reede, 7. juuni 2013

Reis koju

Teisipäeva hommikul veidi pärast kümmet asusime Ameega lennujaama poole teele, jõudsin kohale 11.40 ning asusin siis rõõmsalt oma check-ini tegema. Selge oli see, et lihtsalt see ei lähe, eos oli teada, et kohver on raskem. Nii oligi, ei aidanud ei silmapilgutamised, ei naeratamised, kutt ütles, et pean vähemaks võtma. Olin omast arust jube kaval, tõstsin pusa välja ja keerasin selle juba olemasoleva mantli sisse, seega sai minu käsipagasiks kohver + 2 laptopi + 2 jakki + väike kott + müts. Õnneks turvakontroll oli väheke leebem, lasti mind kenasti läbi. Mingi uus ja vinge aparaat oli, skännis mind automaatselt, tegi ümber minu tiire.

Läksin kohvikusse, sõin väikse hommikusöögi ning siis läksin lennukisse, algas esimene lend Dayton-Detroit. See kestis üsna vähe, tunni pärast olin juba kohal. Lennukis anti küpsist, stjuardess ütles, et mul on üks paber sellega kaasas. Esialgu ei süvenenudki. Hiljem leidsin, et seal peal oli abipiloodi telefoninumber, hihi. Detroidi lennujaamas käisin veits õhutrammiga sõitmas, edasi ja tagasi, sest tegelikult polnudki vaja seda kasutada. Lisaks oli see superilus lennujaam ning kuna mul oli kahe lennu vahel ainult tund, sai mõnusalt joosta ka.





Detroidist algas minu pikk lend Euroopa poole, täpsemalt Amsterdami, lennuaeg 7 tundi. Esialgu mõtlesin, et magan, et end ruttu ajavahega kombesse saada, aga nii head filmid olid, et vaatasin kogu see seitse tundi hoopis filme. Vaatasin ära "Pitch Perfect," "Mamma Mia," "The Impossible" ja "Identity Thief." Süüa anti ka, alguses snäkki, siis õhtusööki ja siis veel snäkki ja siis hommikusööki ka. Minu kõrval istusid kaks tüdrukut, üks saksamaalt, teine itaaliast, kes olid ka aasta USAs olnud ja läksid nüüd koju, seega seltskond oli mõnus, hoolimata sellest, et akna alla istuma ei saanud.





Amsterdami jõudsin kohaliku aja järgi 5.55, minul oli siis alles õhtu ning und ei kuskilt. Kahe lennu vahel oli 50 minutit, seega pidin päris hea jooksuga seal panema, et jõuaks. Ja siis - hopsti - uus kontroll. Kõik asjad lindile, kohvrist arvutid, laadijad, vedelikud välja ja siis ise ka veel piiksuda ei tohtinud. Piiksusin korra, võeti kõik ehted ära, piiksusin korra veel, tädi katsus mu üleni läbi, pani käe püksi ja rinnahoidja alla, no täitsa ekstreemsus kohe. Kahjuks piikusin ikka veel, nii viidi mind kõrvaltuppa ja kästi pesuni paljaks võtta. Vaatasin kella, et lennukini on 7 minutit. Ütlesin, et kuulge, teeme ruttu, tädi vastas, et eino ei lähe selle lennu peale. ISSAND KUI ARMAS.  Lõpuks tuli üks normaalne turvamees, kes helistas lennukisse ja andis teada, et ma tulen ja nii jõudsingi nõks hiljem peale, aga minuta ära ei mindud. Väga armas.
Tulbid Amsterdamis
Lõpuks lennule ja siis kaks tundi sõitu, üksinda üle kolme tooli, sain veits lebotada ning küpsist anti ka. Järgmine peatus Stockholm!


Ohh, Rootsi
Rootsis oli pausi kaks tundi, aga see läks jälle väga ruttu, sest ma pidin reisima ühest terminalist teise, otsima oma väravat ja lisaks oli kõht ka tühi, seega läksin sõin veidi puuvilju. Ja algas viimane tunnike reis koju!

