teisipäev, 8. jaanuar 2013

Põnev esmaspäev

Nüüd algas siis jaanuarikuu töögraafik, kus pole ühtegi lebopäeva, kuu lõpuni välja kõik tööpäevad kirjas. Vahelduseks on hea sellist graafikut vaadata, detsember oli küll eriti tühi, ainult vaba päev siin ja vaba päev seal. Niisiis alustasin hommikul kaheksast ühega lapsega tööd. Teine ärkas veidi hiljem. Tujud olid mõlemad superhead, ma olin väga rahul.

Elu USAs aga läheb karmiks. Täna hommikul Eviet kooli viies olid kõik sissesõiduteed suletud, politseiautod vilkuritega ees ning ükshaaval vaadati kõik autod läbi. Politseiohvitser küsis näha last, keda kooli viiakse. Politseidel oli listid käes laste nimedega, pidin ütlema, mis minu lapse nimi on. Minu nime taheti ka küsida ja ma nägin, et eesolevas autos näitas naine dokumenti ka, aga millegi pärast siis hakkas kiire, sest kooliaeg surus peale juba ning mind lasti läbi. Ilmselt mängis see ka rolli, et mul oli Graeme ka.

Mina ei saanudki aru, mis siis valesti on, aga kui pärast uuesti järgi läksime, ajasin ajad segamini ja meil oli palju aega ning kuulsin kahte ema omavahel rääkimas, et mingi kahtlane mees oli ringi luusinud kooli ümber. Mõlemad koolid on nagu sisehoovis, kuhu viib kolm teed sisse, aga majad omavahel moodustavad nagu aia ning siis keskel on parkimine. Ja see mees oli sellel parkimisalal ringi liikunud, kella kaheksa ajal. Ilmselt arvas, et kool hakkab kell 8, aga väikestel hakkab alles üheksast. Väga jube igal juhul.

Kuna aga mina kellad segamini ajasin, kooli viimine on täistund, järgi minemine on veerandtund, siis me Graemega tsillisime autos ja nüüd saate pildigalerii minu eriti armsast modellist täna hommikul.








Pärast lõunat arutasime Eviega täiskasvanulikult, millal meil on jälle aega McDonaldsisse minna. Pakkusin välja, et homme äkki veab kuidagi ajaliselt välja selle asja. Mina võiks nendega seal iga päev käia, aga kui nad 3-4ni magavad, siis me paratamatult ei jõua kella 5ks koju tagasi, kui vanemad koju tulevad. Seega me käime seal kas siis, kui mul pikad ja õhtupoolsed päevad on või kui ma 6ni töötan. Nagu näiteks homme.

Õhtul oli meil päris naljakas lastega, Graeme kogemata tegi mulle haiget ja ütles siis nunnu häälega nagu Evie alati ütleb: "Oh sorry," see oli nii naljakas. Ja Graemest on meeletu mahlasõber saanud, piim ei lähe enam üldse. Minu õhtupoolik möödus õpiku seltsis, 4 tundi lugesin seda pagana õpikut. Ausalt, kui sellest kasu ei ole, siis ma tulen koju. Haha.



Üks tavaline pilt tänasest. Mulle nii meeldivad need koolibussid ja ma ikka üritan Graemele ka selgeks õpetada seda sõna, hetkel on ta endiselt "truck." Haha. Ahjaa, täna hommikul kooli sõites panin iPodist lastelisti, kuhu ma panin mingid lastelaulud ja kõik eesti keelsed laulud, mis ma endale youtubest kokku suutsin tõmmata ja siis täna tuli Nexus - Nii kuum ja Evie ümises tagapingis kaasa seda, päris naljakas.

Meil lubab nädalavahetuseks 15+ kraadi. Talv, daa-daa, aitaski juba. Täna hommikul näiteks oli mu auto lootusetult jääs, mõtlesin küll, et mis pagana põhjamaal ma olen nüüd. Aga no tasus kaks nädalat külma ilma kannatada küll, kui pärast miinuskraade kohe pluss viisteist tuleb. Jee-jee!

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

5 kuud

Täna Ameerikas 5 kuud täis ! Märge kirjas.


Täna oli suur tähistamisepäev, ma olin terve päeva voodis. Skaipisime Killu-Alvari-Liiviga konverentskõnes, see oli päris naljakas ning hiljem Liiviga kahekesi ka, viisin ta uudistega kurssi ikka. Ja kuigi ma Killule lubasin, et ma ei lähe täna kuskile välja (sest ma olen jätkuvalt haige), oli meil õhtul ikka Zuriga väike nunnu istumine. Temal oli vaja rääkida, minul oli vaja rääkida. Alguses käisime õhtust söömas ja siis frozen jogurtit magustoiduks. Ja siis tagasi koju.
Mängis lollakat oma salliga, haha

Sain lõpuks hinna ka teada, haha. 1oz=28 grammi. Seega umbes 100g on 1,6$ ehk 100g=1,2€

pühapäev, 6. jaanuar 2013

Cluster meeting

Tänase varase ärkamise põhjus oli au-pairide kohtumine, mis algas kell 12, downtownis, mis on tunni aja kaugusel minust. Jep, ma olin päris kuri. Seega, ma ärkasin kell üheksa, lobisesin veidi Killuga ning seadsin siis oma marsruudi paika. Kõigepealt siis Zurile järgi ja siis võtsime suuna Lebanoni poole, kus võtsime peale Joanna. Joanna on siis see uus tüdruk Madelene peres, kes on ka rootslane. Kartsin väga seda kohtumist, sest üsna veider tunne on kuidagi sõpra asendada. Õnneks läks asi lihtsamalt, tegemist väga toreda tüdrukuga.

Sõitsime siis ligi 40 minutit sinna pagana kesklinna, ühes tee otsas ei suutnud me GPSiga kahepeale piisavalt kiiresti mõelda ja nii me põmmdi teises osariigis olimegi. Sõitsime üle silla, tuli silt: "Welcome to Kentucky," well well. Welcome, welcome, aga kust kurat see on, mida ma otsin? Tiirutasime siis veidi ringi, tänu minu eilsele google street viewi ülevaatele, teadsin täpselt, kus meie restoran olema peab ja tuleb tunnistada, et sellest oli väga palju abi.

Sain tuttavaks ka Ohio tänaval parkimisega. Asi oli lihtsam, kui arvatagi oskasin ja täna olin väga tänulik, et nad oma liiklusmärke tekstidena väljendavad, ilmselt märkides ma olekski lahendama jäänud, mis päeval ja mis kell ma täpselt sinna parkida tohin. Jätsin siis auto tänavale ja üritasin rängalt meelde jätta, kuhu ma ta jätsin. Zuri ja Joanna üritasid ka. Lõpuks leidsime restorani ka üpris lihtsalt ja poole tee peal sinna kohtusime Nelega ning kohale jõudsime esimestena, ainult Roberta (kes on tugiisik teises clusteris) oli seal.

