teisipäev, 2. september 2014

Viva Las Vegas ehk 6.päev

Tänane hommik oli lõpuks ometi tavapärane. Ärkasin vist pool kümme alles lõpuks. Paar korda ärkasin enne ka, nt ühe korra, et kardinad ette panna, sest toas oli sigavalge. Nii küll magada ei saa. Lebotasime kuni check-out'ini oma toas, siis pakkisime asjad kokku ja läksime autosse. Alguses mõtlesin küll, et oleme kõik ööd ühes hotellis, aga samas on põnev ka ringi reisida. Esialgu panime kohvrid autosse (see on tase, kuidas 2 suurt ja 2 väikest kohvrit Corolla pagasnikusse mahuvad) ja läksime stripi peale jalutama. Käisime New York New York Ameerika mägedel, see oli üsna sarnane Kings Islandil olnud Diamondbackiga, seega ma väga nautisin. Allar alguses kartis, aga lõpuks tunnistas ka, et päris äge oli. 

Edasi otsustasime jalutada mööda Strip'i edasi, sest meie eilne hotell oli Stripi ühes otsas ja tänane teises. Jalutasime hotellidest mööda, käisime mõnes suveniiripoes, mõnes kaubanduskeskuses. Läksime ka Rossi, kuna Allar ütles, et see on hea ja odav pood.







Bellagio päevavalguses




Läksime poodi sisse 14.40, leppisime alguses kokku, et saame kell 15 uuesti kokku. Eos selge, et ma ei jõudnud. Leidsin Allari üles, kurtsin talle, et ma ei jõua ja viivitame. Ma leidsin lihtsalt IGALT POOLT nii palju asju, et süda läks pahaks, terve korv oli mu asju täis, kõik maksid mingi 10$ ja vähem ja lootsin, et noh, nagu nii kõik ei sobi. Läks muidugi nii, et kõik sobisid ja siis ma tahtsin kõik osta ja siis ma vingusin Allarile, et ma ikka ei taha neid kõiki ja panin osa ära ja siis muidugi jooksin järjekorras tagasi nende asjade juurde ja ostsin need ikkagi ära ja nutsin hiljem, et nii palju raha kulus. Tüüpiline mina. 

Kusjuures, siin on eelmise aasta (ja ka üleeelmise) aastaga võrreldes toimunud üks suur muutus:  nimelt küsitakse kaardiga maksmisel dokumenti. Üheksal juhul kümnest on siiamaani küsitud. Päris uskumatu minu jaoks, aga see ongi uus turvasüsteem vist. 

Las Vegases on ka hullult igasuguste asjade pakkujaid - ekskursioonid, poed, restoranid, allahindlused, tasuta joogid, söögid jne. Täna pakuti meile ka, me keeldusime kõigest, aga üks mees oli sitaks lahe, seega me temaga jäime rääkima. Ta pakkus tasuta õlut ühes restos ja küsis Allarit vaadates minu käest, et kui vana see noormees on? Tahtsin väga öelda, et 16. Haha.

Lõpuks jõudsime tagasi auto juurde alles pärast nelja ning võtsime suuna kohe oma uue hotelli juurde. Seekord siis Riviera. Asukoht on kehvem, kui Hootersil, sest see asus ikka melu keskel, samas toad on ilusad ning muidu okei. Kui jätta välja see, et wifi on lihtsalt olematu. Nutma tahaks hakata. Lihtsalt pole ja kõik. Toas pidasime maha väikse energiatudumise, no selline väsimus lihtsalt peal. Katsu ise siin 42-kraadises hulluses mitte väsida. Magamine venis nii pikaks, et ärkasime vist alles kell 10. 

Panime riidesse, läksime uuesti linna peale. Seekord tahtsime läbi käia need suuremad ja ägedamad hotellid: Bellagio, Caesar's Palace, Hollywood Planet. Üks väga imelik asi Las Vegase juures on veel see, et parkimist tänaval ei ole. No lihtsalt ei ole. Me oleks nõus olnud isegi maksma, aga no polnud võimalust, seega me crashisime lihtsalt Bellagio hotelli parklasse sisse ja läksime sealt siis jalutama. Käisime kasiinodes ja fuajeedes, jube ilusad ikka kõik ja sisustuse pealt just kokku hoitud ei ole. Samas, hotellihinnad nt olid vist 100-130€/öö vms, mis ei olegi nii megakallis, kui ma arvasin. Bellagio juures vaatasime ka ära selle kurikuulsa veeshow koos muusikaga.








Bellagio öösel

Bellagio seest

Caesar's Palace seest


Jalutasime veel päris palju ringi, lõpuks võtsime auto ja sõitsime selle Las Vegase märgi juurde, tegime kohustuslikud pildid ja siis hotelli tagasi. 




