laupäev, 27. aprill 2013

Kuni laupäeva hommikuni

Unustasin kolmapäevast veel seda mainida, et skypesin empsiga ja lapsed olid mu toas ja siis ütlesin neile, et nad mu emale head aega ütleks ja nad karjusid koos: "Bye mommy!" See oli nii armas.
Samuti sain kolmapäeval pakiteatise, postiljon käis ukse taga ka, aga ma magasin ja kuna olin üksi kodus, jäi vastu võtmata. Alguses oli elevus suur, et tavai, kohe lähen järgi, aga siis mõtlesin, et see on nagu nii sünnipäevakink ja las ta ootab. Nagu nii see mu postkontor on kuskil VÄGA kaugel ja pommiaugus, ükskord käisin, siis Amee ütles, et ma uksed lukus hoiaks. Uuesti minna ei tahaks. Igal juhul teatise peal oli pakikood ja vaikselt uurisin, kust pakk teele pandi, et aimata, kes saatis.

Neljapäeval algas tööpäev kella seitsmest ja möödus tervenisti toas. Ootasin meeleheitlikult postiljoni onu, tavaliselt ta tuleb enne, kui lapsed magama panen. Seekord panin nad juba magama ning jäin juba ise ka magama ning siis ta tuli. Rikkus mu une ära. Võtsin siis paki vastu, väga armas südametega ja puha ning mu sisetunne ei valetanud - Assakult see pakk tuli. Sain suure hunniku kommi ja ajakirju ning kingituse ka, lisaks said uued värvimiskomplektid ka lapsed. Nad olid väga õnnelikud nende üle. Ja mina muidugi olin kõige õnnelikum, sest pakis olid Geisha kommid.. Kes seda enam mäletab, millal neid viimati sai..

Aitäh emps ! :)







Neljapäeval oli veel korvpall ka, mille Kalev võitis. Mulle alati meeldib neid ülekandeid vaadata, siis näeb oma pere ka. 99% alati näitab neid. Nii ka seekord. Ja korvpalli ajal tegin oma hispaania keele koduseid töid. Pärast tööpäeva tegin ka veel neid koduseid töid, täitsa lõpp. Nii palju lihtsalt, loe, kirjuta, tõlgi, arutle, vasta küsimustele.. blablabla. Mulle meeldib neid teha, aga kui neid nii palju on, siis ajaliselt lihtsalt ei jõua (jaa-jaa, ma tean, oleks pidanud varem alustama, kui 3 tundi enne kooli).

Koolis oli supernaljakas, ma võtsin kaasa Eesti kommi ja šokolaadi, pakkusin teistele ka. Kalevi valge šokolaad mustika ja riisiga maitses kohe eriliselt. Võrdlesid valge Hershey'sega, ütlesid, et Kalev palju parem. Ma siis ütlesin, et nüüd näete, mis on normaalne šokolaad, mitte nagu see pläust teil siin. Nõustusid. Õpetaja kutsus mind ja Urszulat pidevalt chickadeks, sest meil sai nii palju nalja kogu aeg ja õpetaja pidi meid korrale kutsuma. Üldiselt me arutasime tunniteemat ja seda, mis hetkel käsil oli, aga meil olid lihtsalt arutamiseks palju humoorikamad võtted.

Pärast kooli sups koju, sups-sups-sups kiired asjad valmis ning magama ära.

Reede hommikul alustasin vist esimest korda elus kell 7 tööd. EI mäleta küll, millal see enne juhtunud oleks. Graeme oli eriline vinguviiu, täitsa ulme oli temaga täna olla. Iga väiksem asi, ei meeldi, selge, nutan. Ajan Gerli närvi. Haha.

Lebokunn mul süles

Kuna oli reede ja koolipäev, viisin Evie sinna ja ise käisime Graemega mööda linna seiklemas. Lõpuks maandusime Subways, sest minu kõht hakkas otsi andma. Ilmselt Graeme oma ka. Ahja, ühest poest ostsin talle mingi lilla kommi, siuke suur, ei mahtunud talle suhu äragi, ilmselt sisaldas toiduvärvi rohkem kui mõni väljamaa jook, seega kuna see talle suhu ei mahtunud, võttis ta selle välja ja... jah. Näpud koos, nägu koos, pusa koos, Gerli koos.. ÜLENI lilla. Isegi mu auto. Ja mul on valged istmed. Haha. Päris tore. Koristasime siis koos selle läga ära, naersime koos.

Millimeetri parkimine

Vaatasid linnukesi
Üks linnuke tuli istus meie katusele ja Evie peitis ennast Graeme taha ära
Ja keegi küsis meie Subway hindasid

Kui Eviele järgi läksime, oli meil veidi aega ja kuna ilm oli super, kasutasime aega targalt ning käisime mängimas kooli ümbruses. Lõpuks saime neiu ka kätte ja ta ütles mulle, et ma korraks ootaks, tal vaja midagi teha. No selge. Käis ja korjas peotäie võililli ja tuli siis minu juurde: "Happy birthday, Gerli." Autos hakkasin uurima, et kas tal segamini, millal mu sünnipäev on, ütles, et ta ei saa ju nüüd mu peole tulla, et ta läheb vanaema ja vanaisa juurde. Ahhh.. Issand kui armas ta on.



Evie kooli mänguplats
Kooli parkla. Mu auto paistab ka, kes otsib, see leiab

See nii mõnus suurepoisi pilt
Ja minu sünnipäevalilled!

