pühapäev, 24. juuni 2012

Lähen reisima

Kuigi mul pole oma toa pilte veel endiselt, juttude järgi peaks see valmima homme, siis panen siis pildid teistest asjadest, mida vahepeal teada olen saanud. Viimane nädal olime Giovannaga väga suures suhtluses, iga päev vahetasime mitmeid pikki kirju ning tänu sellele võin praegu südamerahus öelda, et mul pole ühtegi vastuseta jäänud küsimust.

Kunagi mainisin, et minu kohale jõudmisel ootab perekonda puhkus. Päris täpselt nüüd ei teagi, kas see toimub kohe mu saabumise nädalavahetuselt ( jõuan pere juurde neljapäeval ) või muutub veidi. Igal juhul puhkusepaigaks Fire Islandi nimeline saar, kus pere tuttavatel on suvila ja kuhu meid on kutsutud.

Fire Island on üks pikk (48 km) ja peenike (laius kuni 1 km) saar Atlandi ookeani ja Great South Bay (Suure lõunalahe) vahel. Tegelikult on see saar üks suuremat sorti liivaluide, mis püüab kinni ookeanilt tulevad lained ja selle varjus oli Long Islandi vaalapüüdjatel hea kodusadamasse sõita. Kuna saar on enamuses looduskaitse all, siis luidetele kolama minek on keelatud. Käia tohib ainult laudradadel.

Tundub väga väga ilus koht, küll väikse elamisega, selles mõttes, et inimesi paikseid vist eriti ei ole ja käiaksegi vaid suviti päevitamas ja ujumas, aga nii palju kui lugesin lainete kohta näiteks, kasvas elevus ikka viiekordselt, mulle ju meeldivad lained!

Teine reis tuleb mul ka peatselt pärast saabumist, 14.augustil lähme Giovanna ja Stefanoga Bostonisse! Boston on linn Ameerika Ühendriikides, Massachusettsi osariigi pealinn. 2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Bostonis 617 594 inimest. Bostoni ja New Yorgi vahele jääb 305km, kuna see on ühepäevane reis, võib eeldada, et algab vara hommikul ja lõppeb hilisõhtul.

Piltide järgi tundub lihtsalt tüüpiline suurlinn, hunnik kõrgeid maju, lahedad valgustused ja muu säärane. Eks siis ole varsti näha, kas reaalselt suudab linn mulle parema mulje jätta.

Üldiselt olen ma oma perekonnast meeletult sillas ning väga rahul, sest juba see, kuidas nad praegu minuga suhtlevad, näitab, et mul saab seal hea olema. Tundub, et sealse pere ema on sama soe ja rõõmus, nagu mu ema siin.

Minu meelest kõige armsam küsimus, mis Giovanna mult küsis, oli see, millist patja ma endale sooviks. No kui väikeste detailide peale inimene mõelda suudab? :)

Mõtlesin ka selle peale, et esialgu tahtsin 9.juulil minna, ja praegu arvan, et augustis minek on tunduvalt parem, sest nii palju asju jääks tegemata ja tähtsatele inimestele jääks liialt vähe aega. Viimase probleem on tegelikult praegu ka, sest oluliste inimeste jaoks pole kunagi piisavalt aega, kahjuks.

Igal juhul, 43 days to go!

teisipäev, 19. juuni 2012

Seiklused viisaga

Kuna lubasin kõigest detailselt kirjutada, tuleb sellest postitusest selgitus viisa saamise kohta.

Olles parajalt segaduses suurest infokogusest, alustasin mina viisa taotlust täiesti valest otsast. Esiteks, broneerisin ma viisaaja ja alles siis hakkasin vaatama, mis mul vaja oleks. Iseenesest miski otseselt katastroofiline ei olnud, aga teistpidi oleks ilmselt lihtsam.

Reedel käisin Photopointi salongis oma 5x5cm pilte tegemas, võtsin pakkumise, millega sain pildi nii meilile kui ka paberil enda kätte. Tagantjärgi tarkus, vaja on vaid meilile. Laupäeva hommikul, mingis meeltesegaduses mõtlesin, et peaks saatkonna kodulehelt uurima, kas mul ehk midagi täitmata või tegemata. Tuligi välja, et esimese sammuna tuleks ära täita ankeet. Iga viisa jaoks on oma ankeet ja selle leiab kodulehelt vastavale viisale klõpsates.

Minu küsitlus hõlmas pealiskaudseid küsimusi minu kohta, nimi-vanus-elukoht-passinumber ning mõningaid küsimusi mu vanemate, töökoha ja õppimise kohta. Järgnes hunnik küsimusi, millele pidi vastama yes/no, kusjuures kõik küsimused olid alatooniga a la "Kas Sa oled terrorist," "Kas Sa tegeled rahapesuga," "Kas Sul on plaan USAs illegaalselt tööle hakata," jaaniiedasi. Tekkis küsimus, kas reaalselt nad loodavad, et mõni terrorist tunnistab, et ta seda on?!

Lisaks küsiti kahe inimese kontakte, kes teavad minu kavatsustest USAs, aga ei ole mu sugulased. Valisin Kelly ja Triinu, küsiti aadresse. Google maps lahti ja lihtsalt otsisin üles, kus nende majad asuvad ja panin aadressi. Tabasin end mõttelt, kui paljud inimesed üldse oma parimate sõprade aadresse teavad?

Olgu, järgnesid veel mõned lüngad mu tööandja kohta (kusjuures oli küsitud ka palk, mis asja nad sellega teevad?), mõni küsimus veel pere kohta, varem veedetud aja kohta USAs ja nipet näpet veel ning muidugi tuli üles laadida pilt, mille kohta siis programm vastuse koheselt annab, kas pilt on sobilik või mitte. Lõpetuseks saadetakse kinnitusvorm meilile ning vaadates kella, nägin, et möödunud on tund. Kohutav.

