reede, 7. juuni 2013

Esimene õhtu Eestis

Kodus ootas mind eestilik söömaaeg, kartulisalat ja hapukoorekook. Oi-oi-oi-oi kui hea. Ausõna. Olge ära Eestist natuke aega, siis saate aru, kui hea on Eesti toit. Rääkisime juttu ja nautisime ilusat ilma.




Pärast söömist vajusin vaikselt diivanile, aga magama ei tohtinud jääda, sest ootasin isa koju. Isa tuli, tõi mulle lilled, nii armas, nagu sünnipäev oleks olnud. Siis aga enam suurest elevusest und ei tulnudki ja nii jäin jätkuvalt üles. Ühel hetkel käisin pesus ära ja võtsime suuna linna, käisime vanaema-vanaisa juures juttu rääkimas ning siis võtsime Triinu peale ja sõitsime linna. Parkisime auto ära ja läksime bowlingusse.

Kui kohale jõudsime, olid seal Killu, Alvar, Kaio, Geelika ja Silver ning siis mina, Egert ja Triinu tulime, seega oli põhimõtteliselt komplekt koos. Osa jäi tulemata, millest oli kahju, Sannu ja Andre jõudsid hiljem. Mängud olid mõnusad, mina oma rajal võitsin, poiste raja võitja jäi mul märkamata. Pärast mängu veel jutustasime maja ees tükk aega ning siis läksid Sannu ning Kaio-Alvar-Killu ja Triinu ära.

jouu eksu
Kaio ja Alvar - midagi põnevat vist toimus
Sain kingituseks - aitäh Geelika ja Silver!
Silver
Triinu
Tõin usa kommi ka
Kaio - Alvar ja Killu
Kaio - mina - Alvar
Geelika
Geelika ja Silver
Sannu ja Alvar
Musu mul
Egert
Teine G on minu tulemus
Mina - Geelika
"Tavai, hoia lihased tugevad"
Andre ja Silveri lõppmäng
Tagumine rida Kaio - Alvar - Silver - Egert - Andre
Esimene rida Killu - mina - Geelika - Sannu
Tagumine rida Kaio - Alvar - Silver - Egert - Andre
Esimene rida Killu - mina - Triinu - Sandra
Mina, Silver, Geelika, Egert ja Andre sõitsime Vabaduse Väljakule, tahtsime alguses Patrickku minna, aga seal oli köök kinni, seega jalutasime Dublineri ja veetsime õhtu seal. Mina olin veidi pettunud teenindajas, ta ei öelnud tere, ega naeratanud, võttis tellimuse tuimalt ning ei toonud arvet lauda. Lisaks oli ju coca väike ning iga joogi eest pidi uuesti maksma. Oeh.. Igatsen juba neid USA suuri cocasid, kus maksad esimese eest. Igal juhul oli meil supernaljakas ja lõbus õhtu ning kuigi mul ikka keeled peas väga sassis on, sain vaikselt harjutud, mis keeles küsida ja rääkida.

Mina, Andre, Silver, Egert


Silver - Andre
Geelikaga

Maapoiss läks linna rikkurit mängima

musimops




Kesköö paiku läksime ära, tegime väikse tiiru Koplisse ning siis koju ja magama ära. Ma jäin magama arvuti süles, endal oli jube siiras plaan blogi kirjutada, haha. 

Reis koju

Teisipäeva hommikul veidi pärast kümmet asusime Ameega lennujaama poole teele, jõudsin kohale 11.40 ning asusin siis rõõmsalt oma check-ini tegema. Selge oli see, et lihtsalt see ei lähe, eos oli teada, et kohver on raskem. Nii oligi, ei aidanud ei silmapilgutamised, ei naeratamised, kutt ütles, et pean vähemaks võtma. Olin omast arust jube kaval, tõstsin pusa välja ja keerasin selle juba olemasoleva mantli sisse, seega sai minu käsipagasiks kohver + 2 laptopi + 2 jakki + väike kott + müts. Õnneks turvakontroll oli väheke leebem, lasti mind kenasti läbi. Mingi uus ja vinge aparaat oli, skännis mind automaatselt, tegi ümber minu tiire.

