laupäev, 27. oktoober 2012

Lebotsill jätkub

Kuna ma olen endiselt üksinda kodus, ilma vanemateta ja reegliteta, käib möll hommikust õhtuni mu ümber. Reede hommikul ärkasin, võinoh õigem oleks öelda, reede lõunal ärkasin kella kahe ajal. Pisut varem. Kui üles ärkasin, ropendas Allar mul Skypes, et me kaotame korvpalli ja kui ma siis ruttu ülekande lahti tegin, oli järgi 20 sekundit (mis Kristo jutu järgi oligi kõige põnevam mängu jooksul, haha) ja Allaril oli õigus, me kaotasime. Eriti masendav hommik.

Järgmiseks ma avastasin aknast välja vaadates, et paduvihma sajab. Sellepärast ma nii kaua magasingi, et maja oli täiesti pime, nagu öö, ja mitte mingit tahtmist ei olnud voodist välja tulla. Kui ma alla läksin, pidin infarkti saama - kõik aknad olid lahti, maja oli külm nagu surnukamber, huuuhh. Tegin endale kakaod, selle supermugava masinaga, mille mu pere ostis. Tegin seekord pilti ka, et näeksite, mis topsidest ma rääkisin. Masin teeb üles-alla augud ja välja tuleb superhea jook.


Ülejäänud päeva ma olin lihtsalt voodis. Terve päeva. Väga mõnus, ülimugav ja ma olin ülirahul. Õhtul hakkasid siis tasapisi mingid plaanid tekkima, kutsuti ühte ja teise kohta ning ma otsustasin filmiõhtu kasuks enda juures. Vähe julgem olla ja magada. Rääkisin siis erinevate inimestega, paraku on siin Ohios väga suureks probleemiks sõitmine. Näiteks mõni pere ei luba autot kasutada pimedas, mõni ei luba ööseks autoga ära olla.. Võib-olla ma pingutan üle, aga minu meelest on see ajuvaba, kuivõrd meil pimedaks läheb juba seitsme ajal. Seega, siis hakkasid järjest kõik ära kukkuma just nimelt auto puudumise tõttu.

Mina siis veel skaipisin päris mitmega, eestlastega, päris vapralt oli mul kaaslasi eesti aja järgi kella viieni hommikul. Sättisin end valmis ja sõitsin Zuri juurde, võtsin ta peale ning me käisime Krogeris filme laenutamas ning igasugu rämpsu ostmas. Vahepeal textis Abdul mulle, et mis ma teen ja nii kutsusin tema ka meiega liituma. Kui me minu juurde jõudsime Zuriga, panime kõik toidud valmis ja pidžaamad selga, et ikka õige "movienight" oleks. Tegelikult ma küll šlikerdasin, mul ei olnud pidžaama, mul olid lihtsalt kodudressid, haha.

Vaatasime ära seriaalid "Nanny" ja "Friends" ja siis tuli Abdul ka ning me rääkisime kõik koos juttu ja sõime ja vaatasime veel telekat. Abdul läks üsna pea ära, kuna tal oli täna tööpäev ning me jätkasime Zuriga oma filmiõhtut. Ma isegi ei tea, mis selle filmi nimi oli, mis me laenutasime, aga supernaljakas oli küll. Pärast vaatasime veel "The Omen" filmi umbes 20 minutit, siis hakkas Zuri kartma ja me vaatasime edasi "Michael Jackson - That is it." Kella nelja ajal tuli uni peale ja läksime magama ära.


Margaritad, Zuri suuuuuurel soovitusel proovisin siis ära. Esimene alkohol USAs, yay! Haha
Hommikul ärkasime 11 ajal, viisin Zuri koju, filmid tagasi ning ostsin poest endale bageli ja vaarikad ja värske salati, räige värskete asjade isu ikka on kogu aeg. Hull värk, Eestis ma ei söönud pooltki nii palju puuvilju ja salateid. Poest siis otse koju, väike hommikusöök bageli, cream-cheese'i ja kuuma šokolaadiga. Ja edasi lebolebo voodis.



Õhtul vist on Halloweeni pidu, aga eks näis, kuidas see tööle hakkab.

reede, 26. oktoober 2012

Minu vabad päevad

Eelmises postituses järelhüüe vanaemale antud ja eraldi nüüd sissekanne minu vabadest päevadest.

Eile ehk kolmapäeval oli plaanijärgselt nagu nii vaba päev, magasin pikalt ja kaua ning lebotasin päev otsa oma toas. Päeva peale tuli kurb uudis ja selle peale tuli Adam minuga rääkima, et olen ülejäänud nädala üksinda kodus. Esialgu ehmatas ikka päris ära, mismõttes? Ihuüksi? Suures majas?

Õhtupoolikul olin siis omaette, vaatasin saateid ja rääkisin inimestega juttu. Lõpuks hakkasin oma väikse üllatusega tegelema, mis mul siin plaanis on ja nii saingi magama alles pärast nelja. Pime ja kõle oli ka, ootasin kuni valgeks läheb, jaa, väga kaval.

Hommikul ärkasin poole üheksa ajal, lasin Brutuse õue ning siis sisse tagasi, rääkisin natuke juttu inimestega ja siis jäin uuesti magama. Ja ärkasin kella ühe ajal. Ooo kui mõnus. Ärkasin üles, megakaua ikka lihtsalt uimerdasin lihtsalt, väga hea.