Eile õhtul hakkasin siis saatkonnale raha kandma ja olin ikka kange, et kui 140 dollarit, siis 140 dollarit, mitte 136 eurot. Summaks 113 eurot, ülekantud ning täna hommikul pakkisin kokku oma paberite hunniku: SEVIS maks (mille maksis minu eest agentuur), konsulaartasu makseselgitus, netiankeedi kinnitus ning pass. Igaks juhuks võtsin sularahas kaasa summa, mis 136st puudu jäi, et äkki ikka ei ole 140 dollarit (kuigi neil kodulehel nii kirjas on).

Aeg oli kirja pandud 10.30ks, mina jõudsin kohale 10.24, parkisin auto ära (tänu töökohale Kristi ja Timo juures teadsin jube hästi, kuhu mul üldse on võimalik auto panna) ja läksin saatkonda. Kõigepealt passisin mõned minutid ukse taga, sest sisse lasti ühekaupa. Siis kui sisse sain, andsin ära oma passi, kus kontrolliti mu legaalsust ning siis pidin ära võtma kõik metallist asjad (kaasa arvatud oma püksivöö, mis mu pükse ainsana üleval hoidis) ning välja lülitama mobiiltelefoni. Lisaks võeti ära mu kott.

Edasi liikusin ma paarist uksest läbi, range valve all ning koridoris paremale, kus üsna kiirelt kutsuti mind ühe laua taha ja vaadati üle paberid. Oohhoo, oli ikkagi vaja 136 eurot maksta. Ütlesin rõõmsalt, et ma annan siis sularahas juurde, kui teatas tädike, et ma pean ülekande tegema ehk selleks panka minema ja mul on tund aega, et tagasi tulla. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Kõndisin autosse ja mõtlesin valguskiirusel läbi kõik oma variandid, mida mul sel hetkel eriti ei olnudki ja lahenduseks sai Ae, mu sõbranna, kes töötab saatkonna läheduses ja tegi minu eest ülekande ära, tõi mulle makseselgituse ja saingi saatkonda tagasi minna.

Teisel korral olin targem, võtsin kaasa ainult autovõtmed ja paberid ning vöö jätsin ka peale panemata. Niisiis sain edasi  väheke kiiremini, kusjuures autovõtmed võeti ikka ära. No peidan pommi sisse, tegelt ka, haahaa. Läksin siis uuesti selle laua juurde, kus tädike kontrollis mu paberid ära, kiitis kõik heaks ja andis postipaberi, millele pidin oma aadressi kirjutama, kust soovin passi kätte saada.

Natuke ootamist ja tuli konsular, selline meeldiv umbes 35-aastane naine, kes ilma mingi hoiatamiseta tulistas mind inglise keelsete lausetega. Esimese hooga võttis kõhu alt õõnsaks, aga siis sain aru, et ta ju on ameeriklane, mis ma ootasin, et ta tuleks eesti keeles küsima, kuidas mul läheb?!. Igal juhul küsis ta minult küsimusi mu praeguse töö kohta ehk laste vanuseid, keda praegu hoian ning laste kohta, keda USAs hoidma hakkan. Lisaks uuris, mis on minu põhjus ameerikasse minekuks, luges ette rodu variante, mille peale ma lihtsalt vastasin, et tahaks maailma näha. Ta arvas, et see on hea põhjus küll.

Paar küsimust oli veel selle kohta, mida ma tegema hakkan pärast seda aastat seal, kinnitasin siis, et tulen siia kooli lõpetama ja see plaan mul ka praegu on. Ei pääsenud ma küsimustest ka perekonna kohta, kas nad on USAs käinud, kas nad toetavad mu reisi ja kui hästi nendega läbi saan.

Kokku kulus vestlusele umbes 10 minutit, rohkem, kui ootasin, sest varasema teadmise põhjal küsitakse umbes 3 küsimust ja saadetakse minema. Igal juhul on mu visa nüüd aktsepteeritud ja heaks kiidetud ning mõne päeva pärast peaks kulleriga ka mulle koju jõudma.

Tagant järgi tarkus on kindlasti maksta 136 eurot ja pigem maksta rohkem kui vähem, sest kui vähem on kasvõi 1 euro, hakkab pihta taoline kemplemine kui mul. Hirm kogu protsessi ees oli tegelikult vist isegi suurem kui väärt, aga tuleb tunnistada, et tühjaks pigistatud sidruni tunne oli küll saatkonnast lahkudes.

Vähemalt on see tehtud ja enam ei hoia miski mu minekut tagasi. 48 päeva jäänud, happy.

neljapäev, 7. juuni 2012

Viis väikest punkti

Minu unistuste reisini ja unustamatu aastani on jäänud täpselt 60 päeva. Täitsa hull värk, alles oli peaaegu pool aastat aega, nüüd pole kahte kuudki.

Esiteks, kolisin ma nüüd oma iseseisvast korterist ajutiselt vanemate juurde tagasi, et lahti saada asjadest ja juba näha, palju neid asju on, mida USAsse kaasa võtta. Ilmselgelt on neid liiga palju. Seega tuleb augustis siis veel korra võtta-jätta valikuid teha.

Teiseks, olen vahepeal päris palju ka oma perega suhelnud. Sain teada superuudise, lisaks siis sellele, et me minu saabudes kohe puhkusele lähme, ootab mind septembris ees pulm! Mu esmareaktsioon oli nii oh-ah-awesome-oh-jesus, et Giovanna võib-olla ehmatas lausa ära. Abielluma hakkab siis minu pereema õde ning pulmad toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel. Kuigi mu oma ema arvas, et ilmselt rakendatakse mind siiski lapsehoidjaks sinna, arvan mina, et isegi kui see nii on, kamoon - ameerika pulm! Ma olen väga sillas.