Eesti, Eesti..
TERE TALLINN!
Lennujaamas jõudis kohver esimesena lindile ja sain kohe välja, vanaema oli lilledega ja mesikäpa vahvlitega juba vastas - suur suur aitäh! Emps tuli natuke hiljem, kodus sain hunniku draakonikomme ka. Koerad vaatasid mind küll küllaltki imelikult, aga haukuma ei hakanud. Tunne oli soe - jälle kodus!

teisipäev, 4. juuni 2013

Üks etapp läbi

Pühapäeva õhtul, kui oma lõbusalt Kings Islandi päevalt saabusin, ootasid Amee ja Adam mind all ning me täitsime ära viimased paberid ning kuna Adam pidi esmaspäeva hommikul enne minu ärkamist lahkuma, jätsime me hüvasti. Ta kallistas mind ja tänas veedetud aja eest.

Läksin oma tuppa ja tegin valmis video, mis on mõnes mõttes perele kingitus, teises mõttes mulle mälestus ja kolmandas mõttes oli mul seda lihtsalt vaja, et ennast tühjaks nutta. Panen selle siia ka, võib-olla teiste jaoks see pole eriline, minu jaoks on. (Youtube'i link)


Eilne viimane tööpäev möödus veidi raskelt, me kaklesime lastega rohkem kui eales varem, aga samas pidasime ka Eviega maha vestluse teemal, et me saame hakkama ja me saame üksteisel külas käia ning kaarte saata ja tegelikult pole see ju üldse maailma lõpp, et ma ära lähen.

Ma mõtlesin, et kirjutan pika jutu kogu ajast, mis me koos veetsime ning heietan kolm A4 täis, mis ikka kõik oli ja kui hea oli ja nii edasi. Tuleb tunnistada, et mul on sõnad kurgus kinni. Ma teadsin, et see lahkumine saab raske olema, ma olin ennast selleks terve kuu valmistanud, aga reaalsus oli ikkagi see, et enne sellest tundest aru ei saa, kui oledki silmitsi olukorraga, kus tuleb head aega öelda ja selg keerata.



Niisiis lahkusin ma Gasserite majast.

esmaspäev, 3. juuni 2013

Superfun pühapäev!

Pühapäevaks oli meil tüdrukutega kokku lepitud, et kuna mul on viimane päev Liberty Townshipis, siis lähme Kings Islandile. Ilm oli selline muutlik, kord palav, kord külm, kord päike, kord pilved. Kell 1, kui kokku pidime saama, oli kohal ainult Ellen peale minu. Caroline ja Eva pidid alles kolmest saabuma ja Zuri ütles, et ta ei saa tulla.

Ellen polnud varem omapäi lõbustuspargis käinud, ainult lastega, seega mul oli au talle neid asju tutvustada. Käisime esimese asjana Vortexil, sellel, mis oli videos ja mille peal minul eelmine kord lõplikult süda pahaks läks. Edasi läksime "Fight the Fear" peale, mis oli esimene, kuhu Zuri minu viis, kus me 2,5 tundi järjekorras seisime. Seekord polnud järjekorda pea üldse.

See kõik oli eelmine kord täis
Kui adrenaliin juba lakke oli tõmmatud, otsustasime veidi ringi jalutada, käisime bumper autodega sõitmas ja Charlie paadiga, saime veidi märjaks. Kell oli liikunud nii kaugele, et läksime Caroline ja Evaga kokku saama ja Invertigo peale sõitma. See siis see sinine, mis mul ka videos olemas oli. See keerab iga kord sees ära, vahet pole, kas esimene v viimane või mis ilm, see kammib korralikult segi.

Pärast tuuritamist selgus, et Zuri ikkagi sai ka parki tulla ja ta helistas meile, et kus oleme ning saime kokku. Päev läks kohe ilusamaks, kui tema tuli. Jalutasime siis kõik koos uuesti Vortexile ja uuesti UFOle (see on see fight of fear, aga kuna see on tulnukalaev, siis ma kutsusin seda kogu aeg Ufoländiks). Pärast seda sain lõpuks Windseekeril ära käia, mis eelmised päevad suure tuule tõttu kinni oli ning hetkeajendil läksime neljakesi (Zuri ei tahtnud) Beastile, mis tundus selline tasa ja targu atraktsioon, aga kuna oli kaardil number 5ga tähistatud, võis juba eeldada, et sealt midagi head ei tule. Haha! Superlõbus lihtsalt.

