laupäev, 21. aprill 2012

Teeme listi

Vahepeal pole midagi uut juhtunud, edasi ongi jäänud vaid oodata. Järgmisel nädalal peaks minuni jõudma programmi poolt saadetud pakk vajalike paberite ja infoga ning see-järel tuleb sammud seada USA saatkonda viisa tegemiseks.

Mida uut? Pärast pere leidmist võeti minuga mitmel korral ühendust Londonist ja siis võttis minuga ühendust minu cluster (ehk siis ameerika piirkonna abiinimene vist), onuke, kes väikse pildi järgi tundus pisut vanem olevat ning googeldades selgus, et tegemist endise politseiametnikuga.

Giovanna (mu pere ema), saatis mulle linke erinevatest koolidest, mis lähedal on ning otsis isegi ajakirjanduslikud kursused välja, ütles hellitavalt, et "Meie tulevasele ajakirjanikule" kuluvad need ära. Minu meelest ääretult armas temast. Kuigi ma ise mõtlesin, et lähen õpin mingit keelt ja ema arvas, et eriti lahe oleks ju Itaalia keelt õppida, sest Giovanna saaks mind aidata, siis hoolimata idee kiitmisest arvas Giovanna, et ajakirjandus oleks mulle põnevam.

Viimastel päevadel olen tihedamalt suhelnud Liisiga (neiu, kes selle programmiga hetkel kolmandat kuud USAs), saanud väärt nippe ja hakanud koostama must-have listi, mis on vaja kaasa võtta. Niisiis, toetudes Liisi soovitustele ja näidetele, on esimene list järgmine:

1) pistikud - sest ameerika pistikud on HOOPIS teistsugused, kui meil siin Euroopas
2) šokolaad - sest ameerika maiustused ei pidanud kuskile kõlbama
3) kohupiim - sest Liisil on isu (haahaha), Liisil on keedukartuli isu ka..
4) leib - sest isetehtud leib on parim ja emps on kindlasti väga armas ja küpsetab mu perele kingituseks
5) kilu - sest see on ameerikas defitsiitkaup

Üleüldse pean tunnistama, et kuidagi palju julgem on minna, kui tean, et keegi on kohapeal. Mis sest, et ta minust mitme tunni kaugusel on, sellegi poolest on ta olemas ja juba asjas sees ehk siis ma saan kogu aeg nõu küsida, fakte uurida ja niisama muljeid vahetada. Tänu programmile on mul üks väga tore sõbranna juures.

Uurisin järgi ka spordivõimalused oma kodukohas, sest kuulen hirmuga, kuidas kõik hoogsalt juurde võtavad ja trennis käimine on mul ka siin ja praegu suhteliselt veres. Kui esimene hind, millest kuulsin, oli 50 dollarit/kuu, siis teine hind juba 27 dollarit ja täna ütles Giovanna, et nende kodu lähedal on 10 dollarit/kuu. Eks ilmselt kvaliteet ka kannatab, aga vaatan üle. Lisaks mainis Giovanna, et kodu ligidal on ka järvega park, mis on jooksmiseks ideaalne. Nagu filmis, väga lahe.

Kuna minu käest on mitmel korral küsitud programmi kohta, vastaksin siis kolm küsimust, mis kipuvad juba päris mitmendat korda korduma.

Mis programm, palju maksab?
Tegemist on programmiga, milleks nimeks Au Pair in America (eesti keelne koduleht: http://www.aupairinamerica.pri.ee/). Hetkel on programmitasu 395 eurot, seda siis natuke aega (ma täpselt ei mäleta, mis see limiit oli), tavahind on 580 eurot. Programmitasu sisse jäävad lennupiletid, neid ei pea ise ostma. Esialgu on nelja päevane koolitus New Yorkis, kusjuures hotell+söögid on samuti programmitasu sees. Lisaks tuleb maksta vaid USA saatkonnale viisatasu, mis on umbes 100 eurot.

Mis täita tuleb?
Sellest kõigest lähemalt ja täpsemalt rääkisin esimeses kahes blogis, kuid kokkuvõtvalt ankeet enda kohta, lapsehoidmise kogemused, soovituskirjad (3tk), "dear family"kiri, tervisetõend, politseitõend, koolilõputõend ja juhilubade koopia. Lisaks tuleb panna pilte ja teha endast video. Sellele järgneb vestlus agendiga, seal tuleb täita iseloomutest, seejärel läbida vestlus ning ongi kõik. Kui kõik on korras, muutud peredele nähtavaks, võetakse ühendust, valid pere ja kõik.

