reede, 20. juuli 2012

Uus sõber

Mõtlesin, et katsetan siis lühikeste postituste tegemise ka ära.

Eile võttis minuga ühendust neiu tšehhist, kellest mu pere mulle rääkis, kes läheb ka au-pairiks Staten Islandile ja elab mu pere ligidal. Meie pered juba tutvusid omavahel. Igal juhul siis tutvusime veidi ja rääkisime juttu ja ma küsisin, kas ta on Eestis käinud, ütles, et ei ole. Mõtles, et paneb mulle vastu ära ja küsis, kas ma Tšehhis olen käinud. Jouu, ma olen seal miljon korda käinud. Sai ära. Hahaa, okei, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Tegemist siis 19-aastase (misiganes-ta-päris-nimi-oli) Mischaga. Lõpetas just keskkooli. Arutasime lapsehoidjate palkasid siin ja seal. Tuleb tunnistada, et enam ma ei imesta, miks seal nii odav shopata oli. Nad saavadki pea poole vähem palka kui meie. Ja tema jaoks on USAs taskurahaks antav raha ulmeline summa. Mitte, et mina kurdaks selle üle, aga tema jaoks on see peaaegu miljonite teenimine. Uskumatu, ja meie kodumaad on ometigi nii lähedal ja samas nii kaugel..

esmaspäev, 16. juuli 2012

Aeg, kuhu kaod?

Täna hommikul ärkasin reipamalt kui tavaliselt ja mõtlesin - appi, ainult kolm nädalat veel! Külmavärinad käivad üle keha, kui selle peale mõtlen.

Nädalavahetusel oli meil perega väike reis Lätti, nii-öelda meie viimane perereis enne minu lahkumist. Kuna käisime autoga ja sõidu peale kulus nii minnes kui ka tulles umbes 4,5 tundi, oli see piisavalt pikk aeg igasugustele asjadele mõtlemiseks. Ma olengi selline sõitudel mõtleja, muusika on kõrvas ja mõte liigub.

Mõtlesin ma siis sellele, kellega mul oleks veel vaja enne minekut kokku saada ja suhelda, mida mul oleks vaja veel teha ning mis ma kaasa pean võtma ja mis veel ostmata on. Uskumatu, kui paljud asjad ma ära olen unustanud. Kui nendeta eestist lahkun, siis ilmselt pean poole tee peal tagasi tulema.

Tänaseks hommikuks oli mu postkasti potsatanud ka õige mitu kirja Sean Baldwinilt, kes on minu tugiisik USAs ja kes korraldab cluster meetinguid. Need kujutavad endast siis ühes kohas elavate tüdrukute kokkutulekuid koos tugiisikuga, räägitakse muredest-rõõmudest ja tehakse igasugu vahvaid asju. Meetingud toimuvad enam-vähem kord kuus, minu grupis toimub neid nüüd järgemööda lausa 3 tükki.

Minu jaoks oli meeletult põnev lõpuks teada saada, kas olen ainus Eesti tüdruk kompotis või ei ole. Tuleb välja, et olen. Ja isegi oma kandist ainuke. Eelmisel nädalal lahkus New Yorkist Läti neiu, muidu oleks ühe kandi omasid vähemalt kaks olnud. Igal juhul on minu grupis siis neiud Slovakkiast, Brasiiliast, Poolast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Portugalist, Tšehhist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Üks neiu saabus eelmisel nädalal, järgmisena saabun mina ja sellest järgmisel nädalal veel kaks tüdrukut. Niisiis, päris kontvõõrana ma teiste sekka ei satu.

Kohtumine ongi grupil sellel kolmapäeval, et tervitada uut tüdrukut, uus kohtumine on augusti alguses, minu tervitamiseks. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna jõuan, sest see peaks esiteks olema vahetult pärast mu saabumist ja teiseks on see kuskil kaugemal, ma ju ei oska sinna minnagi. Oh rõõmu! Igal juhul on siis veel augusti lõpus kolmas kohtumine kahe uue tüdruku tervituseks ja see toimub Staten Islandil, sinna ma siis ilmselt jõuan. Tundub põnev.

