esmaspäev, 4. märts 2013

Nädalavahetuse teine pool

Niisiis alustasin Eesti Laulu vaatamisega ja sain aru, et tervis on täiesti olematu. Ma ei suutnud endast kahte grammigi liigutada. Läksin alla juua võtma, töömees oli nii heas tujus, puhus juttu minuga, ma lihtsalt mõtlesin, et appi, palun räägi eesti keeles, ma ei jaksa üldse mõelda..Laulusaadet oli tore vaadata, minu lemmiklaul võitis ning kõik tore. Ma alati võitja täppi pannud ja rahul olnud, va eelmine aasta.

Minu eurolaul ja peo järgne söök
Pärast laulusaadet skaipisin kõigiga sõbralikult, algselt oli sada plaani, aga no mu tervis üldse ei olnud minu sõber, niisiis ei viitsinud ma midagi teha. Ootasin Joanna sõnumit, mis tuli tund aega varem, kui ma olin arvestanud. Seega pidi kiirsättimist tegema ja saime siis Subways kokku. Ma olin sellel nädalal seal kolmandat korda ja sama kutt oli tööl ka, seekord küsisin, et kas ta tegelt ka töötab kogu aeg? Haha. Aga teenindus on mõnus, ta teab, mis ma tahan ja et mul on kaart ja nüüd sain oma tasuta küpsise ka, jube hea oli. Istusime siis seal veidi, rääkisime juttu, eelmisest õhtust, panime puzzlet kokku. Haha.

Edasi käisime korraks poes ja siis frozen jogurtis ning siis tulime minu juurde. Vaatasime ära Rootsi eurolaulu, neil on nüüd järgmine nädal finaal. Seekord oli nii-öelda "teise võimaluse" saade ehk igast saatest oli 2 tükki, kes said uue võimaluse (ehk kes hääletusega olid jäänud kohtadele 3. ja 4.). Terve saade oli täis mu lemmiklugusid, parimat muidugi ei olnud endiselt, aga no päris asjalikud siiski. Eks järgmine nädal siis selgub, kellest Rootsi esindaja saab.



Pärast Rootsi eurolaulu vaatasime veel Eesti laulud ka üle, näitasin Joannale, milline võitis ja tutvustasin veidi neid vahepealseid sketše, no need olid üleprahi minu meelest. Minu lemmikud olid H&Mi omad, no niimoodi ajas naerma, nii eestlased ju ja see kägistamise-varastamise lugu, kus Uuspõld ütles lõpus "joodik." Jälle no, nii eestlased, haha.

Lõpuks siis läks Joanna magama, mina olin veel üleval, tegin blogi, rääkisin semudega juttu ning läksin lõpuks kolme ajal vist magama. Hommikul ärkasime mõlemad suht vara, aga kumbki toast välja ronida ei viitsinud, textisime omavahel. Sõime hommikust ning mina skaipisin veel Killu ja Egertiga ning siis asjad kokku ja meetingule!

Tänane meeting toimus Lidia (au-pair saksamaalt) hostema pilatese stuudios. Superlahe oli, mul pole rohkem sõnu. Ma olin esimest korda elus pilateses ning ma olen sellest nii vaimustuses lihtsalt. Vahepeal viskas mõne tsiki edvistamine üle, sest see oli konkreetselt selline trenn, kus pidi hingama korralikult ja tulemus tuligi sellest, kui palju keskenduda, aga üldpildis olin väga rahul.

Pidime alla kirjutama, et ise oleme süüdi, kui surma saame, haha

Vasakult mina, Joanna, Ellen, Kim, Nele, Lidia hostema, Catalina, Laura, Petra, Lidia, Ellen ja Zuri

Mul oli aega ikka lollusi ka teha

Tegime miskit kontsakinga harjutust, väga hull värk

Ja pärast trenni...

Petraga, uus tüdruk Rootsist, ta pole meie clusteris, aga tuleb meiega trippima kahe nädala pärast, nägin ta ka lõpuks ära



Kui siis kõik korralikult olid lihased valutama saanud, hakkasime arutama, mida edasi teha, sest koju ometi nii vara ei saanud minna. Kuna olime üsna lähedal Kenwoodi keskusele, läksime sinna, shoppasime niivõrd-kuivõrd ning siis otsustasime maha istuda ja süüa. Selline ülimõnus koht oli, suur aatrium laudadega ja siis 8 erinevat söögikohta, Itaalia toidust Mehhiko toiduni välja. Kuna mul Subway sõna juba oksele ajas ning ebatervislikku jampsi ka ei tahtnud ning polnud ammu Caesari salatit saanud, seadsin sammud Itaalia restorani ja tellisin pizza ja Caesari salati. Võinoh, ma tahtsin pizzat, aga neiu ütles, et neil pakkumine pizza/pasta + salat + jook ja see sama hinnaga, mis muidu pizza ja jook. No tuli siis salat ka. Olime seal Elleni, Joanna, Lidia ja Evaga (kes on ka Saksamaalt).