Kas on tasustatud töö?
Au-pairid ei saa palka, vaid taskuraha. Pere poolt on majutus ja söögid ning iga nädalaselt makstakse 195 dollarit taskuraha. Selle eest tuleb pere lapsi hoida, maksimum 45 tundi nädalas ja 10 tundi päevas. Lisaks peab olema igas kuus täiesti vaba nädalavahetus (reede õhtust esmaspäeva hommikuni).


Niisiis, jälle väike kokkuvõte jälle tehtud.
107 päeva minekuni.

teisipäev, 17. aprill 2012

Detailid ja lisainfo

Minu viimased päevad on olnud ääretult põnevad. Suhtumine kogu programmi muutub hetkest, mil tead, kuhu lähed, kelle juurde lähed, millal lähed. Oleme suhelnud perega, minuga võeti ühendust programmi Londoni peakontorist ning anti hunnikus igasugu infot mineku, oleku, pere, linna ja kõige muu kohta.

Pere, kelle juurde lähen, elab juba eelnevalt mainitud Staten Islandil, mis kirjade järgi New Yorkist (kesklinnas, Times Square ja muu säärane fancy) 10-30 minuti kaugusel, olenevalt kas minna praami, auto, bussi või rongiga.

Kodutänav. Mulle isiklikult jättis väga ameerikaliku mulje, maja on majas kinni (kohe tuli silme ette seventh heaven sari) ning jõuludel võisteldakse kaunistuste pärast. Pildi lisan ka, siis saate parema ettekujutluse. Mu naabritel on bassein, peab vist nendega kiiresti sõbraks saama. Haha.

Maja. Mitu korrust majas kokku on, ma ei tea, pildi järgi tundub, et kolm + siis minu basement korrus. Giovanna ütles, et seal on rohkelt aknaid ja ma ei pea kartma, et seal pime on ning kuna hetkel käib seal remont, saan tutvustavad pildid hiljem. Minu jaoks on majas terve korrus. Mul on omaette sissepääs, kust pääsen elutuppa, lisaks on mul magamistuba ja vannituba. Seda kõike on pisut rohkem, kui ma oleksin osanud oodata, aga siiski vahva. Keldrikorrusel on ka pesutuba, kus on pesumasin-kuivati-triikimiseks vajalik, seda tuba kasutab pere ka, kuid see pidi minu ülejäänud kompleksist eraldi olema ja nemad minu tubadesse oma jalga tõstma ei pidanud.

Lisaks eelnevalt mainitud elamisele pakub pere mulle oma isikliku auto. Enamikud au-pairid saavad autot kasutada, aga üsna tihti jagatakse seda isa-emaga. Seega, juba mitmes punkt väga hästi. Mul on tunne, et ma olen paradiisi saadetud. 

Täna sain oma au-pairi leheküljele suures hunnikus informatsiooni, mida ma esimese hooga üritasin tervenisti alla neelata, aga uuesti üle lugedes avastasin fakte, mis algselt kahe silma vahele jäid. Niisiis, kliima minu ümber, märtsist oktoobrini on 20-26 kraadi, kuumadel suvedel 26-32 kraadi, talvel jääb temperatuur nulli kraadi ligi. On üsna selge, et talvejopet ma Eestist kaasa ei võta, sellega pole seal küll mitte midagi teha. 

Mineku kuupäev samuti eelmises blogis juba mainitud 6.august, Tallinn-München-New York ja seal siis orientatsioon, mis mind mu aastaks ettevalmistab ning perega kohtun silmast-silma 9.august. Minekuni 111 päeva!

laupäev, 14. aprill 2012

Leidsin!

Tundub, et vingusin viimane kord pere puudumise üle nii kõvasti, et kõrgemad jõud astusid samme tegema. Esmaspäeva õhtul enne magama minekut sain postkasti kirja perekonnalt, kes lisaks oma profiilil olnud esseele (mis oli väga pikk ja detailirohke) kirjutasid mulle veel pika kirja ning kuigi esialgu mõtlesin, et ma ei loe seda õhtul, kuna muidu ilmselt ei saa magada, sai uudishimu minust võitu ja lugesin siiski läbi.