Meie kohtumisest. Roberta on Cincinnati au-pairide tugiisik ja Barbara on siis Cincinnati eeslinnade tugiisik, põhimõtteliselt. Reaalsuses see asi ei tööta üldse, sest näiteks Nele elab lähemal mulle kui Christin, aga Christiniga olen samas clusteris, Nele on teises. Kuidas iganes see piirkonniti jagamine siis käib, igal juhul oli täna kaks piirkonda koos (tegelikult olid meil jõulud ka koos ja farmis olime me ka koos). Meie clusterist olid kohal Zuri, Ellen, Christin, uued tüdrukud Joanna ja Lidia, tund hiljem liitusid Janine ja kesiganes koos temaga ning teisest clusterist olid Catalina, Fernanda, Tais, Nele ja Sonata.

Sõime erinevaid pizzasid, rääkisime erinevatel teemadel. Nägin, milline on hea tugiisik. Mul on ausalt nii kahju, et ma Roberta clusteris ei ole. Igal juhul me leppisime kokku, et kui järgmine kord mure on, helistan talle, on kindlam, et murele vastuse saan. Mul pole siiani ühtegi pakilist muret olnud, aga tabasin end ükspäev mõtlemast, et isegi kui mul oleks, ei helistaks ma Barbarale (kes on minu tugiisik) iialgi, sest tema moto on, et perel on alati õigus. Või vähemalt 99% juhtumitest.









Pärast söömist - jutustamist, oli meil väike pildistamine veel maja ees ja video tegemine, näitasime Nelega, kui raske on kontsakingadega Gangnam Style'i tantsida (me oleme pidanud seda viimased 2x klubis tegema) ning edastasime tervitused kõigile ja mängisime niisama lolli.


Edasi marssisime uisutamise alale, kus mingist minimajast saime pileti + uisud. Maksis 6 dollarit. Limiteerimata aeg. Päris hea hind mu meelest. Kvaliteet kannatas, aga no polnud hullu. Ellen näiteks oli täna esimest korda elus jääl, ta on Brasiiliast pärit ja ta polnud kunagi lundki näinud. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Zuri ei tulnud uisutama, kuna viimane kord lõppes kurvalt, Joanna ja Lidia ka ei tulnud, shoppasid ringi, Christin ka ei tulnud, sest tal oli külm ja ta läks ka sisse. Et siis vaprad uisutajad olime mina, Nele, Catalina ja meiega uisutamise ajaks liitunud Sarah ning muidugi "esimest-korda-elus-jääl" Ellen. Nalja sai korralikult, uisutada sai ka ning tunni aja pärast oli isu korralikult täis.










Uisutamise ajal juba hakkasid kõigil mõtted liikuma ja pärast uisutamist leppisime siis õhtuseks ürituseks bowlingu, põhimõtteliselt sama seltskond, kes uisutamas olid. Siis tagasi autosse ning iga roju oma koju. Tee peal rääkisime Joannaga ka pikemalt, tuleb välja, et järgmine suur Eurovisiooni fänn, jee, teemasid jätkus ning ta ütles, et tema oleks Getteri lugu tollel aastal võitjaks tahtnud. Tal oli isegi see laul peas, laulsime koos autos. Samuti on ta suur spordifänn, ta isegi valis selle pere kuna nad suured spordifännid. Seega, tundub, et ühiseid teemasid on ja peaks ka jätkuma.

Kodus olid mul lapsed megahoos ja rõõmsad minu nägemisest, Adam elas Bengalsite mängule kaasa (ja häbi tunnistada, ma ei teagi, kas nad võitsid või mitte) ja Amee küpsetas mingit šokolaaditükkidega saia vist, nagu ma aru sain. Alumine korrus igal juhul lõhnas küll väga hästi. Mina kauaks koju ei jäänud, mingi hetk korjasin asjad kokku ja sõitsin Masonisse bowlingusse. Seal selgus, et kogu saal oli täis Bengalsite fänne ning mina tegin kiired ringiarvestused ja sõitsime hoopis Fairfieldi, teise bowlingusse.

Kõigepealt me ei leidnud maja üles ja parkisime siis autod meeletult kaugele sellest, aga nagu Nelega rääkisime - me vaprad eurooplased, võime kõndida küll ! Bowling oli superlahe, saali kvaliteet jättis küll soovida, rajad olid nii õlised, et isegi kuulid olid õlised ja seega oli tükk tegemist, et kuul üldse rajale püsima saada, pidevalt kippus ta ikka rennis olevat.

Minu rajal olid Nele ja Christin, esimese mängu võitsin mina, kusjuures Christin juhtis terve mängu ja ma viimase viskega lihtsalt läksin liidriks. Teise mängu võitis Nele. Teise raja tulemusi ma ei teagi, avastasin just, et ma ei vaadanudki, kes neil võitis.





Bowlingus saime valmis alles kella kümne ajal, seega mul ei jäänudki mingit lollakat vaba aega ootamaks kuni Rob tööl lõpetab ja nii saime korraks ka temaga kokku, rääkisime elust ja maast ja ilmast ning ma mängisin ta kassiga. See kiisu kohutavalt armastab mind, iga kord kui ma sinna lähen, on ta mul kohe süles.

Pärast külaskäiku käisin poes (jee, armastan 24 tundi lahti olevaid poode), ostsin endale puuvilju ning maasikajogurti, milles olid krõbisevad helbed (müsli taoline, nagu krõbedad kaerahelbed vms) ja puuviljad, maasikad, mustikad, vaarikad. Imehea lihtsalt. Seda ma ilmselt edaspidi hakkan ka valutava südamega ostma. Miks valutavaga? Sest selline väike topsik, nagu mul varasemalt on siin puuviljade pildid olnud, maksab 2.49$. Mulle tundub, et see on kuidagi palju. Aga noh, nagu korduvalt öelnud olen, kõik mis on värske, tervislik või hea - maksab USAs palju.

PS! Blogis on küll palju pilte, aga see on väga väike protsent tänastest piltidest, seega eraldi pildiblogi tuleb kindlasti veel. Ja küsimustering on ka peaaegu valmis, mõni küsimus on veel puudu.

laupäev, 5. jaanuar 2013

Reede jälle käes

Tänane päev möödus jälle nii-öelda töötades, alustasin hommikul kella kaheksast ja esialgu tõotas tulla hea päev. Õhtu lõppedes võiksin öelda, et see päev oli küll hea, aga meil sai korralikult draamat ja karjumist ning time-outi. Tavaliselt kui ma hommikuti alla lähen, siis ma näen laste nägudest kohe ära, milline päev tuleb. Tänane hommik pettis.

Graeme sai voodisse pandud mitu korda, Eviele tuli iga natukese aja tagant meelde tuletada, et magamisaeg ei ole läbi ning draamat sai ka kadeduse pärast. Eviel kipub komme olema, et kui ta midagi tahab, peab ta saama, kas selleks peab Graeme ära lükkama, talt asja ära võtma või talle haiget tegema. Ma ei teagi miks, aga need olukorrad ajavad mul kohe eriliselt närvi mustaks. Nüüd on meil siis jagamise kampaania. Igakord, kui mingi asja üle vaidlus käib, võtan asja ära kuni lubatakse seda sõbralikult jagada. Täna lõpuks juba toimis, näis, kas järgmine nädal ka veel meeles on.