Eva

Eriti feigid tüübid, ahhaa, Ellen ja Joanna
Selle pidi puhtalt sellepärast üles pildistama, et see on väiksem portsjon, mida ma USAs näinud olen

Parimate emotsioonide pilt, hahahahaha
Pärast õhtusööki käisime veel natuke poodides ringi ning siis meie Joannaga käisime Cheesecake factorys ning tulime siis põrra-võrra minu juurde oma kooke sööma. Vaatasime siin Justin Bieberi filmi "Never say never," sest Joanna polnud näinud ja ma tahtsin talle ka näidata, miks ma teda armastan, haha. Kui film läbi sai, oli kell juba päris palju ja siis läkski Joanna koju.

Cheesecake'd
Turistikas
Turistikas vol 2




Selline siis saigi seekordne nädalavahetus. Ja tundub, et järgmised tulevad üksteise järgi VEEL PAREMAD. Oeh, hakkan mõistma, et ongi nii, et mida lähemale jõuab aeg koju minna, seda rohkem hakkab olema plaane, mida täita.

Lõppu siis mõned pildid veel, mis nädalavahetusel tehtud said.

Õpi eilsest, ela tänases, looda homsest
Unista SUURELT, armasta tihti ja ALATi pea meeles naeratada
Hi.. Fitting room closed (sorry, still friends?)
Tere. Riietusruum on suletud. (Vabandust, oleme sõbrad edasi?)
Ja see pilt siis pühendusega Sikule, neljast rippuvast kõrvarõngapaarist on 3 tema tehtud. Haha, ma fänn vist.

pühapäev, 3. märts 2013

Palju õnne sünnipäevaks !

Every year that comes and goes
Brings its flowers and its snows,
With each birthday, every year,
I celebrate you, for it's so clear
You're really special, you're the peak,
One of a kind, you are unique.
Happy Birthday, may your day
Be blessed, like you, in every way.

Palju õnne sünnipäevaks Sulle sinna kaugele Austraaliasse, kullakallis Kariina!


Meil tegelikult on palju uuemaid pilte ka koos, aga minu meelest oli armas siia panna just need, kui me olime veel noored ja uljad ning veetsime nii palju aega koos. On, mida mäletada. Hetkel me üksteisest lausa nii kaugel, et meid lahutab 16-tunnine ajavahemik, aga nagu öeldakse - parimad jäävad. Jääme ka meie. Oleme olnud 14 aastat, oleme ka edasi. Love you so much!

Palju õnne sünnipäevaks !


Miks aastad nii kiirelt küll kaovad, 
kes kortse me näole küll laovad? 
On aastad, mis usinalt tegemas tööd 
ja vanus, mis nooruse ära on söönd... 
Ära lase end sellest norgu, 
las aastad need juurde tulgu! 

Palju palju õnne sünnipäevaks, kallis vanaema !


Mul küll pole palju pilte vanaemast, aga leidsin mõned, mis erilisema tähendusega, minu ja Egerti lõpetamistest, sest meie vanaema on alati nii tragi ja igal pool kohal, ei murra teda ei tuul, ei torm. 

Reede ja laupäeva hommikupoolik

Reedel alustasin tööd kella ühest, lapsi esialgu ei leidnud, hiljem ikka suutsin üles otsida. Kuna mööbeldamine käis alles täies hoos, palus Adam ühe kapi tõstmisel minu abi. Küsis, kas olen tugev.. Ütlesin, et no sitaks. Küsis, kui tugev olen. No ikka räääiiggelt tugev. "Tugeva isa tugev tütar," nagu meil kodus on kombeks öelda, haha.

Graeme läks suht kohe magama, Evie vaatas mu arvutist multikaid, sest telekat ju all enam polnud ning pärast mõningast vaatamist läks ka magama. Kui nad üles ärkasid, tuli Joanna siia ja me läksime mängutuppa mängima. See mängutuba on reaalselt megasuur. Ma kaotasin lapsed kiiremini ära, kui ma jõudsin üldse kolmeni lugeda. Graeme astus sisse, lükkas jaki seljast põrandale, ühe potase, teise potase ja kadus. Päris naljakas oli. Tellisime mingid söögid, igale ühele, lõpuks oli sööke rohkem kui vaja oleks olnud, aga see on see, kui oled eestis harjunud "basket of fries" miniportsuga. Siin võib ühe basketi kolme peale võtta.










Ta hoiab kätt nii, sest siis pidi ilusam pilt tulema, haha
Ühel hetkel sain aru, et lahkumine sealt mängutoas saab väga raske olema ja saatsin Adamile sõnumi ka, et ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Adam ütles, et ma mainiks lastele vanaema-vanaisa, et nad lähevad sinna. Hakkasin aegsasti siis märku andma, et me peaks lahkuma, lõpuks kui ütlesin, et okei, viimane aeg, lähme, hakkas Evie jonnima ning Graeme viskas ennast põrandale pikali ja röökis täiest kõrist. Tegin tast pildi ja saatsin Adamile, kirjutasin alla, et eiiiii tööta see vanaema vanaisa trikk täna. Saatis vastu, et ta just kui oleks seda poosi varem näinud. HAHA.