Ja pärast seda läksid Eva ja Caroline koju, meie seadsime sammud DiamondBackile. Ma näitan seda pildi pealt teile ka allpool. See oli ainus atraktsioon, mida nähes ma ütlesin, et ei, sinna ma ei lähe kohe kindlasti mitte. Et sellest saab ainus, mida ma ei proovi. Siis aga hakkasin mõtlema, et kui ma ei lähe, siis ma põen Eestis terve aja, et miks ma ikka ei läinud, et see ei saa ju jubedam olla kui Serena roheline toru (sellest ei ole mitte miski jubedam, haha) ja nii me läksimegi. Ma veel järjekorras mõtlesin ka, et panen jooksu, mul jalad niimoodi värisesid all.

Tegemist on ameerika mägedega, kus esimene laskumine on 90 kraadise nurga alt otse alla ning kui tooli peal istud, hoiab kinni ainult üks väike väike osa, mille omale sülle tõmbad. Mitte midagi üle pea, mitte miski keha kinni ei hoia, endal kuskilt kinni hoida ei ole ja siis tuled nagu pudrukuul sealt ülevalt alla.. No ei olnud eriti usaldusväärne see asi. AGA.. MA EKSISIN! See oli selle lõbustuspargi vaieldamatult kõige tuusam roller-coaster!! Ma olin nii sillas pärast seda, tahtsin veel ja veel ja veel ja veel.. Kahjuks olime enne kokku leppinud, et see on viimane ja siis sööma.


DiamondBack on see kollaste torudega, punase sõidurajaga, mis tagaplaanil paistab, liigud paremalt vasakule üles ja siis tuled nagu pudrukuul alla
Esiplaanil siniste torudega on Vortex
Minu tüdruk
Parki teiselt poolt ka 
Mina ja Caroline ja WindSeeker
Elleni suurepärased fotograafia oskused

Läksime sööma Outback Steakhouse'i, mis on üks mu lemmikutest kohtadest USAs. Pühapäeviti pandi see kinni kell 9, me jõudsime 20.50 sinna, lasti kenasti sisse ja teenindati ja sõime ja värksärk. Tihti Eestis see asi nii toimib? Saime head sööki, rääkisime juttu ning siis oligi aeg laiali minna, igaüks oma koju.

pühapäev, 2. juuni 2013

Happy birthday!

Täna on ühel mu lemmik kuttidest sünnipäev, nii, et PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, Alvar ! :)

Birthdays are special,
Birthdays are fun,
Make it more special,
Feel number one,
No one will stop you in the race of life,
Get there on top,
where you don’t have to strive,
Happy birthday to you! 



Tagasi töörütmis. Korraks.


See pilt lõpetab siis minu lõputud vabad päevad, kus peale tšillimise suurt midagi ei teinudki.

Neljapäeval alustasin taas kord tööd. Lapsed olid heas tujus, kuna olin neile eelmisel päeval lubanud, et me lähme Zuri juurde ja basseini. Kaks head asja korraga, teised lapsed ja bassein. Läksime hommikul üpris vara, sest majast oli vaja eemale minna, ma isegi ei te, kes see jälle siia majja tuli. Kohtusime alguses Zuri majas ja jalutasime siis kõik koos basseini äärde.

Graeme istus rõõmsalt päevitustooli peale ega kavatsenudki liigutada, Evie kadus vette kiiremini, kui ma jõudsin üldse enda riided seljast ära saada. Nii jäi lõpuni, Graemele meeldis rohkem basseini ääres mängida ja Eviele ujuda. Muidugi ma korra vedasin Graeme basseini ka, siis ta röökis nagu siga aia vahel ja kriimustas mind ja kisas mu peale ja vihastas jne. Edaspidi ma pritsisin ta lihtsalt märjaks, kõigil lihtsam, see paistis talle sobivat küll.
"Sa võid ära unustada, et ma üldse kuskile tulen..."




Jäime basseini kuskil pooleteiseks tunniks, siis läksime Zuri juurde, kus Zuri tegi lastele lõunasöögi ning mina kuivasin. Mingi hetk tuli Karen oma lastega ka sinna, üks oli 4a Anna, teine 2a Patrick. Minu silmis täiesti mõistetamatud lapsed ja veel mõistetamatum oli see, kuidas nad üldse Karenist aru saavad, kui ta inglise keel suhteliselt olematu on. Mitte ei mõista, 10 kuud USAs ja ei ole keel suus.. Noojah.