Kolmandaks, hakkab valmima minu elukoha ehitus, Giovanna ütles mõned päevad tagasi, et kaks nädalat anti tööde valmimiseks veel aega ja siis saan ka pildid. Olenevalt sellest, kui detailsed need on, saan siis otsustada, kas panen need ka siia blogisse üles või mitte.

Neljandaks, suutsin ma nüüd lõpuks oma kiire töögraafiku ja elu vahel ka viisaaja ära broneerida, selleks sai siis 19.juuni, sest nagu selgus, on viisavestlused hommikuti ning sel päeval on mul töölt vaba ehk saan ära käidud. Sellega seoses vaatasin USA Saatkonna lehelt, et viisamaksumus on 140 dollarit ja alla on kirjutatud, et kanda tuleb 136 eurot. Kui summa on liiga väike, tuleb juurde maksta ja kui summa on suurem vajalikust summast, siis ei tagastata. Mm, minu arvutuste kohaselt on 140 dollarit siiski 112 eurot. Ilmselt maksan siiski selle summa ja kui midagi ütlema hakatakse, maksan kohapeal juurde.

Viiendaks, panin paika oma lahkumise istumise, kuhu siis lähemad sõbrad on kõik oodatud ja loodan, et sellest mulle ka piisab, et minek kergemaks teha. Liis muidugi ütles mulle selle peale, et tema pidutses sõpradega kaks eelmist nädalat. Ma vist olen halb sõber, haahaa. Muidugi on need samad lähemad sõbrad kindlasti ka koos minuga esmaspäeva hommikul lennujaamas, aga sellegi poolest tahaks veel kõik koos "eesti-moodi-toite" süüa ja pikalt jutustada.

Huh, mis veel. Nagu teada, tuleb Eestisse Lady Gaga kontsert ja ma olen ülikurb, et ma sinna minna ei saa. Alguses mõtlesin lausa oma mineku kuupäeva edasi lükata, aga see oleks ilmselt jabur. Ema lohutas, et küll ta esineb USAs ka, aga kuna ta kodulinn on New York, siis ma kahtlen. Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on.

Tutvusin vahepeal ka oma kodukandiga, üks väiksem park jääb majas 200 meetri kaugusele, teine koos järvega-tiigiga (ilmselt ka seesama, millest Giovanna rääkis) jääb 300 meetri kaugusele. Metroo peatus on umbes 2,5km, see on ka liiklusvahend, millega ma näiteks kesklinna pääseks. Iseenesest ei olegi kõige pikem maa, kuigi kuna ameeriklased on kohutavalt mugavad, muutun ma ka ise ilmselt selliseks ja hakkan vahemaad autoga läbima. Suur maantee iseenesest on ligi kahe kilomeetri kaugusel, see mulle meeldib, vähemalt on hea rahulik kant. Lisaks leidsin veel üsna lähedalt ühe kolledži, aga see pole küll selle nimeline, mille Giovanna mulle pakkus, seega see ilmselt on minu jaoks ebaoluline.

Seoses programmiga, on mul mingi ettevalmistuskursus või ma ei oskagi öelda, mis see nimetus eesti keeles on, pean täitma mingeid küsitlusi ja harima ennast igasugustel aladel, nagu nt elu, suhted, kool jne. Mõned testid lahendasin juba ära, mõned on lahendamist ootavad, kuidagi ei suuda end sellele järjele viia. Samuti sain lõpuks kätte oma arve ning vastuseks nii mulle, kui mõnele, kes minult küsinud on, on maksetähtaeg 30.juuli ehk sisuliselt vahetult enne minekut alles.

Eile küsis Liis, kas mul on ärevus ka sees, päevad vähenevad märgatava kiirusega ning aeg tuleb üha lähemale. Ja mu vastus oli endine, et ma ei saa mitte midagi hetkel ka veel aru. Vahel on mõned ema repliigid sellised, et saan aru, et ma tõepoolest lähen aastaks ära, terveks pikaks aastaks, aga üldiselt on see minu jaoks ikkagi alles tume maa. No kuidagi ei suuda ennast niimoodi häälestada. Loodan, et see tunne säilib kuni lennukisse minekuni, sest siis ei tule kurbust kah :)

reede, 18. mai 2012

Aeg tiksub lähemale

Olen nüüd jälle mõne aja kirjutamisest loobunud, aga hetkel ongi selline igav aeg, kus midagi erilist ei toimu ja väikesed muutused on ilmselt olulised vaid minu jaoks.

Sellegi poolest mõned uuendused on. Kümme päeva tagasi ehk siis kaheksandal mail sain DHL-kulleri käest allkirja vastu omale pakikese, mis oli täis hunnikus pabereid. Kuna mul tol päeval oli tervis natuke nõrk ja tahtsin pigem magada kui midagi lugeda, libistasin paberitest silmadega üle, süvenemata.

Muidugi leidsin paar aspekti, mis minu jaoks imelikud olid ja kuna Ketlinit (eesti agent) sel hetkel msnis ei olnud, lendasin kaela Liisile, kes natuke minu üle naeris ja kõik rahulikult ära seletas. Esiteks, oli viisapaberitel kirjas, et kehtib 08-06-2012 kuni 08-06-2013. Sattusin paanikasse, et kas ma pean siis USAst varem ära tulema, sest viisa saab otsa. Liis selgitas, et ameeriklased lihtsalt kirjutavad kõigepealt kuu, siis päeva.. On taignad.

Järgmiseks oli viisapaberil üldse nii palju infot, et minul esimese hooga juhe korralikult kokku jooksis. Taas kord oli Liis see, kes seletas asja lahti ning minul jälle kergem olla.

