reede, 22. november 2013

Miami - Key West - Cozumel kruiis ehk 2.-5.päev

Laevas panime asjad kajutisse ära ja siis algas õppus, mida teha, kui laev põhja läheb. See oli rohkem naljanumber kui asjalik üritus, aga no vantsisime kaasa terve tee sinna õue, lõbus.

Ma olen suht huvitatud sellest plämast, mis räägitakse, kas pole?


Edasi läksime laeva avastama ning avastasime, et basseini juures käib disko. Kaks lugu tulid järjest sellised tantsud, mida Cincinnati klubides kogu aeg mängiti ja rahvas tantsis kaasa ja mina ka ja mõtlesin, et jeeee I LOVE USA!! Ainult Chicago lennujaama ma edaspidi väldin, see toob ainult jama kaasa. Igal juhul pärast paarisaja kalori maha tantsimist leidsime, et süüa antakse. HALLELUUJA! Võtsime õuna, friikaid, tsipse, Cheddari kastet, burksi, muid kastmeid ja sidruni limonaadi. Kõlab nagu Ameerika toit, kas pole? Mul läks poole toidu pealt süda juba pahaks, väljas oli 28 kraadi ja seda toitu liiga palju. Disko käis terve aeg edasi, rahvas möllas, DJ möllas, üliüliüliäge lihtsalt.

Kui kõhud täis olid, läksime kajutisse ning mingi hetk jäime magama. No siuke väsimus tuli peale lihtsalt. Kuna meil oli õhtusöök 20.15, pidime selleks ajaks üles ärkama. Me muidugi ärkasime 20.20. Ruttu riidesse, siis otsisime veel mööda laeva oma söögituba taga, aga tänu seletustele leidsime ruttu. Sellel laeval on veidi ebaloogiline ehitus, on esiots ja taguots, kus on erinevad kohad, aga et esimest otsast tagumisse saada, peab läbi üheksanda korruse kõndima. Ja ainult läbi üheksanda.

Õhtusöögilauas istusime empsi kurvastuseks üksinda, ta tahtis nii väga kellegagi tutvuda, haha. Mina võtsin täis Itaalia õhtusöögi, eelroaks Caesari salati ja põhiroaks lasanje, emps tellis mingid kevadrullid ja kartulipudru-liha. Viimast sõin minu meelest mina rohkem kui emps ise. Vahepeal oli meile uus kelner tulnud ja arutades emaga, et ta näeb nii eurooplane välja ja ta nimi oli ka Nikola (ehk peaaegu Nikolai), küsisin talt, et kust ta pärit on ja selguski, et täitsa Serbiast. Sellega tegime kuti tuju nii heaks, et ta teenindas terve õhtu meid ja mina sain magustoidu lausa topelt jäätisega. Hurraa! Mu magustoit oli šokolaadikook, kirjade järgi, tegelikult oli see vedel šokolaad ja kuum. Ja isegi minusuguse maiasmoka jaoks oli see nii magus, et isegi topelt jäätiseports ei aidanud. Vahepeal teenindajad tantsisid ka meile, nii lahe.

Pärast õhtusööki käisime peasaalis vaatamas mingit etendust, grupp tantsijaid coverdasid lugusid, minu meelest oli veidi Su nägu kõlab tuttavalt kõikide saadete kokkuvõte, pooled laulud olid samad, mida meie lauljad laulnud juba on. Pärast showd otsisime üles ööklubi, kus oli sama DJ, kes päeval basseini ääres ning kuigi alguses oli klubi üsna tühi ja me mingid ainsad segased, kes tantsisid, siis lõpuks olime klubihundid keset platsi, leidsime endale kenad tantsupartnerid ja möllasime nii 2 tundi järjest, non-stop. Ameeriklastele omaselt kell 1 sai pidu läbi, siis jätsin oma silmarõõmuga hüvasti, käisime pesus ja tudule ära.

Hommikul ärkasime me kella seitsme ajal, lebotasime veel oma toas ning läksime hommikust sööma. Söök oli nunnu, sai ise omletti teha (öelda, mis sisse läheb) ning krõbinaid ja piima sai ka. Tutvusime uute mustanahalistega, kus naine oli oma kuuendal kruiisil juba. Mõnus fänn. Rääkisime, et Eestis on pidu hommikuni, et me olime nii pettunud, et kell 1 kinni pandi.