Jõudsime koju täpselt õigeks ajaks, andsin lapsed üle, rääkisime kaks sõna veel juttu ja siis läksid nemad maale ja meie Joannaga Targetisse, shoppama nii-öelda. Sest nagu midagi ei ostnudki. Haha. Pärast poeringi siis ettevalmistused peoks, sest ees ootas taas üks klubiõhtu. Ja sellest ootasin tegelikult isegi rohkem kui eelmine nädal.
vahetasime jooke

Kella kümne ajal tulid Lidia, Ellen ja Joanna mulle järgi ning pidu võis alata. Reivisime terve autosõidu ja laulsime kõva häälega ning kuna kellelgi GPSi eiolnud (võinoh oli, aga ei viitsinud sisse lülitada), sõitsime minu mälu järgi. Purjus Gerli ja Cincinnati. Sain tegelikult päris hästi hakkama, ühest tänavast panin valesti, aga jõudsime siiski klubisse, lihtsalt teiselt poolt kui tavaliselt. Uskumatult hea mälu. Klubisse jooksime ruttu sisse, sest megakülm oli, ostsime piletid ära ja astusin uksest sisse ning 2 sekundit hiljem leidsin Matthewi.

Kasutasime siis Matthewi veidi ära, et ta meist pilti teeks ning siis läksid teised tantsima, me veidi jäime veel juttu rääkima ning hiljem liitusin teistega. Möllasin lihtsalt terve õhtu, reaalselt, pole vist niimoodi enne veel möllanud, kogu aeg oli tunne, et kuskil teisel planeedil. Tänu sellele ilmselt vastassugupoole tähelepanu ka rohkem, aga see läks mulle kõige vähem korda. Seal klubis on iga kord mingi laul, mille järgi kõik tantsivad, noh a la nagu Gangnam style, et kõik teavad toda tantsu. Ma juba kolmandat korda õpin, ikka ei tea, seekord Matthew üritas ka õpetada, selle sain  selgeks, millal hüppama pidi ja millal puusi nõksutama, aga no see tüüp tantsib ikka reaalselt nagu jumal ja ei mina talle vastu saa.

Joanna, mina, Lidia
Ellen, mina, Lidia
Lidia, Ellen, Joanna, mina
Joanna ja mina
Ellen ja Lidia
Kuskil poole kahe ajal või veidi hiljem tegin natuke oma tüdrukutele šokiteraapiat, kui järsku ära kadusin, aga nagu Joanna täna nalja viskas, ta nägi kõigepealt mind minemas ja siis Matthewi samas suunas kadumas, ja lootis lihtsalt, et me äkki oleme koos. Haha. Lõpuks siis Ellen helistas, et kus ma olen ja nii lõpetasime Mattiga jutuajamise ära ja läksime klubisse tagasi (olime puhkeruumis enne) ning mina siis otsisin oma tüdrukud üles, jätsin Mattiga hüvasti ja läksime õue. Tegelikult alguses pidi Keith ka klubisse tulema, aga ei tulnud, teadmata põhjustel ja üleüldse tundub, et teda enam teatud põhjustel üldse ei tule. Läks nii, läks nii..

Klubist koju jõudsin mina vist poole kolme ajal, siis mul muidugi oli kõht tühi ja hakkasin endale omletti tegema. Ennast ajas kõige rohkem naerma. Muidugi sellises konditsioonis ei saa midagi küpsetada ja lõppes see sellega, et noh, kui kokk on armunud, on toit oioioioi kui soolane. Seda ei saanudki süüa. Vahvleid vahukoorega sõin. Tuletõrjealarm hakkas ka kolm korda karjuma, see ajas veel rohkem naerma. Üldse väga paljud asjad ajasid naerma.

Kui üles tagasi jõudsin, rääkisin veel juttu semudega ning lõpuks vist mingi viie ajal jäin magama.. Või mina ei tea. Kell seitse tegin silmad lahti, sest miski minus ütles, et ma pean pesema minema. Läksingi dušši alla ja peale seda enam magama ei jäänud. 7.20 paiku tuli töömees ka siia, ma vähemalt lootsin, et on tema, sest ma olin liiga sooda, et minna vaatama ega vargad ei ole. Kuskil poole kümne ajal jäin uuesti magama ja ärkasin 2 minutit enne Eesti laulu üles. Ehk kell oli pool kolm. Oi kui toredad on need peojärgsed päevad.. Laupäevast edasi edaspidistes sissekannetest.

reede, 1. märts 2013

Heihoo, juba reede?