Tegime endale mängurite kaardid ja käisime söömas. Viimati käisime söömas 28 tundi tagasi. Väga hull. Lihtsalt nii palju vett saab sisse joodud kogu aeg, et woow, kõht polegi tühi. Pärast söömist veel tsillisime kasiinos, mängisime veits raha maha, no võitsime ka, aga põhiliselt ikka mängisime maha. Haha. Hotellituppa tagasi jõudsime pool neli hommikul ja nüüd oleks paras aeg magama ka minna.




Võitis 200 jeeee !

esmaspäev, 1. september 2014

Tere tulemast Las Vegasesse ehk 5.päev

Meie hommik algas seekord üsna normaalselt, mingi kaheksa ajal saime üles. Eelmisel õhtul pakkusid need uued surferid, et nad teevad hommikul süüa ja kuigi mul sellesse eriti usku ei olnud (ma ei söö ju mitte midagi), siis kiitsin takka. Tegid inglise hommikusööki, vedelate munade, peekoni, ubade ja vorstikestega. Jeps, ma ei söö ei vedelat muna ega uba. Peekon polnud ka krõbe, emps tegi palju paremat kodus. Mis seal ikka, ma nagu nii ei ole eriti hommikusöögi inimene ja mul oli suht suva.

Nõks pärast ühteteist hakkasime sõitma Las Vegase poole. Kogu tee pikkus oli 4 tundi ja 40 minutit, Allar tahtis esimese otsa ise sõita, seega ma siis lebotasin, laulsin, tegin pilte ja nautisin olukorda.




Nom onom uuued lemmikud

Mingis imelikus bensiinijaamas tankisime ja vahetasime sõitjat, täpselt ei saanud aru, kus me oleme või mis osariigis me oleme, see Californiast Nevadale üleminek oli nii sujuv, et ei ühtegi märki ega midagi. Kogu sõit oli kõrbes. Ilma naljata. Täpselt siukses, nagu õudusfilmides on, et kahel pool teed pole mitte midagi, ainult kõrb ja siis öösel tulevad zombie'd ja kollid ja söövad Su ära. Üsna tüütu. Temperatuur tõusis ühes orus lausa 44,5 kraadi peale, Las Vegasesse jõudes oli 41 kraadi. Autost välja saime (kus oli kogu aeg kliima sees), siis võttis küll esimese hooga ikka jumala uduseks ära.



Alguses läksime Premium Outletsi shoppama, kuna me polnud hotelli veel bookinud ja ma tahtsin raha ka kulutada. Ostsin endale paar ilusat asja, tuju läks kohe lakke ära. Kui Allar mind ootas, tuli üks tüdruk tema juurde ja küsis talt, kas ta on venelane. HAHAHAHHAHAA. Ma norisin teda pool õhtut, et ta on küll nats Vladimiri näoga. Allar arvas, et võib-olla see oli lihtsalt ta pick-up line. Broneerisime hotelli ka ära ning sõitsime siis sinna. Väljas oli nii palav, et JÕHKER. Ausalt, tõsine kõrb lihtsalt. 

Hotelliks valisime Hootersi, kuna ma olin sellest hullult palju kuulnud ja tahtsin ka neid oranžide lühikeste (ehk olematute) pükstega tüdrukuid näha. Ma juba ütlesin ka Allarile, et ma vist kaldun lesbilisusele, et nii ilusad tüdrukud on ümberringi. Hotell ise on mõnus, üsna ilus, tuba on väga mugav ning me oleme kümnendal korrusel, kust avaneb ilus vaade linnale. 


Mingi hetk otsustasime basseini äärde minna, tegime seal pilte ja siis Allar jättis mu kaheks sekundiks üksi, kuniks ta rätikuid läks tooma ja juba hüppas üks noormees ligi ja ütles, et ma olen nii ilus, et tal jäi suu lahti. Jep, vahva. Küsis, kas ma olen üksi, ütlesin, et ei, Allariga ja blabla, siis ütles veel Allarile, et tal ilus sugulane ja tutvustas oma sõpra meile. Kusjuures see sõber oli päris tore. Erinevalt temast endast. Küsis mu numbrit, ma ütlesin, et ma ei tea seda, kirjutas siis minu telefoni enda oma ja oeh jah.. Ta ei teadnud mu nimegi, kui numbri sai. Tüüpiline ameeriklane. Lõpuks ütles, et "You have the most beautiful eyes I have ever seen," tõsiselt ka, mees?  Siuke pick up line vä? Kui ujumas ära käisime ja tuppa ruttu jooksu panime, tuli see kutt mulle veel järgi, kallistas ja ütles, et õhtul paneme pidu  jne.. jeeeeepppp, jääb ära mees. 