Kui kõhud täis said, panime riidesse ja läksime Key Westis maale. Tegemist on siis kõige lõunapoolsema ametlikult USA osaga. Otsustasime rattad rentida, kuna mulle oli paar vihjet juba varem tehtud, et see on kasulik idee. Väntasime mööda linnakest ringi, käisime selle „monumendi“ juures, mis kõige lõunapoolsem tipp on ning ühes rannas, kus ujuda ei lubatud. Kuna meie ikka kangekaelselt ujuda tahtsime (temperatuur oli 30+), läksime teise randa, mis oli küll tasuline, aga selle eest väga väga ilus. Helesinine meri ja valge liiv, hurraa.








Kuna meie rattarendi aeg hakkas otsa saama ning me mõtlesime, et me rohkem sõita nagunii ei taha, viisime rattad ära ning pärast vahepeatust laevas käisime niisama shoppamas. Ma olin seekord lausa nii geniaalne, et ma ei võtnud mitte ühtegi patsikummi kaasa ja ma poleks iial arvanud, et uue patsi ostmine saab nii võimatu missioon olema. Ostsin lõpuks 3$’ga selle, sest no ei olnud võimalik elada lihtsalt. Igal juhul me siis ostsime veel üht koma teist ja lõpuks läksime laeva tagasi, panime ujukad selga tagasi ning läksime basseinide äärde.
Päevitasime seal niisama, vahepeal sai diskot ning mingi hetk kutsuti 8 inimest lavale ja no ma ka muidugi läksin ning meist tehti 4-4 tiimid ja öeldi, et ujuda peab oskama. Võistlus oli lihtne – särk selga, ujud teise otsa, võtad särgi ära, särgist väänad vee välja, särk selga tagasi, algusesse ja särk seljast ära, järgmisele selga. Ja seda siis kaks ringi. Meie meeskond võitis, saime auhinnaks lausa medalid. Megavahva!







Edasi läks diskoks selles osas, et hakati jälle neid „ameerika klubi“ tantse tantsima. Ja mina alguses tantsisin oma päevitustooli juures, aga no kui lemmiklugu tuli, läksin üles, nii-öelda lava peale koos teistega. Poole laulu ajal tuli üks organisaator minu juurde ja ütles, et pärast laulu ei tohi ära minna, et ta ei ütle miks, aga ei tohi ära minna. No olgu siis nii. Pärast laulu selgus, et on valitud 6 inimest ja võistlus lip-singing. Ehk mulle anti banaan, pandi mingi suvaline lugu peale ja ma pidin siis seal reivima. Lady Marmelade loo sain, väga mõnus, olin kohe esimene, seega ei olnud aega üldse pablada. Mõnus.

Võitis üks mees ja üks naine, naine võitis mingi vanake, kes sõi banaani esinemise ajal lihtsalt ära. Haha! Sellepärast võitiski, et ta oli nii naljakas. Kutt võitis üks mustanahaline, kes võttis esinemise ajal järjest riideid seljast ära. Üsna kindel võit, ütleme nii.

Pärast siis lebotasime veel veidi, käisime söömas ka, ma seekord kühveldasin salatit ja juustu-friikaid, emps ikka üritas normaalset toitu süüa. Hiljem leidsime jäätiseautomaadi ka, oh rõõmu ja tegin endale kohe umbes kolme meetrise jäätisetorni sinna vahvli sisse. Kuna me (tegelikult ainult emps, aga ta sihikindlalt väidab, et mina ka) ära põlesime, istusime varjus, tantsisime veidi ning tulime siis tuppa, et ennast õhtuks valmis sättida. Emps üritas järjepidevalt oma vembu-tembunägu kuidagi ära meikida ja mina sisustasin aega tema üle naerdes.