Läksin kohvikusse, sõin väikse hommikusöögi ning siis läksin lennukisse, algas esimene lend Dayton-Detroit. See kestis üsna vähe, tunni pärast olin juba kohal. Lennukis anti küpsist, stjuardess ütles, et mul on üks paber sellega kaasas. Esialgu ei süvenenudki. Hiljem leidsin, et seal peal oli abipiloodi telefoninumber, hihi. Detroidi lennujaamas käisin veits õhutrammiga sõitmas, edasi ja tagasi, sest tegelikult polnudki vaja seda kasutada. Lisaks oli see superilus lennujaam ning kuna mul oli kahe lennu vahel ainult tund, sai mõnusalt joosta ka.





Detroidist algas minu pikk lend Euroopa poole, täpsemalt Amsterdami, lennuaeg 7 tundi. Esialgu mõtlesin, et magan, et end ruttu ajavahega kombesse saada, aga nii head filmid olid, et vaatasin kogu see seitse tundi hoopis filme. Vaatasin ära "Pitch Perfect," "Mamma Mia," "The Impossible" ja "Identity Thief." Süüa anti ka, alguses snäkki, siis õhtusööki ja siis veel snäkki ja siis hommikusööki ka. Minu kõrval istusid kaks tüdrukut, üks saksamaalt, teine itaaliast, kes olid ka aasta USAs olnud ja läksid nüüd koju, seega seltskond oli mõnus, hoolimata sellest, et akna alla istuma ei saanud.





Amsterdami jõudsin kohaliku aja järgi 5.55, minul oli siis alles õhtu ning und ei kuskilt. Kahe lennu vahel oli 50 minutit, seega pidin päris hea jooksuga seal panema, et jõuaks. Ja siis - hopsti - uus kontroll. Kõik asjad lindile, kohvrist arvutid, laadijad, vedelikud välja ja siis ise ka veel piiksuda ei tohtinud. Piiksusin korra, võeti kõik ehted ära, piiksusin korra veel, tädi katsus mu üleni läbi, pani käe püksi ja rinnahoidja alla, no täitsa ekstreemsus kohe. Kahjuks piikusin ikka veel, nii viidi mind kõrvaltuppa ja kästi pesuni paljaks võtta. Vaatasin kella, et lennukini on 7 minutit. Ütlesin, et kuulge, teeme ruttu, tädi vastas, et eino ei lähe selle lennu peale. ISSAND KUI ARMAS.  Lõpuks tuli üks normaalne turvamees, kes helistas lennukisse ja andis teada, et ma tulen ja nii jõudsingi nõks hiljem peale, aga minuta ära ei mindud. Väga armas.
Tulbid Amsterdamis
Lõpuks lennule ja siis kaks tundi sõitu, üksinda üle kolme tooli, sain veits lebotada ning küpsist anti ka. Järgmine peatus Stockholm!


Ohh, Rootsi
Rootsis oli pausi kaks tundi, aga see läks jälle väga ruttu, sest ma pidin reisima ühest terminalist teise, otsima oma väravat ja lisaks oli kõht ka tühi, seega läksin sõin veidi puuvilju. Ja algas viimane tunnike reis koju!

Eesti, Eesti..
TERE TALLINN!
Lennujaamas jõudis kohver esimesena lindile ja sain kohe välja, vanaema oli lilledega ja mesikäpa vahvlitega juba vastas - suur suur aitäh! Emps tuli natuke hiljem, kodus sain hunniku draakonikomme ka. Koerad vaatasid mind küll küllaltki imelikult, aga haukuma ei hakanud. Tunne oli soe - jälle kodus!

teisipäev, 4. juuni 2013

Üks etapp läbi

Pühapäeva õhtul, kui oma lõbusalt Kings Islandi päevalt saabusin, ootasid Amee ja Adam mind all ning me täitsime ära viimased paberid ning kuna Adam pidi esmaspäeva hommikul enne minu ärkamist lahkuma, jätsime me hüvasti. Ta kallistas mind ja tänas veedetud aja eest.