Kuna mu beebidel uneaeg peale tuli, hakkasime koju minema, kusjuures seekord oli Evie see, kes autos magas, mitte Graeme. Uskumatu. Kodus siis mõlemad magama ja nii minu tööpäev läbi saigi. Päev oli täis häid uudiseid nii peredest kui ka koolist ja mis sest, et teised on seal klassis juba kaheksa nädalat olnud, ma saan ikka vapralt hakkama. Ja nii ongi.

Reede hommikul oli Eviel kool ja Graeme hakkas küpsist nuiama. Ma tundsin, et Subway isu üldse ei ole, tavaliselt käime seal küpsist söömas. Mõtlesin, et no okei, lähme siis McDonalds'isse äkki, no ma ei tea, üldse ei tõmmanud. Lõpuks poole tee peal nägin Panera breadi ja küsisin Graemelt, kas see on okei ja saanud jah sõna, läksime hoopis sinna.




Hiljem tagasi koju, väike lebotsill ja multikad ning siis Eviele järgi uuesti ning koju tagasi. Kodus lõunasöök ning beebid tudule. Mina hakkasin asju pakkima. Pakkisin mõlemad kohvrid niimoodi ära, nagu nad teisipäeva hommikul enam-vähem olema peavad ning kaalusin ära. Esimest korda elus oli suur kohver õiges kaalus - AJEEESH!!! Ma olin nii rahul endaga, et ise ka ei usu. Veidi pean küll ringi pakkima, sest ma ei julge seda kaalu usaldada ja lennujaamas ei viitsi ka möllama hakata. Seega raskemad asjad väiksesse kohvrisse veel ringi. Uskumatult hästi toimib mul see asi.

Laste uinaku ajal tuli räige torm ka, Evie ärkas korraks nuttes üles, et ta kardab ja ma siis õpetasin, et pangu pea padja alla, siis ta ei kuule. Ja ta panigi, haha. Kui lapsed üles ärkasid, oli Adam juba kodus ja võttis nad üle, mina tegin veidi oma koolitöid, siis käisin pesus ja rääkisin Egertiga juttu, kes mind kohukeste piltidega õrritas. Kõigepealt saatis ühe, siis teise ja siis teatas, et kaheksa tükki kadusid nagu mutiauku. HAHA!


Järgmiseks läksin Masonisse iHopi, kus kohtusime Elleniga. Polnud teda ammu näinud ning ta polnud kunagi iHopis käinud, ühendasime meeldiva kasulikuga. Ja jäime sinna lausa veidikeseks üle kahe tunni.

No need peekonid kohe kutsusid lollitama
Lemmikud
Elleni phillysteak
Kui koju tagasi läksin, polnud lapsed veel magama läinud ning vaatasid multikat. Ma läksin nendega koos mõnulema, rääkisime juttu ja nunnutasime ja tegime pilte. Eviele õudsalt meeldib neid pilte teha, Graemele nii väga ei meeldi, aga siiski oli meil lõbus.


See on ta uutmoodi naeratus




Õhtul üritasin veel koolitööd teha, aga väsimus oli peal ja ei viitsinud kuidagi, mängisin veidi jatsyt ja kobisin magama ära. Täna, laupäeva hommikul, ärkasin kell 8, sest naabrimees hakkas muru niitma. Ja takka veel teine ka. Nii kadus igasugune lootust üldse uuesti magama jääda. Hakkasin siis Egertiga jutustama ja jutustasime kohe mitu tundi jutti. Vahepeal sain ühelt pere kandidaadilt sõnumi, kas ma tahaks äkki nendega täna kohtuma minna ja nii mõni aeg hiljem sõitsingi sinna poole, et nendega kohtuda. Jäin majja lausa kaheks tunniks, väga lõbus vestlus ja väga lõbus pere.

Edasi sõitsin Steak and Shake'i ja kuna kõik töötasid, mõtlesin, et pean seal siis üksi sööma. Kohale jõudes avastasin, et seal on drive in. Jeebus, ma kohe armastan ameerikat sellistel hetkedel. Seega tellisin söögi kaasa ja tulin vutvutvut tagasi koju. Sõin veidi ja skypesin jälle Egertiga ning siis vajusin magama, siuke uni tuli peale lõpuks. Kaks tundi hiljem ärkasin üles, Egert terve aja valvas mu und, haha.

Nüüd õhtu käes ja üks vägagi mõnus, aga laisk laupäev mööda saadetud. Kahjuks, kuna kõik töötasid, läks tänane päev nii, kuigi kuna ma varakult ärkasin ja perega kohtudes ka tükk aega aega läks, ma polekski viitsinud midagi muud teha.