Sellel õhtul oli pidulik õhtusöök ehk terve laev sättis end üles, pandi kleidikesed ja ülikonnad, kingad ja naised olid soengute ja meikidega. Kuna meie söök oli hilisem, siis käisime varasemaid vaatamas, nii ilusad nägid välja. Meie kelnerid (meil oli neid kolm tükki, Nikola ja siis üks mees veel ja üks naine) tegid mulle komplimente, sest ma nägin nii võõras välja. Mina sõin jätkuvalt Caesari salatit eelroaks ja põhiroaks võtsin seekord miski SUURE lihakäntsaka. Ja kui ma ütlen suure, siis see oli reaalselt suur.  Õhtusöögi ajal tegi üks mees oma naisele abieluettepaneku, nii nunnu. Kõik ümberringi pisardasid.

Pärast söömist käisime toas riideid vahetamas, sest esimese õhtu kleidiga tantsimist ma enam korrata ei tahtnud. Disko oli äge nagu ikka, seal oli DJ sellises klaaskuplis rahva kõrval kohe, siis ma vahepeal kekutasin talle ka, ta oli siukse kurva näoga seal kohe. Tutvusime uute meestega, kes meiega tantsima tulid ning möllasime kuni kella kolmeni.

Hommikul saime veidi pikemalt magada, kuna jõudsime Mehhikosse alles 13.30. Käisime söömas seekord restoranis, mis minu meelest oli igavam. Pidi kogu aeg ootama, et keegi midagi tooks ja viisakalt istuma jne. Õues oli palju parem süüa. Võtsime päikest ning ujusime. Kusjuures, kruiisil oli basseinivesi merevesi. Ehk sama temperatuur ja sama soolane. Esmakordne kogemus. Lõunast siis läksime maale, minu meelest kohe nagu ma jalad maha panin, oli mul tunne, et ma olen mingis Mehhiko seebikas. Samasugune elu ja olek seal, sombreerod igal pool, vaibad akendel ja ustel ees, siuksed tõmmu-nunnu mehed jne.






Kuna meie plaan oli minna delfiinidega ujuma, aga see maksis laevas natukene liiga palju, otsustasime selle oma peaga üles otsida ja vaadata, kas on odavam. Oli küll. Nii otsustasimegi minna. Tegemist oli Cozumeli rahvuspargiga, kus need delfiinikesed elavadki ja neid õpetatakse seal. Alguses oli meil teooriaõpetus, Alejandro tegi seda, ta oli nii armas ja rääkis nii armsalt, et ma korraks isegi unustasin, miks ma tegelikult sinna tulin. Mehhiko mehe peangi endale võtma, need olid ikka ebareaalsed kompud seal. Igal juhul tagasi asja juurde - pärast teooriat viidi meid vette, meil oli oma instruktor ja delfiin Amaya. Ja nüüd ma võiks umbes 20 lehekülge kirjutada, kui armas see kõik oli, aga ma panen lihtsalt pildid, sest need annavad emotsiooni väga ehedalt edasi.












Kui me olime Amayaga hüvasti jätnud, kohtusime veel mingi suure eluka Edgariga. Oligi selline nimi. Ja tuli välja, et tegemist on Mehhiko nimega. Need suured ja pirakad elukad sõid kapsast. Nagu.. kapsast? Tegelt ka või? Saime ise sööta ja katsuda ja silitada. Kui veest välja saime, läksime merilõvide showle, nad olid lihtsalt IMEEEarmsad. Hüppasid ja kargasid ja plaksutasid endale ja sheikisid. Nii nunnu. Hiljem käisime veel basseinis ujumas ning siis läksime veidi parki ringi vaatama. Kui see tiir ka tehtud sai, läksime ostsime oma delfiinikeste pildid ära, tegime veidi draamat seal (mu elukutse ju) ning tulime rõõmsatena ära, taksosse ja sadamasse tagasi.









Sadama juures tegime veidi shoppingut, käisime ühes poes, kus anti tasuta tekiilat. Ma proovisin kõik maitsed ära, mis seal olid. Nom nom. Käisime poodides suveniire ostmas ning lõpuks oli juba kottpime, siis ootas meid veel ees tax-free pood, kus sai ka tekiilat juua, jee! Laeva jõudes oli hea tunne juba sees. Viimasest poest laevani oli ka veel veidikene minna ning seal tee peal kuulis emps järsku, kuidas üks mees küsis "Kumb see meie oma on?" Kõndisime natukene edasi ja ma siis küsisin, et "Sa oled selle teise laeva peal, jah?" Mehe nägu oli lihtsalt priceless!








