neljapäev, 4. september 2014

Adios Vegas ja veidrad linnad ehk päev 7 ja 8.

Meie seitsmes päev oleks pidanud olema Grand Canyonis, aga viimasel hetkel selgus, et autorent ei luba meil oma autoga sinna sõita, seega me hetkeks mõtlesime, et võtame tuuri siis sinna, aga see ei läinud mulle üldse peale, seega jäi see siis ära. Põhjus, miks ma tuurile ei tahtnud, oli lihtne - esiteks, kulutas see ära terve päeva, väljasõit kell 6, tagasi kell 21 ja teiseks, need grupiasjad lihtsalt ei istu mulle. Ajalugu näitab, et ma (ja eriti me, koos Allariga) suudame asjadest kiiremini üle käia kui teised. Niisiis oli meil kolmapäeva hommikul dilemma, mis me üldse teeme, et kas jääme Vegasesse või sõidame San Franciscole lähemale. Otsustasime viimase kasuks, sest kuigi Vegases on hullult odavad hotellid ja chill elu, siis igale odavale hotellile läheb lisaks kuurortmaks (mis on tavaliselt suurem, kui hind ise) ning ma ei tea, kift linn, aga aitas ka. Viimane hotell oli ka siuke, et noh, hotell ise oli okei, aga wifi oli täiesti olematu, no jumala närvi ajas, mitte midagi teha ei saanud ja telefon ei võtnud vapsee üldse järgi ennast. 

Seega me startisime keskpäeva paiku, käisime korraks veel shoppamas ning sõitsime siis Vegasest minema. Meil otseselt mingi sihtpunkti ei olnud, seega me otsisime lihtsalt tee peale mingi motellikese ja seadsime oma sammud sinna. Kui Vegasest välja saime, käisime konkreetselt keset põldu tankimas, seal ei olnud mitte midagi muud peale selle ühe tankla, kilomeetri raadiuses vähemalt.





Päevavalguses oli see linn päris äge, Bakersfield tal siis nimeks, siuke mitte eriti ameerikalik, pigem Ladina-Ameerika seebikatest pärit vms. Kirjutasime ennast hotelli sisse, lebotasime niisama, mina käisin basseinis., Allar oli mulle toeks. Õhtul otsustasime poodi minna, siis saime küll aru, millisesse getto linna me sattunud oleme, igal pool mustad mehed, tümps käis, kiirabid, politseid, ropendamine, kõvasti rääkimine. Me konkreetselt jooksime autosse ja siis jooksime poodi ja siis jooksime tagasi autosse. Isegi Eesti lipu võtsime auto pealt ära, et äkki keegi läheb närvi. Haha. Meil oli Ameerika lipp ka, Allar ütles, et seda ei julge autosse maha panna, äkki keegi läheb selle peale ka närvi. Ilma naljata, ikka jumala sego linn oli. 

Poe valikuks sai Walgreens, mu hostema töötas seal, seega siuke mõnes mõttes nostalgiline minu jaoks. Tegime hotellis mõnusa õhtusöögi, nautisime oma aega, ajasime juttu ja läksime üsna vara magama, pikk sõit ka seljataga. Ahjaa, too päev sõitis Allar üksinda mingi 4,5-tundi, sest ma olin liiga laisk. Väga lihtne. Tegelikult talle vist meeldib ka sõita, nii et eriti vahet polegi. Too õhtu oli tegelikult veidikene stressirohke, sest meie host, kes meid hostima pidi San Franciscos, tühistas selle ära ja meil ei olnud ööbimiskohta. Isegi, kui me oleks tahtnud minna kuskile hotelli/motelli, kuhuiganes, siis need maksid sellel hetkel umbes täpselt mustmiljon. 

Hotell ise oli ka mingi imelik, ses mõttes, et ajas asja ära, aga seinad olid kaka värvi ja voodikattel oli suitsuauk, kuigi tegemist oli suitsuvabahotelliga ja no nii edasi. Hommikusöök oli veel eriti äge, sai ise vahvleid teha, aga ma päris täpselt ei jaganud seda matsu ära, seega esimese vahvli ma konkreetselt kinnitasin selle masina külge, ise ei saanud midagi, haha. Siis kraapisin selle ära, sain nõksu selgeks ja kaks järgmist tulid juba päris asjalikud. Kaks tillukest muffinit saime ka ja oligi kogu hommikusöök, hurraaa. Teekond San Franciscosse võis alata. 

teisipäev, 2. september 2014

Viva Las Vegas ehk 6.päev

Tänane hommik oli lõpuks ometi tavapärane. Ärkasin vist pool kümme alles lõpuks. Paar korda ärkasin enne ka, nt ühe korra, et kardinad ette panna, sest toas oli sigavalge. Nii küll magada ei saa. Lebotasime kuni check-out'ini oma toas, siis pakkisime asjad kokku ja läksime autosse. Alguses mõtlesin küll, et oleme kõik ööd ühes hotellis, aga samas on põnev ka ringi reisida. Esialgu panime kohvrid autosse (see on tase, kuidas 2 suurt ja 2 väikest kohvrit Corolla pagasnikusse mahuvad) ja läksime stripi peale jalutama. Käisime New York New York Ameerika mägedel, see oli üsna sarnane Kings Islandil olnud Diamondbackiga, seega ma väga nautisin. Allar alguses kartis, aga lõpuks tunnistas ka, et päris äge oli. 