Kokkuvõtlikult on mul siis vaja teha fotod 5x5cm, mis ei ole Eesti passipildi formaadiga samad ja kahest fotopoest on mind juba ära saadetud, et nemad selles suuruses ei tee, seega pean nüüd veidikene asja uurima, kus seda teha saab. Kui pilt olemas, pean ära täitma mingi ankeedi USA saatkonna kodulehel, selle välja printima, pildi kaasa võtma (teine variant on pilt skännida otse avaldusele juurde, aga ma ei viitsi jamama hakata), aja broneerima ja siis kohale vantsima. Vastavalt euro-dollari kursile peab raha ka maksma, nii umbes 120 euro ringis. Okei, sellega on aega, hetkel ma ei jaksa lihtsalt tegeleda, lükkan suvesse, kiiret pole.

Tänase seisuga on minekuni jäänud täpselt 80 päeva. Ma ei teagi, on seda palju või vähe.. Jätkuvalt mõtlen igasugustel üritustel nii, et järgmine aasta ma nendel osaleda ei saa. Eile krooniti mu lemmik korvpallitiim Eesti meistriteks, peol arutasid kõik fännid omavahel, milline mängija jääb, milline lahkub ja minul oli sügavalt ükskõik, sest järgmine aasta mind selle tiimiga nagu nii ei ole. Aasta pärast võin siis uuesti koos teistega arutada, kes jääb, kes lahkub. Omamoodi kurb, loodan südamest, et Ameerika kossuässad suudavad mu igatsust natukenegi leevendada.

Samuti oli eelmise nädala pühapäeval emadepäev, ma ei tähistanud seda küll eriti suurelt, aga käisime näiteks Luige laadal ja see pani mind kohe mõtlema, et midagi nii väikest ja kodukootud ma ilmselt järgmise aasta jooksul ei näe. Pean lihtsalt ära mainima, et Liis näiteks küpsetas täna 220 lihapalli (rääkimata tonnide viisi kastmest, mida need pallikesed lisaks vajavad), sest üks tema hoolealustest lõpetas kooli ja tuleb pidu. Jah, ameeriklased end tagasi just ei hoia.

Lähiajal ootab mind ees kolimine, kavatsen kaasa võtta ainult need asjad, mis ma ka USAsse kaasa võtan, et ei jääks oma tuppa miski aastaks ajaks kopitama. Näis, kui hästi ma sellega hakkama saan.

Aa, üks asi, millest ma eriti vist ei ole rääkinud, on see, et peres on koer. Täpselt ei saanud aru, aga tundus natukene hundikoera moodi olevat, üsna suur ja nimeks Gabby. Mu venna lemmiktegelane "Meeleheitel Koduperenaistes" oli ka Gaby, nüüd ta seisab mul kogu aasta jooksul meeles. Heehee. Igal juhul on mul kohutavalt hea meel, et neil loom on, sest mul endal on kodus kaks koera ja kaks kassi ja ma kohe kindlasti ei elaks üle tervet aastat ilma loomadeta.

Üks, mille üle mul juba praegu heameel on, on see, et tänu programmile olen ma saanud endale supersõbranna, kellega meil on nalja nii palju, et mõnikord tunnen kõhulihastes valu ja kellega meil on sarnased nii emotsioonid kui ka sarkasm asjade suhtes. Liisi nime ilmselt hakkate siin blogis päris palju nägema.

Eelmises blogis mainisin New Yorki raamatut, mida hoolega lugesin, nüüdseks olen selle läbi saanud. Tuleb tunnistada, et tegemist on küll rohkem turistile mõeldud teosega, selles mõttes, et räägitud on shopingukeskustest-võimalustest, hotellidest, ekskursioonidest, mida ilmselt ise hakkan avastama kohapeal olles, sest tõenäosus, et mul mõne kaubanduskeskuse aadress meelde jääb, on nagu nii nulli lähedane. Ühte tean, viiendal avenüül on Macys kaubanduskeskus, pidi hea olema.

Sellega seoses jagan siin ühte artiklit, mis kirjutatud New Yorgi kohta, reisimuljed. http://www.estravel.ee/uudised/2012/05/joululoterii-voitja-auhinnareis-new-yorki/#utm_campaign=joululoterii-auhind&utm_medium=social&utm_source=facebook&utm_content=facebook-link
Päris hea artikkel, mulle meeldis, aitäh emale, kes mulle selle saatis.

Üks päev käisime koos Egertiga (mu noorem vend) Apollo raamatupoes uurimas, mis raamatuid-filme üldse Eesti kohta on, mis ma kaasa võiks võtta. Ütleme nii, et leidus päris huvitavat kraami, aga kuna minu meelest on pildid huvitavamad kui tekst, siis ilmselt ma lõpuks valingi mingi sellise raamatu, kus rohkelt pilte ja vähem teksti. Miks peakski ühte ameeriklast huvitama näiteks mingi Jäneda lossi ajalugu, kui ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on?

Perega pole ma pärast viimast korda suhelnud, kiired ajad on mõlemad olnud ja ega eriti vist midagi rääkida ei olekski. Küll kohtudes saab rääkida. Praeguseks siis lõpetan. :)

pühapäev, 6. mai 2012

On jäänud vaid 92 päeva


Mulle on mitu sõpra teinud märkuse, et on mind bussis näinud, aga mina olen mingisse raamatusse väga süvenenud. Igal juhul on siis siin pilt raamatust, mis hetkel kogu mu tähelepanu hõivab. Tegemist on "Lonely Planet" kompanii kirjutatud raamat, mille mõte seisneb selles, et kõik kohad käiakse kolme inimese poolt läbi ja mitte ükski koht ei maksa neile mingi reklaami eest. Seega, kui koht on hea, nad ka kirjutavad nii ja kui koht on üdini halb, siis nad ka kirjutavad nii. Ääretult mõnus, aga kuna see on kohutavalt paks, siis selle lugemine võtab mul omajagu aega. Igal juhul on seal ära märgitud nii shopingu kohad, vaatamisväärsused kui ka tavalised erinevused USA ja Euroopa vahel ( a la pikkused, kaalud, ühikud, rahad jnejne ).