Igal juhul olidki meie laeval ühed eestlased veel, Malle ja Indrek. Leppisime kokku, et lähme koos õhtust sööma ja jalutasime laeva. Laevas korjatakse alkohol ära, mille maalt ostad ja antakse reisi lõpus tagasi, et ikka laevalt jooke ostaks (10$ tükk). Meie aga oleme susserdised ja tulime selle ostetud tekiilaga lihtsalt otse kajutisse. Mitte, et me oleks hullult tahtnud seda teha, see on siiani kinni, aga see järjekord oli nii pikk, et me ei viitsinud seal seista.

Kokkulepitud ajal siis läksime õhtust sööma. Kuna me olime Mehhikos väga kaua, ei olnud seekord varaset ega hilist õhtusööki, vaid kõik olid koos ja me ei saanud oma kelnerit, saime mingid sellised udud, et no ma peaaegu pidin nutma hakkama. Ebanormaalne kompanjon. Ma sõin Caesari salatit ja mingit liha friikartulitega ja siis magustoiduks jäätist. Istusime neljakesi koos, eestlastega ja kaks neist ei rääkinud üldse inglise keelt, mu ema veidi ikka räägib ja siis olin mina. Aga teenindajad ei rääkinud ka üldse keelt, nii et oligi eestimeelne õhtusöök.

Seekord oli disko õues, Mehhiko teemaline õhtu. Ma jõudsin kohale, hakkasin kohe kekutama ja sain DJ'lt kaabu, ainsana. Lisaks jagati mingeid kulinaid, juukselillekesi, pärleid ja helendavaid käepaelu. Alguses oli pidu ümber lava, lõpuks kogunes lava peale, ja nii ma selle DJ ümber oma sõrme keerutasingi. Disko ise oli väga väga hea, lõppes poole kahe ajal ja läks edasi sees olevas diskoteegis, aga seal polnud nii hea muusika, seega ma läksin oma DJga hoopis laeva peale jalutama. Magama sain vist mingi kahe ajal.

Kolmas päev kruiisil oli tervenisti merel. Ehk me päev otsa ainult päevitasime, jõime külmasid jooke ja jälgisime ilusaid mehi. Neid seal jätkus. Isegi kui mul oleks kodus mees olemas, ei võtaks ma teda MITTE KUNAGI sellisele kruiisile kaasa. See on ikka kompude paradiis. Mingil hetkel tutvusime meie kõrvale istunud kahe vanema naisega, 60+ olid, nagu nad ise ütlesid. Jutt oli nii hea ja naljakas, et mul oli lausa lõbus. Kuna mu DJ lõpetas töö, siis me läksime minigolfi mängima, aga tuul oli selline, et pall liikus 5m raadiuses nagu ise tahtis, siis ei tulnud meil sellest midagi välja ja nii viis ta mu lihtsalt laeva ette otsa ja tegime Titanicut ja rääkisime juttu.

Hiljem läksin basseini äärde tagasi, aga empsi enam polnud, seega ma sädistasin veidi nende kahe tädiga, nad olid lihtsalt NIII naljakad, uskumatu. Pärast käisin korraks kahte ampsu söömas ja siis tuppa tagasi, kus emps juba oli ja kuhu ta oli teised eestlased ka kutsunud. Tegime nendega veel veidi nalja ning siis sättisime ennast õhtusöögiks valmis ja läksime, seekord oma lauda, oma megaägedate teenindajatega. Nikola muretses, et kus eelmisel õhtul jäime ja nii ma kirusin talle, kui nõme seal oli ja kuidas ma teda igatsesin. Terve õhtusöök oli väga naljakas, ma sõin Caesari salatit (neljast neli, jee) ja lõhet riisiga. Magustoiduks tellisin koogi jäätisega ning meile valmistas ikka segadust, et mis see "sponge" tähendab kuni ma lõpuks järeldasin, et kui spongebob on käsna kalle, siis sponge on käsn ja tegemist on käsnakoogiga. KUSJUURES, nii oligi. Nii, et, lihtne ja lahe loogika.