Esimest korda lugesin neutraalselt. Teine kord lugesin elevusega. Kolmas kord ja kõik ülejäänud korrad lihtsalt olen fakte uuesti ja uuesti lugenud. Ma arvan, et ma olen seda kirja umbes sada korda lugenud. Tol ööl magasin vähe ja rahutult, mõtlesin ja kerisin kirja üha uuesti ja uuesti. Hommikul kirjutasin neile vastu, pere kirjutas mulle uuesti ja pärast mitmeid kirjavahetusi ootas meid ees täna Skype vestlus.

Leppisime kokku, et teeme seda minu aja järgi kell 16, neil oli siis kell üheksa hommikul. Vestluse alguses hõikaski Giovanna rõõmuga: "Good morning! Oh sorry, good afternoon!" Kaamera ees olid pere ema ja üks lastest, kes oli tohutult unise näoga ja sassis soenguga. Kuna nende kiri ja essee oli tõeliselt faktirohke, ei olnudki mul esialgu küsimusi, mida küsida. Õnneks olid Giovanna ja Joseph väga jutukad ja tegid nalja ja minu hirm läks kiiresti üle. Kogu vestlus kestis 36 minutit ja esimesest hetkest saadik sain aru, et nad on ääretult toredad inimesed. Lõpetuseks ütlesid nad, et ma järgi mõtleksin, kaaluksin olukorda ja alles siis teataksin oma otsuse.

Kõne lõppedes kaalusin täpselt 2 minutit. See aeg kulus ka Giovannal ja Josephil mulle kirja saatmiseks, et et ma väga meeldin neile, tänasid aja leidmise eest ning mainisid veel üks kord, et ma ei kiirustaks oma otsusega ja arutaksin lähedastega läbi. Saatsin vastu, et ma ei jõua ära oodata, millal nende juurde saabun ja ei näe enam vajadust teisi peresid otsida.

Kuna vahepeal nende ühel lapsel kõrvapõletik oli, jäi meie vestlusesse vahe sisse ning selle aja peale saatis uus pere mulle kirja, kellele ma kahjuks ära pidin ütlema. Seega, match tuli juba teise perega! Väga rahul.

Pere elab New Yorkis ning kuigi ma kogu aeg endale kinnitasin, et ma ei vali asukoha järgi ning ma tegelikult vaatasin kõigil kolmel perel asukohta viimasena, tuleb tunnistada, et see linna nimi oli esimene, mis südame alt õõnsaks võttis. Minu õnneks ei ela nad mingis business rajoonis, vaid linnaosas nimega Staten Island. Peres on kolme aastane poiss Stefano ja minu saabumisel 10-kuused kaksikud Lucia ja Filena. Ema on itaallane (tuttavad teavad, et minu lemmikroad on pärit just sealt), isa on ameeriklane.

Pere vanemad on töötavad mõlemad hariduse alal ja seda oli nendega vesteldes näha, et nad on väga targad ning huumor on selles perekonnas väga olulisel kohal. Nad arutasid omaette, kui palju elanike Eestis ja Tallinnas üleüldse on ja mis naaberriigid meil on, ma naersin ja oleksin neile vastuse hea meelega öelnud, aga Giovanna kinnitas, et nad uurivad järgi ja kui ma tulen, teavad nad kõike.

Hästi palju uurisid nad minu elu ja pere kohta ning nende fakti peale, et neil oli oktoorbis ühel päeval lumi maas ja sel päeval oli linnas paanika, teatasin mina, kui paks ja kui pikalt meil lumi oli, siis Giovanna tundis kaasa. Täna hommikul paistis neil päike ja väljas oli 24 kraadi sooja. Vaatasin aknast välja, sadas paduvihma ja temperatuuri näitas napilt kolm kraadi üle nullipügala.

Pärast vestlust saatsime veel mõned kirjad ja nüüd sai paika ka minu mineku kuupäev, Giovanna pidi veel agentuurile teatama, et sobime ja ma pole päris kursis, kumb meist selle kuupäeva kirja peaks panema, aga eks ma uurin varsti targematelt juhiseid. Eestist lahkumise kuupäevaks 6.august.