Laste lõunauinaku ajal käisin ma solaariumis. Tagaaia-solaariumis nagu mu ema seda kutsub. Haha. Mängisime Alvariga yatsyt samal ajal ja ma tundsin küll mingi hetk, et selg tulitab, aga mäng oli ju pooleli ja ega siis ei saanud selili olla, nii ei saa ju mängida. Targemad juba aimasid, et see lõppes sellega, et praegu mul selg nunnu punane. Huhhh.. Brutus oli ka minuga, kaaspäevitaja. Tal vist ei ole selg põlenud.


Kui uinak läbi sai, pakkisime veel viimaseid asju kokku ning hakkasime siis üritama Amee töö juurde minna. Läksime kõik koos garaaži ja siis mul meenus, et rahakott jäi laua peale ehk läksin korraks tuppa tagasi. Mõtlesin küll, et mis asja, kus Brutus on, aga ei süvenenud. Järgmisel hetkel karjus Evie: "GERLI, BRUTUS RAN AWAY!!!!" Jajah, seal see poiss oligi. Läks lastega koos garaaži. Jooksin siis talle järgi, lootuses, et ta jälle kuskile naabriaeda läheb ja saan ta kätte, aga no ajasin teda terve tänava taga, ta ei vaadanud isegi mitte kordagi tagasi. Lapsed ju jäid mul koju, seega jooksin siis ruttu koju tagasi ja saatsin Adamile sõnumi, et see kutt pani nüüd küll plehku. Adam ütles, et ta läheb tavaliselt parki, et ma sõidaks sinna ja vaataks. Algas kassi ja hiire mäng. Nägin koera kogu aeg, aga nagu auto seisma jätsin ja välja läksin, sai tema hoogu juurde ja pani plehku. Ühel hetkel koitis, et Eviel on crackerid kaasas, võtsin ühe siis endale, läksin autost välja ja hüüdsin nunnu häälega: "Brutus, come to eat." Ja kuna ta lihtsalt NIII armastab sööki, tuligi ta minu juurde ning sain tal rihmast kinni ja pistsin autosse. Õeeehh. Väga väga väga rõve olukord.

Viisime siis selle hullu ruttu tuppa tagasi ning sõitsime Amee töö juurde, kuhu me veidi jäime hiljaks, aga peaaegu jõudsime. Andsin lapsed talle ning tõmbasin siis hinge. Siuke närvipinge oli, et leiaks koera, et saaks ta kätte, et jõuaks lapsed õigeks ajaks ära viidud.

Esialgu pidime Elleni ja Lidiaga kokku saama, aga Ellen otsustas lambist, et ta tahab täna hoopis kodus olla ning Lidia shoppas ka kuskil kodukandis, seega ma läksin siis Cincinnati Premium Outletsi, kust mõnest poest olime Kellyga interneti vahendusel leidnud kaupa, mida ma tahaks. Tegelikkus oli nutusem. Leidsin täpselt 2 pluusi, mis mulle meeldisid. Üks ei sobinud värvi poolest, kuigi ta oli väga lahe ning teine oli LUMIvalge. No ilma naljata, LUMILUMILUMIvalge. Pärast, kui tagasi läksin, küsima, kas neil musta ei ole, ütlesin ka müüjale, et no kujutad Sa ette, kus see pluus rohkem on, kas mu seljas või pesumasinas? Ta hakkas naerma ja ütles, et noh see häda on valgetega küll. Seega jäi ikkagi ostmata. Tal oli minust nii kahju, ütles, et sünnipäev tuleb ikka vahva, olenemata, kas mul on see äge pluus või ei ole. Pärast proovisime veel seda valget sama värvi pükstega nagu mul on ja no ei olnud ka ilus. Endiselt oli musta vaja.

































Kuna ma selleks ajaks olin juba nii kuri, sellepärast, et mul pluusi ei olnud ja sellepärast, et tüdrukud mu üle lasid, otsustasin, et ah kui ma nagu nii juba mööda linna sõidan, siis sõidan sinna teise kaubanduskeskusesse, mis oli kaugel, aga teadsin, et sealt leian. Nii oligi! Ma astusin poeuksest sisse ja järjest ainult võtsin pluusid pihku ning läksin proovima. Sealt siis ka leidsin. Ahjaa, miks mul üldse pluusi vaja oli, oli sellepärast, et kingad, mida ma tahtsin osta, jäid ostmata (empsi rõõmuks) ning seega tuli plaanid ruttu ümber mängida.

Sealt kaugest kaubanduskeskusest trippisin siis järgmisse poodi, kust esialgu plaanisin ainult sünnipäevajoogid ära osta, aga lõpuks ostsin kõik asjad, söögid-joogid-näksid. Nüüd ainult tort puudu. Hip-hip hurrei ! Peopäeval palju vähem tegemist.

Kui koju jõudsin, nägin uudistes, et Bengals valis endale Margus Hundi ja saatsin selle peale kohe Adamile sõnumi, et OMG meil on üks ameerika jalgpallur ja see sattus ka Bengalsisse ja Adam saatis vastu: "Margus Hunt?" Hehe. Tundub, et rahvus lihtsalt jooksis kõrvust mööda. Igal juhul väga lahe. Võiks ju minna Bengalsi mängudele ja hüüda "PANE MARGUS!!" Kellel praegu segaseks jäi, siis Bengals on Cincinnati jalkatiim ehk Margus Hundist sai minu oma poiss. Kui nii võib öelda.

Kodus siis tegin mõned protseduurid ja avastasin, et ma veetsin ringi sõites ja poodides käies 5 tundi. Oi küll on tore niimoodi aega veeta. Kalorid ju muudkui kuluvad. Ma kogu aeg rääkinud, et shoppamine on parim trenn. Ahjaa, koju jõudes olin ma üksi ja siis oli mul operatsioon mahutada kogu mu toidukraam külmkappi. Pärast meeletult kaklemist sain hakkama ka. YAY!