Mingi kella nelja ajal sõitsin Tri-County kaubanduskeskusesse, kus kõigepealt käisin mööda poode ringi ja siis kohtusin Starbucksis Abduliga. Jõime seal mõned värskendavad joogid ning käisime siis veel natukene poodides ja siis tema sugulase söögikohas veel ning siis väljas suurepärast ilma nautimas, sest täna üllatus-üllatus, oli meil jälle 24 kraadi sooja.

Poes asunud purskkaev, hullult ilus mu meelest

Pärast kaubanduskeskust käisime veel ringi seal, sõitsime tegelikult, Abdul näitas mulle erinevaid kohti seal linnaosas, sest see oli minu jaoks päris uus. Kui aus olla, siis ma ei tea endiselt, kus ma olin. Mingi osa Cincinnatist igal juhul. 

Mingi hetk käisime siis Abduli juures ka, ma tutvustasin talle Eesti laule, jee-jee, ärge küsige, mis laule, haha. Lõpuks viis ta mu minu auto juurde tagasi ja väikse vahepeatusega Subwayst sõitsin koju. Brutus oli mind nähes lolliks minemas, nii rõõmus. Väga tore päev oli vahelduseks. 

Kodus sõin õhtusöögi ära, tegin SUURE jäätise õhtu, nii, et pärast lausa paha oli, vaatasin ära jälle hunnik saateid ja siis oli kell nii kaugel, et eestlased ärkasid üles ja noh, teil ju täna puhta tsirkus seal. Niisiis, kuna minu vapper emake täna üldse tööle ei läinud, skaipisime temaga mitu tundi veel ja jagasid mulle isaga koos pilte sellest tsirkusest siis. Naera lolliks, kui erinev on kliima, meil uus suvi, teil paksu lumega talv. Haa-haa!

Minu jäätisekraam


Paneme siis märke maha, 26.oktoober, 2012, LUMI MAAS!!




Kurbus meie peres

Minu eilne vaikimine oli sellepärast, et meie peres on lein. Amee kullakallis vanaema Alice lahkus meie seast ja taevas sai ühe ingli juurde.


Those we love don't go away, they walk beside us every day. Unseen, unheard, but always near; still loved, still missed and very dear.




Kurva sündmuse tõttu läksid hommikul Evie ja Amee kodust ära ning õhtul Adam ja Graeme järgi ning minu töökas töönädal lõppes ning jäin üksi koju. Kes teab, kui kauaks.. Ilmselt pühapäevani.

neljapäev, 25. oktoober 2012

Vaba päev

Tänane päev oli mul läbi ja lõhki vaba päev, niisiis siit mingit eriti sisukat postitust oodata ei ole.

Tahtsin kirjutada, et sain täna järjekordse paki, Eestist. See nädal on pakkide poolest üks supersuper nädal olnud. Kõik ebayst tellitud asjad tulid kohale ja kõige tipuks siis veel pakk Eestist ka.

Sain veidi šokolaadi ja kommi, eile sõingi viimased draakonid ära, täna juba uued. Yay! Aitäh vanaema, vanaisa! Väga toreda kirja sain ka.

Ja kuna mul rohkem midagi oma päevast rääkida ei ole, kirjutan tavalistest asjadest, mida mu lugejad on minult küsinud meili ja msni teel, võib-olla huvitab kedagi teist ka.

Lubadega seotud küsimusi on mult palju küsitud ja tõeline vastus on see, et me ei pea USAs (või vähemalt Ohios, aga minu teada ikkagi üle riigi) uusi lube tegema. Seda välja arvatud juhul kui kindlustus seda ei nõua. Ja minu kindlustus nõuab. Ehk ma pean tegema teooriaeksami ja sõidueksami samuti. Hetkel on see tahaplaanile jäänud, kuna muid asju on palju teha olnud. See kindlustuse asi vist laieneb avariijuhtumitele ehk kui juhtub õnnetus, ei hüvita mu kindlustus kulusid, sest mul pole osariigilube.

Töötamiseks on mul graafik, iga kuu alguses saan uue. Kaks nädalat on pikad tööpäevad, kaks nädalat lühikesed. Üldiselt on töö esmaspäevast reedeni, vahel harva on ka nädalavahetusel, kui vaja on. Kolmapäevad on vabad või erandjuhul õhtuti 19-22. Kellaajad on esmaspäeval 8-17, teisipäev 12-18 (pikal nädalal 12-21.30), neljapäev 8-17 (pikal nädalal 8-21.30) ja reede 8-17 (mõnikord 12-18 ja mõnikord 8-13). Ühesõnaga, kõik sõltub graafikust. Maksimumtunnid nädalas on 45 tundi, neid pole ma siin veel kordagi täis saanud, suurim arv oli ühel nädalal 43.

Eestikeelsed ja eesti telesarjad on mul siin heaks meelelahutuseks, lemmikud on "Elu keset linna," "Tähed jääl," ja "Minu mees suudab." Niisiis, on pilk peale pandud kõigele. Ja ma ei saa neid otseülekandena vaadata, alles siis, kui telekast läbi saab, näen mina internetist.

Kuna nii vanaema kui ka teised on uurinud Reelika ja minu varjupaiga andnud pere kohta, siis tuleb tunnistada, et ma väga perega ei suhtle. Reelikaga me ikka räägime, skaibime ja ajame lolli juttu. Aga külla lähen neile küll juba üsna pea, sest nagu ma kirjutasin juba ka korra varem - selline abi ja kogemus on midagi, mida iial ei unusta. Ja nii ei unusta ka mina neid. Kuigi erinevate segaduste tõttu lähen ma sinna üksinda, arvan, et ka see on hea ja nagu Reelika ütles, ega mina neid nagunii ei huvita, nad tahavad leiba ja kilu. Hahaha!