Nagu arvata on, ma olen meeletult põnevil. Nüüd võib päevi lugema hakata ja tänasest 114 päeva!

esmaspäev, 9. aprill 2012

Ikka ootan

Kui hakkasin alles erinevate programmide kohta uurima, lugesin läbi tohutul hulgal kõikvõimalikke blogisid. Mitte ainult au-pairide omi, vaid ka vahetusõpilaste ja muidu reisijate kogemusi. Ühine oli neil kõigil sihtkoht: USA.


Üsna tihti märkasin, et vahetusõpilastel oli probleeme vahetuspere leidmisega ja mõni lendas teisele mandrile juba kohale, aga pere ikka ei olnud. Au-pairil sellist varianti küll ei ole, aga siiski on mul tekkinud veidi kurbust hinge, et rohkem ükski pere polegi huvitatud. Muidugi oli just Liis see positiivne kiir, kes ütles, et kohe tuleb nagu nii, et ei võta kaua aega üldse see asi.

Ma nii loodan, et ma ei pea kaua ootama ja et ma ei pea paljudele ära ütlema ning klõps pere äratundmisel juhtub pea. Kuu lõpus on mul sünnipäev, saan 21, ja nagu emale ütlesin: "Isegi USA mõistes täiskasvanuks." Peo korraldamisega on mõtted nii mujale viidud, et pole eriti saanud nukrutseda, aga ikka kui satun blogile peale või näen kuskil pilte, mõtlen, et kus minu pere on..

Eile sain üles laetud ka oma arstipaberid, seega võib öelda, et 8.aprillil andsin veel viimase panuse oma profiili täienduseks ja rohkem mina midagi teha ei saa. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuu aega on põhimõtteliselt möödas sellest kuupäevast, kui oma peas minema hakkasin.. Päris ruttu. Ise ei saa arugi, aeg läheb nii kiiresti, selline tunne, nagu oleksin kandideeri alles eile vajutanud.

Täna tutvusin natukene kaardiga, vaatasin linnade pilte, kohutavalt palju ilusaid pilte tehakse ikka erinevatest Ameerika linnadest. Nädalavahetusel seletasin isale õhinal, kus üks või teine osariik asub. Varsti on osariigid sama peas kui Euroopa.

Pikka juttu täna ei olegi, tahtsin lihtsalt märku anda, et olen veel alles ja pole blogimisest absoluutselt loobunud, aga uudiseid jääb nüüd järjest vähemaks. Tahtsin ka uutele au-pairidele (või nendele, kes ikka veel kõhklevad) öelda, et isegi kui ma veel ei ole kuskile läinud, tunnen, et see kogemus kaalub üles kõik senised saavutused. Lisaks tahtsin öelda, et otsige igal juhul keegi, kes on juba koha peal, sest vaid sealt saab kiiret ja informatiivset infot. Aitäh, Liis, et mu tuhandetele küsimustele oled viitsinud vastata :)

Loodame siis, et järgmine postitus tuleb täis infot ja rõõmu selle kohta, et olen leidnud endale sobiva pere.

esmaspäev, 2. aprill 2012

Aprill juba käes

Kätte on tiksunud aprillikuu ning minu esialgse sihitud kuupäevani on jäänud kolm kuud. Vaikselt juba loen päevi, loodan, et saan kõik korda ja minna ikka sellel kuupäeval, nagu praegu tahaksin.

Eelmise nädala neljapäeval sain agentuurist superuudise, et minu paberid on valmis ja paar tundi hiljem kinnitas ka Ketlin, et talle saadeti kinnitus. Seega, algas aeg, kui käisin iga viie minuti tagant oma profiili vaatamas, kas keegi on minust huvitatud.

Reedel käisin oma perearsti juures, täitsime kahekesi koos ära minu ankeedi. Vähe sellest, et ma lauseid hoolega talle tõlkisin, pidin ise kirjutama ka, sest tema "oma koledate varesejalgadega" tekitab mulle ainult veel rohkem probleeme. Vaktsiinide koha pealt tekkis meil aga küsimus, sest mingeid vaktsiinipabereid mul seal ei olnud ning tema sõnul oleks pidanud see paber mu enda käes olema, pärast keskkooli lõpetamist väidetavalt antakse. Minu käes seda aga ei ole, koolist ma seda ei saanud. Helistasin igale poole, kõikidele tädidele ja sain õnneks lõpuks need kuupäevad ja kinnitused kätte. Hoiatuseks teistele, vaktsiinid, mis koolis tehtud, perearstideni ei jõua ja neid tuleb juba eelnevalt koolist otsima hakata.

