pühapäev, 30. juuni 2013

Laupäev ja vihmaga basseinipidu

Täna hommikul ärkasin veidi pärast üheksat, sättisin oma asjad valmis, enda valmis ning läksin siis alla, vahetasin Alisoniga paar sõna ja oligi aeg minna. Käisin veel tee peal poes, kusjuures tee viis otse mu vanast majast mööda ja siis korraks tegi nukraks küll tunde, oma lapsi igatsen ikka küll. Näen pilte neist iga päev ja meenutan, kui tore meil koos ikka oli. Igal juhul poest sain oma juurviljad ja Starbucksist suve kohustuslikku jahutuse. Mul tuli meelde, et mingi hetk sai meeltesegaduses sinna hunnik raha peale laetud, nüüd peab selle ära kulutama. 

Sõitsin rõõmsalt Elleni juurde, kell 12 alanud peole jõudsin 12.30 ja olin esimene. Ameerika, jep jep. Õnneks üsna varsti tulid mu saksa tüdrukud Kim ja Judith. Panime siis toidud laua peale, kui hakkas paduvihma sadama. Ruttu jooksuga asjad teise laua peale ning varju alla peitu. Siis tuli Lidia ka. Veel üks sakslane. Neid ikka jätkub. Kui vihm mingi hetk järgi jäi, käisime ujumas, väga väga mõnus oli ning hiljem hakkas uuesti vihma sadama, siis pugesime jälle katuse alla peitu. Ja kui vihm üle jäi, läksime jälle ujuma. Väga hea päev oli, palju sai nalja, sai head sööki, Lidia käis vahepeal meile isegi cupcake ja jäätist toomas, tegime pilte ning rääkisime juttu, kuulasime muusikat ja tsillisime niisama. 

Say Cheese. Täitsa teemas
Mina - Judith ja Kim

Lidia
saksa neiud ja tehnoloogia
Reklaampilt

Lidia-Kim-Ellen-Judith-mina
Päiksekreem läks ujuma
Natuke nagu oli külm ka. Nahavärvi järgi võib aru saada, mitu tundi ma nende lastega seal ikka päikest võtsin.
Ellen lollitas
Laps leidis ujumisrõnga


Kui väsimus murrab




Nutella tüdruk pani üldse jäätise valesse kohta, haha

Pidu lõppes meil kuskil veidi pärast kuute, sest uus torm lendas peale ja kuna mina pidin seitsmest ära minema, oligi paras aeg lahkuda. Kojusõit oli jälle paras ulme omaette, otsisin seda nõks aega jälle taga, aga kui kiirteele välja jõudsin, leidsin jälle rõõmsalt üles. Veidi vajab see asukoht harjumist. Jõudsin koju poole kaheksa ajal ning siis läksid Alison ja Kevin välja ning mina jäin nelja tegelasega üksinda. Kuna Tommy paraja stseeni korraldas, läks ta kohe magama, Lucy vajus nõks hiljem, Charlie vajus ka kiirelt ning siis ma tegelesin tükk aega, et Joey ka vajuks ja lõpuks oli neljast neljast mul magama pandud. Väga mõnus, algas filmiõhtu Harry Potteriga.

Alustame uue rütmiga

Neljapäeval alustasin hommikul tööd ning enne keskpäeva juba läksime Lucy ja Tommyga uuesti basseini. Seekord oli meil plaanis seal hea mitu tundi veeta ja nii oligi. Ujumine oli tore, mina sain nii palju päevitada, et kõhuli ei maganud mitu järgmist päeva, aga no mis siis ikka. Ilu nõuab ohvreid, eksole. Tegelikult panin küll 100kg päevituskreemi peale, 40SPF'ga, aga tundub, et selle USA päikese jaoks on 80SPFi vaja või midagi säärast.

Kui koju tulime, rääkisime kõik koos juttu ja tsillisime niisama, Alison läks Tommyt ära viima ning tuli siis tagasi ja nad Lucyga läksid kontserdile. Meie jäime kaksikutega koju. Mingi hetk tuli Zuri ka külla, mängisime beebidega siis koos ning kümne ajal Zuri läks ära ning ma jäin beebidega üksi. Veidi hiljem tulid Alison ja Lucy koju ja siis mina suht magama vajusin ka. 14 tundi lastega järjest olla pole nalja asi.