Jah, põnevust tuleb nüüd kohe kuhjaga. Kas ainult mulle tundub või aeg liigubki kiiremini kui muidu?

neljapäev, 12. juuli 2012

Lennujaamad

Vahelduseks igavuse peletamiseks võrdlen ma igasugu asju. Näiteks võrdlesin täna New Yorki ja Tallinna lennujaamasid.

Tallinna lennujaam teenindas 2011.aastal 1 913 172 reisjat.
New Yorki lennujaam (J.F.Kennedy nimeline) 47 683 529 reisijat.

Tallinna lennujaamas saab passikontrollist lennuväravani (ka kõige kaugemani) kõndida, New Yorkis läheb selleks vaja metrood. Suht lahe mu meelest.

Lisan ka võrdlevad pildid.

Tallinna lennujaam

New Yorki lennujaam

teisipäev, 10. juuli 2012

Detailidesse laskumine

Pärast seda, kui hakkasime mu hostemaga rääkima detailidest, olen ka ise juurde otsinud ja Liisilt abi saanud ning et mu ahastus mulle ikka meelde jääks, panen kirja ka.

Esiteks, keskendudes kõige olulisemale, mida tohib üle USA piiri viia ja mida mitte. Terve tänase hommikupooliku olen läbi tuulanud mööda foorumeid, eesti keelseid ja inglise keelseid, sest hoolimata reeglitest inimesed ju ikka rikuvad neid ja nüüd ongi pigem hasart selles, kes mida üle on saanud viia. Juurviljad-puuviljad võib kohe ära unustada, kaks kanada turisti olid ühe õuna pärast 300USD (u 244 eurot) trahvi saanud. Ma trahvi maksta ei taha, võtku siis endale kui tahavad.

Minu ideesse perele kingiks viia mahuvad Kalevi kommid-šokolaadid, ema küpsetatud leib, kilu, Vana Tallinn. Vist peaks enam-vähem kõik tollist läbi minema. Kala on küll keelatud, aga mu ema arvas, et mõeldud on ikkagi värsket kala kilekoti sees, mis kohe pahaks läheb, et konserv ei tohiks arvesse minna. Lisaks tuleb mul kaasa võtta paar asja Liisile, näiteks tema vanaema küpsetatud leib ja aroomisool, aga ka oleks ta tahtnud kohupiima, mis on foorumite järgi täiesti NO NO NO kaup. Ma nüüd ei teagi, kas ma julgen või ei julge. Ilmselt ei julge.

Teiseks, mida USAs ei ole ja mis on seal kallis? Järjest on Liis mulle kultuurišokki teinud, kuidas seal ei ole kohupiima ega kohukesi (mind tundvad inimesed teavad, et see on minu nõrkus), nüüd sain teada, et manna (et teha mannaputru) on 300g 3 dollarit (u 2,5 eurot) ning maasikad maksavad palju ja pole magusad. Jah, ma söön järgmised kolm nädalat oma aastase maasikaisu täis. Ilmselt saan mingi lööbe ka selle tagajärjel.

Alustasin maasikaisu täis söömisega juba nädalavahetusel

Kolmandaks, Giovanna (mu hostema) uuris minu toiduharjumuste kohta ja eelkõige hommikusöögi kohta (tundub, et see on igas riigis oluline). Hommikusöögiga on lihtne, olen harjunud krõbinaid juba mitu aastat sööma, mõnikord ka mõned võileivad ning nädalavahetusel saab mõnikord putru ka. Muu söögiga on muidugi keerulisem. Vajasin selle kirjeldamiseks ikka sõnaraamatu abi, sest miks ma peakski teadma toiduainete, mida ma ei söö, nimetusi inglise keeles. Naljatlesin veel, et ma pean viis A4 täis kirjutama asju, mida ma ei söö. Õnneks, tuginedes Liisi väidetele, ameeriklased eriti mingeid rohelisi ja värskeid asju ei söö, seega ei teki probleemi ka minu (pehme)herne, maisi, paprika, ubade ja sibula vihkamisest.

