart ei töötanud. 

Kuna me jõudsime hotelli ligi 2 tundi enne check-inni, küsisin sealse tädikese käest, kas see on okei või peame tõesti ootama. Väsimus oli üsna karm peal. Tädi lasi meid ruumi ning andis queen toa asemel king toa, seega läks väga hästi. Hotell ise oli ka täitsa tore, võinoh ta tegelikult oli motell, midagi kurta küll ei saanud. Esialgu me nautisime interneti olemasolu, siis magasime veidi ning õhtul otsustasime kaubanduskeskusesse minna. See ei olnud meie hotellist väga kaugel, aga siiski piisavalt, et bussiga minna ja kuigi me esimese hooga olime eriarvamusel, kummale poole me sõitma peaks, jõudsime lõpuks kohale küll. Päris tore pood oli, sai veel viimased vajalikud asjad ostetud. Lisaks enne tagasiminekut käisime McDonaldsis, no vapsee ei viitsinud kuskile mujale sööma minna. Ma pärast friikate söömist muidugi ägisesin juba ja wrapi lõpetasin alles hiljem motellis ja veidi hommikuks kah.

Hommikul ärkasime jälle minu jaoks liiga vara, mu kell helises pool üheksa juba. Masendav. Sättisime ennast valmis, kaalusime veel kohvreid ja tundus kõik okei, mu kohver kaalus 21,6kg ja oli ju lausa varugi. Tegelt, no hui oligi. Motellist lennujaama läksime ka ühistranspordiga, taas kord liigse aja tõttu, meid visati motellist välja kell 11 ja lennuk läks 18.15. Kahjuks (või õnneks) me aga olime sellel transpordi asjal juba nii gurud, et sups-sups-sups ja me olime kell 12 juba kohal. Check-inni meil aga teha ei lastud, öeldi, et seda tehakse 3 tundi enne. Daaavaaai. Istusime pinkide peal, netis, ajasime lolli juttu ja lihtsalt ootasime. Lõpuks, kui aeg kätte jõudis, panime mu kohvri lindile ja no taipoh ta nüüd 24,8kg kaalus? Panime koos Allariga, tal oli kaks kilo vähem, mul neli kilo rohkem, onkel ütles, et ma kaks kilo Allari kohvrisse paneks, siis on bueno. Norwegianil on kohvrikaal 20, mitte 23 nagu normaalne oleks. 

Lõpuks meid siiski lasti sealt läbi, siis tuli turvakontroll, mis oli ka nii lebo, et ma ei tea, iga loll tooks igast paska sealt üle piiri, ausõna. Jõudsime lennujaama sisse, istusime restorani maha, ma tegin veel paar shopingut ning jalutasimegi ootesaali, kus pidime veel umbes tunnikese ootama kuniks meid lennukisse lasti. 

Tõusime õhku 18.15 ja maandusime kohaliku aja järgi 13.15, mis meie „kehade“ aja järgi oli veerand viis hommikul. No jeebus kui halb. Ma vingusin pool reisi, lihtsalt sellepärast, et Allar tundus lahe inimene, kellega vinguda. Mulle ei meeldinud mu tool, mu söök, mu asend, lennuk ja kõik kõik kõik. Jonn jonn jonn. Vaatasin ära filmi Runner Runner ning pärast Allariga koos veel Frozeni multika ka, sest ma ei suutnud seda oma telekast leida ja Allar ei näidanud ka, kust saab. Pärast multikat tuli magus uni, nii, et lõpuks 2,5 tundi ikka sain magada. Ärkasin üles selle peale, et süüa anti jälle, väga armas. 

Kui lennuk maandus, tegutsesime ikka üliaeglaselt, sest meil oli jälle nii palju aega. Nimelt, kui me omale pileteid ostsime, ei sobinud ükski teine lend meile ajaliselt, aga kui nüüd uuesti vaatasime, oleks üks veel sobinud. Ilmaasjata passisime 6 tundi Stockholmi lennujaamas. Esialgu tundus, et see aeg on nii pikk, et ei ela küll üle, aga tegelikult väga hull ei olnudki. Jalutasime viiendast terminalist teise ja meil oli see kohvrikäru, hakkasime ekskalaatori peale minema ja see käru ei lukustanud ennast ära ja Allar hakkas nagu tagasi minema, aga see käru kukkus hoopis ümber, nii, et lõpuks olid meie kohvrid kõik lindi peal laiali, hahahahaha. Ma naersin pisarad silmas, see oli nii naljakas, ausõna. 

Oma värava juures istusime netis, käisime söömas, ühes Itaalia toidukohas ning tudusime mõlemad. Allar lasi veidi üle tunni, ma magasin mingi 20 minutit, no abiks seegi. Lõpuks tuligi aeg lennukisse minna, hurraaa! Lennuk lendas 40 minutit  ehk sups õhku, 5 minutit õhus ja sups alla tagasi. Olime jõudnud Helsingisse. Seal meil väga palju aega ei olnud, oma värava juurde ja suht kohe lennukisse. Kõik ümberringi olid eestlased, nii tüütu, ja siis oli mingi täiskasvanute grupp, mingid kuulsused Eestis, eriti ei jaksanud mõelda, kes need olid, tegid mingeid räigeid nalju, naersid kõva häälega üle bussi ja häirisid teisi, no nii tüütu. Ma olin nii väsinud, et nad ajasid mind meganärvi ja mõtlesin ainult, et tahaks kas magada või usasse tagasi.

Lennuk oli nii väike, et ma pole nii väikest lennukit kunagi näinud. Mu käsikohver ei mahtunud mitte kuskile, nii, et see tõsteti lihtsalt ära minu juurest ning lend oli jälle üles-alla, 00.15 maandusime Eestimaa pinnal. Viimase 30 tunni jooksul olin maganud 3 tundi ja kodu tundus üsna mõnus koht, kuhu tulla. 

Emps tuli meile lennujaama vastu, kohvrid saime kenasti kätte, tulime koju ära, lobisesime veel veidi ning mul oli veel jaksu filmigi vaadata kuniks ma 2.30 lõpuks unne suikusin. 

Reisimuljed ja emotsioonid tulevad järgmises sissekandes!