PS! Kunagi ammu lubasin pildi panna, kuidas need Ameerika tüdrukud siis tantsivad, nüüd on lubatud pilt teie ees.

laupäev, 1. juuni 2013

Viimased küsimused

Ma tahtsin väga seda küsimuste vooru ka videona teha, aga ma üritasin kolm korda ja mu kaamera ja arvuti ja programm lihtsalt ei tee koostööd. Seega, viimased küsimused (praeguseks kuni uue elu alustamiseni) on teie ees kirjalikul kujul.

1) Kas Kelly kade ei ole, et Sul USAs uus parim sõbranna on?

Ma arvan, et seda peaks Kelly enda käest küsima, aga üldiselt ma usun, et ta teab, et parim on siiski see, kes on mu elus ligi 10 aastat olnud. Mõnda asja lihtsalt ei saa ületada ja koosveedetud aeg on üks neist.

2) Kas Sina ei arva, et see aeg, mis Sa kodust eemal oled, leiavad Su sõbrad uued sõbrad?

Kindlasti leiavad. Need aga, keda saan ühe käe sõrmedel väga headeks sõpradeks nimetada, on mul kindlasti seal ka aastaid hiljem, kui ma tagasi pöördun. Nagu Kelly mulle kunagi saatis lause: "Distance means nothing, if someone means everything."

3) Kas oled pidanud oma arvamust sõpradest korrigeerima? Eesti sõpradest.

Sõpradest - ei. Tuttavatest, keda sõpradeks pidasin - jah.
See ligi kümme kuud, mis ma siin olen olnud, olen kuulnud uskumatuid jutte enda kohta, uskumatuid arvamusi ja ma arvan, et 95% juttudest, mis minust seljataga on räägitud, on ka minuni jõudnud. Alati on seltskonnas keegi, kes tuleb ja mulle räägib ja nö minu silmad avab. Eks need inimesed teavad ise, kes mind sopaga pritsinud on, mulle see korda ei lähe, lihtsalt minu jaoks jälle üks tuttav vähem.

4) Mida oled Sina tähele pannud maiustuste (kaasa arvatud krõpsud) osas, et mida müüdakse nii meil Eestis kui USAs? Ning mida nt on ainult meil Eestis ja neil pole?

Krõpsude kohta oskan kiirelt vastata, et on olemas mõlemas riigis Pringles. Lays on ka, aga Laysi maitsed USAs ei ole need, mis Eestis. Maiustused on mõlemas riigis nt Snickers, Twix. Kummikommid, Haribod näiteks.
Ainult Eestis on näiteks kohuke, millest USA elanikud midagi ei tea. Ja normaalsed kommid ja šokolaadid. Haha. Sellele küsimusele võikski vastama jääda, neid asju on ikka palju.

5) Kas sa oled enda arvates ülbe inimene?

Ülbe mitte, aga enesekindel ja hoian oma lähedasi. Kipub olema, et Sa kas oled mu sõber või mu vaenlane.

6) Kirjutasid, et lähed veel ühte kooli. Kas aupairid peavadki nii palju koolis käima?

Au-pairidel on koolitundide (punktide) hulk kindlaks määratud, ise valid, kuidas käid. Osa tüdrukuid käib nädalavahetuse kursusi tegemas, mina otsustasin oma tunnid aasta peale ära jagada. 

7) Kas sa ei karda, et su hostvanematel on kaamerad kodus?

Ei, ei karda. Ja tean, et ei ole.

8) Kas Ameerikas Domino küpsiseid on?

Ei, neil on Oreod, mis näevad samad välja, aga ei maitse nii magusalt.

9) Kas kavatsed Eestisse tulles Subwaysse minna?

Otseselt plaanis ei ole, aga ilmselt lähen küll. Lubasin, et tellin inglise keeles ja siis ütlen eesti keeles aitäh ja nägemist.

10) Kas kohukesed pahaks ei lähe selle 6 päevaga, mis Sinuni jõuavad?

Praegu lähevad. Talvel ei läinud, sest väljas oli külm. Üldiselt mu ema suutis leida nii pika säilivusajaga neid, et tavaliselt kui kätte sain, polnud kuupäev veel läbi saanudki. Aga jah, nagu ilmad soojaks läksid, siis nad lihtsalt paisusid hästi suureks ja kohupiim läks pahaks.