Veel üks üsna tüüpiline küsimus on tekkinud au-pairide ja perede suhtlemise kohta. Nagu ma olen mitmel korral kirjutanud, on siin tüdrukutel peredega probleeme olnud küll. Ja on jätkuvalt. Zuri näiteks on meisterkakleja oma perega. Mõnikord ei ole palju vaja, pisiasjad ja ongi tüli olemas. Minul pole probleeme olnud, kuigi ma olen mitmel korral probleeme omanud tüdrukuid päästmas käinud ja siis on Adam öelnud küll, et me võime tülitseda ka, hahaha. Seda muidugi väga lõbusal häälel. Tavaliselt lepitakse ka ära ning mõne aja pärast minnakse uuesti tülli. Nii ka näiteks Zuri, haha, nüüd läksid tema tülid juba suuremõõtmelisteks, võeti auto kasutamise võimalus ära ja nii edasi.

Söögid, suured ahvatlused ja kehakaal. Teadatuntud tõde on see, et kõik tüdrukud võtavad siia tulles hunniku kilosid juurde ja kaotavad need siis kodus sama kiirelt. Minul sellega veel probleeme ei ole, ilmselt vähesel määral aitab trenni tegemine ka kaasa, aga tegelikult on vast asi nii, et päris lolliks ikka süüa ei saa. Ma loodan. Nagu ma kunagi ütlesin - see, et portsud on suured, ei tee kõhtu suuremaks, väljas tellitud ühte portsu söön tavaliselt kodus veel mitu päeva. Niisiis, ei ole asi nii hull midagi nagu arvatakse.

Ja bensiinihinna kohta ka. Osta tuleb gallonite kaupa, üks gallon on 3,8 liitrit ja ühe galloni hind vähemalt eile oli 3,34$. Seega jah, kütus on üks asi, mille pärast siin pea üldse muretsema ei pea.

Ja kui nüüd on veel küsimusi, mis kellelgi hinge peal on, siis andke teada, teen mingi hetk siis uuesti vastamise ringi.

Uus lemmik, oooojaa!

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Suvi tuli jälle !

Tänane päev oli super jälle, sest ilm on JÄLLE nii soojaks läinud. Lühikeste pükste ja topiga käisin väljas. Nii hea. Eile oli ka üpris soe. Eile oli mul hommikust õhtuni tööpäev, selle erandiga, et hommikul oli mul ainult Graeme.

Ahjaa, selle nimega on paras segadus tulnud siin, igal juhul on tema nimi Graeme, mida hääldatakse Gramiks. Nii, et pärast kuu aega pere parandusi mulle nime kirjutamisel sain ma lõpuks aru, haha.

Eviel oli mingi kooli väljasõit ja kuigi ma alguses arvasin automaatselt, et mina pean sinna kaasa minema, läks teistmoodi ja hoopis Adam läks. Graemega olla on tõeliselt lihtne, ta on selline kullatükk, vaikne ja tagasihoidlik, suure südamega. Niisiis, hea lihtne hommikupoolik. Lõunal tuli Evie, aga ta oli juba nii väsinud, et lükkasin ta kiirelt magama ära.

Ja õhtul tuli Amee juba enne viite koju. Vaatasin küll ta näost, et midagi on mäda, siuke väga minulik käitumine oli, kui olen nutnud ja ei taha, et teised teada saaks, aga ei julgenud puudutada ka seda teemat. Mõtlesin hetkeks, et ma ei ole ju keegi oluline, et minuga oma saladusi jagada. Täna ma muidugi sain teada, milles asi oli ja on, seega ma nüüd oskan ka mitte torkida.

Minu õhtupoolik pidi alguses kinos mööduma, aga kuna ma nii otsustusvõimetu olin ja õhtuni keerutasin, kas tulen või ei tule, jäi see ära. Niisiis oli mul hunnik igasuguseid häid asju ning telekast saated "90210" ja "Gossip Girl." Pärast teleseriaale üritasin kohe magama minna, aga venis see lõpuks ikka nii pikale, et ema jõudis juba hommikul ütlema tulla, et jälle ma ei maga.

Hommikune meelelahutus Graemega

Hallid püksid on ikka tegijad ja kutt on ka mõnus laiskvorst

Õnnelik tsikk oma kõrvitsatega 

Minu õhtusnäkk - kõik asjad peale vee on järgi, haha

Täna hommikul ärkasin pärast 11. Oli tunne, et võiks veel magada. No tüüpiline mina. Läksin alla, siis kõigepealt oli mul vestlus Ameega, kurb kohe, aga noh, hea, et ära rääkis. Siis olime veidi lastega üleval, joonistasime ja lollitasime ning tuligi suhteliselt kohe uinakuaeg peale. Evie on klassikaline ütleja, et ta pole väsinud. Tavaliselt ma ignoreerin teda ja küsin, kas oma voodisse või ema voodisse ja ongi magama pandud.

Pärast lõunauinakut tegin ma lastele süüa, asja nimega "Orzo." Kui mulle tundus, et tegemist on läbi ja lõhki riisiga, siis paki pealt üritati mulle ikka selgeks teha, et see on pasta. Panen pildid ja jääb iga ühe enda otsustada, kas see on riis või pasta. Maitses igal juhul nagu makaron, ulmehea ja nii hea lihtne valmistada, raudselt teen seda ka edaspidi.