Kuna ma nüüd unenägudes näen ainult Eestist lahkumist, USAsse jõudmist, isegi USAs blogimist, kasutan ka kogu vaba aja igasuguste usa asjadega seotult. Näiteks leidsin ma kahe väliseestlase blogid, kes New Yorgis elavad, mõlemal on väga olulisel kohal pildid. Luban, et mina hakkan ka palju pilte üles panema, pildi maniakk nagu ma olen. Üks nendest väliseestlastest kirjutas nii ilusti, et meie peame oma vanavanemate nooruspõlvest teada saamiseks urgitsema arhiivides jne, meie lastelastel on aga lihtne meie blogid läbi lugeda. Üsna kuldsed sõnad.

Blogi aadressid lisasin ka oma paremasse teiste ameeriklaste tulpa, aga mainin need ka siin ära:
1) http://karinkaup.blogspot.com
2) http://reeedenewyork.blogspot.com

Niisiis, 27 päeva minekuni.

pühapäev, 8. juuli 2012

Ma sain kirja!

Tegelikult pole see küll tänane uudis, pisut vanem, aga sellegi poolest vajab märkimist. Mõni aeg tagasi küsis mu hostema minu aadressi, ütles, et ta õde tahab midagi saata. Ei olnud eriline üllatus, mis ümbrikus on, aga sellegi poolest - mu elu esimene kiri USAst.

Ümbriku järgi pandi posti 29.juuni, minuni jõudis 2.juuli. Päris hea, mõnikord ei liigu isegi eesti-siseselt kirjad nii kiiresti. Kui nägin paksu ümbriku postkastis, kilkasin nagu väike laps - jajaja, ma sain kirja, ma sain kirja. Väga põnev oli seda avada, lõikasin ettevaatlikult ääre maha, et jumala eest midagi katki ei läheks. Ümbriku peal olin veidi nime muutnud, Gerlist oli sujuvalt Gurli saanud, aga pole hullu, kellegi väike näpukas. Igal juhul pilt mu kirjast siia ka.

Tegemist siis, nagu teadjamad peaks juba aimama, Giovanna õe Antonia pulmakutsega. Awesome!
Ümbrik, ümbriku peal kirjeldus kohast, kus pulm toimub, all väike ümbrik-paber on vastu saatmiseks ja oma osalemise kinnitamiseks ja paremal suurem paber on siis kutse ise. 


Mõtlesin tükk aega, et panen siia pildid ka kingitustest, mis mul perele olemas on, aga ei hakka panema. Tänapäeval on internet nii väike, et mu pere silmad võivad seda enne nägema sattuda kui vaja on. Niisiis, kingituste pilt tuleb hiljem järgi.

Täna, kellaajaliselt (kirjutan seda pool kaks öösel), on jäänud mu reisini ainult 29 päeva. Võin ju sillas olla ja elevusest kilgata, kuid väike pabin hakkab minusse vaikselt sisse tulema. Ei saa ikka aru, et see minu elu on, endiselt tundub, et olen mingis seebikas või unenäos, mille kulgu ma ise ei kontrolli. Huh, õudukas, see päevade vähenemine nullini läheb metsikus tempos ja enne kui arugi saan, istungi ilmselt juba lennukis ja olen teel New Yorki poole. 

esmaspäev, 2. juuli 2012

Minu pesa

Täna sain lõpuks Giovannalt pildid oma tubadest, aga kuna need pildid on üpris tillukesed, minu suure suure mangumise peale läks ja tegi ta need kärmelt iPhone'iga ja seal ilmselt väiksem formaat seatud.

Igal juhul on näha, milline on ruumivärv, siuke väga armas soe toon minu meelest, igati like sellele ja vannituba on ka väga ilus, uuena on need ruumid üldse kaunid. Parempoolsel ülemisel pildil on miski mööbliese, aga mis asi see on, ma aru ei saanud, jään vastuse võlgu. Ja voodi on puudu ja diivan on puudu ja pildil pole kirjutuslauda ega kappi.







Igatahes selline ta siis on ja täpsemad pildid saate siis, kui ma ise kohale jõuan. Aknad siiski jäid tillukesed, aga see-eest pandi mitmeid lampe lisaks, et ikka valge oleks ja kui päikesest puudust tunnen, saan ju üles minna ja õues käia jne, pigem on heameel, et ei pea iial hommikul päikse pärast ärkama vms, leiame ikka positiivsust ka!