Läksin oma tuppa ja tegin valmis video, mis on mõnes mõttes perele kingitus, teises mõttes mulle mälestus ja kolmandas mõttes oli mul seda lihtsalt vaja, et ennast tühjaks nutta. Panen selle siia ka, võib-olla teiste jaoks see pole eriline, minu jaoks on. (Youtube'i link)


Eilne viimane tööpäev möödus veidi raskelt, me kaklesime lastega rohkem kui eales varem, aga samas pidasime ka Eviega maha vestluse teemal, et me saame hakkama ja me saame üksteisel külas käia ning kaarte saata ja tegelikult pole see ju üldse maailma lõpp, et ma ära lähen.

Ma mõtlesin, et kirjutan pika jutu kogu ajast, mis me koos veetsime ning heietan kolm A4 täis, mis ikka kõik oli ja kui hea oli ja nii edasi. Tuleb tunnistada, et mul on sõnad kurgus kinni. Ma teadsin, et see lahkumine saab raske olema, ma olin ennast selleks terve kuu valmistanud, aga reaalsus oli ikkagi see, et enne sellest tundest aru ei saa, kui oledki silmitsi olukorraga, kus tuleb head aega öelda ja selg keerata.



Niisiis lahkusin ma Gasserite majast.

esmaspäev, 3. juuni 2013

Superfun pühapäev!

Pühapäevaks oli meil tüdrukutega kokku lepitud, et kuna mul on viimane päev Liberty Townshipis, siis lähme Kings Islandile. Ilm oli selline muutlik, kord palav, kord külm, kord päike, kord pilved. Kell 1, kui kokku pidime saama, oli kohal ainult Ellen peale minu. Caroline ja Eva pidid alles kolmest saabuma ja Zuri ütles, et ta ei saa tulla.

Ellen polnud varem omapäi lõbustuspargis käinud, ainult lastega, seega mul oli au talle neid asju tutvustada. Käisime esimese asjana Vortexil, sellel, mis oli videos ja mille peal minul eelmine kord lõplikult süda pahaks läks. Edasi läksime "Fight the Fear" peale, mis oli esimene, kuhu Zuri minu viis, kus me 2,5 tundi järjekorras seisime. Seekord polnud järjekorda pea üldse.

See kõik oli eelmine kord täis
Kui adrenaliin juba lakke oli tõmmatud, otsustasime veidi ringi jalutada, käisime bumper autodega sõitmas ja Charlie paadiga, saime veidi märjaks. Kell oli liikunud nii kaugele, et läksime Caroline ja Evaga kokku saama ja Invertigo peale sõitma. See siis see sinine, mis mul ka videos olemas oli. See keerab iga kord sees ära, vahet pole, kas esimene v viimane või mis ilm, see kammib korralikult segi.

Pärast tuuritamist selgus, et Zuri ikkagi sai ka parki tulla ja ta helistas meile, et kus oleme ning saime kokku. Päev läks kohe ilusamaks, kui tema tuli. Jalutasime siis kõik koos uuesti Vortexile ja uuesti UFOle (see on see fight of fear, aga kuna see on tulnukalaev, siis ma kutsusin seda kogu aeg Ufoländiks). Pärast seda sain lõpuks Windseekeril ära käia, mis eelmised päevad suure tuule tõttu kinni oli ning hetkeajendil läksime neljakesi (Zuri ei tahtnud) Beastile, mis tundus selline tasa ja targu atraktsioon, aga kuna oli kaardil number 5ga tähistatud, võis juba eeldada, et sealt midagi head ei tule. Haha! Superlõbus lihtsalt.

Ja pärast seda läksid Eva ja Caroline koju, meie seadsime sammud DiamondBackile. Ma näitan seda pildi pealt teile ka allpool. See oli ainus atraktsioon, mida nähes ma ütlesin, et ei, sinna ma ei lähe kohe kindlasti mitte. Et sellest saab ainus, mida ma ei proovi. Siis aga hakkasin mõtlema, et kui ma ei lähe, siis ma põen Eestis terve aja, et miks ma ikka ei läinud, et see ei saa ju jubedam olla kui Serena roheline toru (sellest ei ole mitte miski jubedam, haha) ja nii me läksimegi. Ma veel järjekorras mõtlesin ka, et panen jooksu, mul jalad niimoodi värisesid all.