Täna vestlesime perekonnaga jälle Skype's. Pean kohe ära mainima, et üks ägedamaid leiutisi siin maailmas on Skype, tõsiselt. See oli meie teine pikem kõne, mis kokku lepitud ning kuigi ma terve päeva olin kuidagi ärevas olekus selle pärast, möödus tunni ajane kõne nii lihtsalt ja kergelt, ei kartnud üldse ja suhtlus oli hoopis teistsugusem kui eelmisel korral.

Alguses muidugi sai jälle nalja Giovanna tervituse üle, kui ta rõõmsalt hõikas "Good morning, Gerli!" See juba ajaski kogu suhtlusetõkke ümber, hakkasin kohe naerma ja ütlesin, et mul on ammu lõuna juba, kergelt õhtugi. Ta küsis ka uuesti kaastundlikult, kas ma nüüd olen lõpuks ometi endale ka ilusad ilmad saanud ja ma pidin aknast välja vaadates tõdema, et oh ei. Õues ladistas paduvihma.

Eelnevas sissekandes mainitud uuendused ehituse kohta olidki tõesed. Giovanna rääkis, et töömehed on hullud peast, muudkui ehitavad ja remondivad ja teevad igasugu uuendusi. Vastuseks mu vanemate hirmule seoses väikeste akendega, Giovanna ütles, et aknad vahetatakse remondi käigus ja need ehitatakse suureks. Värvi poolest pidi mu elamine jääma siiski heledaks, neil üldiselt on ka maja heledates toonides ja Giovanna meelest on see armas, tekitab rahulolu. Mingi hetk küsis ta, et kui pikk ma olen. Mind ajas väga muigama, sest point oli nende soovis teha alumine korrus kõrgemaks (viia põrand madalamale), aga ei saanud, kuna põhjavesi pidi juba vastu tulema ning ta muretses, kas ma mahun ära. Hetkel on basement'i kõrgus kaks ja pool meetrit. Hahahaha..

Mingi hetk lõpetas Stefano (perepoeg, kes saab juulis 3-aastaseks) söömise ja tuli ise minuga rääkima. Istus kohe ekraani ette, ajas Giovanna ära ja siis me rääkisime. Tuli välja, et tema lemmiksöök hommikuti on krõbinad, minul samuti, väga lahkelt lubas ta neid mulle ka anda, kui ma tulen. Lisaks rääkis ta mulle oma mänguasjadest, sellest, et talle meeldib pargis käia ja et ta ootab mind väga sinna. Temast oli küll pisut raske aru saada, aga ma väga püüdsin ja ta oli nii siiras ja armas, et see tahtis mul pisara silma võtta.

Kui Stefano etteaste oli läbi saanud, rääkisime Giovannaga veel, ta näitas mulle Luciat ja Filenat, kes on selle pere kaksikud, saavad oktoobris aastaseks, nad magasid põrandal. Noh, tegelikult selle lastemati peal, kus on need kõrinad jne, aga esimese hooga ma imestasin küll, miks nad seal on. Giovanna ütles, et mul on hea huumor.

Niisiis sain ma veel teada, et kui ma pere juurde jõuan, lähme me esimese asjana puhkusele. Mul ei jäänud selle koha nimi meelde, aga seal pidi olema väga ilus ja suur rand ning nad arvasid Josephiga, et meil võiks olla alguses aega omavahel tuttavaks saada ning et ma saaks harjuda suure-suure ameerikaga ja kõige uuega, ei peaks ma kohe alguses nii-öelda tööd alustama. Seda oli väga hea kuulda, eriti suur naeratus tuli ranna sõna peale.

Lisaks oli Giovanna uurinud mulle kõikide spordiklubide hinnad ja tingimused, mis neil ligidal on ning hoolimata minu esialgsest arusaamisest, et nende kodu ligidal on metroo, tuleb välja, et siiski pole ja igale poole kaugemale liikumiseks pean ma siiski kasutama autot. Kuna väga paljud inimesed on  minult küsinud, mis auto ma endale saan, küsisin seekord selle ka ära.

Autoks siis mingi taoline minivan, värvi unustasin küsimata. Igal juhul tegi Giovanna nalja, et ma saan sinna lausa kaheksa sõpra panna. Oujee, mitte, et mul seal ühtegi poleks.. Liisile lähen ilmselt sellega siis järgi. Hahaaha.

Lõpetuseks uuris Giovanna, et mis mul veel tänasel päeval plaanis on ja ütlesin, et hakkan süüa tegema. Ta kinnitas, et tal on hea meel seda kuulda, kuna talle meeldib ka süüa teha ja kui ta veel kuulis, et ma teen spagette bologonese kastmes (mis on itaalia toit ja Giovanna on itaaliast pärit), hakkas ta kohe uurima, kuidas ma seda teen. See oli tänase kõne ainus koht, kus mul mõistus kokku jooksis. Ta lubas, et saan neile seal kindlasti näidata, kuidas ma seda teen. Can't wait :)

neljapäev, 3. mai 2012

Alla saja päeva jäänud

Tänase kuupäevaga on jäänud lahkumiseni 95 päeva. Enda sünnipäeval, 28.aprillil, oli jäänud täpselt 100 päeva, siis mõtlesin, et gümnaasiumides on saja-päeva-ball, kus tähistatakse seda, et kooli lõpuni on jäänud täpselt sada päeva. Nüüd on mul tunne, et minu praeguse elu lõpuni tiksuvad päevad aina vähenevad, sest USAs algab minu jaoks uus elu, mitte uus lehekülg raamatus, vaid uus raamat uue pealkirjaga.

Ammu pole siia kirjutanud. Põhjus selles, et olukord on stabiliseerunud. Täiesti. Agentuur Londonist saatis mulle aprilli keskel e-maili, et minu paberid on korda seatud ning need saadetakse DHLi kulleriga kümne päeva jooksul mulle. Tänaseks möödas sellest kõvasti üle kümne päeva ning küsisin abi ja nõu Ketlinilt (kes on agentuuri agent Eestis) ja tema arvas, et peaksin uue meili saatma, mida ma ka tegin. Tuli välja, et mingid minu paberid canceldati ja täna läks pakike uuesti posti. Natukene tuli ahastus peale, see paberimajandus noo...