Igal juhul siis nüüd peaaegu kõik ettevalmistused peoks tehtud ja loodan, et tuleb siis vääriline mu ootustele. See jääb minu viimaseks sissekandeks 21-aastasena. Saadame väärikalt selle aasta siis kah minema!

neljapäev, 25. aprill 2013

Tööpäev, vaba päev ja 3 päeva peoni

Esmaspäev lõppeski mul sellel hetkel, kui blogi kirjutama tulin. Amee ja Adam olid mõlemad ühel hetkel kodus ning mind enam ei vajanud. Õhtul mängisin ilma naljata mitu tundi simsi, nii mõnus oli. Arvasin kogu aeg, et töö hakkab 12.30 ja märkasin ühel hetkel, et hoopis 13.30 hakkab, seega see andis veel indu juurde üleval olla. Ma ei teagi, mis kell ma lõpuks magama läksin, Killu igal juhul karjus mu peale jälle.

Teisipäeva hommikul ärkasin laste kisa peale kella 10 ajal üles. See oli küll see hetk, kus ma mõtlesin, et ma lähen kurjalt alla korrusele ja ütlen neile, et kas te palun saaksite vaiksemalt olla, üks üritab magada. Aga no mis siis ikka. Lapsed on lapsed. Amee oli sõnumi ka saatnud, kas saaksin varem alustada, seega alustasin nende kahe hulluga 12st. Ja nad olid tõõõõesti hullud. See oli täitsa metsik, millised nad olid. Pärast magamist läks olukord veidi paremaks alles.

Kuna Adam tuli koju, aga tahtis aias möllata, võtsin ma oma kaks jõmmi ja läksime Jump&Jacki mängima, sest kodus olles poleks nad elusees lasknud Adamil tööd teha. Mängutoas oli lõbus, seal oli palju lapsi, seekord normaalsed. Reede õhtuti on tasuta mängimine, siis on küll kõiksugu karvalised ja sulelised sinna kokku tulnud, meil on iga kord mingi probleem siis. Nädala sees peab maksma, siis on normaalsed lapsed seal.





























Viimase pildiga seoses, eesti keeles teeme me "kuku, kuku, kes piilub?" ja mul pole aimugi, kuidas inglise keeles ütlema peaks, seega ma ütlen kogu aeg kuuukku-kuukuuu ja nüüd Graeme ütleb ka. Piilub ja ütleb "KUKU, Gerli?" Haha.
Mängutuppa jäime pisut kauemaks kui tunniks. Kaks tundi olime kokku kodust ära, veidi sõiduaega ka. Kodus pakkusin lastele veel õhtusööki ning siis oli minu poolt etteaste tehtud.

Õhtul mõtlesin, et olen hullult kaua üleval, sest täna vabapäev, aga kell 10 magasin nagu väike laps. Lihtsalt selline uni oli peal. Ja siis veidi pärast keskööd ärkasin jälle üles, oli vaja jutustada ju. Ma elan täiesti Eesti graafikus vahepeal. Igal juhul kuri Killu peksis mu mingi hetk jälle magama ära ja hommikul ärkasin jälle kella 11 ajal. Muudkui magan.

Täna siis vaba päev. Hommik oli vaikne, kedagi polnud kodus, käisin krõbinaid söömas all ning siis Skypesin Eksuga, kellega polnud sada aastat rääkinud ja siis takkaotsa veel emaga, kellega täna korralikult huumorit sai. Üldse mõlema Assaku elanikuga sai täna mõnusalt nalja. Ei jõua oodata, et nendega juba päriselt nalja teha.

Alguses mõtlesin, et mul vaba päev, päevitan päev otsa. Aga muidugi.. selliste plaanide puhul on juba eos teada, et paduvihma ilm tuleb. Nii oligi. Vihma sadas TERVE päev. Masendav. Ilm oli lausa nii masendav, et ma ei viitsinud isegi oma kooliõpikuid lahti teha, kuigi oleks pidanud, sest homseks on ikka siuke hunnik koduseid töid. Õnneks ühe osa tegin esmaspäeva õhtul juba ära. Zuri parandas ära ja ainult 2 viga oli. HALLELUUJAH!

Kuna mu päev muidu tundus üsna laisk, siis ma vähemalt vaatasin ära, mida ma kooli veel õppima lähen. Pidin ühe aine veel valima ja otsustasin, et kuna hispaania keelt rohkem võtta ei saa (siin on I, II ja III kursus ja siis lõppeb ära), võtan seekord ajakirjanduse. Minu valikuks sai "Writing Young Adult Fiction." See peaks olema loeng sellest, kuidas kirjutada noorele lugejaskonnale mingit raamatut, näitena oli toodud Harry Potter. Sellest piisas. Haha. Harry Potter on mu lemmikraamat. Igal juhul siis samal nädalal lõpetan hispaania keelega ja alustan ajakirjandusega, väike klassi- ja koolivahetus. Edaspidi õpin Miami University's. Loodan, et on lõbus aine ja ei pea pettuma.

PS! Kolm päeva sünnipäevapeoni. Varsti suurest erutusest lõhki minemas, haha. 

Kuidas see au-pairiks saamine käib? Nipid-trikid.

Kuna minult on väga palju küsitud au-pairiks tulemise ja olemise kohta, teen ühe kokkuvõtva sissekande selle kohta, mida peaks tegema ja kuidas käituma.