Pakis

Valmis

Väike hiinlane kätega söömas

Pärast söömist läksime parki, sest ilm oli lihtsalt super super super ja patt oleks olnud toas passida. Seal tsillisime suhteliselt kaua, mingi hetk nägin Adamit, kes tuli töölt ja nägi meid ning otsustas ka veidi aega veeta. Sealt siis tulime ära joostes, lapsed vagunis ja mina jooksin, oli kohe selline tunne, et tahaks trenni teha. Kodus andsin lapsed üle ja kobisin oma  tuppa.

Mõne aja passisin niisama, puhkasin ja siis käisin väikse tiiru poes-söömas, maandusin lõpuks kell 9 koju ja Skypesin Michaga ning ootasin siis X-factorit, pärast mida ma korraks mõtlesin magama minna, aga siis tuli meelde, et homme on ju dayoff, ei tasu kell 8 ärgata. Jeejee!

Hommikul oli Brutus kadunud, leidsin ta siis sedasi. Mu isa saaks vist infarkti, kui meie koerad nii teeks, ahaha.

Mõtlesin, et proovin korraks cocast üle olla.. Jessas, see oli jube!!

Sain täna oma kingituse kätte, see on mobiilikorpus, sini-must-valge

Ma igatsen meeletult putru. Ilmselt saaks siit poest ka endale midagi osta, aga ameeriklasi tundes on see "pane-kaussi-lisa-vesi-oota-5-minutit" kraam, mis ei maitsegi kohe üldse nii nagu meie puder. Esitasin emale juba tellimuse ka, et tahaks kaerahelbeid ja riisiputru. Ooeehh. Lisaks, tänu Kristole, ei ole suutnud ma kaks päeva muust mõelda kui valge glasuuriga Jänksi kohukesest.

Camilla ema tuli talle külla ja kohe oli pilt ka, mis ema tõi.. jah, appikene, tooge mu ema ja Egert kiiremini siia. Uskumatu. Täna mu sugulane, Silver ütles ka, et uskumatu mida kõike neil ameeriklastel on ja siis sellist lihtsat asja nagu kohupiim ei ole. Ja juba ennetades igasuguseid kommentaatoreid, et vene poes on, ma tean seda ise ka, aga ma ei ole suutnud siin mitte ühtegi vene poodi leida. Vaevalt, et siin ongi.

Veel üks asi, mis silma jäänud. Sünnipäevadele kutsutakse kutsetega, hoolimata sellest, et 2/3 külalistest Su kodutänavalt tuleb, ikka pannakse posti. Külalistele ehk lastele, antakse sünnipäeval ka kingitus, väike kotike, kus sees on midagi. Evie ja Graeme said M&M kommipaki, mingid küpsised, pulgakommid. Päris hea kott ja arvestades, et seda peab tegema nii umbes 20le, siis üsna kulukas ka mu meelest. Pärast sünnipäeva saadetakse külalistele kaardike, kus peal tänatakse tulemast ning mainitakse ära, mis kingitus oli ja et lapsele meeldib see. "Tänan teid Star Warsi komplekti kinkimise eest, mulle väga meeldib sellega mängida," lause oli meie kaardil.

Ja täna sain ka teada, et vanaisa oli mu sünnipäevakaardi kätte saanud, seega võin siis nüüd selle pildi siia ka panna, sest see oli minu meelest lihtsalt nii nii nii armas.


esmaspäev, 22. oktoober 2012

Au-pair's meeting

Tänasel päeval oli siis au-pairide meeting, mis tegelikult peaks iga kuu toimuma, aga septembris olid kõik tüdrukud mööda riiki laiali, seega see jäi ära. Ja toimus siis täna. Miskis farmis, nimi ei jäänud meelde, liiga keeruline.

Kohtasin seal juba varem teadnud tüdrukuid: Kim, Nele, Zuri, Karen, Madelene, Paula ja siis mingi hunnik uusi, kellest mul jäi meelde ainult Vanessa, from Mexico. Ta lihtsalt ütles seda nii mitu korda järjest kõikidele, et see pidi meelde jääma, haha. Pärast leidsin, et oli veel Lisa ja Janine ka. Täitsa mul Facebookis listis olemas, aga pole elu sees ühtegi sõna rääkinud.

Meie päev oli üsna lõbus ja üsna pikk, vaatasime loomi, käisime batuudil hüppamas, küpsetasime s'moresid, mis kujutavad endast küpsist, šokolaadi ja vahukommi, tuleb tunnistada, et täitsa hea oli, kuigi endiselt on see maitse mulle pisut võõras. Mängisime Mehiko mängu "Loteriija" mis oli selline, et igal ühel olid lehed piltidega, 16 pilti vist oli ja siis mängujuhid võtsid kaardipakist kaarte ja siis pidid kõik pildid kokku saama. Evie oli pikalt liider, aga lõpuks pani Karen mööda temast, haha. Päris lõbus oli. Käisime ka maisipõllu labürindis, alguses tundus, et mis see siis ära ei ole, aga no seal ei olnud kohe üldse mitte mingit loogikat. Ma vahepeal ehmatasin täiesti ära, aga kuna Evie oli koos minuga, säilitasin rahu.

Pärast perepäeva käisime poes ja siis koju, mina kadusin kohe voodisse magama ära. Lõpuks jõudis väsimus minuni.

PS! Nagu näete, olin täna lühikeste varrukatega jälle, ülisoe ilm! :)

















SÜÜÜGIS!!

Vot niimoodi ongi need sildid püsti


pühapäev, 21. oktoober 2012

Laupäev

Kuivõrd ma eile kell pool neli hommikul koju jõudsin, polnud ma üldse võimeline mingit blogi kirjutama, põhimõtteliselt täiesti mingis mulli sees.