See nädal on ikka täitsa ajuvaba olnud, ma kirjutasin alles oma esmaspäevast, nüüd olen otsapidi juba reedes. Teisipäeval oli esimest korda Amee uue töögraafikuga minul pikk päev ehk alustasin kella ühest ja olin lastega 10.30ni. Väljas sadas paduvihma, õue minna ei saanud niisiis hakkasime mõtlema Eviega, mis me teha võiks. Lõpuks otsustasime mängutoa kasuks, kus me veetsime rõõmsalt kaks tundi. Pilte kahjuks ei ole, sest unustasin telefoni autosse, aga vähemalt oli lõbus. Kui koju sõitsime, oli juba aeg vanniks ning pärast vanni läksid lapsed ka magama ära. Vähem või rohkem draamaga. Eks vanus juba ka.. tiinekad mul. Haha.

Kui olin nad magama pannud, hakkasin oma hispaania keele koduse tööga edasi tegelema. Ei ole ikka naljaasi pikki asju kirjutada. Muidugi oli mul aega tegeleda Andrest piltide otsimisega, instagramis piltide vaatamisega, tumblris kirjutada, Facebookis ringi vaadata.. On vist kuldlause, et kui õppima peab, oleks targem kõik lehed peale sõnastiku oma arvutis ära blokeerida. Mitte, et see vist tänapäeval enam kedagi aitaks, nutitelefonid ju ruulivad.

Tõestus, et ma vähemalt üritasin

Kolmapäeval ei olnud plaanipärast vaba päeva, alustasin tööpäeva kella 11 ajal, kui läksime Graemega Eviele järgi. Järgnes üsna tavapärane päev, endale tegin lõunasöögiks riisiputru ja jõin piima (WOW), õhtul läks Evie tantsima, meie Graemega lollitasime ja umbes 20 minutit enne neidude tagasitulekut vaatasime veel musta ja valget koera ka. Kui Amee ja Evie tagasi jõudsid, sättisin ennast kooliks valmis ning asusin teele.

Birgit, näed vähe paremini, et piim on? Haha

Kuna esialgu arvasin, et tööpäev kestab 17.30ni ja arvestasin, et jõuan enne sööma, aga kestis tegelikult tiba kauem, siis ei jõudnud ja pidin kodust hooga midagi kaasa haarama. Minu koti sisu oli järgmine:


Koolis oli väga lõbus, me kontrollisime kõigepealt seda kodust tööd, mille ma eelmisel õhtul kergelt poole ühe ajal õpetajale lõpuks saatsin. See on see, kui öeldakse, et saada õpetajale meilile, aga kuupäeva ei ole. Ma ei tea, kas ma kuskil juba mainisin, aga koduse töö sisu oli kirjutada oma lemmikloomast ja mina siis kirjutasin oma lilla keelega karvasest elukast. Panin pildi ka ja puha. Õpetaja ütles, et mul on niiii nunnu koer, ütlesin, et mul tegelikult neid lausa kaks ja siis uuris õpetaja nimede kohta ja tema meelest polnud Tiku näitusenimel (Wanted Soul Bright-Eyed Diary) midagi viga, ütles, et kõlab ju täitsa toredasti. Küsis, kust Tiku tulnud on. Alguses jooksin kokku, aga siis seletasin, et on multikas, kus on kaks oravat Tiku ja Taku ja õpetaja sai kohe aru, millest ma räägin. Hehe. Multikaid on alati selgitusse hea tuua, neid teavad kõik. Igal juhul sain oma töö A, ainult ühes lauses olin kogemata "le" ja "el" segamini ajanud. Ilmselt see kesköine kellaaeg.

Kolmandik tunnist oli meil suuline osa, pidime endast rääkima (mu lemmikteema ju) ja teisi kuulama ja siis hiljem õpetaja ütles igale ühele, kellest peab rääkima, mida kuulis. Ma tunnen ennast iga korraga järjest paremini, isegi numbrid igasuguste aastaarvudega seekord toimisid normaalselt. Aa, tunniküsimus oli, et mida ma teeksin miljon krooniga, ma ütlesin, et ostaks uue auto, õpetaja küsis, kas Lexuse, hakkasin naerma, ütlesin, et ei, see mul on juba, aga ma võtaks mingi muu. Õpetaja küsis, kas BMW või Audi.. Ütlesin, et noo siis pigem Audi. Küsis, kumb Eestis populaarsem on. Noh, kuidas öeldagi.. Ja teiseks asjaks ütlesin, et reisin Taisse. Õpetaja küsis, miks. Ütlesin, et no soe ja põnev ja siis uskumatu, aga tänu laulusõnadele, mida ma eelmine nädal enda jaoks tõlkisin, oskasin pika jutu ära rääkida sinisest merest ja valgest liivast ja päikeseloojangust. Ühesõnaga, väga lahe, nüüd ma juba usun, et ma oskaks seda keelt rääkida.

Pärast kooli koju, jõudsin kohale kella kümne ajal. Olin väsinud, aga millegi pärast und ei tulnud ja lõppes see sellega, et läksin 1.30 magama. Kui äratuskell hommikul 6.30 helises, oli mul tunne, et ma olen teisel planeedil, et see ei ole minu elu. Lapsed ärkasid ka üsna varakult. Evie oli korralik naljamees täna, ütles, et tal on dayoff, et ta ei pea kohe mitte kuskile minema. Naersime Ameega, et tal on jah nii palju kohustusi, et kui üks päev on kohustuste vaba, siis peab kohe ohkama, et vaba päev on.