Ilm oli ilus, lihtsalt super, päike küttis terve päeva ja minul oli nii suur kihk õue jooksma minna, mõtlesin juba igasugu plaane välja, kuidas lähen koos lastega ja tõmban nende käru järgi ja nii edasi. Lõpuks läksin ikkagi õhtul pärast tööd, pimedas ja külmas. Kuigi ma tänu laste haigustele olen ka ise jätkuvalt tõbine, nohupoiss ei taha kuidagi maha jätta, tunnen, et see värske õhu käes olemine teeb pigem paremaks kui halvemaks. Kui halvaks see üldse enam minna saab.

Igal juhul pärast tööd möllasin lastega ka veel tükk aega, nad olid õhtuks täitsa segased. Naersime Ameega, et tunnevad ka, et reede on käes. Lisaks üritasin end kooli ära registreerida, aga mis ei tööta, see ei tööta. Suhtlesin oma õpetajaga ka, kas ta oskab kuidagi kommenteerida olukorda, soovitas kooli helistada. Seega peab ootama esmaspäevani. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.


Ahja, eilses blogis hõiskasin, et ainult kõhulihased valutavad, täna hommikul üles ärgates esimesed 15 minutit üritasin end üldse kuidagi liikuma saada. Kõik kohad valutasid. Aga ei kurda, lihasvalu on ainus valu siin maailmas, mis mulle meeldib. Haha.

Pärast tööd ja möllamist tekkis naljakas olukord, kus perekond hakkas ära minema ja mina samal ajal läksin ka ära, jätsime garaažis hüvasti. Haha. Käisin pangas ja endale reede õhtu puhul preemiaid ostmas ning tankimas (enam mulle ei meeldi tankida siin, eestis ma ilmselt hakkan jala üldse käima). Kodus siis tegin oma õhtusöögi friikartulite, coca ja külmutatud jogurtiga. Pärast oli jube paha olla. Edaspidi tean, et mõlemat koos ei saa, liiga paljuks läheb.

Käisin siis juba eelnevalt mainitult jooksmas (ning sain aru, et mul on vaja 2 asja jooksuks veel osta) ja kuna ma olin üksi kodus, kasutasin seda ära ja tegin kuuma - kuuma vanni ka endale. Nii kuuma, et ei saanud sissegi. Ja mullidega. Ja siis mõnulesin. Ja lugesin teooriaeksami raamatut, mille ma nüüd endale ostsin.



Väga mõnus reede õhtu, algselt ei tundunudki nii tore tulevat, aga nüüd olen rahul. Ja vara vara magama, sest homme hommikul ei saa jälle magada.

reede, 4. jaanuar 2013

Esimene zumbatrenn ja oi kui külm

Täna hommikul oli mul kell kaheksa algav tööpäev. Uskumatu. Ei mäletagi, millal viimati tööpäev oli. Graeme alles magas, meie Eviega pidasime siis vestlusi maha. Kui me pole ammu kahekesi olnud, on tal vahepeal miljon küsimust tekkinud. Kogu päev oli produktiivne - igasuguseid käsitöö asju tegime, joonistasime, värvisime, harjutasime "Evie" nime kirjutamist, tal aeg-ajalt komme esimene E-täht tagurpidi kirjutada ja mulle vihjati, et ma võiks seda harjutada. Õhtul nagu muiste palus Adam Eviel oma nime kirjutada ja kirjutaski õiget pidi E-ga. Ma olin nii õnnelik.

Kuigi Graeme ei paistnud just parimas tujus, time-outi tuli täna mitu korda kasutada, olid nad mõlemad üliarmsad, musitasid-kallistasid terve päeva, käisime õues, meie lumememme vaatamas. Ta on endiselt alles! Ilmselt on ta jaanipäeval ka püsti, sest ma eestlasele kohaselt ehitasin, lund kõvasti kokku mätsides ja veega üle kallates. Jee! Lisaks oli meil pildistamine täna, ikka üht ja teist ja kolmandat pidi ning koos naerukilgetega. Köögikapi tegime ka korda. Meil on eraldi kapp laste asjade jaoks, kus on värviraamatud ja värvimisvahendid, aga seal oli siuke segadus, sest keegi eriti vist ei olnud süvenenud üldse. Sorteerisime siis raamatud eraldi, kleepsud eraldi, kõik pliiatsid, vildikad, rasvakriidid kokku ja leidsime kaks pakki Draakoni komme kah.









Ühesõnaga, kokkuvõtlikult oli mul lastega täna väga lust päev, väga rõõmus ja tegus ning meil oli Eviega ka väga armas vestlus. Ta uuris minult, kas isa on kaugel ära. Ütlesin, et ei ole, isa tuleb varsti koju. Ja siis Evie õhkas "Ohh.. I love daddy." Ja mina ütlesin, et see on väga armas, peabki armastama. Natuke aega hiljem ütles: "I love you too, Gerli." Need tema siirad sõnad, middle of nowhere (-ei kuskilt), need teevad alati nii rõõmsaks. Hea on tunda, et ma olen siin armastatud.

Graeme õpib hoogsalt sõnu, järsku on hakanud lauseid ja sõnu järgi ütlema. Näiteks lause "No, Brutus, out" on tal väga selge juba ja täna andsin neile snäkke, siis Evie ütles "Thank you, Gerli" ja Graeme ütles järgi, Gerli väga selgelt veel ei tulnud, aga thank you küll. Märksõnad "All gone," näiteks snäkkide kohta, kui need otsa saavad ja "I need more," tulevad ka. Need vast võõrastele veel arusaamatult, aga mina juba saan aru, kas ta tahab süüa või kas ta tahab juurde. Sellised pisikesed edusammud annavad endale ka indu juurde edasi püüelda ja õpetada.

Õhtul käisin korraks shoppamas, sain oma jõulukingi kätte. Ja siis oli muidugi vaja seda kohe testima minna. Nii saigi siis ära proovitud lumes jooks vol 2, kõhulihastele suunatud treening ja Zumba. Kõik ikka korraga. Antud hetkel valutavad ainult kõhulihased, vist oli edukas. Uuele aastale siis vastu hunniku trennidega. Varsti paljastan ka saladuse miks, haha. Tegelikult ema saatis Eestist kommid teele, nüüd peab ette trenni ära tegema, et siis see saak süümepiinadeta hävitada.


Nüüd Zumbast. Treener oli naine, nimi ei jäänud mul meelde, trenn oli trenn. Miks ma nii ütlen? Eestis oli mul maailma ägedaim zumbatreener, kes kutsus meie trenne pidudeks ja kelle trennides oligi pidu kogu aeg. Ei olnud trenni tunnet, oli peotunne. Siin oli trenn. Mulle meeldis see, et me võtsime trenni jooksul läbi 14 erinevat stiili, ta nimetas stiili ja meie tantsisime. Igasugused salsad, sambad, merenged, ja jumal teab veel, mis asjad, vahepeal läksid tõlkes kaduma. Lisaks olid meil käes mitte hantlid, aga nägid välja nagu hantlid ja tegid veits muusikahäält ka (no juhe on nii koos, ei oska seletada, mis asi see on) ja kaalusid jumal-teab-kui-palju-ameeriklaste-ühikuid. Kokkuvõttes oli päris meeldiv, aga ei jõua ikka ära oodata, mil Eestis Mareku trenni tagasi saab.