Minu eilne päev oli selline võimas, emotsioonide poolest. Harva kui nii palju erinevaid emotsioone ühte päeva saab. Hommikul ärkasin 12 ajal ja lebotasin lihtsalt oma toas kuni kella viieni. Vaatasin elu keset linna ja minu mees suudab saadet, see viimane mul ikka täielik lemmik, üks kift asi, millega eestlased hakkama on saanud. Selle nädala osa lemmik oli mul muidugi see Eesti 15 tippsportlase ära arvamine, eriline käkitegu ju.

Lõpuks tekkisid süümepiinad, et terve päeva oma toas tühja pannud ja ajasin jooksuriided selga ning läksin alla. Esimesega hooga küsiti mult alt, kas ma midagi söönud olen üldse. Ütlesin, et jaa, kommi. Haha. Nägin, et lapsed on riides, seega uurisin, kas nad lähevad ära ja saanud jaatava vastuse, hakkasin üles tagasi minema võtit võtma. Siis selgus, et meie majas on salasissepääs, whoohaa, kuhu saab ilma võtmeta. Vat kui vahva. Senikaua kuni Adam mulle näitas, kus ja mis see on, värises ta ja ütles mulle, et ma olen segane, et nii külm on.

Väga külm ei olnud, mingi 14 kraadi vist, aga tuleb tunnistada, et tuul käis läbi nii kõrist kui ka kõrvadest. Halb variant. Kuna ma aga oma emotsiooni pealt nii ükskõikne olin, et mind ei kõigutanud ei see külm tuul ega ükski kehaosa, mis meeletult haiget tegi. Kui lõpuks koju jõudsin, istusin 10 minutit trepi peal, üles ei jaksanud minna, täitsa julm oli olla. Julm, aga hea. Huh, pärast veel tegin ligi tunnise vanni, et lihased soojaks saada uuesti ning siis sättisin end valmis ja läksin kodust minema.

Kõigepealt käisime me Zuriga Subways söömas ja siis otsustasime hetkeajendil minna kinno. Tihedalt saab neid kinosid juba viimasel ajal. Kinos liitus meiega ka Karen. Pärast kino sain kutse liituda kohalike noormeestega Tim Hortonsis. Sõitsime kõik koos sinna, tutvusime seal teistega, Jason oli ja Terry ja jeebus, mis selle kolmanda nimi oli.. Ma ei mäleta. Kuna sealt süüa ei saanud, sõitsime me McDonalds'isse, mis on 24 tundi lahti ja kuna sealt ka ei saanud süüa, sest seal sai ainult sularahas maksta ja kõigil olid kaardid, siis hakkas mingi uus plaanide arutamine ja selle peale viskas minul, Zuril ja Karenil üle ning me leppisime kokku, et lähme kolmekesi ja leiame süüa.

Kui ma olin autosse istunud, sõitis Jason oma autoga mu kõrvale ja üritas minuga rääkida, aga ma ei tea, ma vist oma emotsiooni pealt lihtsalt jälle paugutasin ja olin ilmselt väga ebaviisakas. Ma hiljem küll vabandasin, aga nagu Zuri ütles, siis ta andis selleks põhjust kah. Lõpuks siis sõitsimegi Zuri ja Kareniga teise MCi ja saime seal siis natuke süüa. Tasuta saime küpsiseid ka, sest inimene tellis ja sõitis enne minema, kui kätte sai. Haha. Imehead olid, ahjusoojad ja šokolaadiga, mm.

Kõhud täis ja iga roju oma koju. Astusin uksest sisse ja pilk kellale kinnitas, et ma olin ilmselgelt liiga kaua jälle väljas. Jõudsin oma tuppa, suutsin ainult kõik riided seljast ära võtta ja vajusin. Huh, mõnus. Pärast pisukest puhkust võtsin end ikka kokku ja sättisin magamiseks valmis ja nii võiski väga mõnus öö alata.

Yay, armastan oma uusi saapaid

Pool kolm öösel, mäkis, jeejee


laupäev, 20. oktoober 2012

It's Friday!

Minu reedene tööpäev algas kell 12 ja esimese üllatusena oli Adam kodus, kes pidi kell neli tulema. Olin veidi segaduses, aga see lahenes kiiresti Adami tööleminekuga. Niisiis suhteliselt kohe pärast seda panin lapsed magama ja Skypesin veidi emaga, kes uuris mu Facebooki sõbralisti läbi, ütles, et nii palju uusi nimesid on, et ta ei jaksa enam järge pidada, haha.

Pärast laste ärkamist tegime veidi kunstitundi ja vaatasime multikaid, sõime pannkooke ja rääkisime juttu. Eviega siis, Graeme ei räägi veel juttu. Minu tööpäev pidi kell neli lõppema. 4.10 ei olnud kedagi, 4.15 ei olnud kedagi, 4.20 ei olnud ikka veel kedagi. Saatsin siis Adamile sõnumi, et kas ma midagi sassi ajanud või on juhtunud midagi, tuli välja, et ta vaatas valet nädalat ja arvas, et mu tööpäev kestab kella kuueni. Ta vabandas ette-taha juba sõnumis ja kui koju tuli, vabandas veel ja veel ja veel.. Nii armas, minu meelest polnud üldse hullu, mul nagu nii ei olnud erilisi plaane.