11) Sa pole kirjutanud ammu ei Robist, Keithist, Matthewist ega Hamedist. Mis värk siis lõppude lõpuks oli?

Robiga oli meil väga vahva koos, aga hetkest, mil ta sai endale tüdruksõbra, pidime vähem suhtlema, sest ta tüdruk oli/on väga armukade kuni ühel hetkel kustutas see tüdruk mu numbri Robi telefonist ära ja meie suhtlus katkeski.
Keithil on olnud terve aeg oma tüdruk, kellega nad ka koos elavad, ja temaga meil ühel hetkel lihtsalt suhtlus jahtus, paar korda nägime hiljem ka, aga üldiselt meie teed viisid lahku.
Matthew oli mul nii-öelda klubisõber, kellega me siis mõnel korral väljaspool klubi ka kokku saime, aga kuna ta kohutavalt egoistlik inimene ja mina olen egoistlik inimene, siis me ei sobi kuidagi omavahel suhtlema, me tülitsesime reaalselt kogu aeg. Ja nüüd tal on mingi kuri tüdruk ka, kes mind vihkava pilguga alati vaatab, haha.
Hamed on mu rahvusvaheline sõber, kellega me käisime päris tihti väljas, aga tal oli pidevalt soov vesipiibubaari minna ja mulle vesipiip ei meeldi ja see suht kaugel ka mu kodust, seega ma hakkasin ta kutseid vältima. Me suhtleme siiamaani, aga ta läks kaheks kuuks oma kodumaale, nii, et pole temast tükk aega miskit kuulnud.

Sai vast kokkuvõetud see osa.

12) Kas Ameerikas on puuviljad teistest riikidest sisse imporditud?

Nii palju, kui enda ümber praegu puuvilju näen, on kõik Californiast, seega USA enda kraam.

13) Kellele hoidsid pöialt Eurovisioonil?

Finaalis Ukrainale ja Ungarile.

14) Sa oled tihti sünnipäevadel blogisse pilte pannud, ühe noormehe sünnipäeval oli sul suudluspilt. Ometigi ütlesid, et keegi ei ole sind Eestis ootamas ega keegi ei jäänud maha?

Ma ei ole kordagi öelnud, et keegi ei ole praegu ootamas, ma ütlesin, et kedagi ei jäänud ootama.

15) Kui kaua sul load enne USAsse minekut olnud olid ja kui palju sõidukogemust?

Sain load 2010 mais, auto sain 2010 juunis, sellest ajast saadik olen sõitnud põhimõtteliselt iga päev. USAs tegin load vist jaanuaris. Ma ei mäletagi.

16) Kui vaatad oma ajale tagasi selle perega, siis kas tegelikult oli halbu hetki palju, millest sa blogis rääkida ei tahtnud?

Ei, ei olnud. Meil oli väga harmooniline aeg koos.

17) Milline Su uus pere on?

Mul ei ole uut peret.

18) Kas teed perele lahkumiskingituse ka?

Seda asja peab veel vaatama/mõtlema.

19) Kui mujale kolid, siis ei saagi Zuriga aega veeta nagu teil plaanis oli pikendada koos?

Nii on kahjuks jah.

20) Tuled Eestisse samal päeval, kui USA pere juurest lahkud. Mis Sa arvad, kas oled pigem kurb, et lahkud või õnnelik, et Eesti inimesi näed?

Kuni lendan üle USA, kindlasti kurb. Kui Euroopa poole peale jõuan, olen kindlasti super super excited oma lähedaste nägemise üle. 

neljapäev, 30. mai 2013

Pakkimine, süda paha ja põlesin ära

Esmaspäeva õhtul võtsin ennast siiski kokku ja hakkasin pakkima, nüüd on terve toa sahtlid-kapid tühjaks tehtud, mõned asjad on veel väljas ning enam-vähem kõik pakitud. Muidugi see on ennatlik, et kõik nii lihtsalt läheb, ma tean, et teisipäeva hommikul ma sõidan veel kiire otsa Zuri juurde, sest asju on liiga palju. Haha.

Teisipäeva hommikul magasin nõks aega ning siis otsustasin asjalikuks hakata. Käisin pangas oma kontot sulgemas ning poes ja võtsin siis suuna Kings Islandile, sest Adam ütles, et teisipäeval on see tühi ja seal pole ühtegi järjekorda. Kõik teised pidid töötama, seega läksin esialgu üksi ja teadsin, et Zuri liitub, kui töö lõpetab.