Vahepeal sain kätte ka oma passi koos sisse pandud ekstraägeda viisaga ning hoolimata kaklustest postkontori ja kulleriga, on see siiski nüüd minu käes kindlalt. Hea tunne.

Rõõm on näha, et ma pole ainus, kes päevi loeb, Giovanna ja Stefano loevad samuti. Ja rõõm teatada, et jäänud on veel pisut üle kuu aja - 35 päeva! Varsti ongi see juba käes, üha lähemale jõuab.

pühapäev, 1. juuli 2012

Sünnipäeva õnnitlus

Happy birthday to Stefano!

Ja nagu aru saada on, on täna sünnipäev minu hostlapsel, Stefanol, kes sai kolmeseks.



Edastasin õnnesoovid ka meiliteel, lisasin kaardi ja puha, Stefano küsis vastu, kas Mikil on ka täna sünnipäev. Ääretult armas. Poisil oli ka vahva sünnipäev, lausa kaks pidu ja ärevusest ärkas juba natuke pärast kuute hommikul. Kõlab nagu mina.

pühapäev, 24. juuni 2012

Lähen reisima

Kuigi mul pole oma toa pilte veel endiselt, juttude järgi peaks see valmima homme, siis panen siis pildid teistest asjadest, mida vahepeal teada olen saanud. Viimane nädal olime Giovannaga väga suures suhtluses, iga päev vahetasime mitmeid pikki kirju ning tänu sellele võin praegu südamerahus öelda, et mul pole ühtegi vastuseta jäänud küsimust.

Kunagi mainisin, et minu kohale jõudmisel ootab perekonda puhkus. Päris täpselt nüüd ei teagi, kas see toimub kohe mu saabumise nädalavahetuselt ( jõuan pere juurde neljapäeval ) või muutub veidi. Igal juhul puhkusepaigaks Fire Islandi nimeline saar, kus pere tuttavatel on suvila ja kuhu meid on kutsutud.

Fire Island on üks pikk (48 km) ja peenike (laius kuni 1 km) saar Atlandi ookeani ja Great South Bay (Suure lõunalahe) vahel. Tegelikult on see saar üks suuremat sorti liivaluide, mis püüab kinni ookeanilt tulevad lained ja selle varjus oli Long Islandi vaalapüüdjatel hea kodusadamasse sõita. Kuna saar on enamuses looduskaitse all, siis luidetele kolama minek on keelatud. Käia tohib ainult laudradadel.

Tundub väga väga ilus koht, küll väikse elamisega, selles mõttes, et inimesi paikseid vist eriti ei ole ja käiaksegi vaid suviti päevitamas ja ujumas, aga nii palju kui lugesin lainete kohta näiteks, kasvas elevus ikka viiekordselt, mulle ju meeldivad lained!

Teine reis tuleb mul ka peatselt pärast saabumist, 14.augustil lähme Giovanna ja Stefanoga Bostonisse! Boston on linn Ameerika Ühendriikides, Massachusettsi osariigi pealinn. 2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Bostonis 617 594 inimest. Bostoni ja New Yorgi vahele jääb 305km, kuna see on ühepäevane reis, võib eeldada, et algab vara hommikul ja lõppeb hilisõhtul.

Piltide järgi tundub lihtsalt tüüpiline suurlinn, hunnik kõrgeid maju, lahedad valgustused ja muu säärane. Eks siis ole varsti näha, kas reaalselt suudab linn mulle parema mulje jätta.

Üldiselt olen ma oma perekonnast meeletult sillas ning väga rahul, sest juba see, kuidas nad praegu minuga suhtlevad, näitab, et mul saab seal hea olema. Tundub, et sealse pere ema on sama soe ja rõõmus, nagu mu ema siin.

Minu meelest kõige armsam küsimus, mis Giovanna mult küsis, oli see, millist patja ma endale sooviks. No kui väikeste detailide peale inimene mõelda suudab? :)

Mõtlesin ka selle peale, et esialgu tahtsin 9.juulil minna, ja praegu arvan, et augustis minek on tunduvalt parem, sest nii palju asju jääks tegemata ja tähtsatele inimestele jääks liialt vähe aega. Viimase probleem on tegelikult praegu ka, sest oluliste inimeste jaoks pole kunagi piisavalt aega, kahjuks.