Laupäeva hommikul ärkasin erakorraliste asjaolude tõttu kell 7 ja esimene asi, mida nägin, oli kiri, et minust on huvitatud üks pere! Uni kadus silmapilkselt. Lugesin selle kirja läbi, kohe järgnes kirjale pere poolt saadetud kiri. Tegemist oli Bulgaaria-Sri Lanka segaperega, kes 2000.aastal USAsse kolis, neil oli kahe aastane tüdruk ja mõne kuune poiss. Lugesin ja lugesin hoolikalt, inglise keel paistis nii uskumatult lihtne olevat sel hetkel. Kuigi tundsin sel hetkel kohe, et minu jaoks on natuke üle jõu käiv hoolitseda 10-kuuse ja 3-aastase lapse eest korraga, võtsin endale järele mõtlemiseks aega. Pühapäeva hommikul siiski saatsin neile kirja vastu ja keeldusin. Just nimelt väiksema lapse vanuse tõttu. Olen nii väikest last hoidnud, olen kolmeaastast hoidnud ja ma ei kujuta ette, et ma hoiaks neid koos, 9 tundi päevas.

Olen siis tagasi alguses nii-öelda. Meel kurvemaks ei ole muutunud, pigem vastupidi. See pere kirjutas väga ilusti, miks nad minu valisid ja seda oli nii hea lugeda. Jään ootama peatselt saabuvaid kirju teistelt peredelt, olen kindel, et need tulevad.

Täna hommikul vaatasin oma Kelloksi pakki, kuhu peale oli kirjutatud, et säilib kuni 02.02.2013. Täiesti alateadlikult mõtlesin, mis imekrõbuskeid ma sel kuupäeval tegelikult söön. Ja hoolimata meeletust energiast ja optimismist, ei teadvusta ma tegelikult endale siiani, et see saab olema minu elu. Et mina lähen sõpradest ja perest nii kaugele nii kauaks ja et just mina olen see, kelle aasta saab sootuks teistsugune olema. Ei, praegu on maailm mina ja maailm USA, ilmselt jääb nii kuni minekuni. Ma lihtsalt ei suuda endale selgeks teha, et see pole unenägu! :)


pühapäev, 25. märts 2012

Done

Eelmine sissekanne lõppes tõdemusega, et mul olid puudu video, soovituskiri, arstitõend ja kriminaaltunnistus.

Videoga tegelesin teisipäeval, tegin paar kaadrit koos Matildaga (keda hetkel hoian), mõned kaadrid ilusat ilma nautides, mõned helivestlused ja hunnik pilte + muidugi teemakohane New York City laul, mille esitajaks Getter Jaani. Ise jäin jube rahule, arvan, et mu video on meeldejääv ning vast ei teki perekondadel kohe soovi seda kinni panna, igav just ei hakka.

Soovituskirja andis mulle lisaks Evelinile ja Kristile, kelle juures ma ametlikult lapsehoidjana tööl olen olnud, ka Kairi, kelle lapsi olen hoidnud ja keda tunnen läbi oma vanemate ja teiste sugulaste, ühesõnaga, neile kolmele suur suur aitäh! Soovituskirjade kirjutajad helistati läbi neljapäeval, vestlused lõppesid edukalt ning minu agent Ketlin sai kõik vajalikud asjad oma reporti kirja panna. 

Politseist oma süütust tõendava dokumendi sain samuti kätte. Eeldasin, et see peaks läbi ja lõhki valge paber olema, aga eksisin - wow! 2009.aastal saadud Munitsipaalpolitsei trahv oli kenasti kirjas. Natuke halb tunne on, rikkus tõendi ära, aga samas, asi see siis nüüd on..