Algab kogu protseduur programmi valimisega. Ma ei suru kellelegi oma programmi peale, aga selgitan oma valikut. Esiteks, süsteem on kõikides programmides sama, sest see on paika pandud USA valitsuse poolt. Teiseks, suurus, et oleks lihtne ja kiire leida pere. Kaks suurimat programmi USAs on Au Pair in America ja Cultral Care. Kolmandaks, raha. APIA programmis antud hetkel vaja maksta 395 eurot, CC programmis 595 eurot pluss kindlustus 450 eurot. On vist veidi vahe sees? Sellest ka minu valik APIAle langes.

Programmil on ka eeltingimused, et üldse kandideerida saaks: vanus 18-26 aastat, juhiload (siinjuures pole vahet, kas esmased või mitte), keskharidus, elementaarne inglise keele oskus (ja tõesti elementaarne, kohapeal õpib väga kiirelt), vähemalt 200 tundi lapsehoidmise kogemust viimase 3 aasta jooksul (kontrollitakse soovituskirjade kaudu).

Edasi tuleb siis vastavalt programmile käituda. Mina täitsin esiteks ära pika ankeedi enda kohta, et mis meeldib-mis ei meeldi, kuidas meeldib, igasugused andmed, laste hoidmise kogemused, nende vanused, soovituskirjad. Päev hiljem kirjutasin juurde "Dear family" kirja, mis tuli kirjutada inglise keeles. Minul järgmiseks tuli intervjuu Ketlin Jundasega (loe lähemalt siit: http://gerliusas.blogspot.com/2012/03/intervjuu-ja-parandused-ankeedis.html) ning siis tegin ära video, sain kätte soovituskirjad, arstitõendi ja kriminaaltunnistuse. Edasi jäi vaid oodata perede ühendust võtmist.

VIDEO. Video puhul on oluline näidata ennast heast küljest, aga mitte üle näidelda. Kui panna youtube otsingusse "au-pair video," leiab sealt väga palju näiteid, kuidas teha ja kuidas oleks parem mitte teha. Video ON OLULINE, väga paljud pered vaatavad esimese asjana seda, et tüdrukust mingitki arvamust kujundada. Ma ise arvan, et seda teha oli väga lõbus ning põnev ka enda jaoks.

DEAR FAMILY kiri. Nagu minu tugiisik mulle ütles - mida rohkem kirjutad, seda parem. Mina kirjutasin kõigepealt endast, haridusest, iseloomust, sellest, mida teha meeldib. Kirjutasin oma perest ja asjadest, mida koos teeme. Kirjutasin sõpradest. Ja väga oluline on kirjutada eelnevast kogemusest lastega. See ei ole raske ja enda iseloomustamisel ei tohi olla tagasihoidlik. Kui tunned, et oled hea autojuht, siis nii kirjutagi. Kui tunned, et oled suur magaja, siis nii kirjutagi. Need asjad tulevad nagu nii hiljem välja ja vähemalt minu vaatevinklist on parem, kui üksteisega kohtudes on selge, millised iseloomud on.

Kui ankeet on valmis ja pered hakkavad kirjutama, on elevus suur. Tahaks kohe selle esimese pere võtta, sest nad ju kirjutasid mulle esimesena, küll me meeldime üksteisele. Päris nii aga ei ole.

1) Ära anna järgi oma tingimustes. Kui Sul oli kirjas, et maksimaalselt 3 last, ära aktsepteeri peret, kus on neli. Kui Sul oli kirjas, et imikute eest ei ole valmis hoolitsema, ära vali peret, kus on imik. Kui oled märkinud, et lapsed peaks olema vanuses 4-10, ära võta peret, kus üks lastest on 15. Jää kindlaks sellele, mida oma ankeeti kirjutasid, sest üsna tihti tundub, et pered üldse ei vaatagi tüdrukute tingimusi. Ja usu, kui Sa oled need tingimused enda jaoks paika pannud ja valid pere nendest hoolimata, kahetsed hiljem ikkagi.

2) Jälgi pere kirjutatud kirja. Peredel on samamoodi kiri tüdrukule nagu on tüdrukutel kiri perele. Kui see kiri on lühike ja mitte eriti detailne, on see ohumärk. See on pere üks ja ainus võimalus ennast heast küljest näidata. Seal peaks kirjas olema iseloomud, nii laste kui ka vanemate, lisaks võiks olla kirjas, mida pere teeb vabal ajal, millised on lihtsamad reeglid ja millist tüdrukut perre oodatakse.

3) Rohkelt kokku lepitud Skype kõned ei ole halb. Mõni tüdruk mõtleb, et kui ta juba kahe perega on helistamise kokku leppinud, käitub ta juba halvasti. See pole nii. Sa võid skypeda kõikide peredega, kes natukenegi meeldivad, aga kelle kohta rohkem infot tahaks. Kui mina rematchis olin, rääkisin 16 perega. Neid, kellega üldse klappi ei tekkinud, oli ka, nendele ütlesingi, et ma arvan, et me ei ole üksteise jaoks sobivad. Neid, kes ootele jäid, oli ka. Valiku tegin sisetunde järgi.

Lõpuks kui siis on perega Skype kõne kokku lepitud, algab see muretsemise aeg, et mida küsida, mida öelda, kuidas vastata, mida oluliseks pidada, mida märgata. Usu, pere muretseb samamoodi. Mina sain programmist paberi (on internetis olemas), kus olid kirjas küsimused, mida perelt küsida. Väga palju infot ilmselt leiad ka juba pere poolt saadetud kirjas ja ankeedis, elementaarsed asjad.