Ja lubasin teada anda, mis Evie toas tehti. Nad värvisid selle toa roosaks! Ma olen nii kade. Mu eluaegne unistus on olnud roosa tuba. Haha. Ja Graeme suure poisi voodist tegin ka täna pilti. Mina panin teda täna esimest korda sinna magama ja uskumatu, ta ei tulnudki välja, magamisaeg on magamisaeg ja nii on.



Mulle tundub, et meil on väljas praegu külmem kui Eestis. Esiteks ütles Egert, et teil pole enam lund. Teiseks oli mul täna teksapükstega nii külm, et ma reaalselt unistasin oma punastest suusapükstest, mis mul Assakul kuskil on. Mingu nüüd see talv ära, aitab küll, ma juba ootan, et meie bassein lahti tehakse, siis veedan kõik päevad hommikust õhtuni ilmselt seal.

Lõpetuseks soovin õnne Ketlinile, kes abiellus täna. Üks Eesti tüdruk Ameerika noormehe võrku langenud, hihi. Nägin juba pilte pulmadest, ta oli lihtsalt imeimeilus! Üldse on nad Stepheniga tõesti üks ilusamaid paare, keda ma näinud olen. Palju õnne, kulla tüdruk ja et teie elu oleks ka edaspidi nii ilus, särav ja õnnelik kui see siiani olnud on.

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Lebotsill jätkub

Eilne päev ei läinudki eriti asjalikumaks, lebotasin terve päeva voodis maha. Poole seitsme ajal kohtusime Zuriga Subways, rääkisime juttu ja ta karjus mu peale 30 minutit. Minu meelest on nii tore, kui sõbrad on nii ausad ja kõik välja ütlevad, mis asjast mõtlevad. Ema ka karjus mu peale eile, ütles, et ma olen segi läinud. Haha.

Pärast söömist käisin poes, läksin niiti ja nõela ostma ja ainus, mida ma ei ostnud, olid muidugi niit ja nõel. Puuvilju tegelikult tahtsin ka, nii, et üks asi läks õigesti. Lisaks sain siis mingid uued piparmündiküpsised ja valged oreo küpsised, mida nüüd tuleb siin ikka tikutulega otsida, enamikes poodides ei ole. M&M kommid on igalt poolt kadunud, need jõulueri omad, piparmündiga. Nii kurb. Ja proovisin ühe kirsipiruka ära, aga see oli päris jube. Teist korda ei ostaks.

Minu poesaak
Õhtu möödus lõbusalt, tegime Michaelaga 90ndate diskot, otsisime kõige lahedamaid laule ja siis jagasime neid ja tantsisime Skype vahendusel. Väga lõbus. Ahjaa, suurkoristuse toas tegin ka. Jälle. Hullult meeldib koristada ikka. Kui hakkasin siis oma ära visatud asjadega kotte prügikasti viima, selgus, et need olid õue pandud, prügiauto tuli ja siis ma olin nagu väike varas, jooksin õue, viskasin kotid ära ja ruttu ruttu tuppa tagasi. Tutvusin eile veel ka kahe uue tüdrukuga, kes tulid. Joanna on Rootsist ja elab Madelene peres nüüd, mistõttu tuleb tunnistada, on natukene raske temaga suhelda, kuidagi nii imelik oleks sinna majja näiteks uuesti minna, kui Madelenet seal enam ei ole. Teine tüdruk on Lidia, tema on Saksamaalt, ja tema pere on programmis uus, ta nende esimene au-pair. Kuna meil laupäeval meeting on, saame nendega ka kohe tuttavaks.

Täna hommikul olin maailma jaoks täiesti kadunud. Arvuti oli väljas, telefonist kõik süsteemid välja lülitatud. Ja magasin poole kaheni. Pärast mitut ööd viie tunnist und, pidi kuskilt see 12+ tunnine uni ju ka tulema. Täitsa lõpp kui hea.. Päev oli vaba jälle tööst, sisustasin selle Killu ja Alvariga rääkimisega, Allariga sai ka räägitud ja lumes jooksmas sai ka käidud. Pärast oli hea läbimärg olla, ei tea, kas veekindlaid tosse tehakse ka, haha. Õhtul nägin ka ära, mis mööbeldamine meie majas toimus, aga las see praegu jääb saladuseks.

Kuna kuupäev on 2.jaanuar, siis saan rõõmuga öelda, et 4 kuud siin peres elamisest on täis. Ma olen jätkuvalt rahul. Nagu mulle meelde tuletati, siis esimeses peres olnud rematchi vestluse käigus öeldi mulle, et kes teab, äkki leian suure majaga ja oma autoga ning vähemate lastega pere, kes mind armastama hakkavad. Asjad asjadeks, aga lapsed on mul küll parimad ning minu hostvanemad on klass omaette. See kõrgem klass.

Pere käis täna frozen jogurtit söömas ja kui nad koju tulid, olin veidi lastega ning Evie küsis, kas minu linnas on frozen jogurtit. Küsisin siis, kas Eestis? Vastas jah. Ütlesin, et nii head ei ole ja sellepärast ma Ameerikat armastangi.

Eelmises blogis tekitas segadust ka Matthewist ja tema sõbrast pandud pilt, et kumb siis ikkagi oli Matthew, nii, et ma siis panen tema pildi üksinda siia. Haha.


kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Uuel aastal uue hooga

Esmaspäeval ehk 2012.aasta viimasel päeval ärkasin jälle liiga vara üles, mis põhjustas minu üleni loiu oleku terveks päevaks. Kuigi alguses tundus, et peomeeleolu on 0 ja energia samuti, läks päev ilusaks hetkest, mil mu saksa tüdrukud teatasid, et nad tulevad ka õhtul ning siis käisin poest jäätist ostmas ja nii see tuju tuligi.

Kella viie ajal oli armas hetk, kui võtsin Skypes Killu ja Alvariga koos uue aasta vastu. Eesti uue aasta siis. Lõid šampuseklaasid kokku ja näitasid mulle rakette. Need raketid jäidki ainsateks, mida nägin, sest USAs on ohutusnõuete tõttu rakettide kasutamine keelatud. Ma pole kindel, kas ainult Ohios või USAs, aga igal juhul siin rakette ei olnud. Seega oli tore, et ma natukenegi nägin.



Peomeeleolu oli siis juba sees, saatsin eestlastele sõnumeid, päris mitu ütlesid, et olin esimene, jee-jee, hea lihtne esimene olla, kui ise samal ajal klaase kokku lööma ei pea. Haha. Pärast saatsin siis oma aastavahetuse kaaslased magama ja läksin vanni. Ja lebotasin seal nii kaua, et uni tuli peale juba. Aga no uueks aastaks ilusti puhtaks, eksole. 

Ja siis hakkas sättimine õhtuseks peoks. Kõige kriitilisemal hetkel tuli mu superarmas väikevend minuga rääkima ja palus, et ma ikka ära ei läheks, et tema ikka tahab minuga rääkida. Ma kohe armastan teda nii väga, eriti kui ta purjus on. Haha. Lõpuks siis olin totaalselt kõikidest graafikutest jälle maas, aga vapper siht silme ees kihutasin siis Robi juurde, kus autod ära vahetasime.

