pühapäev, 5. august 2012

Lahkumispidu

Eile õhtul toimus siis minu lahkumispidu, kuhu tulid need kõigekõigemad mu elus ning mõni oli ka teatud põhjustel puudu, kuid tänaseks kõigiga ka kenasti hüvasti jäetud.

Lisaks meeletule funile, oli ka ohtralt pisaraid, kuid ma olen nii rahul - just sellist ärasaatmist ma tahtsingi. Homme lähen lennujaama rahuliku südamega üksinda.


Ae - Gerli - Kelly

Kill-koll ja edu mulle teele

Minu kõige kõigemad.

Tikuga ka viimane musupilt

My girls

My girls 2

Tüübid sinises ja rummikoks


Gerli ja Geelika tellisid öösel pizzat, meie plaan :D

Aitäh teile: Kelly, Geelika, Ae, Kariina, Kristo, Egert, Andre, Silver, Kaspar, Allar, Mihhail - et te tulite mu peole ja tegite selle õhtu heaks. Täna hommikul viisin Silveri, Geelika ja Kaspari bussile ning algas hüvastijättude rodu. Hiljem viisin koju Kristo. Täna sain veel hüvasti jätta ka Kaioga, kellel käisin sõjaväes külas ja saime kohe terve tunni kahekesi rääkida, vahelduse mõttes täitsa hea. Hiljem oli mul õhtusöök vanaema-vanaisa juures, kuhu ka tädi Elve oli tulnud ja jätsin ka seal hüvasti. Pärast saatsin Allari bussile ja sai temaga lehva, lehva tehtud ning kõige tipuks käisin Hiiul, kus kohtusin Henry, Kati ja Liis-Maryga ning sain soojad soovid ka sealtpoolt kätte. Kui koju sõitsin, tundsin, kuidas mu pea nendest hüvastijättudest ja pisaratest lausa valutab. Koduhoovist leidsin veel Kairi ja Riho, kes tulid ka hüvasti jätma.

Viimane õhtu kodus, kell läheb kohutavalt kiiresti ning mu asjad on endiselt kõik pilla-palla. Loodan südamest, et ma midagi maha ei jäta.

reede, 3. august 2012

Ettevalmistused


Jaa, mu tuba on päris kenasti sassis, nagu aru saada on. Korralik segasummasuvila.

3 päeva minekuni ja tuleb tunnistada, et ma olen väga edukas - suur kohver kaalus hommikul ainult 15kg, veel mahub. Nüüd muidugi pakkisin hunniku maiustusi ja kinke juurde, nüüd läheb keeruliseks.

Täna käisin Egertiga (mu vend) neli tundi shoppamas ja vajalikke asju ostmas.. Kui kell üheksa koju jõudsin, oli kergelt öeldes kopp ees. Tükk aega ei taha Tallinna poode näha. Õnneks ei pea ka. :D

Pere on mul Miamis puhkamas, nendega ka pole suhelnud terve nädala peaaegu, lähen nagu ihuüksinda sinna. Mingi kirja sain täna programmilt, kuidas ma ei tohiks unustada mingit paberit, aga ma ei saanud aru, mis paber see on või kust ma selle saan, seega ilmselt ma siis unustan selle. Keeruline.

PS! Nagu näete, tuju on pisut rõõmsam. :)

neljapäev, 2. august 2012

Nutused hüvastijätud

Mõtlesin pikalt, kas peaksin või ei peaks oma emotsioonidest kirjutama. Otsustasin, et peaksin. Muidu jääbki kõigile mulje, et kogu asi on minu jaoks lust ja lillepidu ning lahkun siit emotsioonideta.

Nädalavahetusel käisin viimast korda maal. Laupäeva õhtul ootas ees hüvastijätt vanaemaga. Tema poolt tehtud kallistus oli tugevam ja soojem kui eales varem, pikkusest rääkimata. Ma peaaegu et tundsin tema südant enda oma vastas tuksumas. Vana hea nipp - pilk taevasse - hoidis ära esimesed pisarad, kuid südamesse tuli kurb tunne nagu nii.

Pühapäeva hommikul sain viimased kallistused oma tädidelt. Sain siirad naeratused ja optimistlikult öeldud lause: "Varsti näeme." Jah, just nii ma olengi üritanud kõigiga öelda ja mõelda. See varsti on kiiremini kui arugi saan. Terve kodutee mõtlesin nendele nägudele, kallistustele, sõnadele. Iialgi varem pole nii detailselt üritanud kedagi meelde jätta.