Tegemist on ameerika mägedega, kus esimene laskumine on 90 kraadise nurga alt otse alla ning kui tooli peal istud, hoiab kinni ainult üks väike väike osa, mille omale sülle tõmbad. Mitte midagi üle pea, mitte miski keha kinni ei hoia, endal kuskilt kinni hoida ei ole ja siis tuled nagu pudrukuul sealt ülevalt alla.. No ei olnud eriti usaldusväärne see asi. AGA.. MA EKSISIN! See oli selle lõbustuspargi vaieldamatult kõige tuusam roller-coaster!! Ma olin nii sillas pärast seda, tahtsin veel ja veel ja veel ja veel.. Kahjuks olime enne kokku leppinud, et see on viimane ja siis sööma.


DiamondBack on see kollaste torudega, punase sõidurajaga, mis tagaplaanil paistab, liigud paremalt vasakule üles ja siis tuled nagu pudrukuul alla
Esiplaanil siniste torudega on Vortex
Minu tüdruk
Parki teiselt poolt ka 
Mina ja Caroline ja WindSeeker
Elleni suurepärased fotograafia oskused

Läksime sööma Outback Steakhouse'i, mis on üks mu lemmikutest kohtadest USAs. Pühapäeviti pandi see kinni kell 9, me jõudsime 20.50 sinna, lasti kenasti sisse ja teenindati ja sõime ja värksärk. Tihti Eestis see asi nii toimib? Saime head sööki, rääkisime juttu ning siis oligi aeg laiali minna, igaüks oma koju.

pühapäev, 2. juuni 2013

Happy birthday!

Täna on ühel mu lemmik kuttidest sünnipäev, nii, et PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, Alvar ! :)

Birthdays are special,
Birthdays are fun,
Make it more special,
Feel number one,
No one will stop you in the race of life,
Get there on top,
where you don’t have to strive,
Happy birthday to you! 



Tagasi töörütmis. Korraks.


See pilt lõpetab siis minu lõputud vabad päevad, kus peale tšillimise suurt midagi ei teinudki.

Neljapäeval alustasin taas kord tööd. Lapsed olid heas tujus, kuna olin neile eelmisel päeval lubanud, et me lähme Zuri juurde ja basseini. Kaks head asja korraga, teised lapsed ja bassein. Läksime hommikul üpris vara, sest majast oli vaja eemale minna, ma isegi ei te, kes see jälle siia majja tuli. Kohtusime alguses Zuri majas ja jalutasime siis kõik koos basseini äärde.

Graeme istus rõõmsalt päevitustooli peale ega kavatsenudki liigutada, Evie kadus vette kiiremini, kui ma jõudsin üldse enda riided seljast ära saada. Nii jäi lõpuni, Graemele meeldis rohkem basseini ääres mängida ja Eviele ujuda. Muidugi ma korra vedasin Graeme basseini ka, siis ta röökis nagu siga aia vahel ja kriimustas mind ja kisas mu peale ja vihastas jne. Edaspidi ma pritsisin ta lihtsalt märjaks, kõigil lihtsam, see paistis talle sobivat küll.
"Sa võid ära unustada, et ma üldse kuskile tulen..."




Jäime basseini kuskil pooleteiseks tunniks, siis läksime Zuri juurde, kus Zuri tegi lastele lõunasöögi ning mina kuivasin. Mingi hetk tuli Karen oma lastega ka sinna, üks oli 4a Anna, teine 2a Patrick. Minu silmis täiesti mõistetamatud lapsed ja veel mõistetamatum oli see, kuidas nad üldse Karenist aru saavad, kui ta inglise keel suhteliselt olematu on. Mitte ei mõista, 10 kuud USAs ja ei ole keel suus.. Noojah.