Elementaarsed küsimused:
- Kui palju lapsi? Kui vanad lapsed? Laste nimed, sood.
- Laste päevaplaan (koolid, huviringid).
- Asukoht, suur või väike linn, osariik.
- Pere harjumused, traditsioonid (nt kas süüakse koos iga õhtu või käiakse iga laupäev kuskil väljas jne).
- Kas vanaemad-vanaisad elavad lähedal?
- Tööaeg, kellaaeg ja tunnid nädalas.

Küsimused olulised enda eluks:
- Oma tuba, vannituba. Küsi kirjeldusi.
- Kas autot saad kasutada? Kas oma auto või jagad vanematega?
- Kas on öörahu?
- Kas külalised on lubatud? (Minu jaoks oluline oli ka küsimus, kas mu Eestist tulnud sugulased-sõbrad võivad minu juures elada reisi ajal).
- Kas ümberringi on palju au-paire?
- Kas tugiisik on hea?
- Kas graafik on must-valge või seda saab vajadusel korrigeerida?
- Kas nädalavahetused on vabad või mitte?
- Kas laste pilte võib netti lisada?
- Kas pere annab telefoni või peab ise muretsema?
- Ülikooli ja spordiklubi olemasolu.


Esimene pere, kus ma olin, New Yorgis, seal olid 9-kuused kaksikud ja 3-aastane poiss, isa oli ameeriklane, ema itaallane. Seal ei tohtinud ma lastest pilte üles panna, kuna ema oli ameerikasse kolinud ja oli vägagi hirmutatud sellest, mida laste piltidega tehakse. Samuti ei lubanud nad mul panna sellist majapilti, millelt on aru saada, kus nad elavad ega tänava pilte, rääkimata nimedest, aadressidest jne. See ausalt öeldes muutis mu kurvaks, sest minu meelest kaob blogist pool ära piltideta, aga olgu, pere otsus. Olin seal nagu nii 4 päeva, ei jõudnudki pilte teha.

Kui teise perre läksin (praegusesse siis), küsisin kohe selle küsimuse ära, seletasin, et mul on blogi ja ma tahaks sinna panna, kas tohib. Kuna tegemist on VÄGA noorte hostvanematega (29 ja 30), on nad ka ise Facebookis väga aktiivsed ja nii mulle hostema ütleski: "Meil on nagu nii nad igal pool Facebookis üleval, muidugi võid panna." On asju, mille korral nad ütlevad, et ära sellest kirjuta või ära seda pildista, siis ma ka nii teen. Nad loevad mu blogi ise ka (niivõrd-kuivõrd selle google translatoriga lugeda saab) ning neil on täpselt silm peal, mis toimub. Mulle tundub, et nad pigem on rõõmsad, et nad saavad 12 kuud pilte lastest, mida neil endal pole aega teha. Niisiis on mul pildid nii Facebookis kui ka blogis.

Ma arvan, et see on näiteks üks nendest küsimustest, mida tüdrukud peaksid juba Skype vestluse ajal küsima, sest sellest näeb pere hoiaku ära. Mina esimeses peres küsisin alles kohale jõudes ning ausalt öeldes, kui ma oleks nii paanilise ja paranoilise vastuse skypes saanud, oleks mul miski peas liikuma hakanud, et kas ma tahan sellises peres olla. Ja seal oligi selliseid pisiasju nii palju, mähkmetevahetamine samamoodi, nende jaoks oli MEGAoluline, et ma last ei puudutaks (tegemist oli tüdrukutega) intiimpiirkonnast, aga endal oli kohustus kreemi panna sinna. Siis tavaliselt tuligi hostisa või hostema seda kreemi panema. Võib-olla mõtlen üle, aga ajuvaba minu meelest. Mõnikord ikka läheb käsi pihta vms.

Seega, pere rääkides peab olema väga ettevaatlik ja jälgima iga märki. Kui kasvõi mingi pisiasi jääb närima, on targem võtta uus pere ning mitte süümepiinu tunda. Tagantjärgi näiteks olid minu jaoks ohumärgid esimeses peres nende kuupäevadest-kellaaegadest mitte kinnipidamine, plaanide muutumised ning lubaduste "unustamine." Ameeriklased on suuresti teistsuguse iseloomuga, kui eestlased ja meie jaoks suured asjad on nende jaoks väiksed, meie jaoks väiksed asjad aga nende jaoks suured.

Kokkuvõtteks ütleksin veel uutele tulijatele, et ärge kartke vanadelt olijatelt küsida, enamasti on kõik rõõmsalt valmis oma kogemusi jagama. Facebookis on ka grupp "Eesti au-pairid," kus kõik küsivad ja kogemusi jagavad ning kui oled juba sammu aupairiks astumise poole teinud, astu ka sinna gruppi, saad kindlasti palju nõu.

kolmapäev, 24. aprill 2013

VLOG: 20 küsimust

Tänud anonüümsele kommenteerijale, kes meelde tuletas, et pole ammu videot olnud. Mul endal oli seekord väga väga lõbus seda videot teha, loodan, et teil on ka lõbus.



esmaspäev, 22. aprill 2013

Pühapäev ja pool esmaspäeva

Eile magasin ma keskpäevani ja suhtlesin siis veits Killuga, kellega polnud ammu rääkinud. Kella ühest hakkas "Su nägu kõlab tuttavalt" otsesaade, mis oli seekord no nii hea, et oi-oi-oi. Iga artist oli hea. Kuna ma teadupärast Getteri fänn olen, siis ma lootsin, et ta viimases saates teeb midagi lahedat ja pääseb esimese nelja hulka ning finaali ja nii ju läkski. Superhea meel. Kuigi ma ei saa lihtsalt mainimata jätta Tanel Padari esitlust Getterina, nii laul kui ka pärast olek. APPI ta oli siiralt nii lahe lihtsalt, ma naersin pisarad silmas. Tanja Loreeni näitasin rootslastele ka, nad arvasid, et SUPER esitlus. Seda ta ka oli. Kusjuures, kuna ülekanne kestis kauem kui 22.15ni, siis minul jäi lõpp vaatamata. Täpselt teie kella järgi 22.15 lõppes ülekanne TV3 kodulehel ära. Päris naljakas. Vaatasin läbi Skype siis Killu telekast ning hiljem vaatasin järelvaatamises ka üle selle.