Kuna ma aga talle peaaegu nutmisega vahele jäin (ei olnud seotud mingi USA asjaga, lihtsalt mõned asjad peas jooksid kokku), otsustas ta minu eest mulle plaane teha ja andis mu numbri vist kõikidele oma sõpradele, kes tal olid, haha. Ühte neist noormeestest tundsin ma juba varem, ta käis kolmapäeval meil mingeid pabereid võtmas, kui ma üksi kodus olin ja ajasime natuke juttu. Igal juhul, see oli temast väga armas ja kuigi ma alguses mõtlesin, et ma löön ta maha, siis ta lõpuks keeras selle rõõmsalt naljaks, et see on tema telefon ja tema number ja ta võib seda jagada kui ta tahab. Ja ausalt ka - ma ei ole üldse pahane.

Niisiis kui ma lõpuks ikkagi vabaks sain, läksin ma korraks ringi sõitma, käisin pangas ja poes, tsekkisin ka kurikuulsa Michaelsi poe ära, no see on ikka täitsa paradiis, eriti käsitöö huvilistele. Ma kohe mõtlesin näiteks Siku peale, kes seal lihtsalt lolliks läheks, haha. Mõned asjad soetasin endale ka, aga ainult mõned.

Pärast seda käisin Famous Footwear poes, sest no siin läksid ilmad ikka nii järsku külmaks, et nüüd peab laiema pilguga igasugu saapaid ja asju vaatama. Ja kui mina juba vaatama hakkan, läheb jamaks kätte..

Igal juhul sai veel Targetist paar asja ostetud, kassas anti kotid kaasa, mõtlesin küll korraks, et huvitav, mis asi see nii raske on, et ei ostnud ju midagi rasket, aga ei viitsinud süveneda. Kodus leidsin liitrise apelsinimahla. Kurb küll, kellelgi jääb mahl nüüd joomata, aga ma olen väga rõõmus, et mul nüüd on. Haha.

Huh, õhtuks tahtsin igasugu plaane endale korraldada ja olin mõned kutsed ka saanud, aga kuna ma päeval hoolega kõik canceldasin (no kohe üldse ei oska õiget eesti keelset sõna siia panna), siis hoolimata sellest, et ma õhtul üritasin midagi teha, olid kõik just kui kadunud. Mingi hetk skypesime Reelikaga, vahelduseks jälle tore näha, sest ütleme nii, et olgu, mis on, aga kui keegi on Sulle sellise teene teinud nagu Reelika mulle tegi, siis sellest inimesest paratamatult saab Sinu elus keegi oluline. Mitte, et see tähendaks, et ma ei tahaks, et ta oluline oleks, aga see on nagu elu poolne sundimine.

Järsku loksus kõik paika ja ma panin uuesti riided selga ja sõitsin Lovelandi, mis on umbes samasugune äärelinnaosa nagu Liberty Township, kus mina elan. See oli minust 40 minutit eemal, väljas oli kottpime, sadas paduvihma, minu jaoks täiesti võõras kant ja hõlmas suurt osa kiirteed. Tundub hirmutav, jaa.. Aga mitte mulle - born to be driver (-sündinud autojuhiks)! Minu GPS muidugi näitas jälle taset ja kuna Christinil ei ole Ameerika numbrit, ei saanud ma ka temalt abi küsida, textisin Paulale, sest tema oli seal käinud ja pärast pisukest otsimist leidsingi.

Christin kutsus mu sisse ja ma nägin umbes 6-7 last. Kokku on Christini peres 12 last. Suudate te seda uskuda? Kui ma esialgu mõtlesin, et vapsee tegijad ema-isa, siis ma hiljem sain teada, et tegelikult 6 last on vanemate bioloogilised ja teised 6 on adopteeritud. Peab ikka süda ja hing inimestel olema. Christin sättis ennast siis valmis ja me sõitsime Paula juurde, võtsime tema ka peale. Paulal oli täna väike autoavarii, ta oli ülimures ja närvis ning kui ta oli ära rääkinud, mis juhtus (ehk tegelikult ei juhtunudki mitte midagi), üritasime me teda ikka rahustada, et vaevalt ta hullu summa maksma peab.

Sõita üritasime me Subwaysse, et süüa, aga see oli kinni. Otsustasime siis McDonald'sisse minna, et see ikka on 24 tundi lahti. Uskumatu, aga see oli ka kinni! Ja kell polnud veel üksteistki. Ulme. Ameerika. Reede õhtu. Kõik kinni. Päris paha variant. MCis aga pakuti, et me võime drive-inist osta, seega me kasutasime seda, sest no kõht oli ju ikka jube tühi. Tellisime siis hunniku asju, ega keegi eriti aru ei saanud, järjest panime asju juurde ja juurde.

Pidime siis edasi sõitma, oli küll mingi aken, aga ma ei pannud tähele, panin minema kohe. Christin hakkas karjuma mu peale, et seal pidi maksma. Panin siis tagurpidikäigu sisse ja läksin tagasi. Seal istus mingi paks mees, ütles mulle, et ma oma käigukangi "D" peale paneks ehk tagurpidikäigu välja võtaks. Ee.. No aitäh hoolitsemast, jah. Maksime ära, sõitsime edasi, järgmises aknas saime oma kotikese ja siis joogid ka. Sõitsime parklasse ja hakkasime siis autos kenasti oma kaupa hävitama, panime muusikat ja laulsime kõik koos. Järsku kõnnib mingi mees auto juurde.

Ma pidin surnuks ehmatama ennast, tema tuli küsima, kas meil on kõik okei. Eee.. Noo on küll jah, aitäh küsimast. Seletas, et me võime keskööni seal olla, siis oleks targem lahkuda. Küsis, miks me seal oleme. Paula ütles, et sellepärast, et teie kuradi restoran on ju kinni. Haha, ma niimoodi naersin. Ma üldse naersin väga palju. Vahelduseks hea.