Igal juhul, 43 days to go!

teisipäev, 19. juuni 2012

Seiklused viisaga

Kuna lubasin kõigest detailselt kirjutada, tuleb sellest postitusest selgitus viisa saamise kohta.

Olles parajalt segaduses suurest infokogusest, alustasin mina viisa taotlust täiesti valest otsast. Esiteks, broneerisin ma viisaaja ja alles siis hakkasin vaatama, mis mul vaja oleks. Iseenesest miski otseselt katastroofiline ei olnud, aga teistpidi oleks ilmselt lihtsam.

Reedel käisin Photopointi salongis oma 5x5cm pilte tegemas, võtsin pakkumise, millega sain pildi nii meilile kui ka paberil enda kätte. Tagantjärgi tarkus, vaja on vaid meilile. Laupäeva hommikul, mingis meeltesegaduses mõtlesin, et peaks saatkonna kodulehelt uurima, kas mul ehk midagi täitmata või tegemata. Tuligi välja, et esimese sammuna tuleks ära täita ankeet. Iga viisa jaoks on oma ankeet ja selle leiab kodulehelt vastavale viisale klõpsates.

Minu küsitlus hõlmas pealiskaudseid küsimusi minu kohta, nimi-vanus-elukoht-passinumber ning mõningaid küsimusi mu vanemate, töökoha ja õppimise kohta. Järgnes hunnik küsimusi, millele pidi vastama yes/no, kusjuures kõik küsimused olid alatooniga a la "Kas Sa oled terrorist," "Kas Sa tegeled rahapesuga," "Kas Sul on plaan USAs illegaalselt tööle hakata," jaaniiedasi. Tekkis küsimus, kas reaalselt nad loodavad, et mõni terrorist tunnistab, et ta seda on?!

Lisaks küsiti kahe inimese kontakte, kes teavad minu kavatsustest USAs, aga ei ole mu sugulased. Valisin Kelly ja Triinu, küsiti aadresse. Google maps lahti ja lihtsalt otsisin üles, kus nende majad asuvad ja panin aadressi. Tabasin end mõttelt, kui paljud inimesed üldse oma parimate sõprade aadresse teavad?

Olgu, järgnesid veel mõned lüngad mu tööandja kohta (kusjuures oli küsitud ka palk, mis asja nad sellega teevad?), mõni küsimus veel pere kohta, varem veedetud aja kohta USAs ja nipet näpet veel ning muidugi tuli üles laadida pilt, mille kohta siis programm vastuse koheselt annab, kas pilt on sobilik või mitte. Lõpetuseks saadetakse kinnitusvorm meilile ning vaadates kella, nägin, et möödunud on tund. Kohutav.

Eile õhtul hakkasin siis saatkonnale raha kandma ja olin ikka kange, et kui 140 dollarit, siis 140 dollarit, mitte 136 eurot. Summaks 113 eurot, ülekantud ning täna hommikul pakkisin kokku oma paberite hunniku: SEVIS maks (mille maksis minu eest agentuur), konsulaartasu makseselgitus, netiankeedi kinnitus ning pass. Igaks juhuks võtsin sularahas kaasa summa, mis 136st puudu jäi, et äkki ikka ei ole 140 dollarit (kuigi neil kodulehel nii kirjas on).

Aeg oli kirja pandud 10.30ks, mina jõudsin kohale 10.24, parkisin auto ära (tänu töökohale Kristi ja Timo juures teadsin jube hästi, kuhu mul üldse on võimalik auto panna) ja läksin saatkonda. Kõigepealt passisin mõned minutid ukse taga, sest sisse lasti ühekaupa. Siis kui sisse sain, andsin ära oma passi, kus kontrolliti mu legaalsust ning siis pidin ära võtma kõik metallist asjad (kaasa arvatud oma püksivöö, mis mu pükse ainsana üleval hoidis) ning välja lülitama mobiiltelefoni. Lisaks võeti ära mu kott.