Edasi otsustasime jalutada mööda Strip'i edasi, sest meie eilne hotell oli Stripi ühes otsas ja tänane teises. Jalutasime hotellidest mööda, käisime mõnes suveniiripoes, mõnes kaubanduskeskuses. Läksime ka Rossi, kuna Allar ütles, et see on hea ja odav pood.







Bellagio päevavalguses




Läksime poodi sisse 14.40, leppisime alguses kokku, et saame kell 15 uuesti kokku. Eos selge, et ma ei jõudnud. Leidsin Allari üles, kurtsin talle, et ma ei jõua ja viivitame. Ma leidsin lihtsalt IGALT POOLT nii palju asju, et süda läks pahaks, terve korv oli mu asju täis, kõik maksid mingi 10$ ja vähem ja lootsin, et noh, nagu nii kõik ei sobi. Läks muidugi nii, et kõik sobisid ja siis ma tahtsin kõik osta ja siis ma vingusin Allarile, et ma ikka ei taha neid kõiki ja panin osa ära ja siis muidugi jooksin järjekorras tagasi nende asjade juurde ja ostsin need ikkagi ära ja nutsin hiljem, et nii palju raha kulus. Tüüpiline mina. 

Kusjuures, siin on eelmise aasta (ja ka üleeelmise) aastaga võrreldes toimunud üks suur muutus:  nimelt küsitakse kaardiga maksmisel dokumenti. Üheksal juhul kümnest on siiamaani küsitud. Päris uskumatu minu jaoks, aga see ongi uus turvasüsteem vist. 

Las Vegases on ka hullult igasuguste asjade pakkujaid - ekskursioonid, poed, restoranid, allahindlused, tasuta joogid, söögid jne. Täna pakuti meile ka, me keeldusime kõigest, aga üks mees oli sitaks lahe, seega me temaga jäime rääkima. Ta pakkus tasuta õlut ühes restos ja küsis Allarit vaadates minu käest, et kui vana see noormees on? Tahtsin väga öelda, et 16. Haha.

Lõpuks jõudsime tagasi auto juurde alles pärast nelja ning võtsime suuna kohe oma uue hotelli juurde. Seekord siis Riviera. Asukoht on kehvem, kui Hootersil, sest see asus ikka melu keskel, samas toad on ilusad ning muidu okei. Kui jätta välja see, et wifi on lihtsalt olematu. Nutma tahaks hakata. Lihtsalt pole ja kõik. Toas pidasime maha väikse energiatudumise, no selline väsimus lihtsalt peal. Katsu ise siin 42-kraadises hulluses mitte väsida. Magamine venis nii pikaks, et ärkasime vist alles kell 10. 

Panime riidesse, läksime uuesti linna peale. Seekord tahtsime läbi käia need suuremad ja ägedamad hotellid: Bellagio, Caesar's Palace, Hollywood Planet. Üks väga imelik asi Las Vegase juures on veel see, et parkimist tänaval ei ole. No lihtsalt ei ole. Me oleks nõus olnud isegi maksma, aga no polnud võimalust, seega me crashisime lihtsalt Bellagio hotelli parklasse sisse ja läksime sealt siis jalutama. Käisime kasiinodes ja fuajeedes, jube ilusad ikka kõik ja sisustuse pealt just kokku hoitud ei ole. Samas, hotellihinnad nt olid vist 100-130€/öö vms, mis ei olegi nii megakallis, kui ma arvasin. Bellagio juures vaatasime ka ära selle kurikuulsa veeshow koos muusikaga.








Bellagio öösel

Bellagio seest

Caesar's Palace seest


Jalutasime veel päris palju ringi, lõpuks võtsime auto ja sõitsime selle Las Vegase märgi juurde, tegime kohustuslikud pildid ja siis hotelli tagasi. 




Tegime endale mängurite kaardid ja käisime söömas. Viimati käisime söömas 28 tundi tagasi. Väga hull. Lihtsalt nii palju vett saab sisse joodud kogu aeg, et woow, kõht polegi tühi. Pärast söömist veel tsillisime kasiinos, mängisime veits raha maha, no võitsime ka, aga põhiliselt ikka mängisime maha. Haha. Hotellituppa tagasi jõudsime pool neli hommikul ja nüüd oleks paras aeg magama ka minna.




Võitis 200 jeeee !

esmaspäev, 1. september 2014

Tere tulemast Las Vegasesse ehk 5.päev

Meie hommik algas seekord üsna normaalselt, mingi kaheksa ajal saime üles. Eelmisel õhtul pakkusid need uued surferid, et nad teevad hommikul süüa ja kuigi mul sellesse eriti usku ei olnud (ma ei söö ju mitte midagi), siis kiitsin takka. Tegid inglise hommikusööki, vedelate munade, peekoni, ubade ja vorstikestega. Jeps, ma ei söö ei vedelat muna ega uba. Peekon polnud ka krõbe, emps tegi palju paremat kodus. Mis seal ikka, ma nagu nii ei ole eriti hommikusöögi inimene ja mul oli suht suva.