Kui meie magustoidu tellimus oli ära võetud, tuli kuskilt Nikola ja ma pahandasin temaga, et nüüd ma ei saagi topeltjäätisega (eelmine kord ta tõi mulle), et keegi teine ju teeb. Ta ütles, et vaatab, mis teha annab. Ja nii tõi ta mulle taldriku peale ehitatud kaks silma ja šokolaadiga tehtud naeratuse. NII ARMAS. Ütles, et mina kinkisin oma naeratuse talle, et ta kingib mulle nüüd vastu. Kohe pärast seda hakkasid kelnerid tantsima ja Nikola võttis minu ka tantsima, tantsisime Gangnam Style'i seal, ma oma roosa kleidikese ja kõrgete kontsakingadega, vägagi hea kompott. Pärast tantsu kallistasin Nikolat ja ta ütles, et olen tal vaieldamatult lemmiktüdruk. Nii armas temast.

Õhtusöök söödud, käisime toas riideid vahetamas ning siis oma kaardi eest maksmas. Seal laevas olid kajutikaardid maksmisvahendid, ükskõik, mida ostsid, kaardi tõmbasid läbi ja siis lõpuks tuli ära maksta. Arve käes, läksime diskoteeki, kus alguses oli külm ja rahulik, aga lõpuks läks täitsa elavaks. Minul ei olnud eriti tuju ja see ei jäänud märkamata mu lemmikul DJ kutil, seega ma siis ootasin lihtsalt kannatlikult kuniks ta töö lõpetas ja siis läksime koos klubist ära, laeva peale jalutama. Sain kingituseks ühe särgi ja käepaela, mida ma juba päeval nillinud olin. Lõpuks oma kajutisse tagasi jõudsin vist poole nelja ajal, kell kolm ma veel vaatasin õues kella.

Täna hommikul ärkasime kell kaheksa, pakkisime kohvrid ära ja läksime sööma. Siuke uina-muina hommik konkreetselt, midagi ei jaksanud teha ega rääkida ega küsimustele vastata. Hakkasime laevalt maha minema, võeti meid muidugi maha. Mind tegelikult, aga emal lubati kaasa tulla minuga. Küsiti sada küsimust viisa kohta, et kas ma ikka läksin riigist ära, kui läbi sai ja kas ma ikka lähen praegu koju tagasi ja kas kas kas kas... Väga kaua õnneks ei läinud, saime lupsti välja ja siis nägin, kuidas üks taksojuht ei saanud oma pagasnikut lahti ja hakkasin lõõpima temaga ja siis meid pandigi selle takso peale.

Ega ma autos ennast tagasi ei hoidnud, lõõpisin edasi, et kui punane tuli oli, mismõttes ta oma Facebooki juba ei uuenda. Ja siis rääkisime niisama juttu maast ja ilmast, Eestist ja Miamist ja muust säärasest. Pean aga järjekordselt mainima, et tegemist oli ülikompu kutiga. Ausalt, ma kolin Ameerikasse tagasi, ainult nende meeste pärast. Või siis Mehhikosse. Kompud siin, kompud seal, kompud iga nurga peal. Hotelli me jõudsime juba enne kümmet, seega polnud just eriti suur lootus, et me sisse saame, aga no porjtee.. üllatus-üllatus, jälle kompu kutt. Haha. Ajasime veidi juttu, istusime wifis, lõpuks, üle viie päeva, kõik juba megamures, sai siis kõigile seletatud, et elus ja terved. Sellega lõppes ametlikult meie kruiisi osa, kahjuks. See on midagi nii ägedat, et iga inimene peaks vähemalt korra elus selle ära proovima, ausõna!

Seiklused Eesti-Ameerika liinil ehk 1.-2.päev

Laupäeva õhtul kella poole üheksa ajal läksime empsiga lennujaama, et teeme check-inni ja anname kohvri ära ning võidame sellega hommikul uneaega. Jõudsime lennujaama, täiesti välja surnud. Ee, uu? Infolauda uurima minnes selgus, et 20.30 läks viimane lennuk ja sellega koos kõik töötajad koju ning me ei saa midagi teha. Vandusime omaette, aga mis teha, tuli koju tagasi minna. Autos veel naersime, et hea, et Viimsis ei ela.
Mina läksin edasi Kelly juurde, kus ma siis muudkui olin ja olin ja olin ja lõpuks jumal teab, mis kell koju läksin ja SIIS KA veel pidasin magamisest paremaks Instagramis piltide vaatamist ning lõpuks uinusin kell 2. Kui kolme tunni pärast äratuskell helises, olin krapsti püsti ja valmis päevaks. Mainin, et see mõne tunnine uni on vägagi oluline fakt.