Pärast saadet panin omale riided selga ja saime Matthewiga kokku. Käisime Tri-County mallis ringi ning õues jalutamas, aga see eriti kuskile ei viinud, sest üks mees ei viitsi üldse jalutada. Parkisin auto meelega kõige kaugemasse parkla otsa ja ta oli nii kuri, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi autost välja. Haha, nalja kui palju. Ilm oli jälle ilus, kuigi mitte megasoe, kuskil 10 kraadi ringis, autoga nii mõnus sõita sellise ilmaga, tuul sasib juukseid ja muusika mängib kõvasti. Mulle üldse meeldib hullult autoga sõita, kui keegi veel ei teadnud.

Väga sõbralik noormees
Kui koju tagasi sõitsin, textisin Ellenile, et lähme sööme frozen jogurtit. Hiljem selgus, et ta peab siiski perega õhtusöögile jääma. See minu indu ei vähendanud ja nii läksin siis üksinda sinna. Istusin õues, võtsin päikest, helistasin Allarile ja rääkisime tükk aega juttu ning sõin oma "jäätist." Väga idülliline pühapäeva õhtu.


Kella seitsme ajal vist lõpuks siis läksin koju, mõtlesin, et vajun kohe voodisse, ilma naljata. Lõppes see muidugi kell üks öösel. Ja siis enam und ei tulnud. Kella kaheni olin täitsa üleval, kella neljani magasin pidevalt ärgates ja siis 4-6.30 magasin rahus. Issand kui tore niimoodi tööd alustada.

Kusjuures, erakordse imena ma polnudki füüsiliselt väsinud, tavaliselt, kui sellised ööd on, siis ma ei jaksa mitte midagi teha ka. Hommikul viisin Evie kooli, Graemega käisime Subways ning tulime siis koju. Siis jälle Eviele järgi. Kodus lõunasöök, siis tuli Adam koju ja viis Evie ära, kuskile matkale vms. Meie Graemega nunnutasime veel natukene ning siis läks ta magama.


Kui olin Graeme magama pannud, otsustasin, et ilm on piisavalt soe küll, et päevitama minna. Ja paningi päevitused selga ja ehitasin omale väikse päevitustooligi ning nautisin siis 45 minutit seda päikest. Oleks kauemgi nautinud, aga sain Adamilt sõnumi, et nad koduteel, seega pistsin ruttu tuppa jooksu, et riided selga panna.
Suht keeruline olukord, ei tea, kui eetiline oleks oma bossi juuresolekul olla päevituste väel, samas see on mu kodu..?!


Adam ja Evie jäidki koju, Adam oma tuppa tööd tegema ja Evie teatas pärast lühikest aega, et ta on väsinud ja tahaks magama minna. Niisiis paningi tema ka magama ära ja nüüd jäi aega blogimiseks.

Teate, kui raske on keskenduda terve nädal tööle, kui peas tiirlevad ainult mõtted laupäeva õhtuse sünnipäevapeo ümber? Jaa, sigaraske. Täna ütles mulle neljas tüdruk kutsutute nimekirjast, et ta käis poes omale kleiti ja kingi ostmas, sest ma panin sünnipäevakutsele lause "It's highheels and dress party, no excuses ladies!" (-See on kontsade ja kleidipidu, ei mingeid vabandusi, neiud). Kõik võtavad seda hullult tõsiselt ja mul megaheameel.
Meil Zuriga tuleb veel reede õhtul viimane shopping sellel teemal, mul nagu oleks kõik olemas, aga täiuslikust õnnest on veel miski puudu. Noh, nagu alati. 

pühapäev, 21. aprill 2013

Laupäev

Magama sain pärast oma simsi maratoni ja seda, kui olin kõik oma 493 pilti blogisse tagasi pannud, mis ükskord suure hurraaga Picasast ära kustutasin ja need see-järel ka blogist kadusid. Kell oli siis viis hommikul. Jee-jee.

Uskumatu imena olin ma kell 11 juba üleval, uni läks ära. Jutustasin siis inimestega ning vaatasin ära järjekordse osa seebiseriaalist "Elu keset linna," see ikka täitsa müstika seal juba. Reaalselt Venezuela seebikates ei juhtu ka nii palju. Aga oli tore.

Siis käisin korraks jooksmas, oli selline tunne, et kas nüüd või mitte kunagi. Kui tagasi tulin, käisin pesus, pere tuli ka koju vahepeal ning siis panin klapid kõrva ja läksin voodisse lebotama. Lõppes see muidugi sellega, et ma jäin magama. Kella nelja ajal ärkasin üles, suure ehmatusega, sest kella viieks olin juba Tereza juurde kutsutud. Õnneks Zuri vapsee ei teadnud kellaaegu ning me läksime sinna veidi hiljem.