Midagi märkimisväärset meie päevas ei olnud, minul endal oli märkimisväärne Skype kõne Kelly ja Triinuga, sõbrapäeva kohtumine, milleks meil enne aega ei olnud. Väga mõnus oli, sai naerda korralikult jälle. Lõuna ajal kui lapsed magama panin, vajusin ise poole sõna pealt ka magama. Mõtlesin, et panen korraks silma kinni (kell oli 2.21) ja ärkasin siis kella nelja ajal koos Eviega. Tegime snäkiringid ja oligi Amee kodus ning minu tööpäev läbi. Esialgu olin plaaninud pärast tööd magada, aga und ju siis enam ei olnud, seega pidin muid plaane mõtlema hakkama.

Otsustasin poodidesse minna, sest mul oleks vaja oma üks pluus ära tuunida ja selleks on tarbeid vaja. Midagi konkreetset ma ei leidnud, ühest poest leidsin lähedale asja, aga teoorias käisin 3 poodi nii läbi, et mitte midagi ei ostnud. Ise ka ei uskunud. Lõpuks siis käisin Subways, sest Reelika pani Twitterisse pildi ja ajas isu peale ning Menchie'ses külmutatud jogurtit ostmas, sest mul olid mingid boonus 5 dollarit, seega ei pidanud ise midagi maksma. Need kliendikaardid siin USAs ikka rokivad. Ahjaa, ma sain endale lõpuks Subway kaardi ka, ma päris täpselt ei tea, mis sellega saab, viie punktiga pidi tasuta küpsise saama, mul on juba 10 punkti, see tähendab 2 KÜPSIST! Jee.

Krogeris tehtud pilt, neid küpsiseid võib võtta.
Lisaks sai täna võtta juustu, dipikastet ja chipsi ning munadepühade Oreosid.
Kui poele tiiru peale teed, saab kõhu lausa täis. 

Huhh, lõpuks siis jõudsin koju tagasi poole kaheksa ajal, otsustasin Harry Potteri filmi vaadata, polnud seda ammu teinud. Valikuks jäi viimane ja no lõppes see muidugi sellega, et ma pisardasin siin omaette ja oma sööki ei jõudnudki süüa, sest nii põnev oli. Nii mina lihtsalt, haha..

Pärast filmi käisin korraks all, mingi diivan oli keset tuba, esimese hooga ei tulnud mul isegi meelde, kust see pärit on, lõpuks ikka selle mõtlesin välja. Korralikult oli mööbeldatud. Põhjusest räägin vast pärast nädalavahetust, kui on, millest rääkida (ehk kui valmis saab).

Ja kuna kuupäevaliselt on märts juba kätte jõudnud, siis uued pildid minu kahest armsast kalendrist ka.

You only live once, but if you do it right, once is enough

Ja Keiri ja Keidu kalender, märts on Keidu kuu :)

neljapäev, 28. veebruar 2013

Re-matchi lugu uuesti

Üks minu blogilugejatest andis mulle idee kirjutada re-matchi teema uuesti, kui sellest on juba nii palju aega möödas ning emotsioonid vast maha jahtunud, et kirjutaksin uuesti kogu loo oma perest tutvumisest lahkumise hetkeni.

Pärast mitut päeva mõtlemist, otsustasin seda teha. Mõnes mõttes isegi enda pärast, et need emotsioonid enda seest välja saada ja see kõik unustada. Alustan algusest...

..Ma tutvusin oma tulevaste hostvanematega aprilli alguses, rääkisime Skypes ning nad jätsid mulle kohe hea mulje. Kuna ema oli pärit Itaaliast ja seal teatavasti on perekond number 1, arvasin, et mind koheldakse hästi. Mõned korrad hiljem leppisime skype-vestluseid kokku ning rääkisime, kirjutasime ka väga palju e-maile, arvan, et olin neilt küsinud umbes pool miljonit küsimust, sest ma reaalselt teadsin kõike neist ja nende perest ning tavadest.

Niisiis, kui augustis USAsse lendasin, olime suhelnud 4 kuud, mitte küll päris igapäevaselt, aga no üle päeva kindlasti. Orientatsioonil jagati meile kätte paberid, kuhu oli ka lisatud organisatsiooni korraldaja ja hostvanemate kirjavahetus ja sealt jäi mulle veidi hinge asjaolu, et pere esiteks teatas, et nad mu ekskursiooni eest ei maksa (mis toimus orientatsioonil ja enamik hostperesid maksid selle eest, just kui tere tulemast kingitusena) ning teiseks nõuti 31.juuliks teatist, kuidas jõuan hotellist pereni ning mu pere vastas üsna ükskõikselt 4.augustil, et tulevad ise järgi. Siiski, need ei olnud nii suured probleemid, et ma oleks õnnetu olnud, lihtsalt ma ise olen kokkulepetest kinni pidaja ja mulle oleks meeldinud näha, et ka mu pere on.