Perega olen vahetanud veel mõned kirjad, mis pole enam olnud just eriti sisutihedad, sisaldades niisama infot Eestist ja Ameerikast, erinevaid koolivõimalusi ja treeningsaale, ilma ja muud säärast. Muidugi sain perelt ka mõnusa õnnesoovi, paari päevase hilinemisega. Reaktsioon oli vastav, kiri algas sõnadega: "Oh my goodness.." Iga kord, kui näen oma sissetulnud kirjades Giovanna nime, hüppab mu süda lakke, nii tore on neist midagi kuulda.

Viimane kord oli Giovanna kiri veelgi põnevam, sest ta teatas, et tal on mu elamiskoha kohta uudiseid ehk ma oletan, et remont on kas valmis saanud või valmis saamas ja nad tahavad nüüd rääkida ja näidata. Väga lahe. Skype vestluse panime seekord pühapäevasele päevale. Päris siiralt ei jõua ära oodatagi!

Liis (sama agentuuri kaudu hetkel neljandat kuud USAs) tellis Eestist kohvritäie šokolaadi, siis lubas New Yorki tulla, hihi!

Kuna mul uusi pilte ameerikast, perest ega elamisest hetkel ei ole, panen siia pildi mälestuseks oma sünnipäeva peost. Ja suur-suur aitäh mu sõbrale Ristole, kes sünnipäevapeol mulle nii palju ilusaid ja olulisi sõnu ütles. Tean, et tema sõnadel on jõud, kuna tema lahkus oma sõpradest, perest ja elust Eestis täpselt samamoodi nagu mina seda kolme kuu pärast teen.


laupäev, 21. aprill 2012

Teeme listi

Vahepeal pole midagi uut juhtunud, edasi ongi jäänud vaid oodata. Järgmisel nädalal peaks minuni jõudma programmi poolt saadetud pakk vajalike paberite ja infoga ning see-järel tuleb sammud seada USA saatkonda viisa tegemiseks.

Mida uut? Pärast pere leidmist võeti minuga mitmel korral ühendust Londonist ja siis võttis minuga ühendust minu cluster (ehk siis ameerika piirkonna abiinimene vist), onuke, kes väikse pildi järgi tundus pisut vanem olevat ning googeldades selgus, et tegemist endise politseiametnikuga.

Giovanna (mu pere ema), saatis mulle linke erinevatest koolidest, mis lähedal on ning otsis isegi ajakirjanduslikud kursused välja, ütles hellitavalt, et "Meie tulevasele ajakirjanikule" kuluvad need ära. Minu meelest ääretult armas temast. Kuigi ma ise mõtlesin, et lähen õpin mingit keelt ja ema arvas, et eriti lahe oleks ju Itaalia keelt õppida, sest Giovanna saaks mind aidata, siis hoolimata idee kiitmisest arvas Giovanna, et ajakirjandus oleks mulle põnevam.

Viimastel päevadel olen tihedamalt suhelnud Liisiga (neiu, kes selle programmiga hetkel kolmandat kuud USAs), saanud väärt nippe ja hakanud koostama must-have listi, mis on vaja kaasa võtta. Niisiis, toetudes Liisi soovitustele ja näidetele, on esimene list järgmine:

1) pistikud - sest ameerika pistikud on HOOPIS teistsugused, kui meil siin Euroopas
2) šokolaad - sest ameerika maiustused ei pidanud kuskile kõlbama
3) kohupiim - sest Liisil on isu (haahaha), Liisil on keedukartuli isu ka..
4) leib - sest isetehtud leib on parim ja emps on kindlasti väga armas ja küpsetab mu perele kingituseks
5) kilu - sest see on ameerikas defitsiitkaup

Üleüldse pean tunnistama, et kuidagi palju julgem on minna, kui tean, et keegi on kohapeal. Mis sest, et ta minust mitme tunni kaugusel on, sellegi poolest on ta olemas ja juba asjas sees ehk siis ma saan kogu aeg nõu küsida, fakte uurida ja niisama muljeid vahetada. Tänu programmile on mul üks väga tore sõbranna juures.

Uurisin järgi ka spordivõimalused oma kodukohas, sest kuulen hirmuga, kuidas kõik hoogsalt juurde võtavad ja trennis käimine on mul ka siin ja praegu suhteliselt veres. Kui esimene hind, millest kuulsin, oli 50 dollarit/kuu, siis teine hind juba 27 dollarit ja täna ütles Giovanna, et nende kodu lähedal on 10 dollarit/kuu. Eks ilmselt kvaliteet ka kannatab, aga vaatan üle. Lisaks mainis Giovanna, et kodu ligidal on ka järvega park, mis on jooksmiseks ideaalne. Nagu filmis, väga lahe.

Kuna minu käest on mitmel korral küsitud programmi kohta, vastaksin siis kolm küsimust, mis kipuvad juba päris mitmendat korda korduma.

Mis programm, palju maksab?
Tegemist on programmiga, milleks nimeks Au Pair in America (eesti keelne koduleht: http://www.aupairinamerica.pri.ee/). Hetkel on programmitasu 395 eurot, seda siis natuke aega (ma täpselt ei mäleta, mis see limiit oli), tavahind on 580 eurot. Programmitasu sisse jäävad lennupiletid, neid ei pea ise ostma. Esialgu on nelja päevane koolitus New Yorkis, kusjuures hotell+söögid on samuti programmitasu sees. Lisaks tuleb maksta vaid USA saatkonnale viisatasu, mis on umbes 100 eurot.