Õndsushetk

Reedel liitusin perega jälle miski kaheksa-üheksa vahel, tsillisime niisama, mingi hetk tuli Kevini ema külla, kohtusin siis temaga ka. Ta võttis Lucy kaasa, läksid shoppama. Vahepeal jäin Tommy ja kaksikutega üksinda, Tommy läks kuskile koos Niklasega ära ning oli terve aja kadunud, aga kaksikutega oli tore. Skypesime empsiga, näitasin talle ka oma beebisid. Nii rahul nendega, nii mõnusad tegelased.



Pärast töötamist läksin siis ise esimest korda autoga rallima, läksin kino juurde, Steak and Shake'i, kus alguses pidime päris mitme neiuga kohtuma, aga lõpuks pärast 20 minutit ootamist olime Elleniga kahekesi ja meile teatati, et nad ei tule. Uhm, hakkab pihta. Meie igal juhul saime maitsvat sööki, see on koht, kus söögi pärast ei pea kunagi pettuma. Rääkisime juttu, kohtusime ju esimest korda pärast mu tagasitulekut ning jalutasime siis hiljem kino juurde. Seal kohtusime veel Lidiaga ja sees olid Zuri, Tereza ja Kim. Filmiks "The Heat," mis kuulub selle aasta top paremikku kohe kindlasti. Esiteks, head näitlejad, teiseks, hea sisu, kolmandaks, kuigi ropendamine ei ole mul meeltmööda, siis inglise keeles on see kuidagi palju palju pehmem ja ütleme, et neid krõbedaid sõnu seal ikka lendas. Kontekstis sobisid ja filmis ka. No ülihea elamus lihtsalt.

Kui film vaadatud, läksime kõik Zuri juurde, vaatasime The Nanny sarja ja The Friends sarja ka. Hiljem ma võtsin kõik oma asjad kaasa ning tulin koju ära, pärast pisukest ekslemist, sest GPSi mul pole ja USA telefonivõrku samuti mitte, seega ka mitte DATAt, mida google mapsiks kasutada ja no nii edasi. Lõpuks ikak leidsin pimedas läbi tormi oma kodu üles ning leides pool peret diivanil magamas, üritasin hullult vaikselt teha, et neid mitte üles ajada. Sain hakkama küll. Pakkisin oma asju kella kaheni lahti ning läksin siis magama. Nädalavahetus võis alata!

neljapäev, 27. juuni 2013

Uus algus

Lennujaamas olid mul vastas Kevin ja Alison, mu uued hostvanemad. Neid oli supertore näha. Jalutasime autosse ja nad olid mulle coca ostnud, jääkuubikutega kenasti termoskoti sees. Nii armas! Väljas oli üle 30 kraadi sooja ja mina olin teksapükste ja kampsuniga, oh häda.

Hakkasime sõitma, päris pikk maa oli, üle tunni aja ikka sõitsime. Autos hakkasime mingi hetk rääkima Zurist ja nad küsisid, kas ta saaks õhtul külla tulla ning siis järsku tuli Alisonil hea mõte hoopis Zuri juurde minna ja üllatus teha. Nii tegimegi, hüppasin tuppa sisse ja hüüdsin SURPRISEEE!! ja Zuri oli täitsa pahviks löödud, kaks sekundit ei saanud arugi, kes see oli. Nad siis tulid lastega välja, tutvusid mu hostvanematega ning siis me sõitsime edasi, käisime poes ja siis koju.

Kodus pidime lapsi ootama, ma ei tohtinud enne oma tuppa minna, õnneks nad tulid ruttu ja siis näitas Lucy, milliseks nad mu toa muutnud olid. Ma olin kergelt öeldes sõnatu. Mainin ära, et mina ei pannud mitte ühtegi pilti sinna tuppa, see kõik on selle pere kätetöö.







Hiljem sõime koos õhtust, Alisoni isa käis lapsi ära toomas ning Alisoni ema oli küpsetanud, kastruli sees mingi asja. Nad kutsuvadki seda kastruliks ja kui ma alguses küsisin, mis see on, ütles Kevin, et see võib olla mis iganes. Ohtlik sõna. Eilses variandis igal juhul oli see makaronid, hakkliha, kitsejuust, sulatatud just ning ketšup ilmselt või mingi kaste. Superhea oli! Ja nii tore oli perena koos süüa.

Pärast tund aega ekslemist jõudis Zuri ka kohale ning ülejäänud õhtu möödus meil beebide seltsis, juttu rääkides. Mina vajusin mingi hetk diivanile ära ja siis üles ärgates saatsin Zuri ilusti ära ning kolisin üles magama. Öösel oli räige torm, ärkasin selle peale, et mu toas läks  nii valgeks, et ma mõtlesin, et keegi pani tule põlema. Siuke äike.