5.30 läksime siis lennujaama, andsime kohvri ära, tuterdasime sisse, sõime-jõime ja oligi aeg lennukisse minna. Amsterdami jõudsime õigel ajal, seal oli meil veel aega ringi vaadata mitu tundi ning siis läksime "suure kontrolli" hirmus varem väravatesse. Emps nägi esimest korda seda skänneeritavat masinat ja kukkus seal seletama, et tema ei taha, et teised temast läbi skännivad. Ma ütlesin, et ta võib siis lasta ennast katsuda, aga see ka talle ei sobinud. Igal juhul saime mõlemad probleemideta läbi, uurisime, kas kohver on ka meiega ja saanud jaatava vastuse, tatsasime lennukisse.

Vaatasime kohe, et rida 12 nii suures lennukis on kuidagi imelikult ees. Ahjaa, lennuk oli kahekordne. Say whaaatt? Appi kui lahe lihtsalt. Igal juhul siis meie kohad olid lausa eraldi sissepääsuga ning tuli välja, et istusime "Comfort Economys" ehk meil oli julmalt ruumi jalgadel, üsna mugavalt sätitud istmed ning meile jagati tasuta Absoluti terve tee. Me arutasime endamisi, kui palju Egert seda ära oleks joonud selle kaheksa ja poole tunniga. Miks me aga mingis luksusklassis istusime, jäi meile lõpuni arusaamatuks, emps ikka pidevalt korrutas, et tema oma 480€ piletiga peaks küll pigem kuskil pingi all istuma kui mugavustsoonis.

Lend ise oli üsna äge, nii palju uusi filme pakuti, vaatasin ära nii palju asju, et ma isegi ei mäleta, mida ma vaatasin. Tom&Jerryt ja Meeleheitel Koduperenaisi igal juhul ka. Süüa anti ka mitu korda, soe toit eriti minu maitse järgi ei olnud, sõin kukli ja kreekerid ja ema tegi nägusid, et mismõttes mulle mitte miski ei maitse.
Kui hakkasime Chicagole lähemale jõudma, selgus, et me jääme veidi hiljaks. No nii tund aega. Olgu mainitud, et meil oli alguses teise lennuni aega tund ja 55 minutit, seega see kahanes sujuvalt tunniks. Passi-piirikontroll läks edukalt, onu sattus mu viisast segadusse, esimese hooga laksaski templi J-1 mulle passi ja siis avastas, et oih, see viisa ju ei kehtigi enam ja tegi selle markeriga üle W-1ks. Kardetud küsimused piirdusid vaid sellega, mida ma viisa kehtivuse ajal riigis tegin ning miks ma uuesti tulin, ei huvitanud kedagi.

Suure jooksuga panime siis kohvrit otsima, saime ruttu kätte, ruttu järgmisest kontrollist läbi, ruttu rongile, ruttu terminali number 2. Ja siis hakkas nali pihta. Inimesed seisid umbes 2km järjekorras. Ma kõndisin sinna ette vist umbes 25x, et kuidagigi lennule jõuda. Üks turvamees ütles, et no problemo, kõik lennud jäävad hiljaks. Tabloolt uurides selguski, et meie lennu uueks ajaks 17.30. Korra jõudsime mõelda, et korras, Charlottes Miami lennu peale enam ei jõua, sest nende vahe oli ka mingi tunnike, aga no oli eos selge, et ilmselt on kogu riigi lennugraafik vussis. Järjekorras olemise aja sisustasime kohvri lahtisaamisega, sest need totakad vennikesed olid selle niimoodi ära lõhkunud, et see ei tulnud isegi mitte lahti enam. Tavaliselt on probleem, et ei lähe kinni, aga meil ei tulnud lahti. Jooksin mööda lennujaama, et leida kohta, kus seda korda teha ning lõpuks saime ikka korda. Kui pärast kahte tundi järjekorras seismist jõudsime lauani (oma kohvri olime enne juba saanud ära anda), selgus tõde - me võime saada Charlottesse, aga mitte Miamisse. Tädike lauas oli üsna närvis, kuna meil lendas umbes 7 küsimust sekundis ja lõpuks ütles ta, et teate mis, te jääte Chicagosse. Aa..