Edasi liikusin ma paarist uksest läbi, range valve all ning koridoris paremale, kus üsna kiirelt kutsuti mind ühe laua taha ja vaadati üle paberid. Oohhoo, oli ikkagi vaja 136 eurot maksta. Ütlesin rõõmsalt, et ma annan siis sularahas juurde, kui teatas tädike, et ma pean ülekande tegema ehk selleks panka minema ja mul on tund aega, et tagasi tulla. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Kõndisin autosse ja mõtlesin valguskiirusel läbi kõik oma variandid, mida mul sel hetkel eriti ei olnudki ja lahenduseks sai Ae, mu sõbranna, kes töötab saatkonna läheduses ja tegi minu eest ülekande ära, tõi mulle makseselgituse ja saingi saatkonda tagasi minna.

Teisel korral olin targem, võtsin kaasa ainult autovõtmed ja paberid ning vöö jätsin ka peale panemata. Niisiis sain edasi  väheke kiiremini, kusjuures autovõtmed võeti ikka ära. No peidan pommi sisse, tegelt ka, haahaa. Läksin siis uuesti selle laua juurde, kus tädike kontrollis mu paberid ära, kiitis kõik heaks ja andis postipaberi, millele pidin oma aadressi kirjutama, kust soovin passi kätte saada.

Natuke ootamist ja tuli konsular, selline meeldiv umbes 35-aastane naine, kes ilma mingi hoiatamiseta tulistas mind inglise keelsete lausetega. Esimese hooga võttis kõhu alt õõnsaks, aga siis sain aru, et ta ju on ameeriklane, mis ma ootasin, et ta tuleks eesti keeles küsima, kuidas mul läheb?!. Igal juhul küsis ta minult küsimusi mu praeguse töö kohta ehk laste vanuseid, keda praegu hoian ning laste kohta, keda USAs hoidma hakkan. Lisaks uuris, mis on minu põhjus ameerikasse minekuks, luges ette rodu variante, mille peale ma lihtsalt vastasin, et tahaks maailma näha. Ta arvas, et see on hea põhjus küll.

Paar küsimust oli veel selle kohta, mida ma tegema hakkan pärast seda aastat seal, kinnitasin siis, et tulen siia kooli lõpetama ja see plaan mul ka praegu on. Ei pääsenud ma küsimustest ka perekonna kohta, kas nad on USAs käinud, kas nad toetavad mu reisi ja kui hästi nendega läbi saan.

Kokku kulus vestlusele umbes 10 minutit, rohkem, kui ootasin, sest varasema teadmise põhjal küsitakse umbes 3 küsimust ja saadetakse minema. Igal juhul on mu visa nüüd aktsepteeritud ja heaks kiidetud ning mõne päeva pärast peaks kulleriga ka mulle koju jõudma.

Tagant järgi tarkus on kindlasti maksta 136 eurot ja pigem maksta rohkem kui vähem, sest kui vähem on kasvõi 1 euro, hakkab pihta taoline kemplemine kui mul. Hirm kogu protsessi ees oli tegelikult vist isegi suurem kui väärt, aga tuleb tunnistada, et tühjaks pigistatud sidruni tunne oli küll saatkonnast lahkudes.

Vähemalt on see tehtud ja enam ei hoia miski mu minekut tagasi. 48 päeva jäänud, happy.

neljapäev, 7. juuni 2012

Viis väikest punkti

Minu unistuste reisini ja unustamatu aastani on jäänud täpselt 60 päeva. Täitsa hull värk, alles oli peaaegu pool aastat aega, nüüd pole kahte kuudki.

Esiteks, kolisin ma nüüd oma iseseisvast korterist ajutiselt vanemate juurde tagasi, et lahti saada asjadest ja juba näha, palju neid asju on, mida USAsse kaasa võtta. Ilmselgelt on neid liiga palju. Seega tuleb augustis siis veel korra võtta-jätta valikuid teha.

Teiseks, olen vahepeal päris palju ka oma perega suhelnud. Sain teada superuudise, lisaks siis sellele, et me minu saabudes kohe puhkusele lähme, ootab mind septembris ees pulm! Mu esmareaktsioon oli nii oh-ah-awesome-oh-jesus, et Giovanna võib-olla ehmatas lausa ära. Abielluma hakkab siis minu pereema õde ning pulmad toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel. Kuigi mu oma ema arvas, et ilmselt rakendatakse mind siiski lapsehoidjaks sinna, arvan mina, et isegi kui see nii on, kamoon - ameerika pulm! Ma olen väga sillas.