Kui kohale jõudsin, tegin endale kohe ruttu joogi ja siis sain teada, et USAs on seadusega keelatud omada autos lahtist alkoholi. Okei, see oli küll uudiseks. Õnneks polnud mina ainus, kellele see uudiseks oli, ja leidsime ka põhjuse, miks ma ei teadnud - nimelt kõik eelnevad peol käigud oleme teinud au-pairidega ja kui ükski au-pair seda seadust ei tea, siis kõik joovadki ju autos. Ajuvaba seadus. Kuigi, kui ma praegu järele mõtlen, siis mu reeglites oli küll sees, et minu autos ei tohi mitte keegi alkoholi juua. Mina arvasin, et see auto puhtuse pärast. 

Igal juhul ma siis pidin pingi all jooma ja siis me võtsime Robiga Zuri ja Elleni peale ning sõitsime klubisse. Klubi ukse taga ootasime veidi, sakslasi ja siis läksime sisse. Seekord oli mul kenasti pass kaasas, aga ei tahetudki. Tahtis hoopis mu nime, et pileteid kontrollida. Nimega saab ka alati nalja, aru ma ei saa, igakord ütlen P-O-M-M-E-R, aga kõik kuulevad, et ütlen nõrk b. Eile mul oli nii hea tuju, siis ma lõõpisin selle turvamehe kallal, et ole nüüd, ma ju ütlesin P, mitte B. 

Läksime sisse, saime endale uue aasta kraami, mütsid, tiaarad, pasunad, midaiganes seal veel jagati. Ma võtsin kõik. Edasi tegime photoshootingu masinas, siuke tunne oli, et sada tundi veetsime seal, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

 Edasi tegime tantsutiirud ühtpidi ja teistpidi ja nägin ka Matthewi ära, teda oli hea meel näha. Mingi hetk siis minu kaaslased väsisid tantsimisest (või ka minust) ja siis ma leidsin uued au-pairi tüdrukud sealt ja uue tantsukaaslase ka endale. Üks asi, mida ameerikas armastan on see, kui pagana hästi kutid siin tantsivad. Eestis on tantsuplatsil valdavas enamuses tüdrukud, siin on poisid ja ei ole selliseid poste väga palju  (kuid ka neid on) ning kui tantsutuju peale tuleb, võta, milline tahad, kõik tantsivad, isegi kui nad Sind 2 minutit tagasi esimest korda nägid või te enam kunagi ei kohtu.




Matthew ja tema semu
Klubimöll lõppes meil vist äkki kella kahe ajal. Või jumal teab tegelikult, mul need edasised kellaajad päris sassis. Magama läksin kell viis hommikul omas kodus, aga ma jõudsin veel eestlastega rääkida ja uudiseid lugeda, seega jumal teab, mis kell ma tulin ja nii edasi.

Täna hommikul ma muidugi olin jälle viie tunnise magamise pealt üleval, supersuper laisk päev olnud, polegi midagi rohkem rääkida. Mingi mööbeldamine käib majas, pole veel päris kindel, mis mööblitükk nüüd toodi, aga terve Evie toa mööbel on mööda teist korrust laiali.

Lubasin iga kuu alguses panna pildi oma uuest kalendrist ja eile sain ka paki oma lemmik perekonnalt Eestis, seega on mul nüüd lausa kaks kalendrit, mille pilte iga kuu siia panema hakata. Ja lisaks siis jõulumemmede paraadi pilt ka. Kõik memmed on meie kodutänavalt pärit.



Memmed
Ja head uut aastat siis kõigile, et 2013 tuleks veel vägevam ja õnnestunum, kui 2012 seda oli. Mina olen ootusärev!

esmaspäev, 31. detsember 2012

Aasta viimased küsimused-vastused


1) Kui palju Su kool maksab?

Küsimuses pole täpsustatud, kas USAs või Eestis, seega vastan mõlemale. USAs maksab esimene kursus 200$, teine kursus 145$ ja kolmas kursus 200$. Eestis maksab 900€ semester. Neid hindasid võrrelda ei saa, sest siin ei ole semester, siin on üks klass.

2) Mis on kõige suurem "lollus" ameeriklaste ja ameerikaga? Mis võtab kõige rohkem ahhetama?

Minu jaoks kõige nii-öelda naljakam on liiklusmärgid. Neil on vähe reaalseid pilte, meil on enamik märgid pildid. Neil on enamik tekstid. Nagu mu ema siin olles koges, on vahel tekst nii pikk, et enne jõuad mööda sõita kui läbi lugeda, selle asemel, et mingi rahvusvaheline pilt välja mõelda, millest kõik aru saaks.

3) Mis on kõige parem asi seoses ameeriklaste ja ameerikaga? 

Esiteks positiivsus. Seda näeb enda ümber iga päev - poes, restoranis, tänaval. Kõik inimesed on rõõmsad, küsitakse kuidas läheb, jäädakse juttu rääkima, kommenteeritakse teise inimese välimust, tehakse komplimente.
Teiseks suurus. Tuleb tunnistada, et olen hakanud nautima näiteks gallonilist (u 3,8 liitrit) piima, mida ei pea iga natukese aja tagant uut võtma või juustupakki, kus on 25 viilu sees või hoopis alkoholipurki, mis on üle 700ml.

4) Kas oled teinud midagi pöörast Ameerikas, mida Eestis ei ole teinud?

Ma ei tea, kas neid asju saab pööraseks nimetada, pigem teinud siin asju, mida Eestis ei teinud. Neist üks on näiteks võhivõõraga rääkima hakkamine või telefoninumbri küsimine. Eestis ma niimoodi ei teinud, ei julgenud, siin sai tehtud, ilmselt oli üks pagana hea telefoninumber. Hehe.

5) Kas Sa oled tänasel päeval õnnelik?

Kusjuures, hetkest, mil see küsimus mulle saadeti, on täna juba neljas päev. Iga hommik vaatasin seda küsimust uuesti ja oleksin vastanud erinevalt. Igal juhul olen küll õnnelik. Minu elust ei oleks mitte midagi puudu, kui mul oleks mõni kodustest siin. See on hetkel ainus, mis on puudu. Seega, ma ei saa öelda, et ma olen kurb.

6) Mis oli peapõhjus, miks USAsse läksid?

"Stuck in the moment in Estonia" ehk kokku jooksnud elu Eestis ja uute kogemuste soov.

7) Kas neegritesse suhtutakse halvemini? Kuidas üldse rassismiga on, kas paistab silma või pigem mitte?

Olen täheldanud siin seda, et mustanahalised inimesed ise kasutavad lauset "Olen rohkem valge kui must," ehk nahavärv ei loe küll mitte midagi. Tean, et eestlased on rassistlikud ja nii suhtutakse ka mustanahalistesse halvasti, aga siin olen näinud, et ei ole nad midagi teistsugused kui valged ja mustadel on valged sõbrad, valgetel on mustad sõbrad, ameerikas on kõik sõbrad.

8) Oled mitu korda öelnud, et tüüpilised lollakad ameeriklased. Mida peab Sinu meelest siis inimene teadma, et ta ei paistaks loll?