Kui toast välja läksin, tuli Evie kilgates, et mul on suur pakk allkorrusel. Mu kohver jõudis kohale! YAAY. Kolmapäeval tellisin, laupäeval kodus. Ja ma nii muretsesin, kas jõuab reisiks kohale. Evie siis aitas paki lahti teha ja üle kontrollida, kas töötab korralikult. Edasi panin end valmis ning veidi pärast viite tuli Zuri mulle järgi. Käisime korraks Krogeris, kus sees käisin mina üksi siiski, sest Zuri oli pidžaama juba selga pannud (olime kutsutud pidžaama peole).

Minu hommikusöök kell 17.20
Zuri tudupüksid
Minu tudupüksid
Loveland
Jõgi Lovelandis

Pärast poeringi panin endale ka autos tuduriided selga ning sõitsime siis Lovelandi, Tereza juurde. Loveland on minu majast kuskil 25 minutit eemal. Sama kaugel sisuliselt kui Cincinnati. Olin korra seal varem käinud, kui Paula (neiu Colombiast) seal elas. Tereza on Tšehhist pärit.

Sellistes majades elavad meil au-pairid
Kui kohale jõudsime, olid seal peale meie veel Janine (kes on meie clusteris ja Saksamaalt pärit) ja Marlies, keda kohtasin täna esimest korda. Ta on Austriast pärit. Super lahe tüdruk oli, klappisime kohe esimesest minutist. Veidi pärast meid saabus veel Allison, kes on Ameerika tsikk, kes juunis abiellub. Appi, kui lahe. Ma võin nüüd mööda panna, aga ta vist oli 22 (või oli 21) ja ta on oma kutiga 5 aastat koos olnud ja ta näitas videot, kuidas see kutt talle abieluettepaneku tegi. Appi, appi, appi, nii nunnu. Mõne elu kohe on nii nunnu. Igal juhul siis nõks hiljem tuli veel Caroline ka, kes on Austria tüdruk.

Sõime rämpsu, rääkisime megapalju juttu, vaatasime muusikavideosid ja laulsime ning vaatasime ära filmi "Magic Mike." Filmisisu natuke jäi mind häirima (JA MUIDUGI ilma lõputa film), aga selle korvas pidevalt paljas Channing Tatum filmis. Haha! Isegi Tereza tunnistas lõpuks, et okei, vahet pole, et tal pikka kaela pole, tagumik on küll nunnu. Ahjaa, me olime Tereza maja keldris, kus oli baar, piljardilaud ja kino (!!!!). Täiesti ulme korrus. Ma oleks võinud sinna igaveseks jääda. Ma ei saa tõesti aru, miks Paula mitte kunagi mitte kedagi külla ei kutsunud, kui tal endal võõrustamiseks selline koht oli.

Popcorni masin

Zuri
Tereza
Kino. Toolid liikusid veel kuni täiesti horisontaalasendini.
Kinolised
Pärast filmi rääkisime veel juttu ja lõpuks saime sealt minema alles poole kaheteistkümne paiku. Zuri tõi mu koju ära ning läks siis koju (vahepeatusega minu juurde tagasi, sest mu jakk jäi autosse, haha). Mul jälle poole ööni ülevalolemise režiim, ei saa kasutamata võimalust terve õhtu jälle Simsi mängida.

PS! Täpselt 1 nädal sünnipäevani, jejejejejejejejejeee. (jeps, super obsessed with birthday).

laupäev, 20. aprill 2013

Neljapäev ja reede

Neljapäeval alustasin tööd kella seitsmest, mõlemad lapsed olid üleval ka. Mitte midagi erilist meie päevas ei juhtunud, lõunaajal tahtsin magada, aga lõpuks oli nii palju asju teha, et magasin ainult 20 minutit. Sain paki Eestist, Kelly ja Triinu saatsid mulle sünnipäevakingituse. JEEE, superlahe. Parim on see, et empsi toodud joiki kreem oli mul just otsa saamas, juba pidasin nõu, et kas lasen Allaril tuua või kannatan ning siis leidsin pakist uue joiki kreemi. Kusjuures, polnud tüdrukutega sel teemal rääkinud. See on see hingesugulus.

Evie hommikune juuksekammimine (ta hullult kaifib, kui seda teha saab mulle)
Kingitus, sisu ja minu tüdrukud.
Pärast tööpäeva lõpetasin oma hispaania keele kodust tööd ning siis sõitsin rõõmsalt kooli poole. Seekord olid klassis kõik kohal ning meil sai parajalt nalja. Meil on seal turteltuvid, Conzuela ja Rahiib, naine ja mees, kuskil 60+. Nad nii nunnud, naeravad üksteise naljade peale. Nemad istusid kõrvuti. Ja meie Urzsulaga istusime kõrvuti, meil sai jälle teistpidi nalja. Ühesõnaga, seltskond muutub lõpuks ometi vabaks, tehakse palju palju nalja ja samas õpitakse ka väga korralikult. Seekord pidime rääkima oma lemmiktegevusest, mina rääkisin jooksmisest. Õpetaja küsis, miks mulle pimedas meeldib joosta. Rääkisin siis, et pimedas ei taju inimene, kui palju ta jookseb, sest on pime ja Sa ei näe teed. Mitte otseselt, aga Sa ei taju seda nii nagu tavaliselt. Mu loogika kiideti heaks.