Niisiis läksin, rõõmus tuju, rõõmus nägu peas. Mõtlesin, et hakkan vaikselt kõiki atraktsioone läbi käima, et kõik proovitud saaks. Käisin esimeses kolmes ära, süda jumala paha, otsisin endale selle lõbustuspargi kaardi ja nägin, et ekstreemsusskaalal 1-5, olid kõik need kolm muidugi number 5. Selge sott. Läksin siis ostsin endale jäätise ja suveniiri joogipudeli, millega refill oli tasuta ning istusin pargis maha, üritasin oma olekut normaalseks saada.


Edasi siis läksin vaikselt jalutama, et otsin mingi asja, mis pole nii õudne. Vaatasin, et oh, laste karussell, läksin järjekorda, läksin peale ja huhhhh.. Ma mõtlesin, et oksendan seal samas. Laste karussell, jess! Tulin maha, mõtlesin, et issand jumal, ma suren kohe ära. Käisin siis mingeid kaisukaru püüdmise mänge mängimas ja otsisin pilguga mingit vaikset rongikest, kus istuda saaks. Leidsingi ühe, inimesed ei kisanud, käed üleval ei olnud, rong sõitis aeglaselt. Läksin järjekorda. Jõudsin juba rongi kõrvale, kui nägin atraktsiooni nime ja seda oma kaardilt üle kontrollides avastasin ahastusega, et tegemist on number 5 rongiga. APPII!!! No enam ei olnud midagi teha, põgeneda ka ei saanud. Ma peaaegu nutsin selle ajal, selline tunne oli, et kui pea üle ääre panen, tuleb kohe kõik välja ka. HAHA.

Kui selle sõidu tehtud sain, vandusin, et enam ma ei lähe mitte kuskile enne, kui ma pole nime näinud ja üle kontrollinud, et tegemist on nr 1 või 2 asjaga. Käisin nende põrkeautodega sõitmas, oli tore, siis läksin Snoopy Landi, mis on laste osakond lõbustuspargis. Käisin mingis "päästa end Charlie käest, enne kui hilja" kohas paadiga sõitmas, sain natuke märjaks ning siis otsustasin, et lähen "White Canyonisse." Küsisin veel Egerti käest, kas kõlab ohutult, tema ütles, et ei, aga ma olin ikka kange. Nii palju, kui ma nägin, oli paat, inimesed sees, paadike sõitis vee peal. Kui lähemale jõudsin, olid millegi pärast kõik inimesed märjad. No nii märjad nagu oleks riietega ujumas käinud. Mõtlesin, et ei mina küll märjaks ei saa. HAHA, lõppes see muidugi sellega, et ma tilkusin nagu just vannist tulnu ning helistasin Zurile, et nüüd on jama käes, ma olen läbimärg.

Läksin autosse, kus mul oli rätik ja kuivasin veidi. Ise veel naersin omaette, et tahtsin ju veeparki minna, aga ei viitsinud, nüüd sain oma veepargi. Zurit ei pidanud kaua ootama, varsti oli ta kohal ja läksime siis rõõmsalt parki tagasi. Kuna eelmine kord jäi meil ühel atraktsioonil käimata, sest see läks enne meid katki, siis seekord seadsime sammud kohe sinna. No muidugi kaardi unustasin autosse ja nii jäigi mul enne teadmata, et tegemist on number 5 astme asjaga. No kena. Pärast seda oli minu päev lõbustuspargis läbi ka, see keeras ikka kogu sisikonna täiesti sassi. Haha. Et keegi valesti aru ei saaks, siis mul oli sitaks lõbus, lihtsalt paha oli kogu aeg.

Esimene video on esimene nr 5 atraktsioon:

Teine video on lihtsalt mingi atraktsioon, kuhu ma ei läinud, sest Zuri ütles, et seal saab märjaks ja märjaks ma ju ometi saada ei tahtnud. 

Kolmas video on siis sellest viimasest, nr 5 atraktsioonist, kus esimene kord käimata jäi ja nüüd ära käisime.