See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole olulised mingid pisidetailid jumal teab mille kohta, minu jaoks on oluline silmaring. See, et inimene teaks, mis toimub väljaspool tema kodulinna ja kodumaad. Ma ei pea silmas seda, et ta peaks teadma 200 riigi pealinnu või presidente, see on muidugi boonus, aga see pole see, mida ma ootan. Pigem on meeldiv vestelda näiteks inimesega filmidest, muusikast, usust, kultuurist, meeldib, kui inimesel on oma arvamus. Oma arvamus paratamatult tekib aga teadmistest, mida omandame, millega vastavalt siis nõustume või mitte.

Ma pean siinkohal oma sõnu sööma selles mõttes, et ameeriklased ei ole mingid NII lollid nagu mõnele on mulje jäänud, on tõeliselt tarku ameeriklasi ning loomulikult kinnitab erand reeglit, lihtsalt see on mingi tüüplause, mis mulle ammusest ajast külge on jäänud.

9) Kas ameeriklastel päriselt ka ei ole talverehve?

Neil on lamellrehvid, aga naastrehve ei ole jah, nende kasutamine on seadusega keelatud, hoiavad oma teid tervetena.

10) Kas sa vahepeal koju ei tule kasvõi korraks?

Ei tule.

11) Kes on see noormees, kes usasse tuleb, kauaks ja miks või kuidas ta tuleb?

Kaks noormeest tulevad, mõlemad Work&Travel in USA programmiga. Üks neist on mu nõbu, kellega ma pea aasta aega koos elasin ja teine neist on mu sõber korvpallitiimi fänniklubist. Täpselt ajavahemikku ei tea, ilmselt mai-august.

12) Milline näeb Sinu tööpäev välja? Kuna olen aru saanud, et sul erinevalt kas hommiku või õhtupoolik, siis kirjelda näiteks neljapäeva, kui sa terve päeva pead lastega olema.

Lapsed ärkavad umbes seitsme ajal. Kui on pime hommik, siis ka kaheksa ajal. Siin on hommikusöök ja multikad umbes kella üheksani. Siis tegeleme mingi asjaga, näiteks joonistame-värvime või mängime mingit mängu või näiteks laulame-tantsime. Kella kümne ajal on snäkk, pärast seda on tavaliselt õuering (olenevalt ilmast).

Evie koolipäevadel (esmaspäev, kolmapäev, reede) on hommik selle võrra teistmoodi, et siis läheb pliks kell üheksa kooli ja meie Graemega lebotame kodus ning kella 11 ajal korjame Evie jälle peale.

Keskpäeva paiku või ka varem on lõuna, pärast lõunat on multikate aeg, et lapsed maha rahuneks ja magamiseks valmis oleks. Kella ühest umbes siis magama ja Evie magab tavaliselt kaks tundi (aga erand kinnitab reeglit), Graeme magab kaua magab, tavaliselt neljast hiljemalt ajan ta üles.

Pärast magamist on snäkk ja mingi tegevus jälle või kui on ilus ilm, oleme õues või lähme kuskile. Viie ajal on õhtusöök, pärast seda läheb tavaliselt leboks ära päev. Lollitamiseaeg nagu mulle meeldib kutsuda, jookseme mööda maja, teeme tsirkust, lennutan lapsi ja nii edasi. Kuskil kuue-seitsme vahel on siis vanniaeg, pärast seda pidžaamad selga ning kaheksast on Graeme uneaeg, üheksast liitub Evie. Olenevalt meeleoludest, võivad need ajad ka edasi ja tagasi nihkuda.

See pole mingi prototüüp, et iga päev ongi täpselt nii, aga see on selline kondikava, mis on abiks. Üldiselt ma vaatan laste tujude järgi, mida teha saab ning mida mitte. Ja need neljapäevased pikad päevad me üritame alati kuskile välja minna õhtul, et aeg lõbusamalt mööduks.

13) Kas ameerikas sõitmine valmistas alguses raskusi ka? Kartsid vms.

Mäletan esimest korda, kui me Adamiga sõitma läksime, ma alguses värisesin nagu haavaleht, aga mõtlesin siis, et hei tsikk, see on üks asi, mida pagana hästi oskad ju. Ja edasi läkski lihtsalt ning hirmu kui sellist ei olnudki. Alguses muidugi oli raske näiteks orienteeruda või kuskile võõrasse kohta sõita, need teed siin pole naljaasi, aga nüüd on väga kodune.

14) Kas selle mehega, kellega Stamfordis väljas käisid, suhtled ikka veel?

Iga päevaselt ei suhtle, aeg-ajalt saadame sõnumeid ja jõuludel rääkisime veidi pikemalt.

15) Mulle tundub, et eurooplased on üldiselt maailmast rohkem teadlikud (riigid, pealinnad, nende suuremad vaatamisväärused jne) kui ameeriklased. Mida sina arvad? 

Ma parandaks, eurooplased ei ole, eestlased on küll. Päris paljud sakslased isegi ei tea, kus asub Eesti, rääkimata sellest, mis riigid on nende riigiga maismaaga ühendatud. Ameeriklaste jaoks on ilmselt paras katsumus osariikegi selgeks saada, see ju sama, mis meie peaks tervet Euroopat teadma. Mina tean, aga ma näiteks olen väga kindel, et kõik eestlased ka ei tea. Ehk siis jälle selline üldistamine. Muidugi need, kes reisivad ja kultuurist huvitatud on, uurivad ise ja teavadki rohkem, aga arvan, et selliseid teadjaid ja mitte teadjaid on igas riigis.

16) Kas saan kunagi Assaku hoovis musta korvpalluriga 1-1 teha või üldse ei saa?

Haha, ühel ilusal päeval kindlasti. Või siis äkki meie ameerika kodus tulevikus?
PS! Küsimuse küsis mu väike vend, seega teised ei peagi küsimusest või vastusest aru saama, haha.

17) Mis laule praegu nt ameerika klubides lastakse? Või raadiotest?

USAs on kohutavalt palju muusikat. Seinast seina. Mina olen pop-muusikale truu jäänud ja praegusel hetkel kõige populaarsemad minu meelest on Gangnam Style, Rihanna-Diamonds, Britney&will.i.am-Scream and shout, Justin Bieber-Beauty and a beat ning Taylor Swift-We are never ever getting back together. Need on sellised, mida mitmeid ja mitmeid kordi mängitakse.

18) Kirjutasid, et igatsed Eestist odavaid kinopileteid, aga minu meelest sa seal käid kogu aeg kinos. Kas siis ei huvita piletihind seal?

Eile mõtlesin kinos, tahtsin pisara ka valada, kui järjekordse 10$ vastu taevast lennutasin, aga tuleb tunnistada, et iga hea asi nõuab ohvreid. Näen ju siin filme just siis kui nad välja tulevad ning saalid on väga väga mugavad, sellist mugavust Eestis veel näinud ei ole (järgmine kord üritan meeles hoida ja pilti teha) ning meelelahutus on USAs kallis, see on paramatu.

19) Kui saaksid tagasi minna sellesse päeva, kui otsustasid USAsse minna, kas teeksid sama otsuse?