Nõks pärast ühteteist hakkasime sõitma Las Vegase poole. Kogu tee pikkus oli 4 tundi ja 40 minutit, Allar tahtis esimese otsa ise sõita, seega ma siis lebotasin, laulsin, tegin pilte ja nautisin olukorda.




Nom onom uuued lemmikud

Mingis imelikus bensiinijaamas tankisime ja vahetasime sõitjat, täpselt ei saanud aru, kus me oleme või mis osariigis me oleme, see Californiast Nevadale üleminek oli nii sujuv, et ei ühtegi märki ega midagi. Kogu sõit oli kõrbes. Ilma naljata. Täpselt siukses, nagu õudusfilmides on, et kahel pool teed pole mitte midagi, ainult kõrb ja siis öösel tulevad zombie'd ja kollid ja söövad Su ära. Üsna tüütu. Temperatuur tõusis ühes orus lausa 44,5 kraadi peale, Las Vegasesse jõudes oli 41 kraadi. Autost välja saime (kus oli kogu aeg kliima sees), siis võttis küll esimese hooga ikka jumala uduseks ära.



Alguses läksime Premium Outletsi shoppama, kuna me polnud hotelli veel bookinud ja ma tahtsin raha ka kulutada. Ostsin endale paar ilusat asja, tuju läks kohe lakke ära. Kui Allar mind ootas, tuli üks tüdruk tema juurde ja küsis talt, kas ta on venelane. HAHAHAHHAHAA. Ma norisin teda pool õhtut, et ta on küll nats Vladimiri näoga. Allar arvas, et võib-olla see oli lihtsalt ta pick-up line. Broneerisime hotelli ka ära ning sõitsime siis sinna. Väljas oli nii palav, et JÕHKER. Ausalt, tõsine kõrb lihtsalt. 

Hotelliks valisime Hootersi, kuna ma olin sellest hullult palju kuulnud ja tahtsin ka neid oranžide lühikeste (ehk olematute) pükstega tüdrukuid näha. Ma juba ütlesin ka Allarile, et ma vist kaldun lesbilisusele, et nii ilusad tüdrukud on ümberringi. Hotell ise on mõnus, üsna ilus, tuba on väga mugav ning me oleme kümnendal korrusel, kust avaneb ilus vaade linnale. 


Mingi hetk otsustasime basseini äärde minna, tegime seal pilte ja siis Allar jättis mu kaheks sekundiks üksi, kuniks ta rätikuid läks tooma ja juba hüppas üks noormees ligi ja ütles, et ma olen nii ilus, et tal jäi suu lahti. Jep, vahva. Küsis, kas ma olen üksi, ütlesin, et ei, Allariga ja blabla, siis ütles veel Allarile, et tal ilus sugulane ja tutvustas oma sõpra meile. Kusjuures see sõber oli päris tore. Erinevalt temast endast. Küsis mu numbrit, ma ütlesin, et ma ei tea seda, kirjutas siis minu telefoni enda oma ja oeh jah.. Ta ei teadnud mu nimegi, kui numbri sai. Tüüpiline ameeriklane. Lõpuks ütles, et "You have the most beautiful eyes I have ever seen," tõsiselt ka, mees?  Siuke pick up line vä? Kui ujumas ära käisime ja tuppa ruttu jooksu panime, tuli see kutt mulle veel järgi, kallistas ja ütles, et õhtul paneme pidu  jne.. jeeeeepppp, jääb ära mees. 


Tuppa tagasi, käisime pesus ja lebotasime veidi ning läksime siis jalutama. Kui päevavalguses tundus, et me oleme sellest peatänavast ikka sigakaugel, siis öösel saime aru, et tegelikult oleme ikkagi selle kõrval. Tuledevalgel saime kohe aru. Jalutasime veidi ringi, käisime Koleda Koiotti baaris tantsimas ning siis tulime hotelli tagasi ja käisime Hootersi restoranis söömas. Ütleme nii, et esimene tõsine ameerikalik söömine meil siin, burger, friikad, kanatiivad ja Pepsi (hellooou, kus coca on?). Meil üldse need söömised ei toimi kuidagi, heal juhul on hommiku- ja õhtusöök, üldiselt on ainult õhtusöök jne. Kuidagi nii soe kogu aeg, et ei taha. 








Jellybeansidest tehtud

Kasiinos sai võita



Jõudsime tuppa tagasi vist mingi 11 ajal, lebotasime natuke ja jäingi magama. Kuidagi väsinud sellest pikast sõidust, kuumast ilmast ja noh, Allarist ka. Viimane oli muidugi nali.  Meil saab nii palju nalja, et lausa lust, kogu aeg mingi üksteisele ärapanemine käib, ülimõnus reisikaaslane ikka.