Teisipäeval käisin viimast korda korvpalli vaatamas. Kui vähe ma keskendusin mängule, kui palju ma vaatasin neid inimesi, fänne, kellega nii vahva aasta on mööda saadetud ja kellest nii mõnigi on väga lähedaseks sõbraks saanud.

Kuid hoolimata nendest kõikidest hüvastijättudest, viimastest kohtumistest, ei tundnud ma täna hommikuni ikkagi seda siirast kurbusetunnet. Päev otsa olin kuidagi imelik, mõtlesin imelikele asjadele, õhtul koju saabudes pakkisin kohvreid, kuulasin oma lemmiklugusid ja teadvustasin endale, et ega enam ei olegi aega jäänud.

Õhtupoolikul käisin viimast korda Audenteses zumbas, kus meil on väga sõbralik seltskond kokku saanud, terve juuli oli Marek (treener) puhkusel ning tänane trenn oli minu üks ja ainus võimalus veel enne minekut tantsida. Enne trenni pidas Marek väikse kõne, kuidas tänane pidu on pühendusega mulle ja kui on kallistuse koht, tuleb mind kallistada. Osavalt peidetud märjad silmad ning meeletu fiilinguga trenn. Teatud laulu ajal saadud kallistused, Mareku eriliselt soe hüvastijätt ning jah.. Nüüd ma hakkasin aru saama, et ma lähengi ära kõikide nende inimeste juurest.

Muidugi oli õhtu nael viimane õhtusöök Kelly ja Triinuga. Triinu läheb homme reisile ja meie jaoks oli see ametlikult viimane hüvastijätt. Neiud tegid mulle hunniku kingitusi, kuid üks nendest asjadest oli lihtsalt nii eriline, et ükskõik, mis hetkel ma seda vaatan, on pisarad tulema kiiremad kui kosmoserakett sekundis lendab. Lõpuks saatsin veel Triinu ära kuni talle järgi tuldi ja sel hetkel, kui ta mind nii-nii kõvasti kallistas.. Ma isegi ei oska siinkohal õigeid sõnu öelda. Ma pöörasin selja ega üritanudki enam pisaraid varjata. Nüüd, kui olin hüvasti jätnud niivõrd olulise inimesega minu elus, jõudis reaalsus haamrilöögiga kohale.
Kellyga. 

Kingituse üleandmine - esimesed reaktsioonid

Mu kõige kallimad - Kelly ja Triinu.

Jah, nüüd olen ma kurb. Ma ei tea, kas mu egoism surus enne need tunded alla, aga enne ei kartnud ma üldsegi, et see kõik nii kurvaks teeb. Viimased 4 päeva.. pisaratest vist ilmselt puudust ei tule.


teisipäev, 31. juuli 2012

Juba jah

Täna on viimane juulikuu päev. Algab august, algab uus nädal ja läinud ma olengi.

Minu õnneks ja igasuguste lennuhirmude peletamiseks, sain kätte ka oma lennuajad-vahemaandumise ja muu vajaliku info. Olles eelnevalt lugenud-uurinud võimalusi, kuidas Tallinnast New Yorki saab, hoidsin pöidlad pihus, et läbi Helsingi lendaksin. Jeei, nii läkski!

Niisiis, esmaspäeval väljub 12.35 lend Tallinnast Helsingisse. 13.10 olen kohal ning 14.10 stardin New Yorki poole. Veidi rändamist ajas tagasi ning kohaliku aja järgi 15.50 olen kohal. Eestis on siis kell 22.50. Tuleb mõnus päev!

Kuna nüüd ongi käima läinud minu viimane nädal Eestis, on aega imevähe ja asju, mida teha, megapalju. Veel viimased kohtumised sõpradega, kingituste üleandmised, mälestuste jagamised ning muidugi minu lahkumispidu, mida ma väga ootan.

Vaikselt hakkan nüüd tundma seda reaalsust, et ma lähengi. Veel siiani oli see minu jaoks üpris tühi tunne ja ega aru miskit ei saanud, aga nüüd, kui mu unenägudesse on ilmunud kohvri pakkimised, lennujaama minemised ja lendamised, hakkab reaalsustaju tulema. See õige tunne ilmselt tuleb endiselt alles siis, kui istun üksinda lennujaamas ja kedagi pole minuga kaasas, kuid praegu sellest väikesest värinast piisab. Vähemalt ma sätin oma elu nii, et iga päev asetan kohvrisse ühe uue asja.

Sellega seoses, mu kohvris on nüüd VIIS PAARI kindaid! Käpikuid. Ma olen fänn. Mu hostema arvas, et see on mul väga armas hobi ja tema meelest on päris okei viie paari kinnastega tulla. Saaks veel aru, et lähen Gröönimaale..