Enne keskööd veidi siis hakkasime liikuma, sest Christinil on öörahu kellaaeg ning nagu ikka, vajalikul hetkel läheb GPS lolliks, eksid ära, üles ei leia ja kõik lootused kaovad. Just nii oligi. Me olime õigel teel, GPS näitas, et meil on 0,45 miili veel minna ja tee sai otsa. Kõik. Korras. Üritasime siis eemale sõita, et äkki GPS annab mingi muu marsruudi, no ei, kolm korda sõitsime sinna punkti tagasi. Ma olin lõpuks juba jumala õnnetu, Christin ei saanud ka aru, kus me oleme ja no tohuvabohu. Naised roolis, ma ütlen..

LÕPUKS me muidugi leidsime selle maja siis üles, aga selgus, et uksed on lukus. Uksekella keegi ei kuulnud, telefonile keegi ei vastanud. Hakkasime juba vaikselt leiutama, kuidas mingi aken lahti muukida, kui pärast pidevat kutsumisetooni Christini hostema vastas. Huh, saigi koju.

Mina siis hakkasin ka koju sõitma, kui mingi hetk saatis Jason (loe: üks nendest, kellele mu number anti) mulle sõnumi, et mis ma teen. Vastasin siis, et sõidan koju, mille peale tema minuga kokku tahtis saada. Ma olin väsinud ja ei viitsinud eriti, mille peale ta siis mingeid imelikke solvumise sõnumeid saatis, nagu väike laps. Lõpuks ma sain temaga täiesti vihast kokku, et mis tal häda on, vingub nagu väike laps ja meie kohtumine kestis pool tundi, millest ma 25 minutit kohe kindlasti ütlesin talle sitasti. Võib-olla olin jah veidi ülbe, aga no ta reaalselt vingus rohkem kui mu lapsed. Küll ei sobinud vihm, küll ei sobinud liiga külm temperatuur.. Midaiganes.

Ja siis kui koju tulin, oli kell juba kaks öösel ja ma põhimõtteliselt ümber kukkumas. Niisiis, nüüd magamise katsele.

Christin, Paula ja autopiknik

GPSi siiani parim leiutis

reede, 19. oktoober 2012

Maraton-tööpäev

Oh, esimest korda elus vist jaksan pärast oma 13,5-tunnist tööpäeva blogi kirjutada. Üllatan iseennastki.

Tänane hommik algas minu jaoks liiga vara. Öö läbi magada ei saanud, pea oli mõtteid täis ja nii ärkasingi jälle vaid mõned tunnid maganult. Veetsime lastega väga mõnusalt aega, nad olid heas tujus, mina olin unine ja järelandlik ning meil oli palju nalja. Kuna väljas sadas paduvihma, olime sunnitud toas olema. Mitte, et see meie rõõmu vähendanud oleks.

Tähistasime täna "Lotte 15" ehk multikat vaadatud 15 korda. Päris naljakas. See on ausalt sõltuvust tekitav laste jaoks. Ja Evie haarab seda ka päris hästi, isegi minul ei tulnud meelde, kes Bruno on, aga Evie küll teadis.. Väikese tantsutunni tegime ka, Evie naudib seda, kui ma panen muusikat oma iPodist läbi suurte kõlarite, tal isegi omaette lemmiklaulude list juba.

Lõuna ajal läks Gram rahumeeli magama ja Evie ka ning kuigi Evie 30 minutit hiljem riides oma toast välja tuli ja mulle muljet üritas jätta, et ta juba magas, siis napilt 10 minutit pärast seda intsidenti ta magas. Ja magasin mina ka. Ärkasin korra kolme ajal, kuulasin, et on vaikus, siis ärkasin uuesti nelja ajal. Käisin lapsi vaatamas, mõlemad magasid rahus. Jäin uuesti magama ja ärkasin kell viis ning lapsi vaatama minnes ärkasid mõlemad ka üles.

Õhtusöögiks nuias Evie pannkooke ja mina mõtlesin, et kuna ema kogu aeg käib ja räägib, et ma peaks küpsetama ka siin, siis tegin esimese katse ära. Pannkook on ju ka kook ja küpsetamist vajav, haha. Evie küsis pannkookide peale siirupit, mille pidi veel mikrolainahjus soojaks laskma, kusjuures see muutus seal mingi ülivedelaks, väga naljakas kraam. Mulle ei maitsenud ka, meenutas seda vahtrasiirupit, aga oli minu meelest veel jubedam.

Pärast veel käisime õues mängimas ja tegime veel tantsutundi toas ning lõpuks juba kella kaheksa ajal olid mõlemad pidžaamas, vegeteerivas olekus diivani peal. Kuivõrd Evie eile jäigi diivanile magama, üritasin täna siis ta varakult voodisse suunata ja õnnelikult nad lõpuks magasidki.

Mina tegin endale veel meeldiva õhtusöögi kuue erineva jäätisesordiga ning vaatasin ära Harry Potteri kuuenda osa, mis lahkelt telekast tuli. Amee tuli poole kümne ajal koju, küsis kohe, mis ma teinud olen, et nii hea lõhn on majas. Armas.

Filmi viimase tunni vaatasin oma toas. Edasi sai veel veidi ühe ja teisega jutustatud ning oligi juba minul ka uneaeg.