Mis täita tuleb?
Sellest kõigest lähemalt ja täpsemalt rääkisin esimeses kahes blogis, kuid kokkuvõtvalt ankeet enda kohta, lapsehoidmise kogemused, soovituskirjad (3tk), "dear family"kiri, tervisetõend, politseitõend, koolilõputõend ja juhilubade koopia. Lisaks tuleb panna pilte ja teha endast video. Sellele järgneb vestlus agendiga, seal tuleb täita iseloomutest, seejärel läbida vestlus ning ongi kõik. Kui kõik on korras, muutud peredele nähtavaks, võetakse ühendust, valid pere ja kõik.

Kas on tasustatud töö?
Au-pairid ei saa palka, vaid taskuraha. Pere poolt on majutus ja söögid ning iga nädalaselt makstakse 195 dollarit taskuraha. Selle eest tuleb pere lapsi hoida, maksimum 45 tundi nädalas ja 10 tundi päevas. Lisaks peab olema igas kuus täiesti vaba nädalavahetus (reede õhtust esmaspäeva hommikuni).


Niisiis, jälle väike kokkuvõte jälle tehtud.
107 päeva minekuni.

teisipäev, 17. aprill 2012

Detailid ja lisainfo

Minu viimased päevad on olnud ääretult põnevad. Suhtumine kogu programmi muutub hetkest, mil tead, kuhu lähed, kelle juurde lähed, millal lähed. Oleme suhelnud perega, minuga võeti ühendust programmi Londoni peakontorist ning anti hunnikus igasugu infot mineku, oleku, pere, linna ja kõige muu kohta.

Pere, kelle juurde lähen, elab juba eelnevalt mainitud Staten Islandil, mis kirjade järgi New Yorkist (kesklinnas, Times Square ja muu säärane fancy) 10-30 minuti kaugusel, olenevalt kas minna praami, auto, bussi või rongiga.

Kodutänav. Mulle isiklikult jättis väga ameerikaliku mulje, maja on majas kinni (kohe tuli silme ette seventh heaven sari) ning jõuludel võisteldakse kaunistuste pärast. Pildi lisan ka, siis saate parema ettekujutluse. Mu naabritel on bassein, peab vist nendega kiiresti sõbraks saama. Haha.

Maja. Mitu korrust majas kokku on, ma ei tea, pildi järgi tundub, et kolm + siis minu basement korrus. Giovanna ütles, et seal on rohkelt aknaid ja ma ei pea kartma, et seal pime on ning kuna hetkel käib seal remont, saan tutvustavad pildid hiljem. Minu jaoks on majas terve korrus. Mul on omaette sissepääs, kust pääsen elutuppa, lisaks on mul magamistuba ja vannituba. Seda kõike on pisut rohkem, kui ma oleksin osanud oodata, aga siiski vahva. Keldrikorrusel on ka pesutuba, kus on pesumasin-kuivati-triikimiseks vajalik, seda tuba kasutab pere ka, kuid see pidi minu ülejäänud kompleksist eraldi olema ja nemad minu tubadesse oma jalga tõstma ei pidanud.

Lisaks eelnevalt mainitud elamisele pakub pere mulle oma isikliku auto. Enamikud au-pairid saavad autot kasutada, aga üsna tihti jagatakse seda isa-emaga. Seega, juba mitmes punkt väga hästi. Mul on tunne, et ma olen paradiisi saadetud. 

Täna sain oma au-pairi leheküljele suures hunnikus informatsiooni, mida ma esimese hooga üritasin tervenisti alla neelata, aga uuesti üle lugedes avastasin fakte, mis algselt kahe silma vahele jäid. Niisiis, kliima minu ümber, märtsist oktoobrini on 20-26 kraadi, kuumadel suvedel 26-32 kraadi, talvel jääb temperatuur nulli kraadi ligi. On üsna selge, et talvejopet ma Eestist kaasa ei võta, sellega pole seal küll mitte midagi teha. 

Mineku kuupäev samuti eelmises blogis juba mainitud 6.august, Tallinn-München-New York ja seal siis orientatsioon, mis mind mu aastaks ettevalmistab ning perega kohtun silmast-silma 9.august. Minekuni 111 päeva!

laupäev, 14. aprill 2012

Leidsin!

Tundub, et vingusin viimane kord pere puudumise üle nii kõvasti, et kõrgemad jõud astusid samme tegema. Esmaspäeva õhtul enne magama minekut sain postkasti kirja perekonnalt, kes lisaks oma profiilil olnud esseele (mis oli väga pikk ja detailirohke) kirjutasid mulle veel pika kirja ning kuigi esialgu mõtlesin, et ma ei loe seda õhtul, kuna muidu ilmselt ei saa magada, sai uudishimu minust võitu ja lugesin siiski läbi.

Esimest korda lugesin neutraalselt. Teine kord lugesin elevusega. Kolmas kord ja kõik ülejäänud korrad lihtsalt olen fakte uuesti ja uuesti lugenud. Ma arvan, et ma olen seda kirja umbes sada korda lugenud. Tol ööl magasin vähe ja rahutult, mõtlesin ja kerisin kirja üha uuesti ja uuesti. Hommikul kirjutasin neile vastu, pere kirjutas mulle uuesti ja pärast mitmeid kirjavahetusi ootas meid ees täna Skype vestlus.

Leppisime kokku, et teeme seda minu aja järgi kell 16, neil oli siis kell üheksa hommikul. Vestluse alguses hõikaski Giovanna rõõmuga: "Good morning! Oh sorry, good afternoon!" Kaamera ees olid pere ema ja üks lastest, kes oli tohutult unise näoga ja sassis soenguga. Kuna nende kiri ja essee oli tõeliselt faktirohke, ei olnudki mul esialgu küsimusi, mida küsida. Õnneks olid Giovanna ja Joseph väga jutukad ja tegid nalja ja minu hirm läks kiiresti üle. Kogu vestlus kestis 36 minutit ja esimesest hetkest saadik sain aru, et nad on ääretult toredad inimesed. Lõpetuseks ütlesid nad, et ma järgi mõtleksin, kaaluksin olukorda ja alles siis teataksin oma otsuse.