Lohutuseks mu emale, kes juba vaikselt üritas märku anda, et mul on neid seal kohvris liiga palju, otsustasin kaasa võtta ühe paari. No äärmisel juhul kaks, kui üks paar märjaks saab. Tuleb tunnistada, et terve aasta varu kohvrisse pakkida on tunduvalt raskem, kui ma arvasin. Samal ajal üritan järgida Liisi lauset, kes ütles, et palju asju pole mõtet kaasa võtta, kuna seal on kõik odav ja kõike on palju, tagasi peab ju ka tulema...

Kingitustega olen enam-vähem ühele poole saanud, mul on Lotte multikas tüdrukutele, Jussi mingi värvimise-lugemise raamat Stefanole, Vana Tallinn vanematele ning kilud ja maiustused on ostmata. Ema küpsetab värske leiva ka kaasa. Muidugi pean ma veel viima kingitusi Liisile, kommi ja maiustusi ning leiva. Ema juba tegi märkuse, et kohvrikaalu ma küll ei mahu. Tasa, tasa - mul on kõik kontrolli all!

6 viimast päeva Eestis!

kolmapäev, 25. juuli 2012

Lipumaania

Pa-pah-pa-pah. Uskumatu tempo peal ikka päevadel, lups-lups kõik muudkui möödas.

Kell kukkus ja mul on jäänud minekuni 12 päeva. (Kui päevi lugema hakkasin, oli neid 114). Rääkisime mu hostemaga minu saabumisest, et nad tulevad mulle hotelli järgi, me käime koduteel kuskil söömas ja sõidame koju ning ilmselt see kõik võtab aega 2,5-3 tundi. Kõlab hästi. Mõnes mõttes ma ootan meeletult seda hetke, mil neid näen, mõnes mõttes ma jälle mõtlen hirmuga sellele ajale, kui mu kõrval pole ühtegi lähedast.

Viimased päevad olen tegelenud mitme asjaga - esiteks, oma lahkumispeo organiseerimisega. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, otsustasin selle siiski jätta vaiksemaks istumiseks sõpradega, kes on koorekiht mu elus. Ja kuupäev ning asukoht jääb samuti see-tõttu saladuseks, et sinna kontvõõraid sisse ei vajuks. Sellega seoses tegime Egertiga (mu noorem vend, kes polegi enam nii noor) Tallinnale päris hea tiiru peale, et Ameerika lippu leida ning sellega seoses tuli mul leida kostüüm oma peoks, sest teemaks on Ameerika. Nüüd on pöidlad ristis, et see õigeks ajaks minuni jõuaks.

Lisaks, tegelesin ma oma videoga, mille tegin sõpradele, perele, sugulastele mälestuseks. Täna sai see lõpuks viimase lihvi ja on nüüd valmis. Ei jõua ära oodata, millal teistele ette saan kanda, enda silma tõmbab märjaks küll.

Asjade pakkimine ei õnnestu endiselt, ei tule seda soont sisse, et tavai, nüüd panen kokku. Jope, jooksutossud, kindad on olemas. Saan vist hakkama.
Tähtsaim - lipp - on kaasas !

Tuba upub lippudesse :D

laupäev, 21. juuli 2012

Veidi veel

Täna suutsin lõpuks oma suurest infoküllastusest leida üles andmed hotelli kohta, kus esialgu kolm ööd peatun.

Tegemist on siis Stamfordi linnas, Connecticuti osariigis asuva hotelliga "Sheraton Stamford Hotel." Ma arvan, et pärast pilte pole sõnu enam vaja..





Ma ütleks, et paradiis. Nii ilus ja bassein ja jõusaal. Ujumisriided pakkisin juba käsipagasisse ära, sinna tuleb kindlasti minna.

Täna siis, 16 päeva enne minekut, alustasin oma toa koristamist üritades seda viia staatusesse, kuhu see aastaks jääb. Ehk kõik asjad on hunnikutes: ameerikasse, koju, ära kuskile. Läheb edukalt. Lõppu veel humoorikas pilt mu superkiisust, kes arvas, et tema võiks ka kaasa tulla (ja mainimata ei saa jätta seda ühte riideeset, mis kohvris juba olemas on).


reede, 20. juuli 2012

Uus sõber

Mõtlesin, et katsetan siis lühikeste postituste tegemise ka ära.