Seega, endiselt on mul puudu arstitõend ja minu arst oli telefonis surmkindel, et tema ei taha seda täita, tema ei saa millestki aru ja üleüldse, ei-ei-ei. Pidades siis oma agendiga aru, kirjutasin tõendi peale eesti keelsed sõnad, aitan tal oma teksti inglise keelde tõlkida ja vast saab siis kuidagi selle korda. Igal juhul on aeg reede hommikuks kirja pandud ja loodetavasti lõppeb see hästi.

Vahepeal sain tuttavaks Liisiga, kes läbi selle programmi praegu USAs juba on. Mul on selle tutvuse üle väga hea meel, saan rohkem informatsiooni ja kui juhtumisi satume üksteise lähedale, on üks sõber just kui juba kohapeal olemas. Liisi enda blogi leiate siit: http://liisuuuu.blogspot.com/search/label/USA.

Otsisin üles ka kõik paberid, mis vähegi mind puudutavad, informatsiooni lehekesed, teadeande lehed ja mida teha, kui pere helistab. Natukene on värin sees, ootan juba seda, kui mu profiilile ilmub "to be matched," sest siis hakkan ootama telefonikõnesid, mille suunakoodiks +1 ja hunnik numbreid otsas. 

Vaikselt olen hakanud jutu sees kasutama lauseid, a la "Ameerikas on nii," või "Järgmine aasta samal ajal olen..," valmistan end psühholoogiliselt ette, et minu järgmine aasta ei saa kohe üldse selline olema kui 21 eelmist aastat. Üldiselt on meel rõõmus ja tuju hea ja ootan juba väga kohvri pakkimist, mõnikord taban end isegi mõtlemast, mida kaasa võtta, täna ütles Liis, et võtaksin võimalikult vähe asju, sest koha pealne elu on paradiis. Jään ootama. Samuti olen hakanud vaikselt vaatama ja tutvuma USA kaardiga, otsima osariikides plusse ja miinuseid, et kuhu minna.


esmaspäev, 19. märts 2012

Intervjuu ja parandused ankeedis

Tänaseks õhtuks on läinud minek kindlamaks kui varem. Nüüd ilmselt võib lugeda, et 80% on kindel minek. Mis täna muutus?

Pärast mitut päeva ootamist kohtusime minu Eesti agendi Ketlin Jundasega, Olümpia bistroos. Olin 20 minutit varem kohal, nägin enda ees mitut bistrood ja mind valdas segadus. Helistasin Ketlinile, kuid telefon oli kinni. Lõpuks sain ta siiski kätte ning suundusin õigesse kohta, kus naeratav neiu mulle juba lehvitas. Võdin käis südame alt läbi, mõtlesin, et nüüd ja just nüüd.

Esialgu pani Ketlin mind mingisugust iseloomu testi tegema. 260 küsimust, inglise keeles. Esimese hooga võttis pahviks: nalja teed?? Hakkasin siis vaikselt neid täitma. Sisuks fraas, vastuseks true or false. 98% fraasidest sain kenasti aru, 2% läks sellise umbes-sain-aru-võib-olla-ei-saanud-ka süsteemiga. Mõni küsimus ajas eriliselt naerma ja muigama.

Näiteks oli üks küsimus: "Kas Sa tahaksid töötada garaažis?" Õnneks on mul tublid sõbrad, kes garaaži ja autode parandamise suurepäraselt enda peale on võtnud ja nii vastasin sellele fraasile false. Üks fraas jällegi küsis, kas mulle läheb korda, milline välja näen. Esimese hooga panin false. Tagantjärgi hakkasin mõtlema, et pärast mõtleb siis pere, et ma olen mingi jobu, kellele tõesti ei lähe see korda. Panin true. Fraas "Vaesed inimesed on tavaliselt paremad kui rikkad," pani mind aga sügavalt mõtlema. Alguses panin false, siis mõtlesin, et iseenesest kui mu ankeeti satub vaatama rikkas perekond, saavad nad sellest aru, et ma suhtun rikastesse halvasti, kui aga vaatab vaene perekond, ja ma olen vastanud false, solvuvad nad, et minu jaoks on raha oluline. Tõesti keeruline küsimus. Lõpuks panin siiski false ja kinnitasin iseendale, et kõik inimesed on head.