Kõne lõppedes kaalusin täpselt 2 minutit. See aeg kulus ka Giovannal ja Josephil mulle kirja saatmiseks, et et ma väga meeldin neile, tänasid aja leidmise eest ning mainisid veel üks kord, et ma ei kiirustaks oma otsusega ja arutaksin lähedastega läbi. Saatsin vastu, et ma ei jõua ära oodata, millal nende juurde saabun ja ei näe enam vajadust teisi peresid otsida.

Kuna vahepeal nende ühel lapsel kõrvapõletik oli, jäi meie vestlusesse vahe sisse ning selle aja peale saatis uus pere mulle kirja, kellele ma kahjuks ära pidin ütlema. Seega, match tuli juba teise perega! Väga rahul.

Pere elab New Yorkis ning kuigi ma kogu aeg endale kinnitasin, et ma ei vali asukoha järgi ning ma tegelikult vaatasin kõigil kolmel perel asukohta viimasena, tuleb tunnistada, et see linna nimi oli esimene, mis südame alt õõnsaks võttis. Minu õnneks ei ela nad mingis business rajoonis, vaid linnaosas nimega Staten Island. Peres on kolme aastane poiss Stefano ja minu saabumisel 10-kuused kaksikud Lucia ja Filena. Ema on itaallane (tuttavad teavad, et minu lemmikroad on pärit just sealt), isa on ameeriklane.

Pere vanemad on töötavad mõlemad hariduse alal ja seda oli nendega vesteldes näha, et nad on väga targad ning huumor on selles perekonnas väga olulisel kohal. Nad arutasid omaette, kui palju elanike Eestis ja Tallinnas üleüldse on ja mis naaberriigid meil on, ma naersin ja oleksin neile vastuse hea meelega öelnud, aga Giovanna kinnitas, et nad uurivad järgi ja kui ma tulen, teavad nad kõike.

Hästi palju uurisid nad minu elu ja pere kohta ning nende fakti peale, et neil oli oktoorbis ühel päeval lumi maas ja sel päeval oli linnas paanika, teatasin mina, kui paks ja kui pikalt meil lumi oli, siis Giovanna tundis kaasa. Täna hommikul paistis neil päike ja väljas oli 24 kraadi sooja. Vaatasin aknast välja, sadas paduvihma ja temperatuuri näitas napilt kolm kraadi üle nullipügala.

Pärast vestlust saatsime veel mõned kirjad ja nüüd sai paika ka minu mineku kuupäev, Giovanna pidi veel agentuurile teatama, et sobime ja ma pole päris kursis, kumb meist selle kuupäeva kirja peaks panema, aga eks ma uurin varsti targematelt juhiseid. Eestist lahkumise kuupäevaks 6.august.

Nagu arvata on, ma olen meeletult põnevil. Nüüd võib päevi lugema hakata ja tänasest 114 päeva!

esmaspäev, 9. aprill 2012

Ikka ootan

Kui hakkasin alles erinevate programmide kohta uurima, lugesin läbi tohutul hulgal kõikvõimalikke blogisid. Mitte ainult au-pairide omi, vaid ka vahetusõpilaste ja muidu reisijate kogemusi. Ühine oli neil kõigil sihtkoht: USA.


Üsna tihti märkasin, et vahetusõpilastel oli probleeme vahetuspere leidmisega ja mõni lendas teisele mandrile juba kohale, aga pere ikka ei olnud. Au-pairil sellist varianti küll ei ole, aga siiski on mul tekkinud veidi kurbust hinge, et rohkem ükski pere polegi huvitatud. Muidugi oli just Liis see positiivne kiir, kes ütles, et kohe tuleb nagu nii, et ei võta kaua aega üldse see asi.

Ma nii loodan, et ma ei pea kaua ootama ja et ma ei pea paljudele ära ütlema ning klõps pere äratundmisel juhtub pea. Kuu lõpus on mul sünnipäev, saan 21, ja nagu emale ütlesin: "Isegi USA mõistes täiskasvanuks." Peo korraldamisega on mõtted nii mujale viidud, et pole eriti saanud nukrutseda, aga ikka kui satun blogile peale või näen kuskil pilte, mõtlen, et kus minu pere on..

Eile sain üles laetud ka oma arstipaberid, seega võib öelda, et 8.aprillil andsin veel viimase panuse oma profiili täienduseks ja rohkem mina midagi teha ei saa. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuu aega on põhimõtteliselt möödas sellest kuupäevast, kui oma peas minema hakkasin.. Päris ruttu. Ise ei saa arugi, aeg läheb nii kiiresti, selline tunne, nagu oleksin kandideeri alles eile vajutanud.

Täna tutvusin natukene kaardiga, vaatasin linnade pilte, kohutavalt palju ilusaid pilte tehakse ikka erinevatest Ameerika linnadest. Nädalavahetusel seletasin isale õhinal, kus üks või teine osariik asub. Varsti on osariigid sama peas kui Euroopa.

Pikka juttu täna ei olegi, tahtsin lihtsalt märku anda, et olen veel alles ja pole blogimisest absoluutselt loobunud, aga uudiseid jääb nüüd järjest vähemaks. Tahtsin ka uutele au-pairidele (või nendele, kes ikka veel kõhklevad) öelda, et isegi kui ma veel ei ole kuskile läinud, tunnen, et see kogemus kaalub üles kõik senised saavutused. Lisaks tahtsin öelda, et otsige igal juhul keegi, kes on juba koha peal, sest vaid sealt saab kiiret ja informatiivset infot. Aitäh, Liis, et mu tuhandetele küsimustele oled viitsinud vastata :)

Loodame siis, et järgmine postitus tuleb täis infot ja rõõmu selle kohta, et olen leidnud endale sobiva pere.