Pärast klassi jutustasime veel Urzsulaga ka ning siis ma alguses pidin Matthewiga minema kokku saama, aga siis ma mõtlesin, et ma nii väsinud ja tahtsin kodus hostvanematega rääkida (alguses arvasin, et Adam tuleb reedel, aga nägin teda teel kooli koju sõitmas, seega teadsin, et ta on kodus). Sõitsin siis koju, saingi hostvanematega rääkida. Ootasin seda vestlust mitu päeva, olles ise samal ajal kogu aeg mõelnud ning nemad mõtlesid ja nii me saimegi jutud räägitud. Ja põhjus, miks ma pole blogis oma otsusest rääkinud, on see, et hoolimata sellest, et me kokku leppisime, mida teeme, muutus see veidi aega hiljem ja antud hetkel ütlen täiesti ausalt, et mul pole aimugi (jälle). Kui mul on aimu, küll siis räägin ka.

Täna hommikul alustasin oma päeva kella 11 ajal pesemisega, sest väljas oli SIGAkülm ja ma tahtsin sooja. Ausõna oli külm. Eile oli 31 kraadi, täna oli 7. JESS! Love America! Siis üritasin omale lennupileteid osta, aga kaklesin pangaga, kaklesin lennufirmaga, no kõigiga kaklesin. Uskumatu lugu lihtsalt. Lõpuks andsingi alla. Alustasin keskpäeva paiku tööga, all mängis CNN uudistekanal otseülekandega Bostonist ja see kanal jäigi meil terveks päevaks mängima. Evie proovis mitu korda multikat küsida, aga ma tegin talle selgeks, et need uudised on olulised.

Kusjuures, ma seletasin talle isegi ära, milles asi on, mis kogu loo mõte on ja nii edasi, ja ta sai väga hästi aru. Arutles minuga koos. Rääkisime täna üldse väga paljudest tähtsatest asjadest, mõnikord tal tuleb selline täiskasvanu tunne ja siis tundub, et võime ükskõik millest rääkida. Õhtul pani ta sellise pärli maha, et ma naersin lihtsalt tükk aega ta üle.


Evie: I hope they will find this guy fast. (-Ma loodan, et nad leiavad selle poisi kiiresti).
Gerli: Yeah, because then he can't hurt anyone anymore. (-Jah, siis ta ei saa enam kellelegi haiget teha enam.)
Evie: No no, then I can watch cartoons. (-Ei ei, siis ma saan multikaid vaadata.)

Haha, tore et ta soov täitus ja kutt õhtul kätte saadi, saab pliks hommikul jälle multikaid vaadata.

Õhtul pärast tööd sõitsin Zuri juurde, korjasin ta peale, sõitsime Mellow Mushroomi nimelisse restorani ja kohtusime seal Lidia ja Elleniga. Ootejärjekord oli tund aega. Ohhhh.. lahe. Selle ajaga rääkisime kõik oma asjad ära, mis kellelgi oli rääkida. Minu teema pakkus kõigile huvi, aga kuna ma lubasin saladust hoida, siis ma pidingi tunnistama, et põnev on, aga peab saladust hoidma. Lidia ütles, et ta helistab Adamile ja küsib, mida tema minust teab. Haha.

Lõpuks saime siis oma laua, tellisime süüa, rääkisime veel juttu, naersime, tegime pilte. Väga väga mõnus õhtu oli. Mellow Mushroom meeldis meile ka, aga peame selle liigitama veidi kallimate restoranide hulka, kuhu niisama tagasi tulla ei taha. Midagi nii erilist ei olnud ka. Olgu mainitud, et me läksime sinna esimest korda, sest me tahtsime kuskile uude kohta minna. Seega ükskord hea, rohkem mitte.

Zuri ja Ellen.
Neil mõlemal olid sinised pluusid seljas, ma märkasin alles hiljem piltide pealt.
Lidia ja mina
Seeneke 

Kokk tahtis, et ma temast pilti teeks, naine ütles, et ei ei , täna pole see päev. Haha.
Minu ja Zuri eelroog: lihapallid mozzarella juustu ja mingi kastmega. VÄGA vastik minu arvates. Mulle ei maitsenud üldse.
Elleni ja Lidia eelroog: Bruchettad tomatite ja juustu ja ma ei tea veel millega
Zuri ja meie lihapall
Zuri SUPERBIG pizza. Tegelt oli keskmine suurus, haha.
Ellen ja tema väike pizza
Minu väike pizza. Kusjuures see puuduolev üks tükk oligi ainus, mis ma jaksasin süüa. Ülejäänd tuli koju kaasa.
Lidia ja tema calzones
Kui olime kõhud täis saanud, läksime meie Zuriga veel frozen jogurtisse, sest ma tahtsin temaga rääkida ja veidi magustoitu ka. Pole elusees nii vähe jogurtit võtnud, maksin selle eest mingi 2.50 dollarit ja nii tervislik ka, puuviljadega ja puha. Enda üle nii uhke. Jutustasime Zuriga ligi tund aega seal, kohe näha, et pole ammu näinud.



Edasi viisin Zuri koju ja siis ise ka koju. Vaatasin uudiseid, et Bostoni onkel saadi kätte ning veedan terve õhtu SIMSi mängides, sest ma ootasin seda vaba õhtut ja oma arvutit niiiiiii kaua juba. Mõnus! Nädalavahetus alaku!

Ahjaa, ostsin piletid Eestisse ära. Alguses pidi üllatus olema, sest mu sugulane lõpetab ning mu tädi oli nii kurb, et nii mina kui ka Allar oleme USAs sellel ajal ning ma pidin esialgsetel kuupäevadel täpselt selleks ajaks jõudma ning üllatuse tegema, aga nüüd jõuan tunduvalt varem, seega nii kaua ma seda enam saladuses hoida ei suuda. Haha! Lennuk maandub 5.juuni Tallinna lennujaamas. JUHHEI!