Kui teaksin, mida siin võidan, siis jah. Kui täiesti nullist uuesti otsustaksin ja veidi järele mõtleksin, võib-olla ei teeks. Ma tegin selle otsuse nii kiiresti, sest teadsin, et kui järele mõtlema hakkan, hakkan kahtlema.

20) Kui oleksid saanud 6.augustil ringi mõelda, kas oleksid lennukist maha jäänud?

Sel hetkel, kui emaga hüvasti jätsime, jah. See on mu elu üks raskemaid momente, mäletan, kuidas terve hommiku olime hakkama saanud, nalja teinud ja koos aega veetnud ja hetkel, mil väravate vahelt läbi pidin minema, nutsime mõlemad. Sekundiga. Ja kuidas turvanaine mulle veel ütles lohutavalt: "Sa ju tuled tagasi" ja ma talle kurjalt öelda tahtsin, et tal pole aimugi, kui kaua ei tule...

Aga noh, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja mul on hea meel, et ma terve progressi tänase päevani nii tublisti olen vastu pidanud ja üle elanud. Pagana kift tüdruk olen, vot nii arvangi. Haha.

Kiire ülevaade pühapäevast

Minu "magan-lõuani-üldse-ei-koti" lõppes kella kümne ajal hommikul. Aru ma ei saa, kui miski veel rohkem sassi saaks siin ameerikas minna, siis on see minu uni. Vahet pole, kas magan 3 tundi, 6 tundi või 12 tundi, tunne on sama. Lootusetu.

Hommikupooliku veetsin siis kodus, rääkisin Egerti, Killu ja Alvariga juttu ning lebotasin lihtsalt voodis. Lõuna ajal käisin lastega veidi mängimas, Graeme sai endale suure poisi voodi täna lõpuks, väga lahe. Sai vist kenasti magatud seal.

Kuna Zuri eile terve õhtu moosis, et läheksime ikka Burlingtoni täna, andsin järgi ja seadsin siis õhtul sammud autosse, korjasin ta peale ja käisime seal. Olen rahul, minu jaoks oli ka edukas käik. Teel sinna hakkas Zuri mulle jaurama, kuidas ilmselt ikka ei saa uut aastat koos vastu võtta ja kohale jõudes sain Karenilt sõnumi, et ta vist peab ka töötama hoopis aastavahetusel, et tema ka ei saa tulla.

Ma olin nii tige, et ma isegi ei üritanud seda tagasi hoida. Alguses olid meil Zuriga mitmed plaanid, aga siis istusin autos ja kui ta küsis, mis teen, vastasin, et mõtlen, kui väga ma teda vihkan, kui ta ei tule. Kas sellest lausest või tõesti sellest, et ma nii löödud olin, sain lõpuks Zurilt jah vastuse kätte ja nüüd pilet talle ka olemas. Huh, läks napilt.

Kui mu tuju siis rõõmsamaks läks, käisime McDonaldsis, Zuri tahtis süüa, mina juua ning pärast käisime Zuri juures kodus, kus meil oli juuksurisalong, ma näen nii armas välja nüüd, haha. Oleks see tema teha olnud, oleks ta ilmselt mu üleni blondiks ka veel võõbanud. Tal on see plaan tükk aega kusjuures olnud, alates sellest, kui ta nägi mu blondi peaga pilti.

Pärast siis sõitsin koju, tegin paar toimingut veel siin ja nüüd on siis mul jäänud veel üks hommikupoolik kuni lõunani magada ning lõunal saab juba eestlastega koos uut aastat vastu võtta. Nagu Killu ütles, lihtsalt uskumatu, et meil on isegi uus aasta erineval ajal. Väga suhteline mõiste see aeg ikka, minu meelest.

Üks pilt tänasest enne kui mu juuste kallale mindi. Jätsin vähemalt ilusa pildi mälestuseks, millised nad olid. 

pühapäev, 30. detsember 2012

Küsimustering

Seekord on kuidagi nii hästi läinud, et küsimusi selline ports, et saab lausa kaks ringi teha. Enne aasta lõppu vastan kõik olemasolevad küsimused ära, siis saab uuele aastale vastu minna puhta lehega. Niisiis siin järgmised 20 küsimust ja vastust (ja kui Sinu küsimus välja jäi, oota homset blogi, seal on kindlasti sees).

Ja kui kellelgi veel tekkis küsimus, kuhu küsimusi saata saab, siis e-mail on minagerli@gmail.com.

1) Kas Sa oleksid läinud USAsse ka siis, kui Sinu ainuke kontakt Eestisse oleks olnud paberkiri?

Ilmselt ma oleks rohkem mõelnud küll, sest praegu suhtlus kodustega (võinoh eestlastega) on aidanud koduigatsusest ikka kõvasti üle olla.

2) Milline toode-toiduasi on Ameerikas, mida Eestis ei ole, aga võiks olla, kõige geniaalsem? Anna Eestile häid mõtteid.

See on küll raske küsimus. Mulle torkasid esimese asjana pähe valge glasuuriga Oreo küpsised. Ja Subway võiks Eestisse tulla (aga kuulujuttude järgi üsna varsti peakski tulema). Iseteeninduskassasid võiks meil olla, tean, et meil Selveekspress on, aga siin on igas toidupoes ja mulle väga meeldib neid kasutada. Igasugused drive-inid, näiteks pangas ja pangaautomaatidel võiks olla, see on ääretult mugav.

3) Kas nüüd tagantjärgi oma enam-vähem lootusetut olukorda vaadates (rematch) oled õnnelik, et jõudsid selle pereni, kus praegu oled? 

Jah. Seda on minult palju küsitud, ja ma olen selle peale palju mõelnud. Eelmine tüdruk oli siin ainult ühe kuu, ta tuli selle pere juurde nädal aega varem kui mina USAsse tulin, ja ma olen mõelnud, et saatus ei viinud meid esimesel otsimisel kokku (pere ja mind) ja saatus andis meile uue võimaluse, nemad läksid rematchi, mina olin rematchis. Ma tundsin siia majja sisse astudes esimesest minutist peale ennast nii õnnelikuna. Ja olen siiani.

4) Kas pikendamine veel üheks aastaks maksab ka midagi?

Jah, nii-öelda kindlustusraha peab uuesti maksma, aga see tuleb enam-vähem sama summa, mis esimesel aastal koos programmitasuga, sest sain selle tasu soodushinnaga.

5) Kas ootad Eestisse tulekut? Kas mõtled ka sellele, et kui oled Eestis tagasi, siis võib-olla tahaksid hoopiski USAsse minna uuesti ja mõtled, et oleksid pidanud pikendama veel? 

Eks ma muidugi ootan, siin on esimene elevus mööda läinud, nüüd vahepeal võiks jälle omi inimesi näha ja siis võiks tagasi tulla. Tulevik saab keeruline igal juhul olema, mida iganes ma siis teha otsustan, jääda või lahkuda. Selge on see, et mul on nüüd kaks pere ja kaks kodu ning minu süda jääb kahte riiki. Elu on liialt lühike, et praegu selle peale mõelda ja ennast vaevata, eks vaatame, mis tulevik toob.

6) Kas sul oli USAsse minnes nt. nimekiri ka, mida kindlasti tahad teha ja mida näha? 