Eile võttis minuga ühendust neiu tšehhist, kellest mu pere mulle rääkis, kes läheb ka au-pairiks Staten Islandile ja elab mu pere ligidal. Meie pered juba tutvusid omavahel. Igal juhul siis tutvusime veidi ja rääkisime juttu ja ma küsisin, kas ta on Eestis käinud, ütles, et ei ole. Mõtles, et paneb mulle vastu ära ja küsis, kas ma Tšehhis olen käinud. Jouu, ma olen seal miljon korda käinud. Sai ära. Hahaa, okei, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Tegemist siis 19-aastase (misiganes-ta-päris-nimi-oli) Mischaga. Lõpetas just keskkooli. Arutasime lapsehoidjate palkasid siin ja seal. Tuleb tunnistada, et enam ma ei imesta, miks seal nii odav shopata oli. Nad saavadki pea poole vähem palka kui meie. Ja tema jaoks on USAs taskurahaks antav raha ulmeline summa. Mitte, et mina kurdaks selle üle, aga tema jaoks on see peaaegu miljonite teenimine. Uskumatu, ja meie kodumaad on ometigi nii lähedal ja samas nii kaugel..

esmaspäev, 16. juuli 2012

Aeg, kuhu kaod?

Täna hommikul ärkasin reipamalt kui tavaliselt ja mõtlesin - appi, ainult kolm nädalat veel! Külmavärinad käivad üle keha, kui selle peale mõtlen.

Nädalavahetusel oli meil perega väike reis Lätti, nii-öelda meie viimane perereis enne minu lahkumist. Kuna käisime autoga ja sõidu peale kulus nii minnes kui ka tulles umbes 4,5 tundi, oli see piisavalt pikk aeg igasugustele asjadele mõtlemiseks. Ma olengi selline sõitudel mõtleja, muusika on kõrvas ja mõte liigub.

Mõtlesin ma siis sellele, kellega mul oleks veel vaja enne minekut kokku saada ja suhelda, mida mul oleks vaja veel teha ning mis ma kaasa pean võtma ja mis veel ostmata on. Uskumatu, kui paljud asjad ma ära olen unustanud. Kui nendeta eestist lahkun, siis ilmselt pean poole tee peal tagasi tulema.

Tänaseks hommikuks oli mu postkasti potsatanud ka õige mitu kirja Sean Baldwinilt, kes on minu tugiisik USAs ja kes korraldab cluster meetinguid. Need kujutavad endast siis ühes kohas elavate tüdrukute kokkutulekuid koos tugiisikuga, räägitakse muredest-rõõmudest ja tehakse igasugu vahvaid asju. Meetingud toimuvad enam-vähem kord kuus, minu grupis toimub neid nüüd järgemööda lausa 3 tükki.

Minu jaoks oli meeletult põnev lõpuks teada saada, kas olen ainus Eesti tüdruk kompotis või ei ole. Tuleb välja, et olen. Ja isegi oma kandist ainuke. Eelmisel nädalal lahkus New Yorkist Läti neiu, muidu oleks ühe kandi omasid vähemalt kaks olnud. Igal juhul on minu grupis siis neiud Slovakkiast, Brasiiliast, Poolast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Portugalist, Tšehhist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Üks neiu saabus eelmisel nädalal, järgmisena saabun mina ja sellest järgmisel nädalal veel kaks tüdrukut. Niisiis, päris kontvõõrana ma teiste sekka ei satu.

Kohtumine ongi grupil sellel kolmapäeval, et tervitada uut tüdrukut, uus kohtumine on augusti alguses, minu tervitamiseks. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna jõuan, sest see peaks esiteks olema vahetult pärast mu saabumist ja teiseks on see kuskil kaugemal, ma ju ei oska sinna minnagi. Oh rõõmu! Igal juhul on siis veel augusti lõpus kolmas kohtumine kahe uue tüdruku tervituseks ja see toimub Staten Islandil, sinna ma siis ilmselt jõuan. Tundub põnev.

Jah, põnevust tuleb nüüd kohe kuhjaga. Kas ainult mulle tundub või aeg liigubki kiiremini kui muidu?

neljapäev, 12. juuli 2012

Lennujaamad

Vahelduseks igavuse peletamiseks võrdlen ma igasugu asju. Näiteks võrdlesin täna New Yorki ja Tallinna lennujaamasid.

Tallinna lennujaam teenindas 2011.aastal 1 913 172 reisjat.
New Yorki lennujaam (J.F.Kennedy nimeline) 47 683 529 reisijat.

Tallinna lennujaamas saab passikontrollist lennuväravani (ka kõige kaugemani) kõndida, New Yorkis läheb selleks vaja metrood. Suht lahe mu meelest.

Lisan ka võrdlevad pildid.

Tallinna lennujaam

New Yorki lennujaam