Testi tegemiseks kulus umbes 40 minutit. Niimoodi oli Ketlin ka arvestanud. Testi järgselt vaatasime üle minu profiili, Ketlin andis häid näpunäiteid, kuidas täiendada, mida lisada, mida eemaldada ja talle tegi äärmiselt nalja minu lause "Dear family"kirjas: "Changing dirty diaper was pretty creepy to me, but now it is normal action of day with baby." Nalja pakkus just nimelt lause esimene pool. Mina oma äärmiselt siira olekuga üritasin talle selgeks teha, et just nii oligi, seega arvas ta lõpuks, et see lause on hea ja selle järgi näeme ära, kas perekonnal on ka huumorisoon olemas või mitte.

Positiivne. Edasi rääkisime me veidikene programmist üldiselt ja siis tegime ära intervjuu, mille ajal Ketlin endale märkmeid tegi ja mina jutustama pidin ning selle alusel teeb ta hiljem raporti minu kohta. Päris põnev. Küsimused olid iseenesest lihtsad ning ma pidin kirjeldama oma lapsehoidmise tööd ja kogemusi, oma perekonda ja meie tegemisi, häid külgi endas, asju, mis mulle meeldivad ja mis mu uuele perele võiks ka meeldida. Viimasele punktile ma ei osanud kohe üldse midagi vastata. Lõpuks laususin vaikselt: "Basketball is cool, my new family could think same." Ennast ajab praegu nii naerma.

Kui siis kaks tundi möödas oli ja minu pea korralikult paks otsas oli, rääkisime veel pool tunnikest kogu asjast üldiselt, küsisin oma miljon küsimust üle ning pidin tõdema, et mu emal oli õigus: Eesti load tõepoolest pole USAs mingid tegijad. So, let's do it again! Nüüd ongi siis selline seis, et olenevalt osariigist, on mul mõni aeg kohaneda ja siis tuleb teha uus eksam. Ketlin lohutas, et eksam oli platsi peal, vaja auto ajada left side-right side torbikust, sõita kvartalile tiir peale ja ongi olemas. Seega, lubade pärast ma eriti ei muretse.

Lõpetuseks võin öelda, et jätkuvalt on mul puudu:
1) video, millega ilmselt tegelen homme, oma Hollywoodiliku stsenaariumi täitmisel
2) üks soovituskiri (väike mõte on, kellelt see võtta)
3) arstitõend (millega võin ka esialgu oodata, sest see pole nii oluline)
4) kriminaaltunnistus (sain just teatise, et see on nüüd olemas)

ning väiksed nipet-näpet muutused tuleb teha profiilis. Kuna ma aga täna olen täitsa läbi, tegelen sellega homme.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tänane intervjuu polnud pooltki nii jube kui kartsin ning pigem tekitas just kindlama tunde, et kõik on õige ja et Ketlin on ääretult meeldiv inimene, kes tõesti aitab igas olukorras. Mõne inimesega kohe tekib kiireimini klapp.

Üks, mis kindel, minnes on esimene peatus New York.



neljapäev, 15. märts 2012

Gerli alustab siit

Hei hei!

Et ma tulevikus mäletaksin kõike, kuidas kõik algas ja kuidas ma ennast tundsin ning rasketel hetkedel saaksin tuge sellest positiivsest emotsioonist, mis mul praegu on, arvasin, et peaksin hakkama kohe kirja panema, mis etappe läbin ja nagu eelnevalt mainitud: kui positiivselt ma meelestatud olen.


Kuidas mul üldse selline mõte tuli?
Mõte au-pairiks minna tuli mul juba keskkoolis. Siis oligi missioon pärast keskkooli lõpetamist Saksamaale minna. Vahepeal muutus see riik Iirimaaks. Keskkooli lõpetades oli aga armastus silmas, hinges, südames ja nii jäi plaan tolku. Astusin ülikooli. Aasta pärast vahetasin ülikooli ja eriala. Ja nüüd, Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengi esimese aasta lõpust võtan väikse vaheaasta, et oma unistus täide viia.

Miks USA?
Esiteks mängib kindlasti rolli see põnevus, mis selle riigi ümber on. Samuti see, et leidsin agentuuri, kes erinevalt Eesti agentuuridest võtab tunduvalt vähem raha, suhtumine on siiani olnud tükk maad sõbralikum ning kogu paberimajandus käib internetis. Minusuguse busy-inimese jaoks on see suurepärane!