Pärast südame pahaks ajamist läksime Buffalo Wingsi sööma, mul oli jubedalt isu, aga see magus BBQ kaste ajas mind veel rohkem öökima, seega võtsin koju kaasa. Ahjaa, me tegime Zuriga endale sõbrapaelad, meie nimedega.
Yin-yang, must ja valge, Gerli ja Zuri - alati koos
Õhtusöök söödud, läksime kumbki oma teed ning mina vajusin ka üllatavalt kiiresti magama. Mu pea tahtis otsast lennata ning mul oli siuke tunne, et nüüd lõpuks hakkan ka sisikonda välja laskma. Sain kaks tundi magada ja nii oligi, vannituba oli pool ööd minu magamistuba. Haha.

Hommikul ärkasin alles pool kaksteist, enesetunne oli superhea ja tuju ka. Vot kui tore. Sain hommikul ka kauaoodatud läpaka kätte ning siis skaipisime veel Triinuga ligi tunnikese ja siis panin ma riidesse ja panin kodust plehku. Ja, mul oli jälle vaba päev. Käisin Meijeris omale päiksekreemi ostmas ning puuvilju ja suundusin siis Zuri juurde, basseini. Parim moodus veeta oma vaba päev - süües puuvilju, lesides päikse käes ning ujudes. Halvim, millega see päev lõppeda saab, on päikesepõletus, hihihihii, teil pole aimu ka, mis värvi ma praegu olen. Hihihi.

Tegelikult on kõik parimas korras, tuju on nii hea ja elu on nii lill ja nädala pärast samal ajal magan ma juba omas voodis, omas kodus. 

teisipäev, 28. mai 2013

Suvisuvisuvi

Oehh, kuidas ma naudin mai lõpus ütlemist, et suvi on minu juures. Minu "magan-järgmised-24-tundi" lõppes täna hommikul pool kümme. Lebotasin voodis ja rääkisin inimestega juttu kuni vist üheni välja. No mitte midagi ei jaksanud teha. Vaatasin aknast välja vaadates küll, et tundub soe olevat, aga ega üle ei tsekanud ja läksin rõõmsalt teksapükstega välja. Ma kahetsesin oma otsust pärast kolmandat sekundit õues, aga otsustasin ikkagi poes ära käia.

Täna on USAs Memorial Day, üks igavesti ajalooline ja kurb päev ja nii edasi, aga minusugustele on see lihtsalt nädalavahetuse pikendus, sest tänane päev oli ju vaba. See omakorda tähendas, et poes oli "Black Friday vol2." Ebareaalne kui palju rahvast. Ma lõpuks olin juba nii närvis, et see, mida ma ostma läksin, jäi ikka ostmata. Haha. Aga sain miskit muud, endale. Mis sest, et maksmine 15 minutit aega võttis, ikka olin õnnelik.

Kuna ma ilma tõttu juba kergelt suremas olin, mõtlesin Subwayst süüa võtta ja basseini minna, aga no Subways oli järjekord kaks kilomeetrit, seega jäi võtmata. Sõitsin siis basseini, kus kohtusin Zuri perega või noh, osaga neist. Ben ja Julia olid lastest ja siis Zuri hostisa ka. Vesi oli SUPERkülm, võinoh kui aus olla, siis nagu meie merevesi ikka suvel. Haha. Mingi hetk Zuri pere läks ära, meie sulistasime veel seal ning võtsime päikest, sest super palav ju oli. Ahh, armastan seda ilma, no nii mõnus. Oleks veel enda basseinivõti ka, oleks superluks, aga no üks neiu kaotas selle ju ära... Dah. Mitte mina, igaks juhuks mainin.

Kuna Zuri ütles, et tal pole vaja päevitada, siis ma üksi lesisin seal, haha


Kuna ujumine kõhu tühjaks tegi, läksime Zuri kodu kõrval olevasse Subwaysse, sõime veidi ning siis läks Zuri koju ja mina tulin ka koju. Meil polnud internetti kodus, seega ma vaatasin ära filmi "Perfect Getaway," ulme õudukas, aga ma kunagi telekast vaatasin seda ja lõpp jäi nägemata, ei saanudki teada, kes mõrtsukas oli, seega vaatasin nüüd uuesti. Valges polnudki nii õudne, haha.

Pärast filmi polnud ikka netti, mõtlesin, et hakkan asju pakkima, nädal veel jäänud ju siin majas, aga no lõppes see sellega, et ma panin endale pidžaama selga ja mõtlesin, et aega on.. Ikka veel on.