Kuna mu beebidel uneaeg peale tuli, hakkasime koju minema, kusjuures seekord oli Evie see, kes autos magas, mitte Graeme. Uskumatu. Kodus siis mõlemad magama ja nii minu tööpäev läbi saigi. Päev oli täis häid uudiseid nii peredest kui ka koolist ja mis sest, et teised on seal klassis juba kaheksa nädalat olnud, ma saan ikka vapralt hakkama. Ja nii ongi.

Reede hommikul oli Eviel kool ja Graeme hakkas küpsist nuiama. Ma tundsin, et Subway isu üldse ei ole, tavaliselt käime seal küpsist söömas. Mõtlesin, et no okei, lähme siis McDonalds'isse äkki, no ma ei tea, üldse ei tõmmanud. Lõpuks poole tee peal nägin Panera breadi ja küsisin Graemelt, kas see on okei ja saanud jah sõna, läksime hoopis sinna.




Hiljem tagasi koju, väike lebotsill ja multikad ning siis Eviele järgi uuesti ning koju tagasi. Kodus lõunasöök ning beebid tudule. Mina hakkasin asju pakkima. Pakkisin mõlemad kohvrid niimoodi ära, nagu nad teisipäeva hommikul enam-vähem olema peavad ning kaalusin ära. Esimest korda elus oli suur kohver õiges kaalus - AJEEESH!!! Ma olin nii rahul endaga, et ise ka ei usu. Veidi pean küll ringi pakkima, sest ma ei julge seda kaalu usaldada ja lennujaamas ei viitsi ka möllama hakata. Seega raskemad asjad väiksesse kohvrisse veel ringi. Uskumatult hästi toimib mul see asi.

Laste uinaku ajal tuli räige torm ka, Evie ärkas korraks nuttes üles, et ta kardab ja ma siis õpetasin, et pangu pea padja alla, siis ta ei kuule. Ja ta panigi, haha. Kui lapsed üles ärkasid, oli Adam juba kodus ja võttis nad üle, mina tegin veidi oma koolitöid, siis käisin pesus ja rääkisin Egertiga juttu, kes mind kohukeste piltidega õrritas. Kõigepealt saatis ühe, siis teise ja siis teatas, et kaheksa tükki kadusid nagu mutiauku. HAHA!


Järgmiseks läksin Masonisse iHopi, kus kohtusime Elleniga. Polnud teda ammu näinud ning ta polnud kunagi iHopis käinud, ühendasime meeldiva kasulikuga. Ja jäime sinna lausa veidikeseks üle kahe tunni.

No need peekonid kohe kutsusid lollitama
Lemmikud
Elleni phillysteak
Kui koju tagasi läksin, polnud lapsed veel magama läinud ning vaatasid multikat. Ma läksin nendega koos mõnulema, rääkisime juttu ja nunnutasime ja tegime pilte. Eviele õudsalt meeldib neid pilte teha, Graemele nii väga ei meeldi, aga siiski oli meil lõbus.


See on ta uutmoodi naeratus




Õhtul üritasin veel koolitööd teha, aga väsimus oli peal ja ei viitsinud kuidagi, mängisin veidi jatsyt ja kobisin magama ära. Täna, laupäeva hommikul, ärkasin kell 8, sest naabrimees hakkas muru niitma. Ja takka veel teine ka. Nii kadus igasugune lootust üldse uuesti magama jääda. Hakkasin siis Egertiga jutustama ja jutustasime kohe mitu tundi jutti. Vahepeal sain ühelt pere kandidaadilt sõnumi, kas ma tahaks äkki nendega täna kohtuma minna ja nii mõni aeg hiljem sõitsingi sinna poole, et nendega kohtuda. Jäin majja lausa kaheks tunniks, väga lõbus vestlus ja väga lõbus pere.

Edasi sõitsin Steak and Shake'i ja kuna kõik töötasid, mõtlesin, et pean seal siis üksi sööma. Kohale jõudes avastasin, et seal on drive in. Jeebus, ma kohe armastan ameerikat sellistel hetkedel. Seega tellisin söögi kaasa ja tulin vutvutvut tagasi koju. Sõin veidi ja skypesin jälle Egertiga ning siis vajusin magama, siuke uni tuli peale lõpuks. Kaks tundi hiljem ärkasin üles, Egert terve aja valvas mu und, haha.