Olgu siis, jõuame 9.augustini, päev, mil ma kohtusin oma hostperega esimest korda. Nad lubasid mul järgi olla kell 3, jõudsid kell 5. Istusin kaks tundi hotellis oma kohvri otsas, oodates ärevalt. Kui ma neid nägin, tundus alguses, et meie vahel pole mingit müüri, aga reaalsus oli see, et pidevalt oli mingi hirm-kartus midagi valesti öelda või teha. Esimesel õhtul viidi mind hostema vanemate juurde, kus mind pommitati terve õhtu küsimustega ja võib öelda, et see oli küll midagi, mida mu pere tegi valesti. Ma oleksin eelistanud rahulikult olukorraga kohaneda ja siis inimestega tutvuda.

See selleks. Olime perega rääkinud, et august on meil harjutamise kuu, kuna hostema on kodus ning saab mulle kõike õpetada ja näidata. Kuna olin varem lapsehoidjana töötanud ja enamasti alati alustanud mõningate harjutuspäevadega, oli see minu jaoks ka loomulik, et ma pea ees vette hüppama ei pea. Samuti olime perega rääkinud minu esimesest nädalavahetusest New Yorgist, et lähme vahakujude muuseumisse ja pizzat sööma ja lõbustusparki. Ootasin väga.

Reaalsus oli selline, et ühtegi plaani ei täidetud. Ühel õhtul ootasin üksinda pere koju, kuna võtmed olid minu käes ja ma ei saanud enne magama minna, kui nad tulevad. Lubasid tulla kella 7-8 vahel, kella 11ks polnud neid ikka veel ja mina jäin diivanil magama. Selliseid pisiasju oli veel, lubadusi, mida kunagi ei täidetud. Sellest hoolimata ei rääkinud ma perest midagi halvasti, kinnitasin endale, et ikka juhtub, et plaanid muutuvad.

Ja oligi läbi minu esimene nädalavahetus perega, olin siis jõudnud neljapäeva õhtul perre, olnud seal reede, laupäeva ja pühapäeva ning alustasin esmaspäeva hommikul 6.30 tööd. Kuna mul ei olnud graafikut ja üleüldse pidi see olema harjutusaeg, ei teadnud ma, mis kell ma lõpetada võiks, veel vähem teadsin ma, mida ma teha võin või ei või ning mäletan, et kui olin juba 12 tundi lastega vahet pidamata olnud, läksin lõpuks alla oma tuppa ja mõtlesin, et no nüüd peaks aitama küll. Hostema küsis, kas nad võivad hostisaga minuga pärast laste magamapanekut rääkima tulla. Lubasin.

Nad tulidki, vägagi viisakalt, hostema veel küsis, kas see on okei, et mu hostisa minu magamistuppa tuleb. Ja nad rääkisid. Sellest, kuidas reedel (ehk päev pärast minu saabumist) sai hostema uue töögraafiku ning tal on pikemad tööpäevad ning neil on vaja lapsehoidmist rohkem, kui au-pairi programm seda lubab (programmis on lubatud max 45 tundi nädalas) ning nad kaalusid kõiki võimalusi, aga nende vajadused on nüüd teised, kui mina pakkuda saan. Lubasid mulle toeks olla ja aidata uut peret otsida ning vabandasid südamest. Ma ei osanudki sellel hetkel muud kosta, kui, et jah, ma saan aru, asjad juhtuvad..

Oleks see kõik nii jäänud, oleks ilmselt paljud asjad teistmoodi olnud. Nii aga see teatavasti ei olnud. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks mul peres olemine, nende suhtumine muutus külmaks ning mult uuriti pidevalt, kas ma olen oma tugiisikuga rääkinud. Ma ei olnud, sest mul ei olnud telefoni ja minu meilidele ta ei vastanud. Lõpuks neljapäeval sain talle kodutelefoniga helistada ning meie vestlus kestis 36 minutit.

Mu tugiisik ütles, et tal on raske mulle uut peret leida, kuna praegune pere räägib minust halvasti. Esimese hooga ma ei saanudki aru, mis ma valesti tegin? Mida üleüldse on võimalik kolme päevaga valesti teha või eeldada, et ma teen, aga ma ei teinud? Vabandusi tuli järjest: Ma ei tegele lastega, ma ei lohuta lapsi, kui nad nutavad, ma ei loe suuremale lapsele raamatut, ma ei vaheta laste mähkmeid. Ja üleüldse olen ma ise ka õnnetu ja vaikne. See tuli nagu välk selgest taevast. Igale vabandusele oli hostema ka näite toonud ning reaalselt, käsi südamel, mitte ükski nendest näidetest ei olnud tõsi. Alguses tundus, et mu tugiisik usub mu hostpere rohkem ning see tegi asja veel raskemaks. Hiljem, kui ta minult küsis, kas ma tunnen ennast sõites ebakindlalt ja ma vastasin, et ma polegi sõitnud USAs, et ma ei tea, ütles ta, et mu hostema oli öelnud, et ma ei oska sõita. Sellest hetkest hakkas mu tugiisik rohkem minu poole hoidma.