US Airlines siis andis meile miskise hotelli voucheri, et me peame uuesti broneerima ja kuna meil oli Miamis broneeritud ja makstud, sõdisime seal veidi, et no aga miks meie peame maksma, kui nemad on tõprad ja meid kohale ei vii? Tädi läks sellest ainult veel rohkem närvi. Ta bookis meid hommikusele 8.55 lennule ning käskis hotelli helistada. Ma siis helistasin, öeldi, et on täis ja suunati järgmisse, see oli ka täis. Pakuti ainult sviite 150$/öö ühele ja olles juba piisavalt närvis, saatsin ka selle tädi kukele ning istusime emaga maha, et wifisse saada ja hotelli otsida.

Kui aga Ameerikas on midagi veel ebakindlamat kui seda on lennujaamades olev Wifi, siis ma söön oma mütsi ära. Seega, nagu aru on saada, ei aidanud meid ei kaks laptoppi ega nutitelefonid - internetti me ei saanud. Kõndisime lennujaama infosse, kust sai hotellidesse helistada. Ma arvan, et ma helistasin umbes 25tk läbi ja KÕIK OLID VÄLJA MÜÜDUD. Appikene. Käisime kohvrikontrollis, kus meile öeldi, et meie suur kohver sõidab üksi Miamisse ja me saame selle järgmisel päeval ise sinna jõudes kätte. No selge.

Tegime ära hommikusse check-inni, et uneaega võita. Meie automaatne kohanumber oli 13A-13B. Õnneks ema märkas ning arvestades tolle päeva ebaõnne, vahetasime kohad ära. Mina märkasin, et exiti ukse juures on tühi ja panime ennast sinna - palju ruumi, juhheii! Check-in tehtud, läksime Hiltoni hotelli. Mõtlesime, et küsime mingit voodit koos rottidega või midagi, mida jõuaks/tahaks maksta, aga teate mis? SEE OLI KA VÄLJA MÜÜDUD. See pagana Hilton, üks tuba miljon eurot, sada tuhat tuba ühes hotellis.. ja no ei. Tee mis tahad, ei ole. Õnneks oli seal wifi, niisiis võtsime bookingu lahti, otsisime lennujaamatransfeeriga hotelli, broneerisime ruttu ära ja panime jooksu. Vähemalt hotell oli olemas.

Transfeeride peatuses oli umbes miljon eri bussi, seega ma helistasin hotelli ja küsisin, kus nende oma on. Öeldi, et kolmas peatus, jalutasime sinna, ootasime veidi ja buss tuligi ja me saimegi hotelli. Hotell oli suhteliselt keset põldu, aga hotelli kõrval oli McDonalds. Hurraa! Kirjutasime ennast sisse, tõdesime, et hotell on vana ja ühikataoline, aga tuba oli väga mõnus. Käisin ruttu mäkis õhtusööki hankimas ja kella üheksa ajal suikusime unne. Ehk siis, mäletatavasti olin ma eelmisel ööl maganud kolm tundi, teel põhimõtteliselt ei maganud ning siis sain uuesti magama täpselt 22 tundi hiljem. EI ole normaalne.

Hommikul plaanisime alguses kella 7se bussiga minna, aga umbes viie ajal ütlesin emale, et ma ei jaksa enam magada ja ärkasimegi üles. Otsustasime varasema bussiga minna, eelmise päeva seikluseid arvestades, et jumala eest kuskilt maha ei jääks jälle. Kuigi hommikusöök pidi olema alles 6.30, oli enne kuute fuajee inimesi täis, seega tädike tõi kohvi ja saiakesed letti ning saime veidikene midagi hamba alla kah. Buss viis meid 10 minutiga lennujaama, kus läbisime kontrolli enam-vähem tempoga ja edukalt.