Tantsutund


Esimene küpsetus Ameerikas

Evie ja suuretüdruku kahvel

Mu jäätisekauss ja Harry Potter

neljapäev, 18. oktoober 2012

Day off

Kuna täna oli vaba päev, ei saa siit ka mingit eriti sisukat blogi. Päev lihtsalt ei olnud sisukas. Eile olin jube hoos oma vaba päevaga, jälle magama ei läinud ja hommikul ärkasin pärast 4 tundi und. Mu iga päevane traditsioon on emps, kes alati tööle saabudes natuke mu peale karjub, miks ma jälle ei maga. Haha!

Hommikul siis panin riidesse ja sõitsin Frozen Yogurt Bari, mis oli kinni, seega textisin kiirelt Paulale ning me vahetasime asukohta, läksime Panera Breadi. Kuna ma olin valmistunud suure hunniku jogurtisöömiseks ega olnud hommikuks midagi söönud, oli mul kõht tühi ja tahtsin palju süüa, aga värsket. Niisiis tellisin salati. Huvitav küll, mis salati, haahaa.


Paula tellis omale mingi suure sooja ahjuvõileiva, see oli reaalselt suur ikka ja Christin tellis pudru, mis oli täiesti maitsetu, ta oli jube närvis. Lõpuks tellis endale ka võileiva. Kokkusaamine oli väga väga lõbus, Christin on parajalt humoorikas tüdruk ning Paula on nii siiras ja nii armas. Me Christiniga rääkisime poliitikast, kuidagi tuli jutuks kolmas maailmasõda ja sealt edasi juba Euroopa Liitu ja Paula küsis, kes meie arvates on Euroopas parim riik nii-öelda ja meie arvamused Christiniga läksid lahku, niisiis meil oli väga tuline vestlus, kumb siis ikka on parem, kas Norra või Saksamaa.

Pärast rääkisime veel üldse maailmas ja mõjuvõimsatest inimestest ja üritasime Paulale seletada, kus asub Eesti ja kus Tšehhi. Gruusiast rääkisime ka, Paula ütles, et ta pole iialgi siukest riiginime kuulnud. Mina sain siis oma suurepäraste geograafia teadmistega jälle hiilata ja seletasin, kus on. Uskumatu ikka, kuidas mõned teadmised lihtsalt jäävad, pole ammu ise maailmakaardil riike vaadanud, aga kui keegi mingi riigi kohta küsib, võin une pealt lugeda, kus miski on või mis selle ümber on. Tundub, et vanaisa ikka tegi head tööd minuga.

Hommikusöök lõppes meil umbes 11 ajal, sest erinevalt minust ja Paulast ei olnud Christinil dayoff ja ta pidi tööle minema. Mina mõtlesin alguses koju minna, aga siis tuli meelde, et ühed saapad ju ootavad mind. Läksin poodi, sain infarkti - polnud ei saapaid ega minu suurust ega midagi. Läksin siis nukralt müüjalt küsima, et kas need on tõesti ära ostetud ja tuli välja, et keegi pani need kinni, aga see aeg oli juba üle läinud ja müüja ütles, et kui ma need ära ostan, siis ta annab mulle ja teeb näo, et ta ei tea midagi. Hahaha, nii armas.

Maksmisel selgus tõsiasi, et mu kaart ei tööta. Lihtsalt ei lugenud ära. Mingi päev Targetis oli ka sama jama, aga siis müüja kasutas teist kaardi terminali ja seal töötas. Saapapoes aga ei saanudki tööle. Müüja siis juba oli ka kurb, et kas ei saagi saapaid osta, kui mul järsku meenus, et mul on üks kaart veel kaasas. Või vähemalt peaks olema. Käed värisesid täiesti, kui otsisin ja õnneks oli olemas. Huhh.. Süda vajus juba saapasäärde ja seda kõige otsesemas tähenduses.

Saapad käes, rõõmsalt koju. Kodus olid endiselt koristajad ja mu perekonda ei kuskil. Lootusetu. Mingi hetk mu pere ikka tuli, sain hunniku pakke (ei kujuta ette ka, kust nad need välja võlusid, haha) ning vaatasin ära veidi eesti keelseid saateid, et ikka keel meeles püsiks ning jutustasin skaibis Kristoga ja Sikuga ka. Veidi hiljem vajusin ära ja jäin magama. Panin endale igaks juhuks äratuskella, et päris hommikuni ei magaks ja ilmselt kui poleks pannud, olekski hommikuni maganud. Huh, armastan seda režiimi, mis mul on.

Õhtul siis oli väike ja väga vaikne õhtusöök, sest Evie oli lambist diivanil ära vajunud ja ma üritasin hästi vaikselt teha, et teda mitte äratada. Amee veel ütles, et ta oli 2 minutit enne Evielt küsinud, kas lähme magama ja Evie ütles, et ta pole väsinud. Haha.

Televiisorist üritasin X-factorit näha, aga no siin ei ole mitte midagi ebakindlamat kui telekava. Kui ikka on presidendi kõne, siis on presidendi kõne või kui on oluline pesapallimäng, siis on pesapallimäng ja absoluutselt mitte kedagi ei huvita, et Sina oled ammu valmis vaatama x-factorit. Niisiis, nägin ma seda umbes tunnikese kõikidega segaste saadete vahele, mis tähendas kahe erineva saate näitamist, pesapalli näitamist ning siis vahele x-factorit. No väga keeruline. Lõpuks tuli silt "Saade läheb kordusele teisipäeval." Haha, hästi panete. Lülitasin ümber ABCfamily kanalile ja vaatasin jälle ööni filmi, Harry Potter ruulib, jajaja.

Minu numbrimärk koos Bengalsiga

Täiesti normaalne ju dressid, tossud ja käekott, hehee, only in America.
Ja nüüd sups-sups magama, homme maraton tööpäev.