Pärast seda kõnet oli mul tunne, et ma pole elusees kedagi niimoodi vihanud, kui neid inimesi üleval korrusel. Mis ma neile teinud olin? Mille pärast oli neil vaja minu õlule süü veeretada, kui ma ei olnudki milleski süüdi? Kuna Reelika ja tema hostpere olid mulle teisipäeval pakkunud, et ma võiks nende juurde kolida (Elavad Stamfordis, NYCst umbes tunni aja kaugusel, eestlasest hostema) kuni pere leidmiseni, küsisingi Reelikat, kas see pakkumine kehtib ja saanud jaatava vastuse, läksin üleskorrusele.

Seal ta istus. Diivanil, rõõmus nägu peas. See sama naine, keda ma arvasin olevat järgmine aasta aega minu parim sõber. Ta küsis, mis mu tugiisik rääkis. Ma vastasin talle külma rahuga, et väga palju asju ja küll ta ise teab, mida. Ta oli vait. Ma küsisin, miks ta valetas? Ta oli jätkuvalt vait. Ma küsisin uuesti, et mis ma talle teinud olen, miks ta minust niimoodi räägib? Ta ohkas, aga oli endiselt vait. Ma tõusin püsti ja küsisin, kas ta saab mu rongijaama viia, ma tahan ära minna. Ta küsis, mis kell ning lubas seda teha. Ma läksin alla, pakkisin oma asjad kokku ja ootasin, et kell tiksuks senikaua kuni minema pidime.

Tõstsin oma kohvrid autosse, läksin tuppa tagasi, kaksikud sõid köögis, tegin neile kummalegi põsele musi ja ütlesin vaikselt, et mäletan neid alati. Nemad polnud milleski süüdi. Kolme aastasele poisile ma ei saanudki head aega öelda, ta viidi teisele korrusele minu lahkumise ajaks. Hostisa kallistas mind ja ütles, et õnn kaasa. Sõitsime hostemaga rongijaama pea täielikus vaikuses. Vahepeal ütles ta mõned laused, aga ma olin liiga apaatne, et talle üldse midagi vastata. Jõudsime kohale. Ta tõstis mu kohvrid kiiresti välja, ütles, et ta ei tohi siin parkida, hõikas veel "Good luck," ja istus autosse tagasi.

Ma olin olnud nädal aega USAs ja ta jättis mu üksinda keset New York Cityt. Ja ta isegi ei küsinud, kuhu ma lähen.

Ta ei küsinud ka hiljem, kas ma jõudsin kohale või kas minuga on kõik korras. Oo ei. Me pole tänase päevani sõnakesti vahetanud. Minu tugiisik saatis samal õhtul Reelikale sõnumi (olin Reelika numbri talle andnud, igaks juhuks), küsis, kas ma olen kohal ja kas minuga on kõik korras. Algas minu kolm nädalat varjupaigas...

Ma pole kogu seda olukorda enam läbi mõelnud, oma peas, ma olen selle konkreetselt ära unustanud. Ma mäletan vahvaid nädalaid Reelikaga, tema perega, aga ma nagu olin tahtlikult unustanud põhjuse, miks ma seal elasin. Ja ilmselt pärast seda blogipostitust teen seda uuesti. Mäletan, kuidas üks teine au-pair kirjutas mulle tormi ajal Facebooki, et vaata, kuidas mul vedas, et ma Staten Islandil enam ei ela, see sai kõige rohkem kahjustada.. mäletan, kuidas teine küsis, kas mu perega on kõik korras ja ma vastasin, et mind ausõna ei huvita ja mäletan, kuidas mind selle eest hukka mõisteti, kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Vabandust, aga kas ma ei peaks? See pidi olema minu unistus, mille nad nädalaga lõhkusid ja ta jättis mu üksi ühte suurimasse linna maailmas, tundmata kordagi huvi, kas ma jõudsin sinna, kuhu tahtsin..

Kas ma usun, et nende põhjus minust loobumiseks oli see, mis nad ütlesid? Ma ei tea. See ei tundu loogiline, et töögraafikut üleöö nii muudetakse, et au-pairi olla ei saa. Nad astusid programmist välja. Selle peale ütles minu praegune hostisa, et ta ei saa sellest aru, et programmi saamine on nii tülikas, võtab palju aega ja raha, miks sealt nädala pärast välja astuda.. Ja ilmselt nende vabandused ja minu maha tegemine oli ka üks osa sellest, et nad trahvirahast pääseksid. Nii palju, kui oma tugiisikult hiljem kuulsin, ei võtnud nad ka lapsehoidjat (nagu nad mulle ütlesid), vaid lapsi hakkas hoidma vanaema. Ilmselt ei olnud see ema lihtsalt valmis oma lapsi kellegi võõra hoolde jätma. Mis see reaalne põhjus oli, ma ei teagi ja ma vist ei tahagi teada. Usun saatusesse ja usun sellesse, et kõik mis teed, tuleb endale ringiga tagasi.