Hommikul ärkasin juba enne üheksat, uskumatu. Uni läinud ja kõik. Aga aknast avanes imeilus vaade.



Kui olin ennast kokku võtnud ja alla läinud, algas mu päev nelja lapsega. Ei olnudki nii hull kui arvasin, aga eks Alison oli kogu aeg olemas ka, teine tera. Tegelesime veidi käsitööga kõik koos ning siis läksime mina, Tommy ja Lucy basseini, kaasas mõnus teejuhatus, mille Ali meile kirjutas. Paberi ja pastakaga. Üles ma selle leidsin.

Jäime ujuma ligi kolmeks tunniks ja kuigi päikest eriti ei olnud, oli superpalav ja meie kogu aeg  vees. Muidugi õhtul avastasin, et ma olen julmalt ära põlenud. Aru ma ei saa, päevitan või ei päevita, ära põlen ikka. Lucy õppis täna ujuma, ise õpetasin, ta oli nii tubli ja nii elevil, et ta tõesti suudabki.

Lucy

Tommy

Tommyl oli privaatbassein

Pärast ujumist pidasime pikniku, sõime ning siis sõitsime koju. Alisonil oli sõbranna külas, vist oli Jenna nimi, kes oli supertore ja sõbralik minuga ja lubas ka edaspidi minuga suhelda. Veetsime aega kaksikutega ning jutustasime ja lõpuks oligi käes aeg valmis sättida ja õhtusöögile minna.

Charlotte
Joey ja Charlotte 
Joey 
Õhtusöök toimus Alisoni vanemate juures, kus oli veel lisaks nende mingi sõbranna. Saime palju rääkida ja palju nalja ning söök oli lihtsalt super. Pasta kana ja seentega (no need nokkisin vaikselt välja) ning salat basiiliku, jääsalati, maasikate, kitsejuustu ja kastmega. No appi kui hea. Lisaks veel mingi värske sai hea võiga. Oehh.. Magustoiduks anti veel jäätist kah. Loodan, et me lähme sinna varsti jälle, nad on lihtsalt nii kihvtid inimesed. Ma olen alati rääkinud, et see, et Sa Eestist midagi ei tea (Eestist, mitte seda, kus Eesti asub), ei ole midagi, ma totaalselt armastan, kui Sa tahad Eesti kohta teada. Ja seda nad tahtsid. Terve õhtu.

Kuskil poole üheksa ajal läksime ära, mina, Kevin, Lucy ja Tommy ning Kevin sõitis mööda Oxfordi ringi, näitas klubisid ja baare ja poode. Tegemist on ülikoolilinnaga, seega neid kohti ikka jagus. Mõnusa ekskursiooni sain. Lõpuks koju jõudes vajusin kohe voodisse, kirjutan blogid ära ning kebin magama. Uni on magus. 

28 tundi reisimist ehk Eestist Ameerikasse

Lennujaamas läksin läbi turvaväravate veidi enne kuute, minu boarding pidi olema 17.40, aga oli alles 18.00. Lennuk oli väike, mu kohver võeti kohe ära, sest no lennuk on väike ja blabla, seega ma napilt jõudsin veel oma iPodi sealt haarata ja läksin istuma. Terve tee oli kuidagi nukker tunne sees, aga kui Amsterdamis maandusin, läks juba toredamaks.

Ukerdasin mööda lennujaama ringi, kiiret polnud kuskile ning otsisin oma hotelli bussi. Selle ma ka leidsin ning 10 minuti pärast pidi buss tulema. Tuligi. Sõitsin hotelli umbes viis minutit. Jõudsin hotelli alles üheksa ajal , retseptsioonis küsiti mu koduaadressi, ee, mida? Ma siis ajasin kelbast ja ega ta nagu nii midagi aru ei saanud, seega mu aadressiks sai Chearve poik. Sain tuppa, tuba oli superilus. Päris hea. Siinkohal aitäh isale, tänu kellele ma üldse ei pidanud 12 tundi lennujaamas passima.

Siis muidugi oli mul kõht tühi, pidin süüa otsima minema. Alguses mõtlesin, et lähen hotelli restorani, või noh ma läksingi, aga seal algasid salatihinnad 12 eurost ja pasta 14st ja pizza 16st ja nii tundus mulle, eeeem.. See McDonalds on ka päris hea valik. Seal oli veel iseteenindus, nii ma mängisin selle automaadiga ikka tükk tükk aega, nii lõbus oli. Läksin hotelli tagasi, sõin kõhu täis ja kerisin magama.