Tuppa tagasi, käisime pesus ja lebotasime veidi ning läksime siis jalutama. Kui päevavalguses tundus, et me oleme sellest peatänavast ikka sigakaugel, siis öösel saime aru, et tegelikult oleme ikkagi selle kõrval. Tuledevalgel saime kohe aru. Jalutasime veidi ringi, käisime Koleda Koiotti baaris tantsimas ning siis tulime hotelli tagasi ja käisime Hootersi restoranis söömas. Ütleme nii, et esimene tõsine ameerikalik söömine meil siin, burger, friikad, kanatiivad ja Pepsi (hellooou, kus coca on?). Meil üldse need söömised ei toimi kuidagi, heal juhul on hommiku- ja õhtusöök, üldiselt on ainult õhtusöök jne. Kuidagi nii soe kogu aeg, et ei taha. 








Jellybeansidest tehtud

Kasiinos sai võita



Jõudsime tuppa tagasi vist mingi 11 ajal, lebotasime natuke ja jäingi magama. Kuidagi väsinud sellest pikast sõidust, kuumast ilmast ja noh, Allarist ka. Viimane oli muidugi nali.  Meil saab nii palju nalja, et lausa lust, kogu aeg mingi üksteisele ärapanemine käib, ülimõnus reisikaaslane ikka.

pühapäev, 31. august 2014

LA, Hollywood, Beverly Hills, Santa Monica ehk 4.päev

Täna hommikul ärkasin mina kaheksa ajal, Allar oli kuuest üleval, seega success. Sättisime hullult aeglaselt, rääkisime juttu, pakkisime asju, nautisime vaadet ning jumal teab, mis kell, hakkasime sõitma ja üritasime esialgu üles leida iHopi. IHOP on hommikusöögi restoran (no põhimõtteliselt), seda me sinna püüdma läksime ka. Esimene iHop oli nii täis, et me loobusime ja otsisime järgmise, teises saime pärast lühikest ootamist ikkagi jaole. Ahjaa, hommikul panime oma autolipud ka külge, et lõpuks ometi Eestile reklaami tegema hakata. 

Hommikune vaade

Eesti lipp USA vahel
Hommikusöök, võtsime Allariga samad praed

Siinkohal algas ka meie terve päeva õnn rahade suhtes. Ei, tegelikult hommikul algas juba, ostsime oma hostile madratsi, mis maksis 26$, ta andis meile tagasi 30. Neli dollarit plussis eksole. IHOPis oli meie arve 26$, ma andsin 30, tagasi sain 14$. Mul veidi oli kahju ka, tahtsin teenindajale öelda, aga Allar ei lubanud, haha. No saime siis hommikusöögi 16ga. 

Edasi sõitsime Los Angelesse, tahtsime Hollywoodi minna, aga läksime GPSi Jüriga natuke tülli, ta ei saanud minust aru ega mina temast ja siis me veidi panime ringiratast kuskilt ja päris naljakas oli ühes olukorras, kui Jüri üritas mind ikka korduvalt ja korduvalt tagasi suunata kiirteele, aga ma ei läinud, siis ta lõpuks loobus ja ütles rahuliku häälega "Sõida otse." Haha, no ma tänan, semu. 

Hollywoodi me igal juhul lõpuks jõudsime, esialgu küll läksime valele poole, aga keerasime siis ringi ja alustasime oma teekonda Walk of Fame'il. Autole parkimiskoha leidsime üsna ruttu ning seda otsides sõitis meist mööda üks auto, kus noormees hõikas "Eesti, eesti!" Täitsa eesti keeles. Küsisin, et kust ta teab seda (sõitsime samal ajal, mõlemal aknad lahti) ja ta näitas tätoveeringut ja ütles, et ta on Armeeniast pärit. Väga äge. See tänav, kus me olime, oli siis täis neid tähekesi kuulsustele, kuidas iganes nad neid saavad. Neid oli ikka mustmiljon seal (googeldasin, ligi 2500 tükki). 

Suveniiri poodides oli igasugu asju nende tähtede omanikega seotult, nt Elvise auto

Tähtedest tegin päris palju pilte, aga lisan siia need kaks, mis mulle kõige rohkem südamesse läksid: Michael Jacksoni ja Robin Williamsi tähed.