Nüüd õhtu käes ja üks vägagi mõnus, aga laisk laupäev mööda saadetud. Kahjuks, kuna kõik töötasid, läks tänane päev nii, kuigi kuna ma varakult ärkasin ja perega kohtudes ka tükk aega aega läks, ma polekski viitsinud midagi muud teha.

PS! Kunagi ammu lubasin pildi panna, kuidas need Ameerika tüdrukud siis tantsivad, nüüd on lubatud pilt teie ees.

laupäev, 1. juuni 2013

Viimased küsimused

Ma tahtsin väga seda küsimuste vooru ka videona teha, aga ma üritasin kolm korda ja mu kaamera ja arvuti ja programm lihtsalt ei tee koostööd. Seega, viimased küsimused (praeguseks kuni uue elu alustamiseni) on teie ees kirjalikul kujul.

1) Kas Kelly kade ei ole, et Sul USAs uus parim sõbranna on?

Ma arvan, et seda peaks Kelly enda käest küsima, aga üldiselt ma usun, et ta teab, et parim on siiski see, kes on mu elus ligi 10 aastat olnud. Mõnda asja lihtsalt ei saa ületada ja koosveedetud aeg on üks neist.

2) Kas Sina ei arva, et see aeg, mis Sa kodust eemal oled, leiavad Su sõbrad uued sõbrad?

Kindlasti leiavad. Need aga, keda saan ühe käe sõrmedel väga headeks sõpradeks nimetada, on mul kindlasti seal ka aastaid hiljem, kui ma tagasi pöördun. Nagu Kelly mulle kunagi saatis lause: "Distance means nothing, if someone means everything."

3) Kas oled pidanud oma arvamust sõpradest korrigeerima? Eesti sõpradest.

Sõpradest - ei. Tuttavatest, keda sõpradeks pidasin - jah.
See ligi kümme kuud, mis ma siin olen olnud, olen kuulnud uskumatuid jutte enda kohta, uskumatuid arvamusi ja ma arvan, et 95% juttudest, mis minust seljataga on räägitud, on ka minuni jõudnud. Alati on seltskonnas keegi, kes tuleb ja mulle räägib ja nö minu silmad avab. Eks need inimesed teavad ise, kes mind sopaga pritsinud on, mulle see korda ei lähe, lihtsalt minu jaoks jälle üks tuttav vähem.

4) Mida oled Sina tähele pannud maiustuste (kaasa arvatud krõpsud) osas, et mida müüdakse nii meil Eestis kui USAs? Ning mida nt on ainult meil Eestis ja neil pole?

Krõpsude kohta oskan kiirelt vastata, et on olemas mõlemas riigis Pringles. Lays on ka, aga Laysi maitsed USAs ei ole need, mis Eestis. Maiustused on mõlemas riigis nt Snickers, Twix. Kummikommid, Haribod näiteks.
Ainult Eestis on näiteks kohuke, millest USA elanikud midagi ei tea. Ja normaalsed kommid ja šokolaadid. Haha. Sellele küsimusele võikski vastama jääda, neid asju on ikka palju.

5) Kas sa oled enda arvates ülbe inimene?

Ülbe mitte, aga enesekindel ja hoian oma lähedasi. Kipub olema, et Sa kas oled mu sõber või mu vaenlane.

6) Kirjutasid, et lähed veel ühte kooli. Kas aupairid peavadki nii palju koolis käima?

Au-pairidel on koolitundide (punktide) hulk kindlaks määratud, ise valid, kuidas käid. Osa tüdrukuid käib nädalavahetuse kursusi tegemas, mina otsustasin oma tunnid aasta peale ära jagada. 

7) Kas sa ei karda, et su hostvanematel on kaamerad kodus?

Ei, ei karda. Ja tean, et ei ole.

8) Kas Ameerikas Domino küpsiseid on?

Ei, neil on Oreod, mis näevad samad välja, aga ei maitse nii magusalt.

9) Kas kavatsed Eestisse tulles Subwaysse minna?