Jah, ma olen õnnelik, et see kõik juhtus, sest tänu sellele on mul praegu maailma parim pere, aga selle aja jooksul nutetud pisaraid ei anna kokku lugeda ka mitte parima tahtmise juures.
Kui aga keegi veel tuleb mulle poole sõnaga ütlema, et ju ma ikka olin ise süüdi, siis seda ma enam andeks ei anna. 

kolmapäev, 27. veebruar 2013

Palju õnne sünnipäevaks !

Tänane sünnipäeva postitus on eriline. Nimelt on minu vennal täitunud veerandsada aastat, sõrmenips ja läinud see ongi. Kuna mul lähedasemate inimestega kombeks sünnipäevaks fotokollaaž teha, tahtsin seegi kord nii. Need, kes mind ja Andret tunnevad, teavad, et me pole kunagi piltidel koos. NO MITTE KUNAGI. Seega ma alustasin selle pildi tegemist skeptiliselt, et ilmselt leian meist 2 pilti koos ja pean ülejäänud siis kokku töötlema. Oma pildikaustasid tund aega läbi otsides (sest see on parim, mida teha ajal, kui peaks hispaania keele kodust tööd tegema) leidsin aga üllatavalt palju pilte minust ja Andrest koos. No okei, enamik on üsna kaugel nunnudest õe-venna piltidest, aga siiski - neid oli! Jeesss. Järgmiseks veerandsajaks aastaks võtan eesmärgiks ühistel üritustel Andrega ikkagi ühistele piltidele ka sattuda. Sellegi poolest, palju õnne sünnipäevaks, kallis vennaraas!

Pildile peale vajutades näeb suuremalt ka

I searched and searched for something
To give you on your special day.
But nothing was quite good enough
Or not the words I wanted to say!
I looked in the stores to find
That perfect little gift
Something very special 
To give your heart a lift.

I looked in the dept stores,
And even Walmart too…
Nothing there could come close
To being special enough for you.
I looked in all the papers, 
I even looked on line
Praying that somewhere
A special gift for you I’d find.

Then I felt a gentle nudge
That gave me quite a start
T’was if a voice had said to me
“Look within your heart!”
So I looked inside my heart
At all the memories there
Of all the wonderful loving
Memories that we share.

And I came up with this little verse
That is so simple yet so true
The best thing about being your sister
Is that for a brother I have you.

PALJU PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !

teisipäev, 26. veebruar 2013

Kui öösel kõht tühjaks läheb ehk varas allkorrusel


Niisiis, kell näitab 23.03 ja saanud Sikult toetava jah-sõna, alustan oma missiooni, täitmaks tühja kõhtu, mis endast märku annab.

Toode, mida teha tahan, on 5-minuti supp, väikeseks takistuseks puuduolev veekeetja ning magav perekond.


Kõigepealt lähen siis hiirvaikselt alla, nii vaikselt, et peaaegu ei kuule ennastki. Leian üpris pimeda köögi, ühtegi tuld põlema panna ei saa, märkasin, et toa uks, kus Amee ja Evie magavad, on veidi lahti.


Võtan siis megavaikselt väikese poti, sest veekeetjat ei ole ning lasen väikese survega poti põhja sisse veidi vett, et see pliidile panna ja keema ajada.


Ilmneb järgmine tagasilöök. Kuskilt ajusopist meenub, et tule alla saamiseks tuleb lasta pliidil natukene tiksuda ja see teeb liiga kõva häält hiirvaikse köögi jaoks. Veidi mõtlemist ning otsustasin alumise korruse WC ventilaatori tööle panna, see üürgab päris kõvasti. Kahetsen, et ilmselt selle teoga ajan Amee üles, aga loodan, et äkki siiski mitte. Vähemalt saab pliidile tule alla.


Kui tule alla saan, lülitan ruttu ventilaatori välja, see teeb ikka jõhkrat häält. Senikaua kuni vesi keema läheb, otsin vaikselt tassi ja panen oma supipuru ootama. Neelud käivad supi järele, pole ju seda niii kaua saanud.


Lõpuks saan vee peale pandud, kuuma potiga ei oska esialgu midagi peale hakata, lõpuks jätsin lihtsalt kraanikaussi, hommikul saab resti peale kuivama panna. Haarasin veel teepealt banaani kaasa ning liikusin vaikselt, aga kindlalt oma toa poole. Panin tassile karbi peale ja jäin viite minutit loendama.


 JA KUI SIIS 5 minutit täis oli, saigi minu supp valmis ning lisasin pildile banaani ja oligi super õhtusöök valmis.



Missioon täidetud, kell on 23.16 !