Park hotelli kõrval, lennuk just maandus
Viimane eestikeelne coca

Hommikul sisse ei maganud, lennuk läks 8.15, boarding oli pandud 6.40. Mõtlesin, et segased need hollandlased, et tund ja 35 minutit varem boarding on, aga läksin ikka kohale õigeks ajaks. Kujutate ette, oligi boarding 6.40. Algas sellega, et mingi onu tuli minuga vestlema (teistega vesteldi ka), et mis ma teen, miks ma teen, kus ma elan, kust ma tulen, kas pakkisin kohvri ise, kas suudan paberi peale kirjutada kõik asjad, mis mul kohvris on ja blablablaa.. No mida kuradit? Ma olin nii unesooda seal, et ma vaikselt juba hakkasin vihaseks saama. See onu muidugi sai ka kurjaks. Küsis, et kui ta annab paberi ja käsib kõik üles kirjutada, mis kohvris on ning siis kohvri lahti teeb ja üle kontrollib, kas siis ka suudan. No siis tahtsin ta küll kuradile saata.. Päris suudangi. Pärast pikka küsitlemist sain lõpuks ootesaali minna, kulunud oli tund aega. Ulme ulme.

Sain siis kenasti lennule, magasin terve lennu põhimõtteliselt, no nii uni oli. Süüa ka üldse ei antud, vahepeal oli kõht nii tühi, et oioioioi. Patja ka polnud. No täitsa paha hommik, haha. Padjad olid lennukis otsas, keegi oli ära varastanud.




Kui siis kohale jõudsin, olin 30 minutit järjekorras ja siis sattusin mingi suure pruunlase juurde, kes ei teadnud üldse, mis asi on aupair ja mis asi extendimine ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks ma kuuks ajaks USAsse tagasi tulin ja mismõttes ma kavatsen riiki jääda, kui mu viisa läbi saab?? Nii mind taha tuppa viidigi. Seal olid lõbusad sellid, ütlesid, et ma vist meeldisin talle, sest mul on kõik paberid kehtivad ja see, mida ma pärast viisat teen, ei ole otseselt nende asi praegu, et ma olen 30 päeva enne viisa lõppu riigis tagasi ja kõik on bueno.

Vaatasin kella, lennuk maandus poolteist tundi tagasi.. oeh. Leidsin siis kohvri üles, sain ühe väga kompu kontrollija, läksin kohe rõõmsalt, et noh HOW ARE YOUUU?? Ja siis ta küsis, kas ei ole süüa kotis. Ma naeratasin ja ütlesin, et no kommi ikka on. Küsis, kas muud pole, ütlesin inglisilmadega, et nononononoo, mina küll reegleid ei riku. Endal kohvris kohukesed, suitsuvorst, merevaik, kilu.. kõik, mis olla ei tohi.

Edasi siis mõtlesin, et pean kohvrit uuesti kaaluma (sest ma pidin selle ju vahepeal välja võtma, et tolli minna) ja sain kiirelt aru, et see 23,8kg (mis Eestis sobis) ei ole mitte 50,5poundsi, seega ma olin juba valmis, et pean tühjaks tõstma, aga ei pidanudki kaaluma, pandi lihtsalt uue lindi peale ja saadeti jälle lennukisse. NII TORE.

Ja siis läksin veel üks kord turvakontrolli, kus mu arvuti võeti ära, et mul on mingi imelik kile arvuti sees. Ma olin suhteliselt alla andmas juba, et no mis nüüd?? Omast arust ei olnud midagi. Ja siis tuli üks onu joostes, et kas arvuti on hiljuti paranduses käinud, ütlesin, et ja, reedel sain kätte, siis ütles, et kui mingeid osasid vahetatakse, jääb see kile või misiganes sinna sisse, toetama. Püha jumal, peaaegu juba hakati lahti kakkuma mu arvutit.

Lõpuks olin elusalt kõik läbi saanud ja otsisin siis söögikoha, kus oli tasuta refill, jesss.. seda ju igatsesingi. Istusin siis tund aega seal, tulin oma väravasse ja olnud hostemale sõnumi saatnud, et kõik töötab, öeldi, et kuna õhk on paks, lennuk lennata ei saa ning lend on tund aega edasi lükatud. No mis saab ühes päevas veel paremaks minna? Maandusin Ohios ja kell näitas 15.40.  Seega, pärast 28t tundi olin lõpuks jõudnud sihtkohta. HURRAA!