Lennujaamas tatsasime ringi ning istusime siis maha ja nautisime Starbucksi jooke ja McDonaldsi smuutisid. Meie lennuaeg oli muidugi edasi lükatud, aga see ei üllatanud enam üldse. Õnneks mitte palju, umbes 20 minutit. Lend ise oli edukas, meil oli palju ruumi ning jagati tasuta jooke, lend kestis ise umbes 2,5 tundi ja tundus juba, et päev kisub edukaks. Aga no ei, see mis hakkab perse minema, läheb lõpuni.

Braavo neile, kes juba kaasa mõeldes taipasid, et meie kohvriga juhtus midagi. Juhtus ei midagi muud, kui see, et US Airlines seda Charlottest edasi ei saatnud. Me olime Miami lennujaamas, meil oli kruiisini aega 2,5 tundi ning meie kohver, kus sees oli absoluutselt kõik asjad, oli meist umbes 2 tunni lennu kaugusel. Täitsime siis kiirelt paberid ära, ise juba skeeme tehes, kust saame ujukad, kleidid, kingad ja muud kraami, mis kõik suures kohvris olid, aga kruiisile vaja oli.

Võtsime takso ja palusime end viia kuskile, kus neid asju saada ja ta viis meid K-Marti. Tegime 30 minutiga siukse shoppingu, et mul oli süda veel tükk aega paha. Saime uued püksid, pluusid, kleidid, jalanõud, ujukad, kreemid, pesemisasjad jnejnejnejne. Terve käru oli asju täis. Adaptrid pidime ka uued ostma, sest need olid ka suures kohvris. Oeh..

Lõpuks tegi takso veidi kiiret tempot ja jõudsime kolmeks sadamasse, tegime check-inni ning tädi küsis, kas me oleme sõbrannad. Emaga. Meie. Sõbrannad. No ei. Saades lõpuks laeva, käis mõnus rahulaine üle kere läbi. Me suutsime seda! Vähemalt üks kord oleme me õigel ajal õiges kohas ja mis sest, et ilma kohvrita, vähemalt kohal.

teisipäev, 5. november 2013

Kohtumised ja lähenev reis

Koolivaheajal käisime sugulaste ja sõpradega Rootsis, Stockholmis, kus me kohtusime Madelenega. Madelene oli esimene tüdruk, kellega ma kokku sain Ameerikas, kui Ohiosse kolisin ja kellest sai kohe minu jaoks väga kallis ja oluline inimene. Ma teadsin kohe, et ta läheb detsembris koju, kuna ta plaanis jaanuarist ülikooli minna, aga tema pere otsustas ta hoopis mõni kuu varem ära saata ja nii jäi meie koosoldud aeg üsna lühikeseks, mis muutis minu üsna kurvaks. Nüüd saimegi uuesti kokku, aasta aega hiljem ja tegelikult poleks nagu midagi olnud meie vahel, jutt läks täpselt sama koha pealt edasi, kust pooleli jäime. Veetsime mõned tunnid linnas ringi jalutades, shoppates ja lõunat süües ning siis pidimegi juba laiali minema. Varsti tuleb Madelene Eestisse, jee!


 Eelmisel nädalavahetusel kohtusin jälle Eesti au-pairidega ja nüüd võin küll käsi südamel öelda, et tegemist on väga väga väga oluliste inimestega minu jaoks. Ma veidi kartsin, et esimesel kohtumisel oli meil lihtne, kõik rääkisid oma au-pairi eludest ja asjadest, et millest me siis teisel korral räägime? Aga juttu jätkus kauemaks ja nii veetsime koos nii laupäeva õhtu kui ka pühapäeva tervenisti. Mul on heameel, et meid esialgu viis kokku ühine kogemus, aga nüüd hoiab koos vägagi ühine mõttemaailm.



Mainisin kunagi, et lähen USAsse tagasi reisile. Hurraa, nüüd on 12 päeva ainult jäänud, järgmisel pühapäeval asume teele. Meie esialgne kondikava on Chicago - Miami - Mehhiko - Miami - Chicago - Niagara Falls - Chicago - Aurora - Chicago. Väga palju Chicagot, aga eks pikemad jutud ja pildid tulevad juba kohapeal olles. Sarnaselt eelmisele korrale, kui Egert ja emps mulle külla tulid, teen ka seekord korraliku blogi meie ajast. Ei jõua ära oodata, tahaks juba nii väga puhkusele!