Kolmandaks, hakkab valmima minu elukoha ehitus, Giovanna ütles mõned päevad tagasi, et kaks nädalat anti tööde valmimiseks veel aega ja siis saan ka pildid. Olenevalt sellest, kui detailsed need on, saan siis otsustada, kas panen need ka siia blogisse üles või mitte.

Neljandaks, suutsin ma nüüd lõpuks oma kiire töögraafiku ja elu vahel ka viisaaja ära broneerida, selleks sai siis 19.juuni, sest nagu selgus, on viisavestlused hommikuti ning sel päeval on mul töölt vaba ehk saan ära käidud. Sellega seoses vaatasin USA Saatkonna lehelt, et viisamaksumus on 140 dollarit ja alla on kirjutatud, et kanda tuleb 136 eurot. Kui summa on liiga väike, tuleb juurde maksta ja kui summa on suurem vajalikust summast, siis ei tagastata. Mm, minu arvutuste kohaselt on 140 dollarit siiski 112 eurot. Ilmselt maksan siiski selle summa ja kui midagi ütlema hakatakse, maksan kohapeal juurde.

Viiendaks, panin paika oma lahkumise istumise, kuhu siis lähemad sõbrad on kõik oodatud ja loodan, et sellest mulle ka piisab, et minek kergemaks teha. Liis muidugi ütles mulle selle peale, et tema pidutses sõpradega kaks eelmist nädalat. Ma vist olen halb sõber, haahaa. Muidugi on need samad lähemad sõbrad kindlasti ka koos minuga esmaspäeva hommikul lennujaamas, aga sellegi poolest tahaks veel kõik koos "eesti-moodi-toite" süüa ja pikalt jutustada.

Huh, mis veel. Nagu teada, tuleb Eestisse Lady Gaga kontsert ja ma olen ülikurb, et ma sinna minna ei saa. Alguses mõtlesin lausa oma mineku kuupäeva edasi lükata, aga see oleks ilmselt jabur. Ema lohutas, et küll ta esineb USAs ka, aga kuna ta kodulinn on New York, siis ma kahtlen. Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on.

Tutvusin vahepeal ka oma kodukandiga, üks väiksem park jääb majas 200 meetri kaugusele, teine koos järvega-tiigiga (ilmselt ka seesama, millest Giovanna rääkis) jääb 300 meetri kaugusele. Metroo peatus on umbes 2,5km, see on ka liiklusvahend, millega ma näiteks kesklinna pääseks. Iseenesest ei olegi kõige pikem maa, kuigi kuna ameeriklased on kohutavalt mugavad, muutun ma ka ise ilmselt selliseks ja hakkan vahemaad autoga läbima. Suur maantee iseenesest on ligi kahe kilomeetri kaugusel, see mulle meeldib, vähemalt on hea rahulik kant. Lisaks leidsin veel üsna lähedalt ühe kolledži, aga see pole küll selle nimeline, mille Giovanna mulle pakkus, seega see ilmselt on minu jaoks ebaoluline.

Seoses programmiga, on mul mingi ettevalmistuskursus või ma ei oskagi öelda, mis see nimetus eesti keeles on, pean täitma mingeid küsitlusi ja harima ennast igasugustel aladel, nagu nt elu, suhted, kool jne. Mõned testid lahendasin juba ära, mõned on lahendamist ootavad, kuidagi ei suuda end sellele järjele viia. Samuti sain lõpuks kätte oma arve ning vastuseks nii mulle, kui mõnele, kes minult küsinud on, on maksetähtaeg 30.juuli ehk sisuliselt vahetult enne minekut alles.

Eile küsis Liis, kas mul on ärevus ka sees, päevad vähenevad märgatava kiirusega ning aeg tuleb üha lähemale. Ja mu vastus oli endine, et ma ei saa mitte midagi hetkel ka veel aru. Vahel on mõned ema repliigid sellised, et saan aru, et ma tõepoolest lähen aastaks ära, terveks pikaks aastaks, aga üldiselt on see minu jaoks ikkagi alles tume maa. No kuidagi ei suuda ennast niimoodi häälestada. Loodan, et see tunne säilib kuni lennukisse minekuni, sest siis ei tule kurbust kah :)