Esimene mõte konkreetselt selle programmi (Au-Pair in America) ja selle riigi peale käis mul laupäeva hommikul, 10.märtsil. Kuidagi järsku tuli pähe, et võiks ju tegelikult kandideerida. Pühapäeval otsisin selle kuulutuse uuesti üles, vaatasin-mõtlesin ning esmaspäeval, 12.märtsil vajutasin send nuppu. Teisipäeval helistas mulle Ketlin, neiu, kes on minu nii-öelda agent Eestis. Rääkisime natukene, ta palus mul kodulehel pabereid järjest täitma hakata ja lubas uuesti ühendust võtta.

Põnevus oli meeletu. Lõunal, kui Matilda magas (Matilda on laps, keda ma praegu iga päevaselt hoian), täitsin ära pika ankeedi enda kohta, et mis meeldib-mis ei meeldi, kuidas meeldib, igasugused andmed, laste hoidmise kogemused, nende vanused, soovituskirjad.. Meeletult palju täitmist. Kolmapäeval kirjutasin juurde "Dear family" kirja, mis tuli üle ootuste hästi välja, arvestades, et pärast keskkooli pole inglise keelt pea üldse vaja läinud.

Nii siis, võttiski Ketlin minuga uuesti ühendust. Mul selle aja peale oli tekkinud juba tuhat ja pluss küsimust, Ketlin rahustas, et kui kokku saame, saan kõik küsimused ära küsida. NIIPÕNEV! Intervjuu aja kokku leppimine on selline poole peal olev protsess, kui õnnestub, toimub see homme, kui ei õnnestu, siis ilmselt järgmisel nädalal.

Mõned paberid on veel puudu ka. Esiteks pean ma minema vut-vut oma perearsti juurde, kes peaks ühe ankeedi ära täitma. Ma ei kahtle tema pädevuses, aga kuna ta on küllaltki laisk, ei ole ta õhtu poole üldse tööl, hommiku poole olen mina lapsega. Pean talle vist helistama ja mure ära kurtma, see paber on oluline! Samuti on mul puudu veel üks soovitus, peab mõtlema, kellelt see küsida ning praegune "tööandja" (naljakas teda niimoodi nimetada, kui väga hästi läbi saame) kirjutab ka veel soovitust. Siis on mul puudu kriminaalpaber, mis näitab, et ma pätt ja kaabakas ei ole. Koolitunnistus tuleb veel ära skännida ja siis on paberimajandusega korras.

Kui oma superideest emale rääkisin, ei osanud ta esiti selle peale midagi öelda. Ma küll ei ela kodus ja mul otseselt ei olnudki vaja, et ta mind füüsiliselt või materiaalselt toetaks, vajasin siiski tema emotsionaalset toetust. Nagu emad ikka, on ta mures, et nii pikalt ära olen ja kas minuga ikka on kõik korras seal, aga vähemalt ma tundsin hinges, et toetus on olemas.

Mõned sõbrad, kellele rääkinud olen, on mind toetanud. Egert, mu väiksem vend, kelle arvamust igas olukorras kuulan, ei ole mulle siiani öelnud muud kui: "Oh jumal." Ma loodan, et see siiski oli positiivne. Kelly küll esimese hooga sai šoki, sest tema jaoks tuli see ääretult ootamatult, aga siiski siiski.. Nüüd ta on ka juba leppinud ning Triinu soovis tuult tiibadesse hetkest, mil talle rääkisin.

Muidugi on ka neid, kes seda heaks ei kiida, kes mind ei mõista, kelle meelest see mõttetu on. Aga ma arvan, et kui ma seal ära käin, näen, kes on tõelised sõbrad ja kes minu ellu jäävad. Siinkohal mõtlen alati ühe oma sõbra peale, kes elas kaks aastat Austraalias, keegi eriti ei teadnudki, mis ta seal teeb või kuidas tal läheb, ometigi tagasi tulles poleks nagu midagi olnudki. See annab jõudu :)

Kokkuvõtteks võib siis esialgu öelda, et kõik on käinud väga kiiresti, aga kuna lahkumise kuupäevani veel aega on, olen rahulik. Sisimas usun, nagu ema ütles:"Kui ma midagi pähe võtan, teen selle ka ära." Ja tulgu need siis mu elu parimad 12 kuud!