Otseselt plaanis ei ole, aga ilmselt lähen küll. Lubasin, et tellin inglise keeles ja siis ütlen eesti keeles aitäh ja nägemist.

10) Kas kohukesed pahaks ei lähe selle 6 päevaga, mis Sinuni jõuavad?

Praegu lähevad. Talvel ei läinud, sest väljas oli külm. Üldiselt mu ema suutis leida nii pika säilivusajaga neid, et tavaliselt kui kätte sain, polnud kuupäev veel läbi saanudki. Aga jah, nagu ilmad soojaks läksid, siis nad lihtsalt paisusid hästi suureks ja kohupiim läks pahaks.

11) Sa pole kirjutanud ammu ei Robist, Keithist, Matthewist ega Hamedist. Mis värk siis lõppude lõpuks oli?

Robiga oli meil väga vahva koos, aga hetkest, mil ta sai endale tüdruksõbra, pidime vähem suhtlema, sest ta tüdruk oli/on väga armukade kuni ühel hetkel kustutas see tüdruk mu numbri Robi telefonist ära ja meie suhtlus katkeski.
Keithil on olnud terve aeg oma tüdruk, kellega nad ka koos elavad, ja temaga meil ühel hetkel lihtsalt suhtlus jahtus, paar korda nägime hiljem ka, aga üldiselt meie teed viisid lahku.
Matthew oli mul nii-öelda klubisõber, kellega me siis mõnel korral väljaspool klubi ka kokku saime, aga kuna ta kohutavalt egoistlik inimene ja mina olen egoistlik inimene, siis me ei sobi kuidagi omavahel suhtlema, me tülitsesime reaalselt kogu aeg. Ja nüüd tal on mingi kuri tüdruk ka, kes mind vihkava pilguga alati vaatab, haha.
Hamed on mu rahvusvaheline sõber, kellega me käisime päris tihti väljas, aga tal oli pidevalt soov vesipiibubaari minna ja mulle vesipiip ei meeldi ja see suht kaugel ka mu kodust, seega ma hakkasin ta kutseid vältima. Me suhtleme siiamaani, aga ta läks kaheks kuuks oma kodumaale, nii, et pole temast tükk aega miskit kuulnud.

Sai vast kokkuvõetud see osa.

12) Kas Ameerikas on puuviljad teistest riikidest sisse imporditud?

Nii palju, kui enda ümber praegu puuvilju näen, on kõik Californiast, seega USA enda kraam.

13) Kellele hoidsid pöialt Eurovisioonil?

Finaalis Ukrainale ja Ungarile.

14) Sa oled tihti sünnipäevadel blogisse pilte pannud, ühe noormehe sünnipäeval oli sul suudluspilt. Ometigi ütlesid, et keegi ei ole sind Eestis ootamas ega keegi ei jäänud maha?

Ma ei ole kordagi öelnud, et keegi ei ole praegu ootamas, ma ütlesin, et kedagi ei jäänud ootama.

15) Kui kaua sul load enne USAsse minekut olnud olid ja kui palju sõidukogemust?

Sain load 2010 mais, auto sain 2010 juunis, sellest ajast saadik olen sõitnud põhimõtteliselt iga päev. USAs tegin load vist jaanuaris. Ma ei mäletagi.

16) Kui vaatad oma ajale tagasi selle perega, siis kas tegelikult oli halbu hetki palju, millest sa blogis rääkida ei tahtnud?

Ei, ei olnud. Meil oli väga harmooniline aeg koos.

17) Milline Su uus pere on?

Mul ei ole uut peret.

18) Kas teed perele lahkumiskingituse ka?

Seda asja peab veel vaatama/mõtlema.

19) Kui mujale kolid, siis ei saagi Zuriga aega veeta nagu teil plaanis oli pikendada koos?

Nii on kahjuks jah.

20) Tuled Eestisse samal päeval, kui USA pere juurest lahkud. Mis Sa arvad, kas oled pigem kurb, et lahkud või õnnelik, et Eesti inimesi näed?

Kuni lendan üle USA, kindlasti kurb. Kui Euroopa poole peale jõuan, olen kindlasti super super excited oma lähedaste nägemise üle.