Kui olime tänava läbi kõndinud, suveniirid ära ostnud, hakkasime otsima Hollywoodi märki. Mitte, et seda oleks raske leida või midagi, aga sinna pääseda oli küll omaette tsirkus. Poole mäe peal tippu tulid sildid, et tee on kinni ja sinna vapsee ei saa. Mina mõtlesin siis alla anda, aga vot see Allar on nii kange, et temal oli vaja ikka tippu ronida. Väljas oli 33 kraadi, täiesti helesinine taevas, pea täisnurga alt mäest üles ronimine. Täiesti sego vend. Aga noh, mis mul üle jäi, kui kaasa kõmpida. Vahepeal isegi jooksin, vinge nagu ma olin, pärast oli kops nii koos, et kuku pikali, 5 minutit ei tulnud ühtegi piuksu mu suust. Kui olime päris hulga maad ära kõndinud, jõudsime järeldusele, et ega lõpuni küll nii ei saa, sureme ära tee peal ning tegime kohustuslikud turistipildid ning vantsisime alla tagasi. 





Kuna ma selle matka peale hakkasin otsi andma, otsustasime järgnevalt randa minna. Valisime Santa Monica ranna, sest ma tahtsin ikka näha, kus see Jane siis elas ning lisaks saime läbi sõita ka Bevery Hillsist, mis oli jälle üks kohake listis. Ranna juures oli hullumaja liiklus, kuskile ei lastud pöörata ning ummikud olid MEGAD, seega me tegime ruttu plaanid ringi ja sõitsime ummikust eemale ja lootsime, et leiame parkimiskoha mujalt. Nagu alati - meil vedas ka siin, leidsime kohe endale selle parkimisposti ning saime üsna ranna ligidale.  

Rand ise oli WOOW. Nii ilus. Meeletult rahvast, aga samas rannaala oli nii suur, et see üldse ei seganud. Pered istusid koos, katuste all (noh need, mis terrassi peale ka käivad) ja sõid-jõid-ujusid-möllasid. Meie käisime ka vees, esialgu tundus hullult külm, aga tegelikult oli ülimõnus ja hullud lained olid ka, väsitasid mõne minutiga ära. Pärast ujumist jalutasime Pier 33 peal ja all veel ringi ning siis tagasi autosse. Väsimus hakkas kergelt võimust võtma.


Rannaäär





Kostüüm on mega, ma tean :D



Panoraam rannast
Rannast edasi me esialgu sõitsime sihitult, aga leidsime siis kogemata Burlingtoni, mis oli mul must-go listis, kuna ma tahtsin uut kohvrit osta. Astusin sisse ja edasi ei jõudnudki, see on NIIIIII PAHA pood, sealt tahaks lihtsalt kõike osta. Sain endale igast nänni ja uue kohvri ka muidugi ja käisin lasteosakonnas uudishimulikult ringi, sest no lapsi on palju tekkinud mu ringkonda. Kakerdasime Allariga reaalselt mitu tundi seal poes. Ahjaa, Allari emale otsisime tosse ja tal sama jalanumber, mis mul, seega ma pidin leidma tossud, mis oleks minu jalas head. Ja ma leidsin niiiiii head, et mul lausa kahju, et ma neid endale ei ostnud. Värv oli vale, muidu oleks ostnud ka, mul ikka missioon neoonkollased endale saada.  




Pärast shopingut läksime oma "koju" tagasi, meiega liitusid kolm uut couchsurferit, aga me ei saanud päris täpselt aru, kust nad pärit olid. Inglismaalt ja Saksamaalt vist. Kaks tüdrukut ja üks poiss. Päris toredad. Arutasime, et mis teeme ja otsustasime Mehhiko restorani sööma minna. Kahjuks õige ja hea oli kinni ning varuvariandis ei olnud eriti asju, mida ma sööks, seega ma sõin Caesari salatit. Ma tean, et sitaks ebaoriginaalne, aga vähemalt ma sain süüa. Õhtusöök ise oli naljakas, saime rääkida ja tegime huumorit koos. Koht ise oli väga nõme, laud oli mingit jama täis, ma koristasin ning teenindus aeglane ja jamps. Ameerikas, jepppp... Lõpuks pidime leti äärde maksma ka minema, siin tuli meie kolmas õnnestunud raha asi täna. Nimelt oli Fredi õlu minu arvele pandud, temal ei olnud, Allari arvel oli 2 õlut. Me läksime Allariga koos, ma ütlesin, et mul polnud õlut, võeti see maha, Allarilt võeti ka üks õlu maha (kes teab miks) ning Fred ei maksnud üldse õlle eest. Seega lõpuks hoidsime ligi 10$ jälle kokku. 

Kui kõhud täis, käisime veel korraks poes ning siis koju tagasi, kus oli mingi HULL politseireid, mingi 4 autot, täpselt ei saanud aru, miks, aga kellegi majja vist tungiti sisse. Täna siis viimane öö Fredi juures ja Los Angeleses, homme hommikul võtame suuna Las Vegase poole. Hurraa!