Kusjuures ei olnud. Olin mõelnud mõne koha peale, nt söögikoht või vaatamisväärsus, mida kindlasti näha tahtsin-proovida tahtsin, aga enamik asju on spontaanselt tulnud.

7) Natuke isiklikum küsimus, sa ei pea vastama. Kas see raha, mis sa iga nädal teenid, on piisav, et seal ära elada või sul on endal ka mingi säästukonto, kuhu nt. Eesti vanemad raha saadavad ja aitavad sind? 

See raha on täiesti piisav, et ära elada ja minu meelest ka täiesti piisav, et lõbutseda ja osta, mida vaja-tahad, aga mitte piisav, et korjata. Enamasti tuleb ja kulub sama kiirelt. Vanematelt ma siinelamiseks raha küsinud ei ole. Mul on lisaks kaart, mida kasutan hädaolukorras, kui see tulema peaks, aga sellist asja ei ole, et paralleelselt palgaga veel mingit raha saaksin.

8) Kas oled USAs muutunud positiivsemaks või negatiivsemaks? Et kas oskad nt. probleemidega paremini toime tulla ja igas asjas head näha, kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Positiivsemaks igal juhul, sest siin on juba inimesed nii positiivsed ümberringi. Vahel ikka viskab üle ja siis olengi üksi ja rahunen maha. Kuidagi sellist negatiivset kogemust ei ole, nagu Eestis kippus viimasel ajal palju olema. Klaas on ikka pooltäis kogu aeg!


9) Vahepeal käis su blogist läbi pidevalt üks seltskond veidi vanemate kuttidega ja oli Ian, kellega kogu aeg väljas käisid, nüüd pole ammu neist midagi kuulda olnud. Ei suhtle?

Erinevatel põhjustel on läinud jah nii, et väga ei suhtle. Tegelikult oli tüli rohkem Zuri ja Matti vaheline, mis siis mõjutas kogu seltskonda, ühed olid Zuri poolel, teised Matti poolel ja nii on läinudki nii, et me enam ei hängi. Ianiga käisime väljas küll tihti, aga jooksis kass ka meie vahelt läbi, tuleviku vaated olid erinevad.

10) Kas vahel on selline tunne ka olnud, et KÕIK, enam ei jõua ja pakiks asjad ja tuleks koju? Kui jah, siis mis selle põhjuseks on olnud? 

Seda tunnet esimese kolme nädala jooksul oli päris mitu korda. Just siis, kui päev päeva järel möödus ja mingit uudist ei tulnud, tundsin, et olen koormaks Reelika perele ja tundsin, et see ei olnud see elu, mida ma siia elama tulin, aga siis rääkisin Reelika hostemaga ja tema pani mu hoopis teistmoodi mõtlema. Praegusel hetkel on mul heameel, et ma alla ei andnud.

Ja siis oli korra nüüd jõuludel. Aga see ei olnud mitte sellepärast, et Ameerika elu oleks üle visanud, vaid sellepärast, et ma nii väga tahtsin jõuludel oma inimestega olla ja normaalset toitu süüa. See tunne oli vaid hetkeks ja ühel õhtul, hommikul oli juba parem meel.

11) Kõigepealt kinkis südamega kaelaketi, siis buketi roose. Ütled endiselt, et tegemist on sõbraga? Ei taha hästi uskuda, et ta niisama sõber on. Ja eelmine nädal olid veel küll "suhtes" Facebookis.

Ma arvan, et las see teema olla. Inimesed on uudishimulikud ja ilmselt Sina ka tunned mind lähemalt, sest mu Facebooki postitused ei ole avalikud, aga ei taha midagi ära sõnuma hakata või õhupalli suureks puhuda.

12) Kas sa pole päris ausalt oma praeguse hostperega mitte kunagi tülitsenud?

Ei, ei ole. Me räägime asjadest omavahel, kui kellelegi midagi ei meeldi. 

13) Mis on USAs proovitud toitudest kõige jubedam või imelikum, mida enam uuesti ei sööks?

See tortilla või nacho või mis iganes, mis mu hostema tegi viimane kord, oli küll parajalt imelik, et seda enam ei tahaks. Pumpkin-pie oli minu jaoks päris jube. Hmm, ahjaa, ühed mingid maiustused olid ka, kookoshelveste ja šokolaadiga, tundus kindla peale minek, aga lõpuks viskasingi minema.

14) Mida Sa tahaksid kindlasti Ameerikast kaasa võtta? Mille või kelle?

Haha, no siin kohal tuli küll sada asja pähe. Ma ütleks siis mille - auto ja kelle - oma lapsed.

15) Kas hindad oma praeguseid "kaarte" Ameerikas paremini kui samal ajal Eestis oleks käes olnud?

Eestis ilmselt ei oleks mu elu palju muutunud, töö-kool-kodu, seega ma arvan, et mu praegused kaardid on paremad selle poolest, et elu on muutunud ning ma olen saanud palju uusi sõpru ning kogemusi. Ja muidugi mu suur armastus inglise keele vastu nüüd. 

16) Mis on kõige imelikumad traditsioonid, mis USAkatel on? Isegi, kui sinu perel neid pole, siis need, millest kuulnud oled?

Meie peres erilisi traditsioone ei ole. On pühapäevane kirik, igasugused pühad, aga rohkem mitte. Päris palju olen kuulnud juudiperekondadest, kus on näiteks traditsiooniks reede õhtuti suur õhtusöök. Ma ei teagi, ameeriklased ei ole mingid traditsioonide pidajad minu meelest. 

17) Kas inimene, kes pole lapsi varasemalt hoidnud, ei saa üldse au-pairiks?

Siin on kohustuslikud tunnid küll, olenevalt programmidest kas viimase kahe aasta jooksul või üldse elu jooksul. Tegelikkus on see, et ega keegi seda kontrollida ei saa, aga kui satud näiteks väikese lapsega peresse ja pole mähkmeid nt kunagi vahetanud, siis see saab Sulle endale raskemaks kui asi väärt. Reelika peres näiteks on suured tüdrukud ja tema on neile autojuhiks + teeb siis koduseid toiminguid, seega seal peres ilmselt ei ole eriti oluline see, kas oled 200 tundi väikest last hoidnud või mitte. Ja eks neid peresid ole teisigi.

18) Miks Sa läksid USAsse just au-pairiks, kui on muid variante ka nagu nt vabatahtlikuks või raamatumüüjaks?

Minu jaoks oluline kriteerium oli kool. Ja teiseks on lapsehoidmine sama töö, mida ma Eestis tegin, seega minu jaoks oli tegemist ainult elukoha ja elukeele vahetusega. Ma millegi muu peale isegi ei mõelnud.

19) Mida peale inimeste Eesti juures kõige rohkem igatsed?

Oma koerasid ja kassi. Eesti keelt ja odavat kinopiletit. 

20) Mis teeb just sinu pere parimaks?

Nad on noored, nad on mõistvad ning meil on sarnane huumorimeel. Meil ei ole erimeelsusi, mõistame üksteist ning me ei tülitse. Mul on hea meel töötada ja teha kõike nii nagu nemad paluvad, sest minu enda vabal ajal võin teha, mida mina tahan. Ma võiks kokkuvõtvalt öelda, et meie vahel on harmoonia. Ja see meeldib mulle.